Priiduga

Jah, vennakesel juba kolm nädalat oldud siin. Kuidagi sürr ikka, kui mõni päris oma äkki ongi siin... Sürr ja normaalne. Ja väga tore. Käime ringi keset sügist. Püüame näha, mis võimalik. Oleme niisama. Pimedus ja vihm pressivad küll peale. Kõigil laupäevadel, kui oleme tahtnud minna the Beaches vaatama, on sadanud. Vandenõu. Aga me ei jäta, üritame edasi. Kadi ütleb, et seal on ilus praegu. Muidugi on, lehed ju puude küljes veel.

Möödunud neljapäeval käisime Niagara Fallsis. Torontos sadas ladinal nii hommikul kui õhtul, NFs oli sume sügisilm. Vett piserdas vahepeal ka, aga ega ei saanudki aru, kas see oli veepilv, mida tuul joa kohalt tõi või vihm. Õhtupoole küll vist rohkem vihm, aga see seene oma. Soe oli ka. Ja inimtühi - ainult mõned hiinlased. Väga privaatne juga seekord. Nö seina taga käisime ja võimas see jõud ju on, mida seal tunda saab, aga Hellel on õigus: see mõjub kuidagi ahistavalt siiski. Liiga palju hüdrojõudu pea kohal. Liiga palju ühe väikese pea jaoks.

Muusikaelamusi oleme juba saanud ja neid on veel plaanis. Aga kõigepealt sattus Priit EstDocsi keerisesse. Eks tal oli vist tunne n gu Kristiinal, kui K. ja S. siin käisid - tunne, et Eesti polegi otsa lõppenud, vaid kestab edasi ka pärast suurt vett. Mõnes mõttes see ju nii ongi. Päris mitmes mõttes tegelikult.

Aga jah, praegu sajab jälle. Vihmamärg tuledesära ja autokummide sahin tänaval.  

Sügistab

Väljas on ilus sügis. Õieti küll vananaistesuvi, siin muidugi indiaanisuvi. Kahjuks pole linnast välja saanud, et seda täiega nautida. Aga linnas ka kena olla, sest siingi värvi muutvat rohelust küllalt. On pikk nädalavahetus, tänupüha. Olen sel ajal alati Eestis olnud. Nüüd siis siin, keset kuldset sügist ja tänamist.

Oli tõsine shopingupäev. Vennake hakkab külla jõudma ja see on mõjuv põhjus, et kinnisvaraarendusega tegeleda: uued kardinad ja kardinapuud jm nipet-näpet kodu tarvis.

Yonge-University liin oli Bloorist lõunapoole vaegtööde tegemiseks jälle kinni, sai pikad matkad tehtud. Varbad ajavad tuld välja, aga varsti vaja jälle minna: õhtul Eesti Majas Ott Lepland. Draakonipoisid jäid vaatamata, sest olid siin kesknädalal ja tööinimene ei jaksa siis ööelu elada. Aga täna on laupäev ja homme on pühapäev ja siis veel püha takkapihta. Not bad.

Muide, Murakami jäeti jälle Nobelist ilma. Vahest peaks rõõmustama, sest võitis kanadalanna Alice Munro, aga sellega puudub mul isiklik suhe. Olen ühte novellikogu veidi lugenud, sest seal mainib ta Rooneemede kohvikut, aga ei olnud armastus esimesest silmapilgust. Vahest peaks uuesti üritama.

Mõistus on loid. Ei oska miskit erku ütelda. Ehk ei peagi. Ajuvabadus tundub mõnus. Siin ja praegu. Leidsin YouTube´ist mõnusaid poplugude bossatöötlusi. Sume. Kuulake ka: http://www.youtube.com/watch?v=HWxijkR8KNQ&list=PL5627CF575D55D706

Päike loojub, st on kõrgete majade taha vajumas. Kui need kaks torni siin kõrval püsti lüüakse, siis ma neid loojanguid enam ei näe, ainult mingeid peegeldusi klaasmajadel ehk. Otse ette vist ühtegi torni siiski ei tule, nii et Doni org jääb pildile alles. Asi seegi. Tore vaadata, kuidas see puudevaip seal kauguses aina kirjumaks muutub. Päev-päevalt. Sügis.

Oktoober

Kõlab jube igavalt ja totaalse enesekordamisena, aga tõsi on, et on olnud nii kohutavalt kiire, et see kirjutamise koht siin pole isegi mitte meelde tulnud. Kes FBs käivad, need teavad, miks kiire. On olnud ridamisi toredaid külalisi Eestist, kes on jaganud meiega head ja paremat, vaimukosutust.

Täna saame lisa. Koerner Hall´is toimub Pärdi muusikale pühendatud kontsert, mida juhatab Kaljuste ja kus mängitakse ka Riho Maimetsa, keda siin juba varem kiitnud olen. Loodame suurepärast ja suurejoonelist muusikaelamust. Pühapäeval vaatasime TCs dokufilme Pärdist ja Kaljustest. Viimane jõudis lõpuks isiklikultki kohale.

