Läbi geiküla kirikusse

Jah, just nii oligi. Vana Andrese kirikus oli orelikontsert. Mängis Aaro Tetsmann, külaline Eestist. Hästi mängis, ei saa kurta. Polnudki ammu orelikontserdile sattunud. Sibelius, Ciurlionis, Arro, Bach, Grigny, Toi, Brahms. Päris huvitav kava, aga Bachist paremat ikka ei ole. AT tuli Viljandist, on Kultuuriakadeemia õppejõud ja Pauluse kiriku organist. Saatsin Priidule-Margele tervisi. Tundis mõlemaid. Margega nad ju kolleegid. Vana Andrese on üks kahest Toronto eesti luteri kirikust, mida jagatakse lätlastega. Teine on Peetri, seda ei jagata. Küll aga jagelevad omavahel endiselt kodu- ja väliseesti kirik, kuigi nüüdseks ollakse ametlikult liitunud. Aga see on täitsa omaette jutt.

Et mis see geiküla asjasse puutub? Vägagi. Elan selle serval. Kohe pärast Isabellat hakkavad vikerkaarelipud lehvima - algab Wellesley Village, kutsutud ka Gay Ghetto ja Gaybourhood. Juuni viimasel nädalal toimub siin (täpsemalt Yonge`il) Kanada suurim Pride Parade. Geiküla kohta lugemist siin: http://en.wikipedia.org/wiki/Church_and_Wellesley

Marssisin kiirel sammul mööda Churchi lõunapoole (ilm oli üsna krõmps) ja tegin vaatlusi. Aga ega midagi väga erilist vaadata olnud - rahulik laupäeva pärastlõuna. Küllap olen nendega harjunud ka, sest meie majaski seda rahvast küllalt (kuigi liputamine on ametlikult keelatud). Elavad sama elu mis muud: käivad poes ja jalutavad koeri paariti ja üksi, käivad kõrtsis paariti ja kambaga. Üks väga pitoreskne pubi jäi silma - Churchmouse & Firkin. Aga sisse ikka eriti ei kutsu nende kohtadesse, sest... nagu ütles üks sõber: "Different crowd ".

Nii on. Aga inimesed nemadki, sõbralikud pealegi. Ja kui tahan Vana Andresesse minna, pean nende külast läbi minema. Kõik siin sõbralikult kõrvuti, karvased, sulelised ja igavärvilised. Toronto ju. Isegi siinsed egiptlased on rahumeelsed - olevat politseinikele cookie´sid kaasa võtnud, kui täna meeleavaldusele läksid kodumaa progressiivseid jõude toetama. Tahaks väga loota, et see rahu siin ikka püsib. Suure maailma mullistuste taustal on see küll pigem ime, et nii kirju kamp nõnda hästi hakkama saab. Kõige hirmutavam oli, kui juudid ja palestiinlased ROMi ees möödunud kevadel üksteise peale röökisid ja plagudega vehkisid - Bloori sõidutee ja politseinikud kahte kurja karja eraldamas. Sellest kambast oli küll päris ebameeldiv läbi jalutada. Reedel oli jälle mingi kamp Iisraeli peakonsulaadi ees Blooril... Lähis-Ida möllu lained jõuavad kõikjale. Ja telekas on Kairot täis. Väga hea ülevaate saab CBC abil, muide.

Aga ei taha liiga sügavale poliitikasse kaevuda. Laupäeva õhtu ikkagi. Ja oli selline sulnis orelikontsert. Päike paistis läbi aknavitraazhide ja vikerkaarevärvilised päikesejänkud lõid punasest puust kirikupinkidel ja valgel kirikuseinal tantsu. Rahu maa pääl?

Black Swan

Käisin eile kinos jälle, et kõik kolm favoriiti ära näha, mis Kuldgloobusel ilma tegid ja nüüd Oscarit sihivad: King´s Speech (nähtud!), Black Swan (nüüd siis ka nähtud) ja Social Network. Facebooki-film veel nägemata, aga vahest jõuab.

