Kiireks läinud eluke

Jah, nii on, et tempo tõuseb, ei jaksa siin jahvatada. Kuigi võiks ju. Näiteks Muti "Juhani evangeeliumist", mis on FB kirjandus- ja muude inimeste seinad üle võtnud. Mul see rariteet olemas! KK eile tõi. Kui selle endale tellisin, ei teadnudki veel, millise harulduse omanikuks saan. Vaatasin, et tänaseks ongi paberraamat läbi müüdud nii Apollos kui Rahva Raamatus.

Lõunanaabrist võiks ka lõputult pajatada, aga ei hakka vererõhku kergitama.

Albertalased otsustasid siiski Kanadasse jääda - tore. See meenutas, et kui 30 aasta eest siin olin, siis toimus Quebecis sarnane referendum. Vahtisime seda Tartu College´is Aruja väikesest telekast koos türklannast naabrinaisega. Kanada plikadele ei paistnud asi tol korral korda minevat. Tänane olukord on igatpidi ärevam, nii et kaasaelajaid jätkub. Kuid kas noorte seas, seda ma muidugi ei tea.

Sügis tuleb tasakesi. Sekka on imeliselt kauneid sooje päevi. Eile oli üks selline, aga mul polnud kahjuks aega nautida.

Pühapäeval käisin ooperis - Mozarti "Cosi fan tutte" Atom Agojani suurepärases lavastuses. Vägev elamus. Toronto ooper on ikka päris kobe. FBst nägin, et Margaret Atwood oli ka "La Traviatast" sillas. Samuti lavastuse pärast. Seda ma ei läinud vaatama, liiga palju nähtud. "Cosi fan tuttet" nägin esimest korda.

Vat nii. Vao vahele tagasi nüüd. Täna läks kell viis uni ära, olen juba päris palju jõudnud, aga õhtul Rowtalia aerutajad külas, nii et läheb pikalt.

Kehv kirjutaja, kuid harjumuse ori

Kehv kirjutaja olen viimasel ajal. Kirjutamise rutiin ja harjumus on küljest ära kukkunud kuidagi. Kui vahe sisse tuleb, tekib tunne, et mis siin ikka kirjutada, pole ju midagi olulist öelda. Aga siis mõtled, et järjepidevuse huvides ikka peaks ja võiks. Mõtlesin siis, et OK, kirjutan näiteks sellest, mida uut on vahepeal jaapani kohvikus Bloom juhtunud. Sealt tehtud postitused on FB-s kummaliselt populaarseks muutunud. Kirjutama hakates sain aru, et kui mõni harjumus on kadumas, siis teine hoopistükkis süvenenud.

Kui Eestist tagasi tulin, kadus tuttav hiina tüdruk kohvikust varsti ära - asendus jaapani tüdrukuga. Aga sellest ma vist juba kirjutasin ühes varasemas postituses. Kui jaapanlannalt esimest korda teed-kooki tellisin, sain aru, et olin kõik see aeg enda arvates genmaicha lattet joonud, aga tegelikult pruukisin matcha lattet. Moraal? Kui räägid, tee suu lahti ja artikuleeri korralikult. Ikka ongi tõsi, et mõni ei kuule sugugi, kui ma oma tavalise häälega "sosistan". Eks hiinlanna kuulis alguses valesti ja lõpuks ütlesin ju ainult, et sama, mis tavaliselt, ja nii need matcha latted aina lauda ilmusid. Genmaichat otsustasin juua, sest seal on väidetavalt vähem kofeiini. Tänu hiinlanna poolt serveeritud matchadele olin selle maitsega lõpuks nii ära harjunud, et jaapanlanna serveeritud genmaicha tundus jumalast vale. Nüüd joongi matcha lattet. Teadlikult. Ei karda kofeiini ega midagi.

Hiinlanna ilmus siis ka ikka välja jälle ja rääkis, et käibki nüüd kahe koha vahet. Mõnikord on Eatoni lähistel avatud uues Bloomis, mõnikord selles Yonge´i tänava vanas. Oli tore jällenägemine ja tükike maailma loksus ka paika.

Jõuan sinna kohvikusse tavaliselt üsna vara - poole kümne ja kümne vahel on minu jaoks vara vähemalt vabal päeval. Ühel laupäeval saabusin taas valvepostile, aga koogilett oli jumalast tühi! Küsisin tol päeval teenindanud jaapanlannalt kurvalt, kas kooke polegi. Tema viitas selja taha kinnistele tordikarpidele ja teatas vabandavalt, et ta pole jõudnud neid veel välja panna. No võtsin siis ühe juzu tart´i, mis juba letis istus. Juzu on väga maitsev tsitruseline, apelsini ja sidruni sugulane, mille zheleed võib leida ka ühest minu Bloomi lemmikust, matcha ja juzu koogist.

