Ära tõin. Täna. Maailma väidetavalt suurimast raamatupoest. 925 lehekülge.
Island 3
9 aastat tagasi
laupäev, 29. oktoober 2011
neljapäev, 27. oktoober 2011
ÖÖkÜlm
Ööseks lubab miinuskraade. Selle sügise esimesi. Aga all algab kohe järjekordne loeng. Seekord eesti rahva tervisest.
reede, 21. oktoober 2011
1Q84
Murakami viimane romaan "1Q84" jõuab Ameerika raamatulettidele juba järgmisel nädalal. Friik rõõmustab. Miks?
“I live in Tokyo,” he told me, “a kind of civilized world — like New York or Los Angeles or London or Paris. If you want to find a magical situation, magical things, you have to go deep inside yourself. So that is what I do. People say it’s magic realism — but in the depths of my soul, it’s just realism. Not magical. While I’m writing, it’s very natural, very logical, very realistic and reasonable.”
(The Fierce Imagination of Haruki Murakami: http://www.nytimes.com/2011/10/23/magazine/the-fierce-imagination-of-haruki-murakami.html?pagewanted=6&_r=2)
Olgu see jätkuks täna õhtul TVOs peetud arutelule, kas romaan tükkis muu ilukirjandusega mitte lootusetult ajast ja arust pole... Või vahest on koguni vastuseks?
“I live in Tokyo,” he told me, “a kind of civilized world — like New York or Los Angeles or London or Paris. If you want to find a magical situation, magical things, you have to go deep inside yourself. So that is what I do. People say it’s magic realism — but in the depths of my soul, it’s just realism. Not magical. While I’m writing, it’s very natural, very logical, very realistic and reasonable.”
(The Fierce Imagination of Haruki Murakami: http://www.nytimes.com/2011/10/23/magazine/the-fierce-imagination-of-haruki-murakami.html?pagewanted=6&_r=2)
Olgu see jätkuks täna õhtul TVOs peetud arutelule, kas romaan tükkis muu ilukirjandusega mitte lootusetult ajast ja arust pole... Või vahest on koguni vastuseks?
kolmapäev, 19. oktoober 2011
laupäev, 15. oktoober 2011
Reisimisest ja muust
Liiga palju sõitmist on olnud jälle – pikki lende üle lombi, pikemaid ja lühemaid bussisõite Eestis ja sellest välja. Iseenesest pole mul reisimise vastu kunagi midagi olnud, aga kui seda korraga palju saab, siis ei taha kohe tükil ajal teist. Ometi on need tüütud istumised olnud ka peaaegu ainus rahuaeg, mil on olnud võimalik juhtunut ja kuuldut seedida, kõvaketast korrastada, faile sorteerida, salvestada, kustutada. Kippus teine päris umbe minema juba.
Ja nagu eelmisest postitusest selgus, võivad reisides sind isegi ootamatud valgustushetked tabada :) See karjamentaliteedi asi tuli jälle meelde bussisõidul Tartust Tallinna lennujaama. Sedakorda võis tee ääres imetleda üht teist sorti karja, lambakarja nimelt. Selle mentaliteet on tõesti hoopis erinev ja igati oma nime vääriline. Need loomakesed paiknesid oma seni veel rohelisel toidulaual tõesti justkui lambakari - ei mingit joondumist liidri järgi. Vähemalt mitte rahuolekus. Et sõna “juhtoinas” on olemas, siis küllap tegelane isegi. Et kui hunt lambakarja lasta, küllap see siis ikka liidri järgi punuma pistaks. Aga seegi vaid humanoidi oletus. Väidet kinnitav eksperiment jäi ju jälle tegemata.
Tallinna sõit oli muuski mõttes inspireeriv. Nimelt istusid mu naabruses kaks igati intelligentset noormeest, isegi vaimunimest, võiks öelda. Mõlemal (või vähemalt ühel neist) olid PhD õpingud pooleli ühes Tallinna ülikoolidest. Ja jututeemad ulatuseid uuemast eesti filmidokumentalistikast kunstiajaloo, ekspositsioonitöö, kultuuriajakirjanduse ja mille kõigeni. Väga huvitavad arutelud olid ja üldse mitte ülbed ega edvistavad, nagu nooremate (ja mitte ka nii noorte) vaimuinmeste puhul teinekord kombeks. Väga asjalikud ja sümpaatsed arutelud olid. Kui jutt viimaks noorte ja vanade teemale keeras (ise võisid nad max 30 olla), tekkis kange kiusatus sekkuda, aga olime just lennujaama jõudmas ja ma püsisin vait.