Ilm on ilus, st pluss 22-23 päeval. Päike paistab, puud muudavad värvi. Ja kuna hullumajas on parasjagu väike vaheaeg, on mahti seda märgata. Reedel võtsin suisa vaba päeva - esimese kolme nädala jooksul. Käisin järve ääres nina soojendamas, shoppasin around ja õhtul vaatasin kinos "Salingeri". Dokufilm. Huvitav, sest ega mu peas selle autori isiku kohta küll mingit pilti/kujutlust polnud. Aga taas tekkis kiuslik küsimus, et kas ja kuivõrd peaks kunstiinimeste eraelu avama. Või millal oleks seda paslik teha. Noojah, vastust sellel küsimusele muidugi ei ole. Aga film oli huvitav, seda peab tunnistama ;)

Õieti oleksin pidanud septembris tähistama 4 aasta möödumist Torontosse asumisest. Seegi ei tulnud meelde. Aga võin seda veel novembri alguses teha, sest septembris 2009 käisingi ainult nö eelretkel. Päris tulemine toimus 7. novembril. Neli aastat. Hmm.

August

Maakerale tiir peale tehtud ja T-s tagasi. Oli üks rabelemise suvi seal Eestis. Ei saanudki ratta pealt maha. Töö mõttes. Halb. Ei tea ka, mis teha. Kõike on lihtsalt liiga palju. Ja aega liiga vähe. Kõigeks. Nüüd siin tagasi olles olen saanud viimaks veidi hinge tõmmata. Suvi kestab õnneks. Vahest saab ikka patareisid laadida, enne kui... Pärissügis on alles paari kuu kaugusel.

Käisime Annega John Mayerit kuulamas-vaatamas. Hea. Oli ju teada, et tal on mõnusaid lugusid. Aga et ta nii hea kitarrist on, sain alles kontserdil aru. Mõnus õhtu oli. Sai keksitud ja näppu visatud. Nüüd põlved haiged. Kas on vanainimesel aru peas? Ega ikka ei ole, kui on hea olla :) Aga kas peab siis alati mõistlik olema?

Jubekolehea raamatu lugesin ka läbi. Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat". Lugege sõbrad, te ei kahetse. Ilus ja armas inime see Kristiina. Tuleb meile septembris siia külla ka.

No vaat, ja Murakami viimase romaani tõlge ilmub 2014. On vast pealkirja pannud romaanile: "Shikisai wo Motanai Tasaki Tsukuru to Kare no Junrei no Toshi" ("The Faded [or Colorless] Tsukuru Tasaki and the Year of His Pilgrimage"). Olevat väga raske jaapani keelest tõlkida seda pealkirja. Päriselt ei saavatki. St kadudeta. Nii selle tõlkimisega on. Aga võtan tänulikult vastu, mis iganes A. Birnbaumilt ja/või J. Rubinilt tuleb. Ootan huviga. Countdown on alanud ;)

Kardan, et olen siia issandast mahajäetud blogisse nüüd küll päris üksi heietama jäänud. Keegi vist enam ei arvagi, et siin miskit elutegevust ette tuleb. Või käib siin veel keegi? Öelge "hoi" või midagi, kui läbi astute.

Varsti nina kodu poole

Jah, teisipäeval lähen siit liikvele. Esialgu San Fransiscosse, kus toimub ESTO ühestükkis Lääneranniku Eesti Päevadega. Seal üks pikk seminar ja üks lühike ja siis veel infomess ja laulupidu. Need siis üritused, kus miski asi ajada. Toimumas on muidugi veel palju rohkem. Nii et ega "vabu" päevi seal õieti polegi. Natuke hirmutav on, et palju rahvast ja sebimist ja. Väsimus on kallal. Tahaks rahulikumat elu nüüd. Seepärast jätsin ka Seedrioru laulupäevale ja suviharjale (siinne jaanipäev) minemata. Ei jõudnud tööasjade ja muu orgnunniga ka valmis. Nii et tiksusin nädalavahetuse linnas. Sai pakkida ja koristada ja powerpointida jmt.

Eile õhtul hängisima naistega all-linnas. Sõime Kingil õhtust ja läksime siis Roy Thomsoni kõrvale Luminato platsile. Kevin Breit mängis-laulis. On üks väga hea siinne kitarrimees. Viljandi kitarrifestivalil käinud. Olen ma temast siin juba kirjutanud? Ei mäleta. Käisime Kiilakatega teda kunagi ühes jazziklubis kuulamas, kui Priit oli pikalt ja kõvasti propagandat teinud. Tol korral oli KB justkui hulluks läinud Olav Ehala. Seekord taltsam ja Ehalat ka enam nii palju ei meenutanud. Aga põnev muusik on ta ikka.

