Liitusin täna mindufulness veebikursusega, mis kestab kaheksa nädalat. Tahtsin näha, kuidas asja tänapäeval õpetatakse ja kus mina sellel teel paiknen. Enamus meie rühma liikmetest on algajad ja see tõi tagasi enam kui kolmekümne aasta tagused mälestused ajast, mil ma ise selle kõigega esimest korda kokku puutusin.
USAst tulnud transtsendentaalse meditatsiooni kursused tõid tollal Tartus kokku sadu inimesi. R. kutsus mu sinna kaasa. Mu meelest toimus kõik mingis Annelinna koolis. Mäletan tohutut saali, kus meile loenguid peeti, inglise keeles. Küsimusi sai esitada kirjalikult. Aga kuna rahvast oli nii palju, siis vaid väheste küsimustele jõuti vastata. Minu küsimus jäi igatahes vastamata. Hiljem olen sellele vastuse leidnud raamatuid lugedes.
Praktiseerimine käis klassiruumides. Seal oli meid vahest nii kaheksa inimest. Istusime ja medieerisime juhendaja näpunäidete järgi. Enne seda oli igaüks saanud personaalse mantra, mille üks tiimiliige-asjapulk mulle saladuslikult kõrva sosistas. Mul kui filoloogil tekkis küsimus, kuidas seda mantrat kirjutatakse (spellitakse). Sosistaja oli ju ameeriklane oma aktsendiga ja eestlase kõrvale kõlas see kõik kuidagi veidralt - polnud ilmselgelt ingliskeelne mantra, aga hääldus oli väga ameerikapärane. Kui ma oma küsimusega lagedale tulin, oli mantramees kuidagi väga tõre, et mitte öelda kuri, ega vastanud õieti midagi - saatis mu minema, sest järgmine ootas ukse taga. Ka meditatsioonitreener oli üsna osavõtmatu olemisega. Kui oma esimese istumise ära olime teinud, oli mul kael kange ja olek imelik. Ei ta parandanud meie poosi ega midagi - igaüks kössitas, kuidas juhtus. Mina oli ka parajaks kreeka e-ks vajunud oma esimese meditatsiooni lõpuks. No ei olnud üldse hea! Hiljem avastasin ise, et õige poos on pool võitu ja siis hakkas tasapisi mõnusaks minema.
Kohale oli tulnud neid, kelle kaugem eesmärk oli vähemalt leviteerimine ja igasugu muid friike. Mina olin ugrilikult skeptiline, aga huvi oli suur. Rabav oli ikkagi näha, kui paljudel inimestel oli vajadus mingi vaimse juhendamise järele. Ja USAst kohale tulnud meeskond oli ilmselt samavõrra rabatud ja ka kurnatud, kuna nii suure karja algajate haldamine oli peaaegu võimatu missioon - paras konveier. Aga sealt see kõik algas ja ma mäletan selgelt oma esimesi iseseisvaid istumisi Kuru urus, kus juba asjale pihta hakkasin saama - küll see oli mõnus.
Täna oma rühmakaaslasi kuulates sain aru, kui kaugele ma jõudnud olen. See tee on ju lõputu, aga üks oli selge: algus on tõesti kaugele ajalukku jäänud koos minu tollase minaga. Tore ja julgustav avastus. Tekkis kange tahtmine teistega oma rõõmu jagada, aga hoidsin end tagasi, et mitte kelkijana mõjuda. kuigi asi pole tegelikult kelkimises vaid arusaamises, mis on hea ja seda tahaks ometi kõigile kuulutada. Aega on, kaheksa nädalat alles ees. Püüan võtta sellest parima ja anda iseendast ka nii palju, kui mõistan või vastu võtta soovitakse. Õpetaja on igatahes väga sümpaatne.
Tänased numbrid: Kanadas 806 887 juhtu (20 822 surma), Ontario 279 472 (6538), Torontos 90 595 (2516). Ontarios 1265 uut juhtu.