Häid jõule!

Jõulud

Seljataga neli jõululõunat, üks jõuluõhtusöök, üks jõululaat, üks jõulupidu, kaks jõululaulmist. Aga jõulud alles ees. Sedakorda juba kolmandad siinmail.

Turistieine

Karin kohal ja turistieine nr 1 võetud. Hakatuseks chopstick´i kasutamise kordusõppus. Siinmail eluliselt vajalik oskus.

Läheb lauluks

Juba varsti all saalis Ööbiku sing along ehk laulge kaasa õhtu. Laulame mõistagi jõululaule. Hommikupoolikul pudenenud lumenatukesest pole miskit järel. Nii peab jõulutuju vastava repertuaari, kuuse jm taolisega tekitama. Kontorinurka tekkis täna ka kuusk. Levitab meeldivat metsahõngu siin.

Ask archivist

Terve selle nädala pole ma saanud tegelda asjadega. mis plaanis olid, sest aina tuleb küsimusi ja palveid kõrvalt. Arvake ära, kas see tekitab frustratsiooni? Arhivaar kui call girl, kes täidab teie palved käigupealt ja jooksujalu. Soovitavalt särava naeratuse saatel. Ja mõistagi teab ta vastust kõigile teie küsimustele. Arhiivis on kõik päevad ask archivist päevad: http://www.youtube.com/watch?v=uGjLrYOCmug

Küllile, kes Murakami lummuses

Laura Miller 2005 New York Times`is: "Murakami is like a magician who explains what he's doing as he performs the trick and still makes you believe he has supernatural powers." Jäin seda lauset tükiks ajaks vahtima, sest see on nii väga tõsi. Ja siis meenus üks teine lummus, millesse sattusin esimest korda live`is Cirque du Soleil´d nähes. Akrobaatide trikid pole ju ka muud kui treenitud kehade füüsika, aga "Corteos" mõjus see kõik kui ime. Jah, mõned suudavad. Lummata.

My way. Vol 3. Kus Bloori ja Avenue ristist jälle kaugemale ei jõuta

Imelik iseendale võetud kohustus see My way kirjutamine. Oled kord teele asunud ega saa poole peale pidama jääda. Aga kui miski muutub kohustuseks, siis on oht, et võib tekkida tõrge. Nõnda pole kuidagi Vol 3 kirjutamiseni jõudnud. Kuid paari päeva eest tööle vantsides nägin Bloori-Avenue Rd-Queens Park´i nurgal värvikat tegelast, kes jäi kiusama ja nii otsustasin selle Vol 3 ette võtta.

See eespool mainitud tänavanurk on kuidagi mõnus – avar ja hommikuti reipaid tööletõttajaid täis. Ehkki hiiglasliku linna südames, on see väga inimmõõtmeline tänavanurk - nagu Toronto üldse. Eelmine kord jõudsin Gardineri keraamikamuuseumini. Olgu lisatud, et see olevat Kanada ainus puhtalt keraamikale pühendatud muusesum. Praegu on seal Vene tsaariperekonna näitus.

Selle kõrval, täpselt tänavanurgal, on uusklassitsistlik Lilian Massey Building, Toronto ülikooli õppehoone, kus tegeletakse keskaja uurimisega. Siit lõunapoole algabki tegelikult ülikoolilinnak, campus. Seepärast võib siin hommikuti massiliselt noori ja vanu akadeemikuid näha, kes kõik õppima või õpetama tõttavad. Tartulik, ma ütleks.

Selle vastas, Bloorist põhjapool on Church of the Redeemer, anglikaani kirik. Selle ees tänavanurgal on teadetetahvel, kus kirjas, millal teenistused või kontserdid toimuvad ja teinekord õpetlik tsitaat mõnelt mõtlejalt. Nö filosoofiline sammupidur, paneb teinekord vägisi käiku aeglustama.

Kiriku vastas üle Avenue Rd´i on The Park Hyatt Toronto. Hotell, mis varem kandis nimetust Park Plaza. Maja on valminud 1929 ja kuna see asub ülikooli lähedal (ja noobli Yorkville´i serval), on see olnud ajalooliselt literaatide jm intelligentide kogunemiskohaks. Sellisena ka Kanada kirjanduses korduvalt äramärkimist leidnud. Mina olen sealses restoranis käinud korra, akadeemiliste eesti daamidega. Oli väärikas koht tõesti, väga hea köögiga.