Õhtu oli sume, mahe. Lubati kuumust-niiskust, aga see jõudis alles tänaseks kohale. Eile oli kohe ideaalne suveilm. Ja all-linna melu mõnus ja... Aga täna pidi jälle tubliks hakkama ja tegema, mis tarvis.

Ei meeldi mulle enam need pikad reisid. Viis ja pool tundi SFsse, sealt Euroopasse ligi ükseist. Aga ikkagi on see lihtsam, kui Toronto kaudu. Sest Eestis vaja ju suvekooli jõuda. Ja siis millalgi, juuli keskel, saab vahest puhkama ka hakata. Augusti alguses tagasi. Nii et ega väga pikalt aega ole. Võtke sappa, head sõbrad, et saaks ikka kõik jututunnid ära peetud.

Täna oli siis esimene kuum Toronto suvepäev. Parem päeval rõduaknad kinni hoida. Kell hakkab üheksa saama, aga ikka on veel liiga kuum, et ust paotada. Aga vahest lähen söön nüüd oma tatrapudru ikkagi hoopis rõdul ära. Olen oma rõduaeda harinud tänavu. Päris mõnus on juba. Natuke mööblit hankisin ka. Peab nüüd veel istuma, kuni saab. Jajah.

Aga varsti istume Eestis koos, sõbrukesed!

Ilmateade ja elumärk

Märgiks, et blogi ja selle pidaja pole mitte välja surnud, riputan siia tänahommikusi fotosid Don Valley Parkway´st. Ei teinud ise, netist näppasin. Ja see pole jõgi, on kiirtee. Või tegelikult ikka jõgi, sest Don tõusis üle kallaste. Öise paduvihma tagajärg. Kanuudega punanahad sobiksid sellele pildile:

Aga näha võis hoopis taolisi ukerdavaid elukaid:

Muidu kisub jälle suviseks. Vahepeal oli jahe, homseks lubab 30. Maa olevat värisenud siin üks päev, aga mina ei märganud midagi. Meie linnapea on crazy narkar, Harperil on probleemid ja Kanada riigiarhivaar astus tagasi. Ise olen tööd teinud. Minneapolises käisin (kah töö). Simmareel laulsin (lõbu). Kodu umbes kuu aja kaugusel. Enne ESTO ja LEP. San Fransiscos. Nii on.

Jälle otsas

Aeg läheb kiiresti, exole? Jälle üks talv möödas (peaaegu, täna puistas lund) ja üks töönädal läbi. Suvel saab olema imestamist, kui kiiresti need lapsed seal Eestis ikka kasvavad. Aga täna hommikul kortsu tõmbunud tuubist jalakreemi välja pigistades hakkas päris õudne: see oli tõesti alles eile, st justkui eile, kui selle ostsin. Nüüd on see jälle tühi. Kui mitu tuubi ma seda võõrast marki jalakreemi siin võõral maal ostnud olen? Ja mitu pesupulbripakki? Ja mitu tatrakotti... No ikka kümneid. Mis tähendab, et siin on juba aastaid veedetud.

Tjah, mitte ainult aastad ei kulu aja jooksul lühemaks. Ka jalakreemituubid jäävad väiksemaks. Nii on. Aeg kihutab.

P.S. Kaks pommipoissi jälle kätte saadud. Seekord lõunanaabrite juures. Üks juba parematel jahimaadel, nooruke vaagub hinge. Õõvastav saaga mitmes mõttes. Noorte (immigrantide) radikaliseerumine? Võimalik. Aga ka konspiratsiooniteooriad on juba liikvel. Aga see, et telekanalid ööpäev otsa live´is inimjahti näitavad ja jõustruktuure promovad, pole normaalne. Ei ole. Sest see pole puhas infoedastus. Ega kaastunne/respekt. Mis see on? Sensatsioonihimu? Vat ei laigi.

Mis on vahepeal juhtunud

Kevad muudkui tuleb ja läheb. Talv muudkui läheb ja tuleb. Tunnen ennast süüdlasena: tahtsin ju seda talve nii kangesti ja antigi. Aga kas ma nii palju siis tahtsin?! No südalinnas lund enam maas pole, aga täna puistas teist jälle. Ja kole kõva külm tuul on. Ootasin enne 40 minutit tänavanurgal vanahärrat, kelle koduarhiivi pidin minema üle vaatama, aga kes ei ilmunudki välja. Päris jäässe võttis. Aga laupäeval seevastu oli pluss 11 ja päike. Nii me loksume talve ja kevade vahet - suvele ja kodule ikka lähemale.