Järgmisel nädalal oli platsis hiinlanna, aga koogid olid jälle puudu. Sain teada, et nüüd tuuakse kooke uuest Eatoni lähedasest kohvikust ja nende kohalejõudmine võtab aega. Maksin oma shokolaadi ja sarapuupähkli koogi eest ette ära lootuses, et viimaks jõuab kook ise ka kohale. Jõudiski. 

Nüüd lähen kohvikusse teadlikult hiljem, sest mis mõtet on sinna minna, kui kooki pole, exole, sest nende pärast saab seal käidud. Lugemise pärast muidugi ka, aga see kõik on üks kohustuslik kombo - võta üks ära ja kaardimajake kukub kokku.

Just selline harjumuse ori ma olen. Vahepeal tekkis tunne, et mõned asjad on elus õnneks väga kindlad - Bloomi kohvik näiteks, kus vaatavad vastu tuttav nägu ja tuttavad koogid. Aga näed sa, ühel päeval ei vaadanudki. Et mis siis juhtub? No mitte midagi tegelikult. Ometi tahaks, et kõik oleks nii kui enne, sest nii on olnud ja nõnda tundub õige. Täitsa jabur värk! Mu jalutusradadega kipub sama asi olema: hakkan mõnda käima ja jäängi käima. Huvitav, kas see haigus süveneb, kui veel vanemaks jään? Karta on.

Samas, mõtle, kui lihtne on vaheldust tekitada. Tambi küllalt pikalt sama rada, siis keera ühel päeval ots ringi ja mine teises suunas ja -  voilà! - milline tohutu seiklus! Võib olla muidugi, et kui töine elu on kirev ja ettearvamatu, mida ta ju on, siis vabal ajal ongi vaja ennast rutiiniga rahustada.

Aga ma pole sugugi ainus harjumuse ori. Kui ma Bloomi näiteks pika nädalavahetuse esmaspäeval ilmun, kommenteerib hiinlanna, et täna pole ju ei laupäev ega pühapäev. Niisiis juhtub noortegagi. Pole ka ime, kui tädi käib kui Kopli tramm juba kaks aastat - ikka laupäeval või pühapäeval. Peaks teenindajat mõnikord shokeerima ja tellima matcha latte ja koogi asemel kohvi croissantiga ja vaatama, mis juhtub. Ehk ei saa tüdruk närvivapustust?

Raamatud

Jätkan nende neelamist. Just lõpetasin Hvostovi "Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase". Kosutav ja teistmoodi raamat raamatutest. Kuna ta pole kirjandusteadlane, on kammitsatest vaba. Võrdleb kõike kõigega, sest miks ei peaks. Ja viib läbi rutiinivabu ajalooekskursse. Igati kosutav ja inspireeris mõnda asja üle lugema.

Anthony Hopkinsi elulooraamat on koos Atwoodi omaga mõlemad vääramatult selle aasta topi tipus. AH oma inspireeris ka mõnda filmi üle vaatama ja mõnda lausa esimest korda vaatama.

Nüüd mõtlen, kas võtta järgmisena ette Fumio Yamamoto "Dilemmas of Working Women" või Leslie Shimotakahara "The Breakwater". FY on Jaapani autor, LS Kanada oma. Mõlemad aitavad täita Jaapani-tühimikku enne Murakami uue teose ingliskeelse tõlke ilmumist. Õieti küll teoste, sest minu suureks rõõmuks selgus, et lisaks romaanile on tulemas ka üks omaelulooline kirjatöö.

Sel nädalavahetusel on linnas festival Word on the Street. Varasemad on toimunud Queen´s Parkis, kus raamatuletid ja -lavad on meeldivas kooskõlas linnaloodusega, ruumi laialt ja kulgemistrajetoor selge. Sel aastal koliti kogu kupatus millegipärast David Pecaut platsile King Streetil, kus oli samuti palju raamatulette ja mitmed lavad, aga ei tibagi loodust. Ka oli seal kohutavalt kitsas. Laudade vahel oli võimatu ringi liikuda ja veel keerulisem oli näha, mis on laudade peal. Melu ja elu oli lihtsalt liiga palju, seega lahkusin ostuta. Aga muidugi oli suur rõõm näha, et suures linnas on endiselt palju raamatusõpru ja raamatutega tegelejaid. Ka sain teada, et inglise keelde on jõudnud Mieko Kawakami uus romaan - seni saadaval ainult kõvakaanelisena. Eks jääme siis pehmekat ootama. Melust võtsin kaasa ühe noormehe statementi teisele: "Some poetry is nothing more than spoken language". Tuleb nõustuda.     

