Jälle kodus

Jah, oli taas üks kodune tööpäev - mõnus. Paralleelselt ettekande kirjutamisega sain pesu pesta. Kahe nädala laadung oli kogunenud.

Keelesõbraga rääkisime põgusalt, esimest korda pooleteise kuu jooksul. Oli teine üsna melanhoolne. Tuttavad mobilisatisooniohus venelased püüdvat Venemaalt lahkuda. Mõni sai minema, mõni mitte. Nentis, et pole mitte väga lihtne praegu venelane olla. Arvata võib. Sõimasime koos Putinit. Selline areng siis. Varem me nii kaugele polnud jõudnud oma vestlustes.

Eile hakkasin lugema uuringut "Eesti väliskogukonnad: identiteet, hoiakud ja ootused Eesti riigi suunal". No tore, et tehti, aga Kanada on kuidagi kaardilt välja jäänud. Intervjuude tegemist siin ei peetud vajalikuks. Kusagil tekstis nimetatakse, et kõigi väliseesti organisaasioonide ammendav nimekiri on lisas nr 3, aga sellist lisa polegi. Ja siis see ebamäärasus, et keda ikkagi sihiti. Kas pagulaste järeltulijaid või uusi Eestist minejaid? Keeruline neid ühte patta panna. Aga kõige enam kurvastas kehv eesti keel. Alguspeatükkidel polnud viga, aga siis äkki tulid "eestlaseid" ja "soomlaseid" ja muudki, mis kas päris vale või lihtsalt kohmakas. Kui ma siin nurgataguses suvaliselt patran, on üks asi, aga sellise tähtsa dokumendi puhul võinuks ikka lati veidi kõrgemale seada. Läbi lugeda veel ei jõudnud. Eks ma nädalavahetusel jätkan.

Täna lubati kütma hakata, aga seni on torud külmad. Nüüd mudimisele. Vahest on tuba soe, kui koju tulen.

Usaldusest

Anu Realo pidas ülikooli juures huvitava loengu usaldusest. Rõõm kuulda, et Eesti kuulub oma näitajate poolest pigem edukate põhjamaade hulka, kuid murelik on üleilmne tendents üleüldise usalduse vähenemise suunas. Palju põnevaid seoseid ja diskussioone.

Hommikul rääkisin Rahvusarhiivile VEMUst. Pärast seda hakkasin järgmise nädala ettekandega tegelema. Mõned mõtted on juba kogunenud.

Pärast loengut sain ATlt mõned "Tõe ja õiguse" 2. köite ingliskeelsed tõlked. Ta oli toimetajaks-konsultandiks. Lähematel aastatel peaks kõik osad inglise keeles ilmuma.

Koduteel läksin Yorkville´ist läbi ja sõin ühe rummi-rosinajäätise. No küll hakkas külm pärast seda! Püüdsin leida päikeselisi tänavapooli, et uuesti sooja saada, aga jah, suvi on läbi. Kütma pole ikka veel hakatud. Täna öösel võtsin juba kolm lisatekki peale. Järgmisena tuleb vist kõige soojem suletekk välja otsida.

Ometigi

... sain päev otsa kodus olla ja vaikuses kirjatöid teha. Hommikul oli küll ka üks Zoomi koosolek. Homse ettekande slaidid sain valmis, vaja hakata järgmise nädala ettekannet kirjutama. Alles nüüd saan tasapisi aru, kui väsinud ma olen.

Sooja jagub päeval napilt 13 kraadi, öösel pole sedagi, kuid kodus ei köeta. See tähendab, et seljariiete kihte tuleb aina juurde. Miks ei köeta? Kevadel lasevad suure suveni välja, aga nüüd, kui kõledus platsis, ei märgata nuppu vajutada. Siin pole ka kurtmist kuulda, et energiahinnad kütmispoliitikat mõjutaksid. 

Revideerisin külmkappi ja leidsin sealt paari viimase nädala jooksul käest läinud produkte. Eile läks üldse meelest õhtust süüa, sest polnud aega. Kui viimaks koju sain, oli öö käes ja mis sa siis enam sööd. Aga Jüri Alliku loeng oli väga huvitav, nagu ka sellele järgnenud vestlus.

Selline elu. Argine.

Lüpsja äratus

Ärkasin kell neli hommikul õudusunenäo peale (veeuputus!) ja enam magama ei jäänud. Vaim on väga ärev. Aga tänu sellele sain mitmed tööasjad aetud enne, kui jooksu panin.