Ega midagi eriti juhtunud polegi. Töö ja kodu. Eluaastanumber muutus. Lihavõtted olid ka. Sõbrad käisid külas. Kokkasin mõnuga. Sõime kasukat ja võileivatorti. Tõin vene poest palju nostalgiatoitu. Kohupiima ka. Selle järele oli juba suur igatsus. Tegin kondenspiima ja kohupiimaga kooki. Päris pasha moodi sai. Külalised olid ka vene poes käinud. Nüüd mul tohutud musta leiva varud, lisaks voblat ja hematogeeni, saidat ja sprotti. Tarhunile ajasime päkad silma.

Laupäeval käisin Sigur Rosi vaatamas-kuulamas. Kole hea kontsert oli. Live´is on nad just nii head, kui lootsin. Kui mitte paremad. Ma pole eriline näpusviskaja või huilgaja, aga see ajas ulguma küll. Kuigi pole miski müramuusika. Lihtsalt nii hea oli. Kes ei tunne neid, siis minge Youtube´i ja vaadake üle. Suur muusika. Päris muusika. Islandi muusika!

Kanada rindelt veider uudis. See oli vist eelmisel nädalal, kui CBC teatas, et PM Harper läheb Toronto lennujaama pandakarusid tervitama. Need tulid siinsesse loomaaeda. Kust? Hiinast muidugi. Eks see oli ka põhjus, miks PM neid tervitamas käis. Samal päeval saabus kamp punanahku Põhja-Quebeckist Ottawasse, kus asub teatavasti Kanada parlament. Nemad juba aasta algusest protestimatkanud läbi lume ja tormi, et punanahkade probleeme riigile meelde tuletada. Aga võta näpust, loodetud vastuvõttu PM poolt ei sündinud -  see surus samal ajal Torontos pandakarudel käppa. Kas siis sellist Kanadat me tahtsimegi? Imelikud need ilmaasjad ikka. Poliitika eriti. Aga mis on ühed murelikud punanahad suure punahiina kõrval, kes ju maailma tõusev majandusjõud. Ekstaole. Jajah.

Eile võis aga uudistest näha, et mõne aja eest Alzheerias terroriplahvatuse korraldanud ja selles otsa saanud poisid olid kanadalased. Ei olnud sünnist saati moslemid. Olid Ontario Londonis korralikus koolis käinud ja korralikus neighbourhoodis elanud. Aga siis said neist ühtäkki moslemid ja nüüd tuleb välja, et koguni terroristid. Noored poisid. Otsisid seiklust? Elu mõtet? Nüüd avalikkus muretseb, et kuidas noori kurjale teele (loe: terroristiks) minekust päästa. Vanasti oli lapesvanematel mure, et järglased lähevad hobusevargaks või muidu pätiks. Nüüd siis üks võimalus veel... Kole-kole.

Saatsin sõpradele sellise kirja

Raporteerin pidulikult, et perekond H.-N. jõudis paari nädala eest tagasi Kariibi kruiisilt. Imede ime, saimegi Merikese ja Peteriga tont teab kus kokku! Ja veetsime jumaliku nädala. Laisa. Internetivaba. Päikeselise. Sooja. Tegelikult suisa palava... Vahest peaks nüüd puhtast humaansusest lõpetama, aga... no tahaks ju jagada. Sest see mul esimene puhkusereis soojale maale sel sajandil. Õieti pole ma käinud mitte ühelgi  pärast ülikooliaega. Aga siis oli see üks teine maa... Ja muidugi oli see mu esimene kruiis. Merike ja Peter on juba kogenud reisisellid ja merekarud, aga vahest muutis minu tagasihoidlik isik nende muidu ehk juba rutiinselt meeldiva puhkusereisi pisut eriliseks ;)

Menüüs St. Thomas, St. Kitts, Aruba ja Curacao. San Juanist (mis asub teatavasti Puerto Ricos) startisime, aga minul jäi see nägemata, kui lennujaama ja sadamat mitte arvestada. Kõike muud nägi ju ka õieti vaid väga põgusalt, aga muljed on vahest just seetõttu eriti kirjud ja värvilised. Seedin siiani peapilte ja korrastan digipilte. Viimastest on osa juba FBs nähtavaks muudetud.

Juuresoleval pildil poseerime Merikesega Magens Bay taustal. Pidavat maailma 10 tippranna hulka kuuluma. Saime seda oma ihunahaga nautida. Oli mõnus küll. Ja ilus. Kui sellelt üldse  veel midagi soovinud oleks, siis seda, et oleksime saanud seal ainult oma seltskonnaga olla. Aga soovidega tuleb teatavasti reaaluse piiridesse jääda, nii et... Merike ei saanud seal veest peaaegu üldse välja - õigustas oma Meripura nime täiesti. Ühes teises jumalikus rannas saime ka veidi varbaid leotada, aga sellest ei peaks Merikese nähes rohkem kirjutama, sest... Ühesõnaga, see rand kannab Merikese isiklikul maakaardil nüüdsest Tantalose Piinade ranna nime. Muid jumalikke randu nägime pigem eemalt.