Aga nende seisukoht oli, et “vanemate” kultuuritegijate põlvkond on veidralt võistlev ja võitlev ja kipub igas noorte sammus võimalikku isatappu nägema (isegi justkui loodab seda näha). Muidu “vana” polekski justkui “tegija”, kui keegi “poegadest” teda tappa ei tahaks. Ja siis edasi pikemalt tänaste noorte üldisest tolerantsusest - kuni selleni, et kaklemine osutub teinekord peaagu võimatuks. Hakkasin mõtlema, et kuidas selle asjaga ikka on, st et kuidas see mulle tundub. Noh, see noorte ja vanade teema on ju igavene ja erinevused nende vahel mitmel põhjusel paratamatud, osalt kindlasti ka universaalsed. Aga nõuka ajast tulijaid või ehk külma sõja veterane üldisemalt iseloomustab ehk tõesti keskmisest suurem opositsioonilisus ja võitlusvalmidus. Jäädi ju ellu ja (enam-vähem?) mõistuse juurde nö vaenlast vastustades. Vastandumise kaudu püsitigi. Nii ei suudagi mõni võitlemist ka siis lõpetada, kui lahing läbi.
Võimaitea… tegelt on ikka igal ajal neid, kes võitlemisest elavadki… Aga mingid erinevused põlvkondade vahel peavad ju ometi olema? Eks häda kipu olema selles, et ühed ei tea teisest (piisavalt/kõike). Kuidas siis otsustada? K-l tekkis eile aga hoopiski mõte (kui talle oma vaimselt innustavast bussisõidust olin rääkinud), et vahest on tänapäeva suures tolerantsis hoopis priske ports hoolimatust (vanasti öeldi bohhuisimi)? No vaat, oleks olnud kena noormeestega arutleda, aga lennujaam jõudis kätte ja juba Varssavi-Toronto lennukis ootas ees järgmine värvikas reisiseltskond.
Sattusin istuma kolmese rea paremale servale ja minu ning teises servas istuva daami vahele jäi üks tühi koht. Jõudsin juba rõõmustada, et juhhei, jääb kerratõmbamise ruumi, aga võta näpust. Viimasel hetkel saabusid kaks jurakat vene meest (ühel küll kahtlaselt gruusiapärane kongnina) ja rääkisid daami ära, kes läkski kusagile mujale istuma, et üle pika aja kokku saanud sõbrad (nii need jurakad ütlesid) saaksid omavahel juttu puhuda. Nii palju siis kerratõmbamisest... Võtsin ennast Kiini Ameerika-raamatuga koomale ja olin tige.
Algus oli rahulik. Mehed ajasid juttu ja sekka võis kuulda, et räägitakse Estonijast. Noh, Eesti venelased koguni, mõtlesin, aga ei viitsinud kuulata, lugesin raamatut.
Siis hakkasid stjuuardessid kärusid ringi ajama ja jooke pakkuma. Võtsin ühe vee nagu igavale inimesele kohane ja lugesin edasi. Mehed võtsid aga kõike: vett ja jõhvika mahla ja apelsini mahla ja kaks peotäit väikseid viinapudeleid… No nii, läheb peoks, oli minu järgmine, veelgi tigedam mõte. Ja läkski. Manustasid, kuni toit toodi ja siis manustasid edasi. Küllap käisid vahepeal ka tankimas, sest mis sest kahest väikesest peotäiest kahele suurele mehele saab. Naabrimehe musklis käsi, mis juba enne jututaktis mu pea kohal ja nina ees ringi lendas, hakkas üha hoogsamalt vehkima, nii et pidin ennast veelgi väiksemaks kokku pakkima… ja kuna hääled läksid ka valjemaks, ka vägisi nende juttu pealt kuulma.
Räägiti seadustest, Eesti ja Vene omadest. Ärist. Profitist. Venelane ei tahtnud grusiinile täpsemaid vastuseid anda, ehkki viimane väga pinnis. Venelasel olla Torontos mingi äri. Alguses rääkis sellest laiavas kõneviisis, aga kui grusiin detaile välja väänata püüdis, ei tulnud sealt peaaegu midagi, nii et tundus väga kahtlane, kas või missugune see äri ikka oli ja kas üldse. Sekka räägiti Eestist seoses naistega, aga seda mitte liiga valju häälega, nii et aru ma ei saanud, mis nende naistega siis oli...
Igatahes tekkis raamatukoil seepeale muidugi kirjanduslik seos. Olin Eesti raamatupoodides muu kraami seas ka Kenderi “Comebacki” lehitsenud ja pärast Vikerkaarest selle kohta retsensioonigi lugenud. Nii ma need kaks tüüpi kohe Kenderi pahelisteks romaanitegelasteks mõtlesin ja võinuks suisa fabuleerima hakata, kui väsimus poleks ajutööd pärssinud.