Aga see Black Swan oli üks hirmutav film. Õuduka sugemetega. Kusagil keegi filmikriitik pahandas, et selle tõttu pole muidu hea film enam mitte nii hea. Et see teeb asja odava(ma)ks vmt. Tal võib õigus olla. Põnevus põnevuse pärast? Aga filmis oli ka palju muud. Natalie Portman ei saanud Kuldgloobust mitte ilmaasjata - võimas roll oli. Ja õudseks ei teinud filmi mitte ainult õudusfilmi elemendid, vaid pigem ikka inimhinge pimedad nurgad ja nurgatagused, milles Portman jt kõvasti ringi tuuseldasid.

Nii et selline lummav ja pelutav asi oli, kus ilu ja õudus segamini, hing ja ihu, kunst ja elu, kontrollitud perfektsioon ja minnalaskmise vabadus... ja veel tuhat muud asja. Vaadata ja mõelda on mõndagi, aga lõpus ärge lohutavat lahendust lootke (nagu Kuninga kõnes nt). Külma dushi saate hoopis. Lugu lõpebki dissonantsiga ja see kolekõla jääb kauaks kõrvu.

Kinost välja tulles selgus, et sajab ilusat laia lund - lausa jõuluilm kohe. Kulus marjaks ära, aitas pead klaarida. Isabella tänav nägi välja nagu muinasjutt. Nii et teinekord on elu siiski ilusam kui film ;) Kahjuks ei olnud fotokat kotis, muidu jagaks seda ilu siin. Nüüd on pildid ainult minu peas... Öösel tuli pakane ja nüüd, pühapäeva hommikupoolikul, on väljas -20C ja kirgas päike.

Aga filmiteema lõpetuseks. Natalie Portman oli Gloobust vastu võttes üleni beebiroosas (v.a punane roos rinnal) ja väga emotsionaalne, sest on lapseootel ja kihlunud koreograaf Benjamin Millepied`ga, kes teda filmiks ette valmistas. Portmani tänukõne on üsna populaarseks saanud oma ausameelselt õnneliku itsituse tõttu. Nii et kui miski muu filmi raskusest vabaneda ei aita, siis vahest see:
http://nymag.com/daily/entertainment/2011/01/natalie_portmant_giggle_loop.html

Kanadas elavad eriti aeglased ametnikud

Nojah, mida see sissesõitnu siis lootma peabki... Aasta on läinud aga tervisekindlustust pole ikka. Liigutame pabereid edasi-tagasi. Jõululaupäeva hommikuks saadeti pooltõbine tõmmuvõitu õde koju vajalikke proove võtma ja järjekordseid pabereid täitma. Täna sain uue ümbrikutäie... Samad küsimused. Ainult et artroosist on vahepeal artriit saanud. Kas asi juba nii hull? Võibolla Kanadas seda teist tõve ei tunta? Tõesti ei tea... Aga ma olen esialgu oma artroosigagi rahul.

Igatahes tundub, et olen liiga vana ja haige Desjardins`i jaoks. Või liiga kärsitu? Kuri olen hetkel küll. Ja tüdinud. Ei tea, kas on ikka lootust seda kindlustust enne tööloa lõppu saada...

Amarüllis õitseb, seen kasvab

Jõulukingiks saadud amarüllis läks õitsema. Mõtlesin tüüpilise rohukasvatajana, et sellest jurakast minu käes küll asja ei saa, aga sai. Väga kiiresti ja justkui iseenesest, st et ei pidanudki mingeid trikke tegema. Tänud kinkijatele, Kiilaspeadele!

Seen tuli Eestist, Kvissentalist - suurelt seenekunstnikult Liisilt (aitäh!):

Tema teine kärbseseenetaies on magamistoa aknal, aga vastu õhtust Torontot ei saanud sellest normaalset pilti - tuli sama segane kui seenesööja teadvus.