Muide, Aruba on nagu kuumaks köetud Island, vähemalt põhjarannikul: võimsad ookeanilained ja hallid laavaväljad, kidurate kasepuude asemel agaavid maa seest turritamas. Piret, check it out! Ja Curacao pealinn Willemstad on nagu üks Hollandi nukulinn, nõnda nett ja värviline. Eks seepärast UNESCO seda kaitsebki.

Laevaelu on aga omaette ooper. Üle 3000 inimese pardal. 14 tekki. Palju lihavaid ameeriklasi ja nende pealetungivat kultuuri. Kõvasti süüa (juurde võtsin minagi!). Kaks laevapäeva, mis kulusid marjaks ära, sest turisti elu pole meelakkumine, eriti nii palavas kliimas. Meie kõige pöörasemad ettevõtmised Merikesega olid 70ndate disko laevas ja pudel õlut (kahepeale) Arubal. Peteri arvates olime me muidugi padupöörased, sest pärast bussituure sööstsime veel jalgsi linnatuuridele. Minul õnnestus laevas ka joogatrennis käia. Nii et jagus mitmekesist tegevust. Koguni iluuisuetendusel käisime. Laevas ikka.

Internetihinnad on Ameerikas niikuinii ebanormaalsed, aga laevas olid need muinasjutulised: 65 dollarisenti minutist, 35 dollarit tunnist jne. Olen küll sõltlane, aga mitte päris lootusetu, selgus. Kolmanda päeva õhtul teatasin Merikesele, et ei tahagi enam õieti sinna internetti, ja kuuenda päeva hommikuks tekkis teooria, miks hinnad nii kallid on: selleks et üöökohoolikuid netist eemale hoida. Õnnestus neil täiesti! Läptoppi kasutasin ainult pitlide mahalaadimiseks.

Niisiis oli päris puhkus kohe. Eestis käimine on ju ka jube tore, aga seal on kogu aeg tunne, et tuli saba all. Ja mõnes mõttes ongi. Nii et võimaluse korral peab vahepeal vist ikka hoopis mujal käima. Kole lugu, nüüd on hammas verel.

Vabandust, kui teil seal (kus iganes) külm on (meil siin ka) ja muud mured (meil siin ka), aga vahepeal tahaks midagi ilusat ja head jagada, kui selleks erakorraline põhjus tekib. Seda olen ma nüüd teinud, antagu andeks.

Kariibid!

Kui pühapäeval ärgatakse vabatahtlikult kell neli hommikul, peab selleks väga hea põhjus olema. Täna oli: lähen elu esimesele kruiisile. Kariibidele. San Juan, St. Thomas, Curacao, Aruba, St. Kitts. Ise ka veel ikka ei usu... Ja mis kõige toredam: saame seal Merikese ja Peteriga kokku. Vanade sõpreadega elu nautima - mis võiks veel parem olla!

Niisiis: http://www.youtube.com/watch?v=sYwSDS_aQ4w

Adios!

Tegelikult...

...tahtsin teiega hoopis rõõmusõnumit jagada: märtsikevade on käes! Kui olin väike, olevat ma talviti ikka nuianud, et millal see märtsikevade tuleb. See oli tähtis... sest lisaks kevadele tuli siis ka sünnipäev ;) Mis sest, et mõlemad alles kuu lõpus. Märtsikevade algas ikka kohe märtsi alguses. Algab praegugi. Mis sest, et hallid hanged maas. Õhk on teine. Ja valgus.

P.S. Positiivselt enesesisenduslik roosa lipik ütleb: "Your kindness is exceeded only by your good looks" :) Kalender on KUMU moenäituse oma. Elegantne, mis?

Esimene kirjaoskus likvideeritud aastaks 2030

Vaatasin jälle telekast Steve Paikini "Agendat". Juttu oli digitaalsest klassiruumist. Esinejateks Kitcheneris asuva Communitech Hub-i rahvas. Mida rohkem kuulasin, seda õudsem hakkas. Päris kole tuli peale, kui saate lõpus küsiti publikult, kas aastal 2030 piisab sellest, kui oskad klaviatuuril tippida. Küsimus tulenes ühe esineja ehmatavatest futuristlikest mõttekäikudest. Enamus leidis (õnneks veel?!), et võiks ikka osata oma käega ka pookstave paberile vedada, aga neid, kes vastupidist arvasid, polnud mitte vähe. Ma isiklikult ei arva aastal 2030 maailma asjadest vist ernam eriti midagi, aga korraks tekkis küll tunne, et tahaks juba praegu selle pagana "progressi" eest plehku panna. Kasvõi tagasi antiikaega, sest selle mentaalsus tundub matsirahva lapsele tükati isegi arusaadavam kui tänaste tehnokraatide oma. Ja ma pole enda arvates mitte kõige vanamoelisem inimene... Ju olen eksinud. O tempora o mores!