Enne koduteele asumist puhkasin jalga puukese all (mõned kiduramat sorti vitsad seal platsi servas ikka on) ja vaatasin, kuidas linnarahvas kaasagse kunstiga suhestub. Nimelt oli sinna tekkinud skulptuur kahelt kuulsalt New Yorgi avalikku linnaruumi rikastanud kunstnikult, Gillie ja Marc Schattnerilt. Neljasadulalist ratast juhib jõehobu, tema taga istuvad koer ja jänes. Neljas koht oli pideva löögi all. Sinna ronis igat värvi ja vanuses linnakodanikke, alustades vaevu jala alla võtnud mudilastest kuni keppide ja karkudega eakateni. Viimane seltskond, kelle fotosessiooni ära viitsisin vaadata, koosnes kahest keskeas mehest kahe noorega, kel mõlemal ilmselge vaimne puue. Rõõmu kui palju! Kõigil. Ütle veel, et rahvas ei mõista moodsat kunsti hinnata.

Hiljem guugeldades sain teada, et nii Rabbitwomen kui Dogman on kunstnike lemmikkarakterid ja tõesti mulle hakkas tunduma, et kedagi sarnast olen ma Yorkville´is juba kohanud. Kuna ma ise pilti ei teinud, siis ei hakka siin ka midagi jagama. Kel viitsimist, see leiab veebist.

Võtame rahulikult

Nii jah, ID-kaardil polnud häda midagi. See oli lihtsalt kõrgemalt poolt aktiveerimata. Olin liiga kärme katsetama. Ja siis pidin rahulikult vaatama-mõtlema, kuhu lahtrisse mis PIN käib. Kõik toimib. Võta rahulikult, tädi!

Aga no see on ikka peris hea nali, et Kanada hakkabki EUga assotsieeruma! Saan ehk kaks korda EU-sse astuda (või umbes nii). Carney tänane kõne EU Parlamendis kõlas kui terve mõistuse hääl hullumaja puhvetis. Viimasel ajal selliseid palju ei kuule. Kes päris segast ei peksa, on kas liiga ümmargune või emotsionaalselt ülesköetud. Kõik on nii hirmus erutatud aina. Poliitikuid ja meediat mõtlen. Peamiselt. Aga mitte ainult.

Nii et katsume rahulikult võtta nii rahutu maailma mullistusi kui argipäevaseid pisiasju.

It-mure

Sain täna oma uue ID-kaardi konsulaadist kätte, aga ei õnnestu kasutada - ei lase PIN-e muuta. Väidab, et need on valed. On vaid kolm katset. Ühe kasutasin ära, rohkem ei riski. Küsisin saatkonnast, milles võiks asi olla. Murelik nüüd. Mul see kaart ju peaaegu igapäevane töövahend ka siin kaugel.

Ja peateemaks on tõesti tõusnud töö. Mida ei ole vähe.

Sajandi möll Torontos

Nii nad eilse padusaju ja tormi kohta ütlevad. Torontos sadas kohati kuni 110 mm vett alla - kuu norm  ühe päevaga. 65 000 elektritarbijat pimeduses. Ööpäevaga 1500 kõnet päästeametisse - nende tegutsemisajaloo teine tulemus. Osad kiirteed kinni, paljud väiksemad tänavad niikuinii. Rogersi vabaõhulava peksis segamini. CNE pani õhtuks poe kinni. Minu rõdul olid ka osad lilled rändama läinud, aga midagi hullu ei juhtunud. Täna hommikuks oli üks bromeelia ennast õitsema ehmatanud!

Tuul raputas nii, et isegi Tartu esimesel korrusel oli tunda - mul seal nurgatuba. Ma ei saanud ka päris kuiva jalaga Tartust koju. Spadinasse ei üritanud minnagi, sest Madissoni ristmikul laius ookean. See oleks poolde säärde ulatunud. St. George´i minek oli veidi hõlpsam, aga Huroni peal pidi ümber mahalangenud puu kõndima.