Jälle üks tore päev Anu Raua seltsis, ROMi tekstiilikogus ja põlisrahvaste näitusel. Anu Liivandi korraldatud käik. Ta töötas seal aastast 1986. Nüüd on juba mitu aastat pesionil, aga kõik endised kolleegid, keda ta kohtas, olid jällenägemise üle väga õnnelikud. Ei imesta ka - armas inimene ju.

Pärast sõime Gardineris lõunat. Väga noobel ja samas hubane koht. Vaatega linnale. Paslik koht külaliste võõrustamiseks.

Õhtul Tartus Jüri Alliku loeng. Tööpäev kujuneb nii umbes 15-tunniseks täna.

Venelane tembutab Nordstreami gaasijuhtme kallal? On ikka lollakad. Keskmist sõrme neile tõesti.

Jälle sajab.

Sahmin

 ... ringi. Õhtuks saabus sügisvihm, nii et hommikul jalga pandud saapad läksid lõpuks asja ette.

Sellise hetke noppisin tekstiilimuuseumist. Homme lähme ROMi.

Viimane

... pidustuste vaatus täna - dokfilmi esilinastus. Väga pikad ja pingelised päevad, palju toredaid momente ja kohtumisi. Põlved meenutavad siiani reedeõhtust funkipidu... Lexsoul on super ja Vaiko Eplik ka jälle väga hea.

Koos sügise ametliku algusesga saabusid sügisesed ilmad. Oktoobriks lubatakse jälle soojemat.

Ööd ja päevad

... hakkavad sassi minema. Programm on käima tõmmatud ja nüüd tuleb pühapäevani vastu pidada.

Anu Raud on kohal, üle vaadatud, arhiiv tutvustatud. Korraldame talle kohtumisi. Eile võõrustas teda Eesti Etnograafia Ring Kanadas.

Täna päeval oli siin meie juures põnev muusikaäri tegelaste kohtumine. Õhtuks Hamiltoni ei lähe. Lihtsalt ei jõua. Sealt saaks alles kell kolm öösel tagasi, aga homme vaja selge peaga näitus üles ja nädalavahetuse sündmuste logistika paika saada. Näitus jõuab loodevasti ennelõunal kohale. 32 paneeli ... Emapuu sättisime täna korda. 

Aga eilne bussimöll oli vaeva väärt.

 

Tagasi

Biblio Klubi on tagasi ja tuletõrjesireenid TCs samuti, sest maja uusi noori täis, kes kõik iseseisvat elu harjutavad.

Uni läks kell 5 oma teed ega tulnudki tagasi. Nii venis tööpäev kõigepealt esimesest otsast välja. Kohe hakkab sama tagumise otsaga juhtuma: söön borshisupi ära ja siis järgmine koosolek.

Anu Raud ja Lexsoul Dancemachine jõudsid kohale. Näinud veel pole. Ainult pildi pealt. Palju ägedaid värskeid eesti inimesi meie kauges külas.

Paha Rogers

Terve õhtu oli internet ära. Nüüd tuli tagasi, aga ma ei jaksa kirjutada enam. Igatahes jäi kuninganna matus nägemata. Kell 19 korrati seda CBCs, aga mingit järelevaatamise võimalust ei pakuta. Olgu siis peale. Vaba päeva ka ei antud. Ega poleks olnudki aega seda logelemisele kulutada.

Elagu ETV! Seal matus järelevaadatav.

Vaikus eetris - miks

Ukraina näitus lahti. Ukrainlaste Bloor West festivalil ka käidud. Samuti Pet Shop Boys kontserdil. Täna pole ööelu plaanis. Tõmbame hinge, et järgmine nädal üle elada. Suvi kestab ka veel.

Suge, sugemed

Hommikul joogat tehes jäi ajukäärdudesse pidama sõna "sugemed". Kuidas on nimetav? Kas "suge"? Nagu "habe" ja "habemed"? Kontrollisin hiljem ÕSist järele ja nii see tõesti on. Küll aga pole suutnud siiani välja mõelda ühtegi näidet, kuidas seda ainsuses kasutada. Huvitav.

Eile õhtul vaatasin ETVst Tõnu Õnnepalu 60. sünnipäeva saadet. Kena mõtisklus. Selliseid aeglustusi on kiirustaja ellu väga vaja.

Tänane päev läks tavapäraselt, vaimse tõttamise tähe all - mitte mingit aegluse suget. Kas nii? 😲

Hambad

Täitsa nagu uued hambad. Kaks tükki. Täna tehtud. Aitäh, KM! Kaasaegne hambaravi on ikka kukepea võrreldes nõukaaegsega. Ja KM sai eesti keelt praktiseerida. Olime vastastikku kasulikud.