Sõltumatud Kanada teadlased ja sõbrad hülged

Kunagi tegi keegi humoorika tähelepaneku, et aeg-ajalt võib eesti ajakirjanduses kohata uudiseid stiilis "sõltumatud Kanada teadlased avastasid, et". Sõltumatud Kanada teadlased... Kas ei kõla usaldusväärselt? Mu meelest küll ;)

Täna võis ühest esialgu naljakana mõjuvast avastusest kuulda kohalikust telekast: hülged suutvat samal ajal olla nii ärkvel kui magada. Nüüd lugesin põhjalikumalt, et mis värk. Suudavad tõesti. Vees magavad nii, et pool aju on ärkvel. Maapeal magavad inimesemoodi, nö täie ajuga. Millega on varasemad serotoniini-teooriad kah paigast kõigutatud. Huvitav, huvitav. Lugege teiegi, kui on huvi&mahti:
http://media.utoronto.ca/media-releases/new-study-shows-how-seals-sleep-with-only-half-their-brain-at-a-time/

Sõbrad hülged, vahest tõuseb teie imeliste ajude najal tehtud avastusest kasu ka seltsimeestele unetutele?! Ükskord ikka?

Sadas lund

Jah, meil sadas lund. Neljapäeval ja reedel. See on siin suur uudis, sest viimastel talvedel on seda ollust vähe nähtud. No nüüd tuli siis korralikult, 25 cm vist all-linnas. Või rohkem. Hanged on  kõrvuni ja käigu- ning sõidurajad kitsaks tõmbunud. Eks see kiirteedel ja muidu teedel ikka segadust tekitas. Oli u 400 avariid ja neli laipa: kolm liikluses pluss üks vanadaam Hamiltonis, kes suri oma majaesist lumest puhtaks rookides. Aga sellist jobu, kes suvekummidega varustatud sportautos sõitma läheb, ei oska kuidagi haletseda. Reedel Juliani juurde mudimisele minnes nägin ühte sellist ullikest. No küll uisutas. Ilus ei olnud ja eriti edasi ka ei viinud. Ei saanudki pihta, mis spordialaga tegu oli.

Huvitav, kuidas inimesed ilma kommenteerivad. Nagu öeldud, minu egoistlik ja talvenäljane süda hüppas rõõmust, et lõpuks ometi loodusstiihia, külm ja lumi. Aga olin vähemuses. Enamus, sh uudistekanalid pahandasid üksmeelselt halva ilma üle. Kui täna päeval välja läksin, olles enne internetist ilmateadet vaadanud ja näinud, et kisubki juba üle nulli plussi poole, kurvastasin siiralt, et läbi see lõbu. Naabrinaine kõõlus korteriuksel sõbrannat oodates ja alustas viisakat small talki sõnadega, et ilus ilm täna ja läheb aina paremaks. Ei tahtnud olla vihmaks tema paraadi kohal, kiitsin takka, et tore jah, juba soe ja aina soojemaks läheb. Homseks lubab tõesti 7 kraadi.

Kanada on siiski põhjamaa ja nagu üks winnipeglane Toronto teleuudistes ütles, on siinne ilm tema jaoks ikka pigem mild. Aga Torontos suhtutakse ehtsasse talveilma pigem kui erandisse või tüütusse vahejuhtumisse. Selline lõunamaine suhtumine. Või siis urbanistlik. Eks kena värske lumi ole tõesti pigem suusa või saaniga sõitmiseks ja jama muidugi, kui lund on nii palju, et selle äravedamiseks kulub miljoneid dollareid (see nr oli vist 4, kui ma ei eksi). Aga kui see juhtub kõigest kord viie aasta jooksul? Või ongi asi selles, et sellist talve nähakse kord viie aasta jooksul? Linnainimesed on kole abituks muutunud/muudetud. Hirmutavalt abituks. Sõltume transpordist, elektrist, keskküttest, internetist... Loodus lööb meid kergesti rivist välja. Eile jagati FBs vana head nalja, mis selle suhtumise eneseirooniliselt kokku võtab: http://www.youtube.com/watch?v=mZEMRAWaVr8

Homme on siis suurt sulavett loota/karta.  Kui täna oli veel talikuurorti moodi - valged hanged ja särav päike, siis homme kisub vist pigem mudaujulaks. Ilm, ilm, see lõputu jututeema ;)

Kisub mölluks

Tuiskab, tuiskab. Ja nii kogu öö. Lubab kuni 25 cm lund. Vabandan autoomanike ja -juhtide ees, aga mulle meeldib. Talv!