Talvel oli sajandi tuisk ja nüüd... Oh sa juudas!

Kel Facebook, saab videot näha siit. Mõned klõpsud kah:

Metsas käidud, tondiloss nähtud

Metsas ka käidud nüüd. Mõnus oli. Töine ka, aga mets ikka. Nüüd olen mingi tõve külge saanud - püüab mind maha murda, aga panen vastu. Seni.

Tänavusest MÜst jääb peamiselt vist küll öömaja meelde. Kuna ma keeldun juba mõnda aega karjaööbimisest, siis püüdsin leida privaatse majutuse võimalikult Kotkajärve lähedal, et kenad autojuhid minu pärast liiga pikki otsi ei peaks tegema. Lähim motelli-laadne koht oli Port Sydneys, 15 minutit Kotkajärvelt. Saadaval oli ainult loft ehk korter läbi kahe korruse, kahe magasmistoa ja elutoaga. Oli lootust, et üks daam, kellel üksiti rattad all, tuleb sinna koos minuga. Metsas selgus, et ta ikkagi ei tule ja ma pean uhkes lossis üksi olema. Kallis koht oli, sest suur ju... Aga mis teha.

Kui Torontost sõitu pakkunud T-ga kohale jõudsime, oli valvelaud tühi. Välisuks sõbralikult lahti, aga majas ei hingelistki. Ootasime. Letil oli teade, et kui vaja ühendust võtta, siis helistage. Helistasin, keegi ei vastanud. Teine number oli sõnumite saatmiseks. Ka sellele ei tulnud vastust. Siis ilmus kohale veel üks turist - saksa härrasmees, kellel kaasas terve väikebussi täis Kanadasse mineraale uurima tulnud teadlasi. Arutasime, mida teha. Siis näen, et letile on laotatud sisseregamise paberid, võtmed kenasti peal. Läksin, uurisin ja kassanäe, olidki minu-nimeline paber ja võti ka olemas. Panin allkirja, võtsin võtme, soovitasin sakslasel sama teha ja läksin oma apartementi otsima.

Kui õhtul MÜst tagasi tulin, oli välisuks endiselt lahkelt lahti, aga näha polnud hingelistki. Ei olnud kelleltki küsida, kas nad hommikusööki ka pakuvad. Expedia kinnitus ei öelnud selle kohta sõnagi, motelli veebileht samuti mitte. Küsisin siis AI-lt. See teatas, et breakfasti saab reedest pühapäevani, aga ma olin seal teisipäeval ja kolmapäeval. Tellisin siis auto vastu nõnda, et jõudsin MÜ hommikusöögile.

Ma ei näinud seal ühtegi töötajat ei järgmisel hommikul, õhtul ega ka lahkumispäeva hommikul. Kuna korteris oli kööginurk, proovisin ühel õhtul teed teha, aga tassi polnud ei mu korteris ega ka kusagil mujal: käisin läbi söögitoa, fuajee kapid ja koguni baari - nichtsigi!

Nagu kummitustelossi oleks sattunud. Õhtuti kuulsin tubadest hääli, mis tähendas, et sakslased olid ka sisse kolinud, aga kokku me enam ei saanud, nii ei saanud ka küsida, kas neil oli õnne mõnda kohalikku trehvata.

Täielik iseteenindus on airbnb-des tavaline, käid koodiga sisse välja ja omanikke ei näe. Aga tervet lahtiste uste maja niimoodi pidada? Eks see tähenda, et paik on turvaline: kodutud ja kaagid ei koli sisse ega tassi varandust laiali. Turvakaamera oli leti kohal. Vahest nad kodust patjade või peenarde vahelt jälgivad, kuidas külalised ennast üleval peavad. Aga no ikka väga kummaline äripidamine. V. teadis rääkida, et omanikud proovivad juba mõnda aega majutusasutust maha müüa, aga tulemusteta. Küllap see seletab omanikepoolse entusiasmi puudumist. Eks loodame, et järgmiseks aastaks leiab tondiloss endale uue omaniku ja kui tekib vajadus seal ööbida, on asi paranenud.

Muud häda ju polnudki - voodi ja vannituba olid olemas, magada ja pesta sai - aga rahast on küll veits kahju. Olematu teeninduse eest selline patakas välja käia? No ma ei tea.

Aga metsas olla oli hea. MÜ kirjutamise huviringis tuli haiku peale:

Kotkajärvel, jah,

eestlased platsis jälle.

Kukeseen kuulab.