Noh, väsimus tabas viimas ka mehi. Õnneks, mõtlesin algul. Aga mõtlesin varsti ümber, sest venelase vähemalt 10 kilone musklis käsi, millega juba enne probleeme oli, hakkas mulle nüüd küll ribidesse sõitma, küll sülle kukkuma. Loopisin seda nagu puuhalgu omanikule tagasi... Õnneks ei hakanud kõhutuuled sealtpoolt puhuma. H. eile rääkis, kuidas tema tuttav oli kunagi (koos ülejäänud lennukitäie rahvaga) peaaegu ära lämbunud, sest une hõlma vajunud topsivend ei suutnud enam oma loomulikke protsesse kontrollida… Minu naabri magu oli õnneks paremas korras, aga kõik see oli siiski väga tüütu.
Järeldus? Looduses valitseb mitmekesisus ja tasakaal. Oma reisidel võid sa kohata nii distsiplineeritud lehma- kui anarhilisi lambakarju, nii vaimseid pikapatsilisi kunstitudengeid kui musklis kantpäid. Ja kõigiga pead toime tulema, valides sobiliku strateegia. Mina valisin seekord vaatluse ja konformismi. Oleks ju ikkagi võinud noormeestega diskussiooni astuda ja kantpeade juurest mujale kolida, aga ei teinud seda. Miks? Tont seda teab. Üks põhjuseid on vahest see, et olles argielus sunnitud protsessides aina aktiivselt osalema, on tore, kui saad jõudehetkel vaatlejapositsioonile jääda. Sest elu on ju huvitav ja vaatlemist väärt. Olgu tegemist loomakarjade või veidrate inimtüüpidega. Aga kõige rohkem naudin ma reisimise juures ikkagi seda vahepealsuse tunnet. Oled justkui inbetween, ei enam seal ega veel siin. Ja detached. Parim aeg kõvaketta korrastuseks.
Ja nagu eelmisest postitusest selgus, võivad reisides sind isegi ootamatud valgustushetked tabada :) See karjamentaliteedi asi tuli jälle meelde bussisõidul Tartust Tallinna lennujaama. Sedakorda võis tee ääres imetleda üht teist sorti karja, lambakarja nimelt. Selle mentaliteet on tõesti hoopis erinev ja igati oma nime vääriline. Need loomakesed paiknesid oma seni veel rohelisel toidulaual tõesti justkui lambakari - ei mingit joondumist liidri järgi. Vähemalt mitte rahuolekus. Et sõna “juhtoinas” on olemas, siis küllap tegelane isegi. Et kui hunt lambakarja lasta, küllap see siis ikka liidri järgi punuma pistaks. Aga seegi vaid humanoidi oletus. Väidet kinnitav eksperiment jäi ju jälle tegemata.
Tallinna sõit oli muuski mõttes inspireeriv. Nimelt istusid mu naabruses kaks igati intelligentset noormeest, isegi vaimunimest, võiks öelda. Mõlemal (või vähemalt ühel neist) olid PhD õpingud pooleli ühes Tallinna ülikoolidest. Ja jututeemad ulatuseid uuemast eesti filmidokumentalistikast kunstiajaloo, ekspositsioonitöö, kultuuriajakirjanduse ja mille kõigeni. Väga huvitavad arutelud olid ja üldse mitte ülbed ega edvistavad, nagu nooremate (ja mitte ka nii noorte) vaimuinmeste puhul teinekord kombeks. Väga asjalikud ja sümpaatsed arutelud olid. Kui jutt viimaks noorte ja vanade teemale keeras (ise võisid nad max 30 olla), tekkis kange kiusatus sekkuda, aga olime just lennujaama jõudmas ja ma püsisin vait.
Aga nende seisukoht oli, et “vanemate” kultuuritegijate põlvkond on veidralt võistlev ja võitlev ja kipub igas noorte sammus võimalikku isatappu nägema (isegi justkui loodab seda näha). Muidu “vana” polekski justkui “tegija”, kui keegi “poegadest” teda tappa ei tahaks. Ja siis edasi pikemalt tänaste noorte üldisest tolerantsusest - kuni selleni, et kaklemine osutub teinekord peaagu võimatuks. Hakkasin mõtlema, et kuidas selle asjaga ikka on, st et kuidas see mulle tundub. Noh, see noorte ja vanade teema on ju igavene ja erinevused nende vahel mitmel põhjusel paratamatud, osalt kindlasti ka universaalsed. Aga nõuka ajast tulijaid või ehk külma sõja veterane üldisemalt iseloomustab ehk tõesti keskmisest suurem opositsioonilisus ja võitlusvalmidus. Jäädi ju ellu ja (enam-vähem?) mõistuse juurde nö vaenlast vastustades. Vastandumise kaudu püsitigi. Nii ei suudagi mõni võitlemist ka siis lõpetada, kui lahing läbi.