Sepapoisid

Tulin hommikul tööle, metrooga (nagu viimasel ajal sageli). Esmaspäevaselt uimane (nagu tavaks). Igat karva inimesed ümber (nagu ikka). Spadinas rongi pealt maha. Piki perrooni eskalaatori poole. Nina maas. Ikka uimane. Jahe ka. Kapuuts pähe. Siis kuulen, et keegi laulab "Sepapoisse". Mida? Justkui ärksamaks sain natuke... Tõstsin nina ja minu ees astus hiina isa, imepisike hiina 3-aastane (umbes ehk) õlal. Ja see 3-aastane jorutaski "Sepapoisse". Omas keeles, st ei eesti, inglise ega hiina (mandariini, kantoni). Päris oma keeles jorutas. MEIE "Sepapoisse"!? Sain veel natke ärksamaks ja ajudesse jõudis, et see ju tegelikult "Frère Jacques" või ka "Brother John", kui soovite, ja mida kõike veel.

Superhüpertotaaltoronto hetk oli. Kõik korraga ühes silmapilgus: sepapoisid ja frère jacques ja väike nunnu china doll kelle isa temaga inglise keeles kõneleb ja unine eestlane kes muudkui jälle oma eesti asja ajama läheb vants-vants piki spadinat hiinalinna lähistel kus tänavanurgal kõrgumas juudi kultuurikeskus miles nadal... sepapoisid-sepapoisid hava nagila ja alleaaa...

No mis ma sellega nüüd öelda tahtsin? Õieti mitte midagi. Lihtsalt selline hetk oli. 

Mis meid ees ootab

					Wednesday January 9   Thursday January 10 Friday January 11 Saturday January 12 Sunday January 13 Monday January 14 Conditions 6am - 6pm Isolated showers Sunny Light rain Cloudy with showers Cloudy with showers Cloudy periods P.O.P. 40 % 10 % 90 % 40 % 90 % 20 % High 5 °C 4 °C 9 °C 11 °C 10 °C 2 °C Feels Like -2 -1 3 6 6 -2 Low 1 °C 0 °C 2 °C 7 °C 3 °C 0 °C Wind W  35 km/h W  10 km/h SW  30 km/h SW  20 km/h W  15 km/h NW  10 km/h 24-Hr Rain close to 1 mm 1-3 mm 5-10 mm 5-10 mm 1-3 mm

Imelik

Loen ikka seda "Mitte-Tartut". Juba mitmes inimene kirjutab seal Raadi pargist/mõisast/lennuväljast. Ehkki olen eluaeg Tartus elanud, polnud ma tammelinlasena Raadi parki enne sattunud, kui 1988 kevadel muinsuskaitsepäevade rongkäiguga, mis EÜSi maja juurest startis ja esimest korda sinimustvalge all avalikult ringi kõndis - esialgu iga värv omaette lipuna. Ma muidugi teadsin nõuka ajal, et kusagil seal sünge pargi sügavustes oli lennuväli, kust lennumasinad tohutu pauguga startisid ja jubeda müraga üle linna tormasid, nii et aknad klirisesid. Aga ma polnud seal pargis ihujalaga kordagi käinud. Raadi oli üldse võõras kant, surnu- ja viljapuuaedade kant. Aiand oli ju seal, linna servas. Samuti ei jõudnud ma nõuka ajal kordagi hiinalinna ega ole seal õieti tänaseni käinud. Ainult TS ema kodu ukse all korra, aga see pole see päris hiinalinn vist. Lihsalt üks suur kortermaja, kus nõuka ajal ilmselt palju vene ohvitseride peresid elas. Hiinalinn tuleb alles pärast seda.

Kui suuruke see Tartus siis ära ei ole, aga näe, elad pool elu, ilma et... Aga nii lihtsalt on, elu sätib su käigurajad kuidagi iseenesestmõistetavalt ja loomulikult paika - käid seal, kuhu asja on. Sama siin. Olen oma käigurajad kodukülas, st südalinnas sisse seadnud. Lisaks mõned väljakujunenud radiaalmarshruudid põhja, läände, itta. Lõunasse ei anna palju minnagi, vesi tuleb vastu. Aga ümberringi laiub tohutu lahmakas linna, nö mikrorajoone, kuhu pole asja. Ülevalt lennukist on kena seda lahmakata vaadata, eriti õhtul, pimedas ja tuledega. Maad mööda veeredes pole see kõik enam nii maalililine ega sidus.