Aga jah, melomaan tegi jälle paar muusikalist ostu. Esiteks The Very Best of Arvo Pärt, kus tuntud headuses tuntud asju. Teiseks Brad Mehldau Highway Rider. Seda viimast kuulangi praegu. 2010 märtsis välja lastud. Pole just easy listening, aga on hea. Tahab süvenemist. Kirjutamise taustaks kuulamine on raiskamine tegelikult. Plaat olevat 2010 jazz-albumite top 10-s. Nii et lähenen tasapisi teemale - veebruaris ju Mehldau Torontos.

Jazzisõpradele tahaks aga eriti soovitada Pat Metheny ja Anna Maria Jopeki plaati Upojenie. Ostsin selle vanal aastal endale ja jõulukingiks vennaraasule. Kuulasin ja imestasin: jälle täiesti uus Metheny, poolakeelne ja ülisume. Kingi saaja oli ka väga rahul. Plaat mõjus koguni nii innustavalt, et Priit pani oma blogisse pika loo kirja, mida võite lugeda siit (ja mis vabastab mind suuremast sõnadetegemisest): http://vanapart.wordpress.com/2011/01/03/poola-jazz-on-suur/

Kui juba kultuurseks jutuks läks, siis raamatutest ka. Hakkasin Facebookis Murakami sõbraks. Sealt omakorda jõudsin veebilehele Haruki Murakami Reading Challenge 2011

http://beautyisasleepingcat.wordpress.com/2011/01/05/haruki-murakami-reading-challenge-2011-2/ Kust omakorda sain teada, et tema uue romaani 1Q84 tõlge inglise keelde ilmub sellel sügisel. Lohutav teadmine. Sõltlane on ju hädas, enam ei leia poest raamatuid, mida lugenud pole. Mitte et ma päris kõiki oleks lugenud, aga neid ei saa lihtsalt kätte. Ja ega neid väga palju jäänud ole ka, nii et mure oli juba hinges, et kuidas siis nüüd... Noh, tuleb uus Murakami. Ja vahest leian ikka puuduvad vanad ka kusagilt. Raamatukogust saaks need muidugi kätte, aga friigina tahan ma neid endale ja päriseks. Kes oleks võinud arvata, et ma vanuigi veel endale lemmikkirjaniku leian???

Aga kuni Murakamit pole võtta, võtsin poest muud - kanadalase Yann Marteli Life of Pi. Seda imeliku pealkirjaga raamatut olin juba ammu poodides märganud. Mingil veidral põhjusel tekitas see mul alati assotisatsiooni Puhhi-raamatuga. Kas sellepärast, et Puhhil oli sõber Ruu? Ruu ja Pi...?

No igatahes, ära ma selle Pi ostsin ja lugema hakkasin. Puhhiga pole siin küll rohkem pistmist, kui et mõlemas raamatus on ridamisi loomtegelasi ja lugu jutustatakse (enamasti) lapse vaatepunktist. Ja et mõlemat on lahe lugeda. Juba autori eessõna võlus mu ära - selline eneseirooniline vennike paistab olevat. Aga jah, veider lugu on. India poisist, kes on ühteaegu nii hindu, kristlane kui moslem, pluss veel loomaaiaomaniku poeg. Teel Indiast Kanadasse pääseb ainsana laevahukust ja avastab ennast ühtäkki päästepaadist koos isa loomaaiast pärit sebra, hüääni, orangutan Orange Juice`i ja bengaali tiigri Richard Parkeriga. Olen lugemisega poole peal. Sebra ja orangutan on juba hüääni poolt nahka pandud, eile õhtul tegi tiiger hüäänile otsa peale. Saame näha, kuidas Pi Richard Parkeriga hakkama saab... Hakkama ta saab, seda teame juba raamatu algusest, aga kuidas?