Võimaitea… tegelt on ikka igal ajal neid, kes võitlemisest elavadki… Aga mingid erinevused põlvkondade vahel peavad ju ometi olema? Eks häda kipu olema selles, et ühed ei tea teisest (piisavalt/kõike). Kuidas siis otsustada? K-l tekkis eile aga hoopiski mõte (kui talle oma vaimselt innustavast bussisõidust olin rääkinud), et vahest on tänapäeva suures tolerantsis hoopis priske ports hoolimatust (vanasti öeldi bohhuisimi)? No vaat, oleks olnud kena noormeestega arutleda, aga lennujaam jõudis kätte ja juba Varssavi-Toronto lennukis ootas ees järgmine värvikas reisiseltskond.
Sattusin istuma kolmese rea paremale servale ja minu ning teises servas istuva daami vahele jäi üks tühi koht. Jõudsin juba rõõmustada, et juhhei, jääb kerratõmbamise ruumi, aga võta näpust. Viimasel hetkel saabusid kaks jurakat vene meest (ühel küll kahtlaselt gruusiapärane kongnina) ja rääkisid daami ära, kes läkski kusagile mujale istuma, et üle pika aja kokku saanud sõbrad (nii need jurakad ütlesid) saaksid omavahel juttu puhuda. Nii palju siis kerratõmbamisest... Võtsin ennast Kiini Ameerika-raamatuga koomale ja olin tige.
Algus oli rahulik. Mehed ajasid juttu ja sekka võis kuulda, et räägitakse Estonijast. Noh, Eesti venelased koguni, mõtlesin, aga ei viitsinud kuulata, lugesin raamatut.
Siis hakkasid stjuuardessid kärusid ringi ajama ja jooke pakkuma. Võtsin ühe vee nagu igavale inimesele kohane ja lugesin edasi. Mehed võtsid aga kõike: vett ja jõhvika mahla ja apelsini mahla ja kaks peotäit väikseid viinapudeleid… No nii, läheb peoks, oli minu järgmine, veelgi tigedam mõte. Ja läkski. Manustasid, kuni toit toodi ja siis manustasid edasi. Küllap käisid vahepeal ka tankimas, sest mis sest kahest väikesest peotäiest kahele suurele mehele saab. Naabrimehe musklis käsi, mis juba enne jututaktis mu pea kohal ja nina ees ringi lendas, hakkas üha hoogsamalt vehkima, nii et pidin ennast veelgi väiksemaks kokku pakkima… ja kuna hääled läksid ka valjemaks, ka vägisi nende juttu pealt kuulma.
Räägiti seadustest, Eesti ja Vene omadest. Ärist. Profitist. Venelane ei tahtnud grusiinile täpsemaid vastuseid anda, ehkki viimane väga pinnis. Venelasel olla Torontos mingi äri. Alguses rääkis sellest laiavas kõneviisis, aga kui grusiin detaile välja väänata püüdis, ei tulnud sealt peaaegu midagi, nii et tundus väga kahtlane, kas või missugune see äri ikka oli ja kas üldse. Sekka räägiti Eestist seoses naistega, aga seda mitte liiga valju häälega, nii et aru ma ei saanud, mis nende naistega siis oli...
Igatahes tekkis raamatukoil seepeale muidugi kirjanduslik seos. Olin Eesti raamatupoodides muu kraami seas ka Kenderi “Comebacki” lehitsenud ja pärast Vikerkaarest selle kohta retsensioonigi lugenud. Nii ma need kaks tüüpi kohe Kenderi pahelisteks romaanitegelasteks mõtlesin ja võinuks suisa fabuleerima hakata, kui väsimus poleks ajutööd pärssinud.
Noh, väsimus tabas viimas ka mehi. Õnneks, mõtlesin algul. Aga mõtlesin varsti ümber, sest venelase vähemalt 10 kilone musklis käsi, millega juba enne probleeme oli, hakkas mulle nüüd küll ribidesse sõitma, küll sülle kukkuma. Loopisin seda nagu puuhalgu omanikule tagasi... Õnneks ei hakanud kõhutuuled sealtpoolt puhuma. H. eile rääkis, kuidas tema tuttav oli kunagi (koos ülejäänud lennukitäie rahvaga) peaaegu ära lämbunud, sest une hõlma vajunud topsivend ei suutnud enam oma loomulikke protsesse kontrollida… Minu naabri magu oli õnneks paremas korras, aga kõik see oli siiski väga tüütu.