Hotelli vastas, Bloorist lõuna pool on aga Royal Ontario Museum. Maja on kuulus ja populaarne selle poolest, et 2007 avati uus juurdeehitus, The Lee-Chin Crystal, mis sai nime suurannetaja Michael Lee-Chin`i järgi, kes toetas uue hoone valmimist 30 millioni dollariga. Kristallimaja arhitektiks on ilmakuulus Daniel Libeskind. Vana ja uus on siin tõesti julgelt kokku pandud, paljude arvates isegi liiga julgelt. Kujutage ette, kui Toompea lossi sajaks sisse tohutu kristall. Umbes sellise loogikaga on see maja. Taevakivi maja. Plahvatav maja. Libeskindil on taolisi maju veel, nt Denveri kunstimuuseum, Berliini juudimuuseum jt.

Moodsa arhitektuuri austajad olid uuest ROMist vaimustuses, kuraatoritele oli see aga õudusunenägu. Käisime kord grupi eestlastega seal privaatturneel. Muuseumi tutvustas Anu L., kes on seal juba aastaid töötanud. Siis kuulsimegi museoloogide meelehärmist ja sellest, kui keeruline oli maja kasutusse võtta. ERMi uue hoone lugu tuleb vägisi meelde. Pole lihtne arhitektide lennukaid nägemusi muuseumi argiaelu “igavate” vajadustega kokku viia. Maailma radikaalseimaks tegutsevaks arhitektiks nimetatud Libeskind ise arvas aga järgmist: “Why should one expect the new addition to the ROM to be “business as usual”? Architecture in our time is no longer an introvert's business. On the contrary, the creation of communicative, stunning and unexpected architecture signals a bold re-awakening of the civic life of the museum and the city.” Küllap on uus iseäralik hoone toonud sinna tõesti palju uusi külastajaid. Maja ees võib peaaegu igal kellaajal näha mõnda fotoaparaadiga tegelast, kes kolossi fookusesse püüab saada.

Muuseum on huvitav mitte ainult arhitektuuriliselt vaid muidu ka. Uhked rändnäitused. Tohutu püsiekspositsioon, mis räägib mitte ainult Kanada vaid ka laia ilma lugusid. Ühest klaaskapist võib leida ka Anu L. eesti mustrites titemütsi, mille tema ema DP-laagris kudus. Püsikespostisiooni kohta arvasid viimased külas käinud Eesti museoloogid küll, et see oli üllatavalt vanamoodne (või kasutati sõna “traditsiooniline”?). Vastuolu koore ja sisu vahel? Kas Libeskindi radikaalne arhitektuur kohutas museolooge traditsioonidesse klammerduma? Aga eks võitlus traditsioonide ja uuenduse vahel ole iga arengu loomupärane osa, saati siis muuseumides, mis just vana säilitamisega tegelevad.

Eile komistasin internetis aga järgmisele huvitavale faktile: ROMi direktrissi aastapalk on 260 000 dollarit. Muuseumitöötaja kohta päris kobe palgake, mis? Selle numbriga paikneb ta Toronto rikkaimate pingereas 58. kohal. Esimesel kohal on 61 809 737 dollariga Magna International`i pealik Frank Stronach ja viimasel, 69. äramärgitud kohal Kanada kirjanik Michael Ondaatje kõigest 90 000 dollariga. Tema kuulsust ja siinseid palgatasemeid arvestades pole see tõesti teab mis eriline saavutus.

Seoses ROMiga meenub veel, et näen selle ees hommikuti sageli “küpses” eas rulatajat. Sügavalt 20ndates või koguni varastes 30ndates võib ta olla. Naudib sealset kiviplaaditud avarust, teeb osavalt uhkeid piruette, endal klapid peas ja õnnis nägu ees. Möödakäija muusikat muidugi ei kuule, aga kõik see mõjub justkui mõni ballett. Varahommikul, keset peatänavat, asjalike tööleruttajate vahel… Veel üks dissonants lisaks pea kohal kõrguvale dekonstruktiivsele ROMile.

Kui Markus siin neid südalinna tänavate suuri siledaid pindu ja kallakuid nägi, oli ta nördinud, et miks ta oma rula kaasa ei võtnud. Selline plaan tal alguses oli, aga igavad vanainimesed laitsid mõtte maha. Siin linnas olevat palju hästi sisse rasvatatud magusaid rulakohti, ütles Markus. Üks Gardineri muuseumi ees, teine kohe varsti pärast ROMi, Varsity staadioni juures. Mina, pime, olin siiani ringi käinud, ilma et miskit märganud oleksin. Vjuupointid on inimestel ikka tõesti erinevad. Vahest tänu Markusele ma seda rulaballettigi nüüd märkan?