Nii et lugu on põnev ja tükati kolegi, aga see pole kõige olulisem. Midagi on selles arutlemise ja jutustamise laadis... Raamatu tagakaas ütleb: "Martel has created a funny, wise and highly original look at what means to be human." Midagi sellist tõesti. Veel on öeldud (oli see Atwood?), et see raamat paneb teid jumalasse uskuma. Usuküsimused on intrigeerivalt üleval küll juba romaani algusest peale. Ootan huviga, kuhu viimaks välja jõutakse. Üks tige eesti mees torises Sirbi arvustuses usuküsimuste käsitlemise üle selles raamatus (mis on tõesti ka eesti keelde tõlgitud). Aga nagu sageli, otsis kriitik raamatust seda, mida seal pole ja millele ei pretendeeritagi. Võimaitea... olen ju lugemisega alles poole peal. Eks loeme lõpuni ja arvame siis edasi.

Aga lugeda on hea. Mitte alati ei tunne ju ennast teksti sees mõnusalt. Nt Johanna Skibsrudi The Sentimentalist`i panin kõrvale. Sai siin küll Scotiabank`i Giller Prize`i ja puha, aga pole vist minu teetass, tundub. Vahest loen ikka kunagi lõpuni.

Vaata siis, kuhu jutuke keeras amarüllise ja kärbseseene juurest. Aga laupäeva õhtu on ja jutuke võib keerata, kuhu tahab. Vaba maa. Vaba aeg.

Kuninga kõne

Käisin kinos. The King`s Speech. Kogelevast kuningast George VIst. Väga hea. Soovitan soojalt. Kandideerib Kuldgloobusele seitsmes kategoorias, sh Colin Firth meespeaosatäitjana ja Helena Bonham Carter naiskõrvalosatäitjana. Treiler siin: http://www.youtube.com/watch?v=OAm7gRXFiRo

Ma ei mäleta, et kinos oleks filmi lõppedes iialgi plaksutatud (kui mitte arvestada estdocsi filmiõhtuid või ühte esilinastust, kuhu olen sattunud jm nö erakorralisi linastusi). Täna see juhtus. Ja saal oli puupüsti rahvast täis, mis pole ka kuigi tavaline multipleks-kinode ajastul. Ja ma ei usu, et asi oleks kanadalaste mõnevõrra lähedastes suhetes Briti kuningaperega :) Ikka lihtsalt hea film oli. St väga hea. Minge vaatama!

Lumi ja välitööd

Täna hommikul oli küll väga huvitav aknast välja vaadata. Unise peaga pidi kohe mitu korda vaatama, et aru saada, et see mittemidagi on lumesadu - väga paks lumesadu. Tuli nagu lumeveskist: kõrvalmaja vaevu paistis ja miljonidollarivjuust ei olnud üldse mitte midagi järel. Tõesti, maailm oli ikka kohe päris kadunud.

Kui pea pisut selgemaks sain, siis tuli muremõte, et tea, kas niimoodi Vello Muikma majja Põhja-Torontosse ikka pääseb. Seal pidid lõunast arhiivitalgud algama, st et Vironia mehed pidid kadunud Muikma arhiivi sorteerima. Asutasin ennast ikka pikale teekonnale rongi ja bussiga ja tuli välja, et polnud hullu midagi. Kiirteedel liiguti täna küll vist eriti aeglaselt, aga rongil ei paistnud probleeme olevat ja Finchil samuti mitte. Viimases otsas läbi aedlinna pidin küll aeg-ajalt lumesahaks kehastuma ja mõni maja enne Muikma kodu üritati mind lumesõtta haarata, aga ma lasin reipalt edasi ja kohapeal selgus, et teisedki olid läbi lume kohale jõudnud.

Igatahes, see oli mu meelest esimene tõsine talveilm Torontos kahe aasta jooksul. Täna pidi päeva jooksul 20 cm lund tulema, mida ei ole ju vähe, aga Eestile me sellega muidugi järele ei jõua. Ja vast pole vaja ka, sest siin peavad ikka väga paljud mööda kiirteid liikuma ja üldse on autosid liiga palju ja suur hulk lund kõige sellega koos... no ei ole vist hea mõte. Aga mina nautisin küll täiega. Ikka kohe väga mõnus oli lumest niisket õhku hingata ja südamest sumbata.

