Väljas on veebruar

Väljas on veebruar, mis näeb ka veebruari moodi välja. Mõne päeva eest tuli lumi maha ja täna öösel oli päris krõbe pakane - üle 10 kraadi külma. Selle suhteliselt maheda talve kohta tõsine saavutus.

Aga ei pea ju ainult ilmast rääkima. Reedel käisin kinos "Parasiiti" vaatamas, mis võib korealastele täna nii mõnegi priske Oscari tuua. Oli jah väga pingeline. Ja ambivalentne, nagu üks kriitik kirjutas. Emotsioone seinast seina. Võimas film igas mõttes. Selline, mis jääb sind kauaks ajaks kummitama. Kui lõpplahendus teada ja kaasaelamise pinge lahtunud, hakkavad takkajärele kõik sügavused tõeliselt avanema. Saan nüüd aru, miks "Tõde ja õigus" edasi ei pääsenud. Kuigi ka see on suurepärane film.

Lugemisjärjega olen jõudnud Õnnepalu "Lõpmatuseni". Kui "Pariisi" puhul kurvastasin, et vana lemmik on igavaks muutunud ja "Aaker" tekitas vastakaid tundeid, siis see on jälle "vana hea Õnnepalu". Suure rõõmuga rändan tema seltsis iga õhtu Vilsandile. Huvitav, kas ma oleks võimeline kusagil sellises kohas elama? Kas mul oleks julgust kannapööret teha? Paksu suleteki all keset kõiki olemasolevaid mugavusi on väga ohutu selliseid mõtteid mõelda.

Pärastlõunal lähme Kristiga gurmeetama ja seejärel mina joogasse. Eilne ilm tundus liiga külm, ei tahtnud kusagile minna. Lugesin, mõtlesin, tegin hapupiimakooki, koristasin, pesin pesu. Urbaniinimese versioon talveunest.