Pärastlõuna möödus Tartus vehkides. Olen ikka veel siin ja ootan, et saaks failid alla laetud. Näitustega kerged kriisid, sest trükikojal valimiste tõttu palju tööd. Ukraina oma pidime täna riputama hakkama, aga ei jõudnud kohale. Jääb reedeks. Tartu näituse saame ehk nädala pärast kätte. Siis jääb üks päev riputamiseks. Aga Eesti Maja kolimisele saime veidi ajapikendust. Kergendus.

Õues kestab suvi.

Oh sa poiss

Kuna näitus on laualt maas (peaaegu, sest torude küsimus vajab veel lahendamist), sain muud asjad käsile võtta. Soorituste nimekiri sai päeva lõpuks muljetavaldav. Tubli mina! Kindlasti on midagi olulist ka meelest läinud, aga... Premeerin nüüd ennast spaziergangiga. Pilatesesse enam ei jõua paraku.

Ukrainlased jätkavad maailma üllatamist - nagu ka venelased, kuigi omamoodi, eksole. Loodame, et häbistav lüüasaamine ei inspireeri suurt juhti midagi meeleheitlikult lollakat ette võtma. Nagu uudistest näha, on Venemaalgi kriitilisi hääli kuulda. Põnev, põnev.

Sume

Päev kadus kiirelt, õuetiir jäi pimeda peale. Pargid ja tänavad kõik tudengeid täis. Mõnus sume hämarus.

Ukrainlaste üle hea meel.

Näitus läheb homme hommikul trükikotta, loodetavasti.

Imelik

Pool päeva tööd, pool puhkamist. Nädala alguse paanika nüüd ehk väiksem.

Aga jah, sellest imelikust raamatust, mida ma eile lugema hakkasin: Fred Phillipsi "The History Teacher:  Adventure in Estonia". Komistasin selle otsa, kui Indigo veebipoest mingeid muid Eesti-teemalisi raamatuid otsisin. Ja kuna VEMU kogub kõike Eestisse puutuvat ka võõrkeeltes, tellisin raamatu ära.

See tahab vist põnevikuks kujuneda, aga 30 leheküljega pole liiga põnevaks läinud. Küll saab aga nalja. Mees on vist Eestis siiski ära käinud (Eesti juuri ma tal ei tuvastanud), aga see, mida ta seal nägi ja õppis... noojah. Tänaseks olen teada saanud, et Nõmme turg on üks Euroopa vanemaid, kui mitte kõige vanem. Et Tallinnas on Piiks Hermann. See, et välismaalane küsib "Kas keegi rääkida inglise" ei olnud ehk nii suur üllatus, küll aga see, et tere hääldatakse tayday. Miks ei vaevu autor, kes võtab vaevaks meie väiksest ilmanurgast kirjutada, leidma kedagi teadjamat, kes selle jama enne trükki saatmist üle vaataks?

Kui lisada, et raamat on täis meie (ja maailma) ajaloo naiivseid ümberjutustusi ja kogu kaadervärk kõigub algelise süžee ja kodukootud elufilosoofia najal, jääb vaid üle küsida, et miks ma seda üldse loen. Vastus: puhtast uudishimust. Et mis sealt veel tulemas on. Saab näha, kas vean lõpuni väja.

Jõudsin üsna mitu lugemispeatust teha linnavahel. Koduteelt noppisin aga sellise hetket. Väga särava olekuga noor kunstnik oli. Seljataha see sära hästi ära ei paista, aga nina alla ei söandanud ma pugeda. Paraku teeb see noor särav kunstnikki veidi valskust: Bloori ja Bay nurgalt sellist vaadet maalida pole võimalik.

Puhkasin

Täna ei teinud tõesti mitte midagi kasulikku. Küll see oli hea. Öösel ärkasin pool neli üles ja pidin paar tundi ootama, et uni tagasi tuleks. Õnneks tuli, aga väga klaar hommikul ei olnud. Stress ja täiskuu?

Jõudsin turgu, kohvikusse ja kinno. Ostsin talvesaapad. Lugesin Panso läbi ja tegin algust veidra raamatuga, millest ehk kunagi hiljem. Vennajutud said ka räägitud. Ilm oli suviselt soe, linn rahvast täis - justkui Tartu, kui tudengid on tagasi tulnud.