Aga mis sai ikkagi sellest värvikast tegelasest, kellele alguses vihjati? No olgu peale, saagu temagi kirja pandud. Rulataja see igatahes ei olnud, teda ma nimetatud hommikul ei näinud. Silma jäi ja tuju tegi naeruseks hoopis üks umbes 100-aastane vanahärra. Viimase peal dressid seljas ja jooksukingad jalas tegi ta oma hommikust kihutusjooksu. Just see tore Alice`i sõna tuli meelde, kui jooksja omapärast liikumisviisi nägin. Liigutuste poolest jooks, aga aegluubis. Käed vehkisid ägedalt, aga jalad tippisid peaaegu ühe koha peal. Selline põlvetõstejooksu-alga-stiil. Kiirkõnd see igatahes polnud. Ikka jooks oli. Ühe reipa 100-aastase kihutusjooks, sest tema vanust arvestades oli kahtlemata tegemist kihutamisega. Kontrollisin igaks juhuks internetist, ega tegemist polnud sellesama 100-aastasega, kes hiljaaegu ühest siinsest maratonist osa võttis ja vanima lõpetajana Guinnessi rekordite raamatusse jõudis. Ei olnud. Guinnessi mees oli hindu, see Avenue Rd-il kihutaja aga valge.

Vahet pole. Imetlusväärne on see vägi, mis mõnda 100-aastast jooksule kihutab. Mis sellest, et kanged puusad pikki nõtkeid jooksusamme ei luba võtta ja süda aegluubist kangemat käiku ei lase kasutada. Vapper vana, mõtlesin ja katsusin kah oma hommikuselt kangeid põlvi kabedamalt liigutada... Eks vist tuleb rõõmu tunda, et jalutajana kihutusjooksjale (seni veel :) pika puuga ära panin, ja olla tänulik eeskuju ning meeldetuletuse eest: kui suudad vaimu vinge hoida, ei tarvitse vana keregi nuhtluseks kujuneda.

P.S. Siin on link. Liikuge siis ikka noolega paremale ja vasakule, näete kogu ristmikku.

http://maps.google.ca/maps?q=Avenue+Road+at+Bloor+Street+West+Farside&hl=en&ll=43.668663,-79.394189&spn=0.000525,0.001321&sll=43.668226,-79.382618&sspn=0.000505,0.001321&vpsrc=6&hnear=Avenue+Road+at+Bloor+Street+West+Farside&t=h&z=20&layer=c&cbll=43.668663,-79.394189&panoid=M2CnoHV24LRTpUIuhp75Vw&cbp=12,276.84,,1,0

Toronto võlu

Tegeledes eesti arhitektidega Torontos jõudsin lugemisvarani, mida tahaks jagada, sest see väljendab mõnevõrra mu enda tundeid ja mõtteid:

“Often as my thoughts flow, I conjure up again the many wonderful things I have seen in this country of cities with no past. Like the Toronto skyline with its black and white skyscrapers, some plated with golden mirrors, thrusting their peaks into the haze, glowing like burnished chessboards against the evening twilight above the flat Ontario landscape, and beyond them a sun as large as Jupietr and as red as an aniline ruby sinking into the green dusk. God knows why it´s so green, but it is. The Toronto skyline is more beautiful to me than the familiar silhouette of Prague Castle.” Josef Skvorecky, The Engineer of Human Souls, 1977.

Foto, mille leidsin internetist, meenutab vahest kõige enam mu enda lemmikvaadet. See on see vaade, mis avaneb, kui sõita Gardiner Expressway´d mööda südalinna poole. Päikeseloojangu ajal. Või päris pimedas, kui tuled põlevad. Muidu hallivõitu urbanistlik kivihunnik muutub siis õhuliseks ja läbipaistvaks ja hakkab seestpoolt kumama. Ilus.

Visuaalid

Pühapäevane pärastlõuna Eha, Ellu, Edgari ja tema võluva proua Yvonne´iga gayküla Timothy´s telest, filmist ja fotost rääkimas. Yvonne`ile ei meeldi pildile jääda, seepärast pole teda näha. Pole enam need ajad, mil kaamera teda armastas. Aga tema armastab kaamerat siiani ja teeb sellega imelisi fotosid. CBC kunagine püstolreporter Edgar on aga oma kaamera kodus nurka seisma pannud. Nagu ka filmikarbid, mis kõrguvad laeni.

Mõned Yvonne`i fotod siin: http://www.artkaos.net/index.php?page=hl&hltype=photo&hl=2003-06

Lucia päev Harbourfrontis

Värske veri, uued ideed

Ei ole kohalik missivõisltus, on töörühma Kolm K-d esimene kogunemine. Hiljem lisandus küll ka üks J. Siin:



Loodame, et asjast saab asja. Oi, mulle meeldib, kui õiged inimesed kokku saavad ja hakkab asju juhtuma :)