Igapäevaselt liiguna niisiis ringi oma küla vahel, kus omakorda rutiinsed käigurajad välja kujunenud. Hommmikuti ikka sama teed tööle, õhtul teist teed pidi tagasi. Sel sügisel sattusin esimest korda väiksesse põiktänavasse nende kahe käiguraja, Bloori ja Charles Streeti vahel. Tänava nimi on St. Thomas ja see on ainult paarsada meetrit pikk. Väga vaikne ja elegantne tänav, peente kortermajadega. Kindlasti asuvad siin südalinna ühed kallimad korterid, sest asukoht on nii südalinn kui üldse olla saab, aga tänav ise väga vaikne ja mõnus. Selle St. Thomase keskel oli aga üks veel väiksem põiktänav, mis ühest otsast tupik ja teisest viib keeruga Bloorile välja - Sultan Street. Ah et siis selline nurgatagune on ka olemas! Kuidagi veider avastus oli. Nagu oleks kõige väiksema matrjoshka seest imekombel veel üks matrjoshkakene välja karanud. Ei mina oska öelda, miks see mulle nii imelik tundus siis. Aga tundus. See on see veider tunne, kui oled tükk aega nina maas ringi jooksnud, pole enda ümber midagi näinud ega kuulnud ja siis äkki lähevad silmaluugid lahti... Aga mis sest ikka.

Tegelikult mõtlesin hoopis ühte teist asja. Kus iganes ma Tartus ka ei elanud, Tammelinnas, Veerikul või Karlovas, ikka sai öeldud ja mõeldud: "Lähen linna". Vana aguli- ja aedlinna rahva komme. See tähendas siis kesklinna minekut, raekoja platsi kanti või kusagile sinna. Siin ma nii ei mõtle ega ütle. Siin lähen lihtsal välja ja nii kui majauksest välja astun, olengi linnas. Sest südalinn on ümber. Või all-linn. Või ma ei teagi mis linn. Sest siin polegi linnal õieti südant. Raekojaplatsi võiks ju selleks pidada, aga tegelikult ta ikka pole. Dundas Square ka mitte. Muudest kohtadest rääkimata. All-linn on suur ja lai, aga südant tal pole. Mõnes mõttes on hoopis Yonge ja Bloor linna süda, st peatänavate ristumispunkt, kust ilmakaari lugema hakatakse: ida-lääs, põhi-lõuna. Aga selles südames pole muud, kui kitsuke ristmik ja valgusfoorid. Kaubamaja ja poed. Nii et pole ikka õige süda. Vaat Montrealis oli teisiti. Vanalinn oli linna süda ja Place Jacques Cartier selle keskpunkt. See tundus väga kodune ja loogiline. Käime ikka oma mõõdupuudega mööda ilma ringi, midagi pole parata. Aga eks niimoodi ringi kolades kulub tasapisi muidugi ka uusi mõõdupuid külge. Nii on.

Oma siinsete käiguradade kaardistamiseni ma täna tegelikult ikkagi ei jõudnud. Sai niisama heietatud. Sellise mõnusa muusika taustal muide: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1534213

Head uut!

Algaski. Kaks korda nagu ikka. Esiteks kell viis internetis, kodustega (!). Ja siis kell kaksteist, kodus (!?). Väikses õdusas seltskonnas. Ühepajatoidu, valgeshokolaaditordi ja jutuajamistega, mille üheks teemaks oli kodu.

Nüüd, esimese päeva õhtul võtsin ette suvel Eestist kaasa toodud kogumiku "Mitte-Tartu". Noorte kirjatsurade põnevad psühhogeograafilised heietused Tartust. Selle ääre- ja varjualadest. Huvitav. Ehkki mõned mehed kalduvad edvistamisse. Aga see koha ja paiga temaatika on väga inspireeriv. Kuidas need sinusse imbuvad ja sina neisse ja kuidas see kõik mingeid lugusid ja tähendusi hakkab produtseerima. Peaks oma Toronto-rännakute jäädvustamisega ikka jätkama. Sest see on justkui vajalik. Iseenesele. Tartust võiks ka muidugi lõputuid lugusid jutustada. Pane aga silmad kinni ja... Aga siinne on ka juba niipalju kontidesse imbunud, et... Üks päev teengi seda. Tänaseks pea liiga väsinud. Seepärast laenan/jagan võõraid (Maarja Pärtna) mõtteid. Pika mõnusa pühadeaegse kodus (!) istumise lõpetuseks.

"kosmiline kodusolemine. inimene oma kodu-ruumi sisemuses, maailma eest varjatud; kuigi ainult väga õhukese seinaga eraldatud, siis ikkagi omaenese privaatses ruumis, oma kodus - omaenese paiga peal.

inimene, kes on kodus, asub otse maailma mõnusas keskpunktis - ja nii igal pool: igas majas, igas linnas, suurtes ja väikestes kohtades, Karlovas ja Annelinnas - igal pool ikka ühtemoodi. inimene kodus - pähklikoorde suletud mõõtmatu ruumi kuningas. inimene kodus - nagu nõel läbi putuka keha. inimene kodus - maailma ainuline keskpunkt. ja nii on see igaühega, nii on see igaühega alati olnud.

õues on tuuline, vihm piitsutab akent; vihma piitsapiulöögid vastu aknaklaasi. ahi on köetud. täna ei liiguta mind siit küll ükski vägi."

Head ja ilusat uut kõigile! Aga miks ka mitte vana, kui see ikka veel küllalt hea ja ilus on.