Lipud on pooles vardas ja paistab, et meile siin antakse kuninganna matuste puhul ka vaba päev, võibolla ka kuninga kroonimise puhul. Matused on 19. septembril. Hea, et enne TC pidustuste algust. Olin juba mures, et mis küll saab.

Jumal tänatud, reede!

Oli vast nädal. Ja kuigi päris lõdvaks ei saa ka nädalavahetusel lasta, siis veidi lõdevamaks siiski. 

Kuna tööpäev venis jälle pikale, aga oli kange tahtmine siiski välja saada, läksin jaapanlaste omletti sööma. Huvitav, et seal on teenindajateks alati ainult jaapanlased. Nii nagu J. üürnikudki on alati ainult jaapanlased. Kambavaim. Aga sööjateks jaapanlaste juures olid peamiselt hiinlased. Ega ma teekski neil alati vahet, aga kui omavahel räägitakse inglise keelt, siis...

Aga nüüd viskan küll jalad seinale. Ma tööd ei tee, ma tööd ei tee...

Eile suri kuninganna. Nagu muinasjututegelane oleks lahkunud.

Juttu ei tule

... sest näituse kribukirjas tekstide korrektuuri lugemisest on silmad omadega õhtal. Nagu ma isegi. Olge mõnusad!

Pingeline

Päris pingeliseks on läinud eluke. Eile venis päev nii pikaks, et jaksanudki siia sirtsutada. Kui olin tööasjad ära ajanud, kodus ja Tartus, tormasin MRid tegema, kus läks uskumatult pikalt. Nende kosmiliste plõnksimiste ja plõnnimistega võib viimaks äragi harjuda. Kui mitmes kord see mul oligi juba? Neljas? Viies?

Tänane päev on samas tempos läinud. Võidujooks ajaga... et kas jõuab. Samal ajal laekub postaksti igasugu soove ja nõudmisi aina juurde. Nüüdseks on tõesti kõik suveuimast üles ärganud, nii et pole hoo ega hoobi vahet. Püüan prioretiseerida, et kõige kiiremad asjad enne, aga siis on oht, et mõni vähem kiire ja mitte nii oluline võibki kahe silma vahele jääda. Unustamist juhtub aina enam. Vanadus? Või hakkab ketas täis saama?

Aga nüüd lihtsalt TULEB üks aeglane õuetiir teha ja massinat jahutada. Sedakorda Panso naljakate inimeste seltsis. Kaplinski sai läbi.

Hall

Teist päeva ilm hall. Hommikul pilates 889-s. Siis jaapanlaste juures lõunal. Siis Kaplinski kodus ja pargis. Magnettormid kolmandat päeva.

Kunstisaalis

Kuna ilm läks ootamatult niruks (pluss 17 ja uduvihm), lõbustasin täna ennast siseruumides.

Käisin viimaks ära siinses tekstiilimuuseumis, kus oli inuittide näitus. Põnev väljapanek, hubane väiksemat sorti muuseum. Tagamõte oli ka: rääkida mõne töötajaga Anu Rauast. Sai seegi tehtud. Tööl olnud tüdrukud lubasid mu soovid edasi anda. Ootan nüüd muuseumi poolt kontaktivõttu.

Sealt läksin AGOsse, kus vaatasin Sigur Rósi laulja Jónsi vulkaaniinäitust. Pimedas ruumis sai kuulata ärganud vulkaani hääli ja Jónsi muusikat. Avarus Ensemble´i "Raba" tuli meelde, kuigi Islandi asja puhul vaadata polnud õieti midagi. Aga üks immersioonimäng siis jälle.

Viskasin pilgu peale ka Hispaania kolonialismi näitusele. Yayoi Kusama näituse sissepääsu tulnuks ligi kaks tundi oodata, seda ei viitsinud teha. Kunagi peaks sinna minnes järjekorra kohe ära võtma ja siis muudes saalides aja parajaks tegema. Täna ei jõudnud rohkem seista-kõndida ega vaadata. Kohvik oli ka kahjuks kinni. Muidu oleks seal raamatut lugenud.

Selline kultuurne päevake siis. Nüüd peab kokkama hakkama. Külma ilmaga võib ka pliidi ees seista. Kas ainult kotletid või pannkoogid ka? Siis on varusid ette ja taha. Vaatame.

Selle taiese pealkiri oli "Naine, kellel on liiga palju lapsi". Autor Victoria Mamnguqsualuk (1930-2016), kelle ema Jessie Oonarki (1906-1985) tööd olid samuti näitusel. JO sünnitas 13 last, kellest 4 nooremat surid varakult. Nähti nälga ja näguripäevi. JO hakkas kunstiga tegelema 59-aastaselt ja murdis nö parnassile.

