Priiduga

Jah, vennakesel juba kolm nädalat oldud siin. Kuidagi sürr ikka, kui mõni päris oma äkki ongi siin... Sürr ja normaalne. Ja väga tore. Käime ringi keset sügist. Püüame näha, mis võimalik. Oleme niisama. Pimedus ja vihm pressivad küll peale. Kõigil laupäevadel, kui oleme tahtnud minna the Beaches vaatama, on sadanud. Vandenõu. Aga me ei jäta, üritame edasi. Kadi ütleb, et seal on ilus praegu. Muidugi on, lehed ju puude küljes veel.

Möödunud neljapäeval käisime Niagara Fallsis. Torontos sadas ladinal nii hommikul kui õhtul, NFs oli sume sügisilm. Vett piserdas vahepeal ka, aga ega ei saanudki aru, kas see oli veepilv, mida tuul joa kohalt tõi või vihm. Õhtupoole küll vist rohkem vihm, aga see seene oma. Soe oli ka. Ja inimtühi - ainult mõned hiinlased. Väga privaatne juga seekord. Nö seina taga käisime ja võimas see jõud ju on, mida seal tunda saab, aga Hellel on õigus: see mõjub kuidagi ahistavalt siiski. Liiga palju hüdrojõudu pea kohal. Liiga palju ühe väikese pea jaoks.

Muusikaelamusi oleme juba saanud ja neid on veel plaanis. Aga kõigepealt sattus Priit EstDocsi keerisesse. Eks tal oli vist tunne n gu Kristiinal, kui K. ja S. siin käisid - tunne, et Eesti polegi otsa lõppenud, vaid kestab edasi ka pärast suurt vett. Mõnes mõttes see ju nii ongi. Päris mitmes mõttes tegelikult.

Aga jah, praegu sajab jälle. Vihmamärg tuledesära ja autokummide sahin tänaval.