Nagu siit näete, Anagi imetles värsket talveilu:



Roland ja Markus ei kurvastanud ka mitte:



Aga eriti oli kokkutulnutel hea meel, et kuulsast fotograafist nii palju huvitavat materjali on järele jäänud, millest VEMUl on lootust osa endale saada:

Vello Muikma fotosid nägite ehk KUMUs näitusel "Väliseesti foto". Näituse tutvustuses öeldakse, et "Kanada reklaamifotograaf Vello Muikma esindab Ameerika reklaamistiili ja on ühtlasi väga kõrgetasemeliste väliseesti kultuuritegelaste portreefotode autor". Seda ta muidugi on. Peale selle on ta ka Olaf Langsepa sugulane - maailm väike jälle. Aga kes tahab Muikmast veel rohkem teada, lugegu mainitud näituse kataloogi.

Sellised välitööd siis täna - värskelt lumises Torontos. Aga nüüd sõidan liftiga keldrisse, et pesu kuivatist välja võtta.

Defitsiit Kanadas

Kirjutasin loo valmis, aga kui andsin käsu Publish Post, oli see kadunud. Kanada tsensuur vist ei luba postitada teateid selle kohta, et Grand&Toy poed on juba aasta neljandaks päevaks kalendermärkmikest tühjad. Aga enam-vähem nii see just on. Vaid üksikud eriti raske- või kergekaalulised kaubanäited ootavad tühjadel riiulitel õnnetuid hilinejaid...

Ei viitsi kogu seda pikka lugu uuesti kirjutada. Lugejad, teil vedas, sellest sai üks lühike postitus :)

Head uut aastat, maailm!

Ja tuligi veel korra see 2011, st jõudis ka siia ilmaotsa. Tagasihoidliku hakklihapirukaga, kus natuke mustsõstramoosi (pohlade asemel) ja rosmariini:


Vahukoore-mascarpone-shokolaadi-maasika (ikka needsamad suvised Ontario omad) maiusega:

Jalutuskäiguga piki Yonge`i, läbi sooja ja sumeda (pluss 8 C) talveöö all-linna:

Kus Nathan Phillips Square`il oli ees nii tohutu rahvamass, et vaevu jätkus ruumi mõlema jala mahapanemiseks ja mõistlikuks pilditegemiseks:

Loomulikult polnud võimalik selles mäsus teisi sõpru üles leida, kuigi need seal kusagil olema pidid. Aga peanuppude värv ja nägude plaan, mida näete, on siinsele tänavapildile üha tunnuslikum. Siiski, rõhutan, tegemist ei ole Pekingiga!

Aga uus aasta mahtus ikkagi tulema, kitsikusest hoolimata, suure paugu ja rahvusvahelise kisaga, millesse ka mõned eestikeelsed huilged said lisatud:

Ilutuli oli siiski üllatavalt tagasihoidlik. Kas uue linnapea Rob Fordi kokkuhoiupoliitika? Või ongi siin nii kombeks? Igatahes, nüüd on see möll nähtud, ei pea järgmistel kordadel enam minema.

Kevadine ilm püsib: maailm on mattunud udupilvedesse ja tihedasse vihmasattu, sooja on 9 kraadi, nagu lubatud. Laas Leivati vastuvõtul Eesti Majas jääb seegi kord käimata. No ei viitsi lihtsalt. Liiga palju kõnesid ja süüa, kuuldavasti.

Head uut siis, armsad sõbrad ja sugulased! Palju õnne ja tervist ja vastseid eurosid! Ja kõike muud, mida hing ihkab või ihu vajab. Käige ikka siin ka vahetevahel ja jätke käpajälgi, et ei muutuks liiga autistlikuks see värk.