Otsid vaikust ja rahu

... aga satud justkui sõtta. Käisin üle pika aja High Parkis, sest oli soe ja mõnus ja Kaplinski lugemise himu kallal. Rohelus kõik alles. Pole suvelõpu kuiva kolletust ega kahjuritest paljaks näritud puid. Kui pargipink liiga kõvaks muutus, kolisin murule. Sipelgad pugesid saba alla... Aga see oli tühi-tähi müra kõrval, mida tekitasid air show lennukid. Alguses lendasid pea kohal lihtsalt lärmakad massinad, aga siis tulid mängu maeiteamiskoletised.. Lihtsalt õudne! Süda jättis lööke vahele iga paugu peale ja sõrmi ei saanudki lõpuks kõrvust välja. Vaatasin veebist, kui kaua see kõik kestab veel... Kella kolmeni. Oli jäänud 10 minutit.

Konutasin siis seal, ootasin kella kolme ja mõtlesin siinsetele Ukriaina põgenikele, kes praegu närvivapustuse äärel on. Minul kannatasid ainult kõrvad, aga neil... Et siis umbes selline see sõda kostubki, mõtlesin. Miinus plahvatused. Seda on ju põgenikudki rääkinud, et ainuüksi müra, mille sõda kaasa toob, kulutab su jõuvarud kähku läbi. 

Meelde tulid mu enda lapsepõlvemürad. Suured "kurja näoga" diiselmasinad, mis mööda Riia tänavat veeresid ja kohutavat häält tegid. Nende eest pidi põgenema. Auto-moto võidusõidud, kuhu paps mind kaasa vedas ja mida ma vihkasin. Esimest säherdust mäletan eriti hästi. Nutsin järelejätmatult, kuni paps pidi sealt tükkis minuga ära minema. Hilisemateks olin juba liiga suur, et ennast nutuga kehtestada - pidin välja kannatama. Vanaisa kreissaag... Isa sõber onu Vello (või midagi taolist), kel oli nii ebameeldivalt kõrge tämber, et ka selle eest pidi põgenema. Õrnad kõrvad tõesti. Ja need on omakorda närvikavaga kuidagi niimoodi ühendatud, et... nojah. Mis sest ikka.

Homme ja ülehomme on samasugused müraseansid ees ootamas. Ei teagi, kuhu nende eest pageda. High Park oli muidugi ka eriti lähedal sellele CNEle. Sinna kanti ei lähe.

Aga pildil paistab kõik vägagi idüllililne, eks ju.

Reede

Pika nädalavahetuse reede. Kiirete asjade kokkuvõtmine. Üks koosolek. Tiir Eesti Majja viimase kolimisvooru ettevalmistamiseks. Pärast laisk jalutuskäik kreekalinnas. Topsike õunajäätist. Võitlus herilasega. Poest virsikuid (kasvavad Ontarios) ja mustikaid (kultuursed).

Töiste asjadega on nii kiire olnud, et pühadeks pole suutnud mingeid plaane teha. Eks improviseerime. Kuniks on suvesooja, peab seda välitingimustes nautima. Sel nädalavahetusel toimub ka suur lennushow, aga minu õrnad kõrvad said täna juba šoki kätte: meil oli K-ga parasjagu Zoomi koosolek käimas, kui õues oli äkitselt selline müra, et olin kindel, nüüd on pool ehitatavast naabermajast kokku kukkunud või kraana uppi läinud... Midagi ei olnud. Lihtsalt mingi tavalisest ègedam lennumasin lendas üle. Õudne. Ma vist ikka jätan lennukid programmist välja.

Aga teel Eesti Majast kreekalinna võis näha selliseid sõnumeid.

Üle ootuste

... hea kontsert oli eile. Üks kanadalastest oli eriti hea, aga ka KK on põnev tegelane ja sümpaatne sealjuures. Lõpetasin just Tartu tuuri, mille jooksul sain teda paremini tundma. Väga omanäoline muusik ja inimene. Parafraseerigem PO-d: mingu tal hästi!

Keskhommikul jõudsin ka Ivo Juurvee loengul käia. Rääkis Eestist ja seal tabatud Vene ja Hiina luurajatest. Klaar ja haarav. Täna ju tarkusepäev. Sain targemaks küll. Natuke.

Nüüd lugesin uudistest, et Putin on lubanud Gorba matustele mitte minna. Statement?