Järeldus? Looduses valitseb mitmekesisus ja tasakaal. Oma reisidel võid sa kohata nii distsiplineeritud lehma- kui anarhilisi lambakarju, nii vaimseid pikapatsilisi kunstitudengeid kui musklis kantpäid. Ja kõigiga pead toime tulema, valides sobiliku strateegia. Mina valisin seekord vaatluse ja konformismi. Oleks ju ikkagi võinud noormeestega diskussiooni astuda ja kantpeade juurest mujale kolida, aga ei teinud seda. Miks? Tont seda teab. Üks põhjuseid on vahest see, et olles argielus sunnitud protsessides aina aktiivselt osalema, on tore, kui saad jõudehetkel vaatlejapositsioonile jääda. Sest elu on ju huvitav ja vaatlemist väärt. Olgu tegemist loomakarjade või veidrate inimtüüpidega. Aga kõige rohkem naudin ma reisimise juures ikkagi seda vahepealsuse tunnet. Oled justkui inbetween, ei enam seal ega veel siin. Ja detached. Parim aeg kõvaketta korrastuseks.
pühapäev, 9. oktoober 2011
Kust tulevad käärimiskärbsed?
Selline praktilis-teoreetiline küsimus tekkis eile, kui vanade sõpradega Ihastes koos istusime. No tõesti, kust nad tulevad? Piisab millestki käärimisväärset ja kohal nad ongi. Justkui õhust tekivad. Nagu tolmgi. Enamus seltskonnast omal ajal bio-geo klassist läbi käinud, aga nii lihtsaid asjugi ei tea ;)
Teinegi loodusteaduslik (või hoopis sotsiaalpsühholoogiline?) teema oli õhus. Et miks lehmad karjamaal süües kõik ühtepidi seisavad. Viimati Tallinnast Tartusse sõites jäin ühele taolisele seltskonnale kael kõveras järele vahtima, sest see paistis nii pentsik. Eriti veider on muidugi see, kuidas elad pika elu ära ja siis ühel valgustuslikul hetkel vaatad vana asja kui mingit uut ilmutust - et mnjaah, see ju ongi see kurikuulus karjainstinkt. Kuidagi eriti tobe tundus äkki, kuidas nad kõik oma ninad kuulekalt ühes suunas olid sättinud. Mis juhtuks lehmaga, kes keelduks seda tegemast ja ennast nt 45 kraadi paremale või vasemale keeraks? Kas keegi teab? On näinud? No mõni oletus muidugi tekkis, aga... ma pole väga kindel, kas ma seda täpselt teada tahangi.
Aga üks on kindel, eile oli mõnus õhtu ohtra koduse söögi ja koduse naljaga, mida me kõik ühteviisi nautisime. Elagu vanad sõbrad! (Kelle ninad mingis mõttes ikka enam-vähem ühele poole vaatavad, hoolimata sellest, millisel karjamaal keegi oma igapäevaelu veedab.)
Teinegi loodusteaduslik (või hoopis sotsiaalpsühholoogiline?) teema oli õhus. Et miks lehmad karjamaal süües kõik ühtepidi seisavad. Viimati Tallinnast Tartusse sõites jäin ühele taolisele seltskonnale kael kõveras järele vahtima, sest see paistis nii pentsik. Eriti veider on muidugi see, kuidas elad pika elu ära ja siis ühel valgustuslikul hetkel vaatad vana asja kui mingit uut ilmutust - et mnjaah, see ju ongi see kurikuulus karjainstinkt. Kuidagi eriti tobe tundus äkki, kuidas nad kõik oma ninad kuulekalt ühes suunas olid sättinud. Mis juhtuks lehmaga, kes keelduks seda tegemast ja ennast nt 45 kraadi paremale või vasemale keeraks? Kas keegi teab? On näinud? No mõni oletus muidugi tekkis, aga... ma pole väga kindel, kas ma seda täpselt teada tahangi.
Aga üks on kindel, eile oli mõnus õhtu ohtra koduse söögi ja koduse naljaga, mida me kõik ühteviisi nautisime. Elagu vanad sõbrad! (Kelle ninad mingis mõttes ikka enam-vähem ühele poole vaatavad, hoolimata sellest, millisel karjamaal keegi oma igapäevaelu veedab.)
Tellimine:
Postitused (Atom)
