Selline tööpäev siis täna

Pärast Sandyt

Kui Tiina enne Fb-s küsis, kuidas Sandy üle elasin, vastasin talle: "Tänan küsimast! Kõik kombes, kuigi puhus küll hullult ja vihma tuli ka. Õnneks ei pidanud eile õhtul kooriproovist jalgsi koju minema. See oleks mõnevõrra keeruliseks osutunud - tuul. Elan 19ndal korrusel ja need hääled, mis öösel väljast kostusid, olid päris koledad. Aga hommikul olid majad endiselt püsti ja isegi tuled põlesid akendes. Aga eks ta ikka rappis siin puid maha, liiklus oli häritud ja elekter käis mitmel pool ära (90 000 majapidamises väidetavalt). Teadaolevalt oli üks inimohver: naine sai lendava Staples`i reklaamplaguga vastu pead. Aga USAs lood ikka päris karmid."
 

Õhtul töölt tulles nägin sellist kodutänavat:

Hommikul ei näinud midagi, sest lähen tööle tagaukse kaudu ja nii Charles kui Hayden Streetil oli kõik normaalne. Kui õhtul seda jurakat kummuli kukkunud puud ja selle all kokku volditud autot nägin, võttis seest mõnevõrra hõredaks... Imelik, kuidas koledused alles siis päriselt reaalseks muutuvad, kui need sulle lähedale tulevad. Meediaajastu on meie pilku ikka kõvasti tuimestanud. Kõiksugu jubedaid asju oleme harjunud telekast ja internetist nägema. Või kas oleme? Ei teagi. Ei jaksa praegu pikemalt arutleda ka sel teemal... Meie maja ees oli kinnisvarafirma plagu pikali vajunud, õieti küll räige jõuga maast välja rebitud. Seda jõudu siis öösel akna taga murdmas kuulsingi... Brrr.

Need pildid leidsin internetist, mu enda fotokas oli kodus, ei saanud klõpsida. Mis mujal linnas juhtus, näete siit:  http://www.theglobeandmail.com/news/toronto/photos-storm-damage-in-toronto-after-sandy-hits-east-coast/article4756549/

Aga jah, loo alguse juurde tagasi tulles... Tiina rõõmustas: "Hea kuulda, et asi nii hull polnud kui naabrite juures ja nyyd võid uhkusega vanaduses meenutada selle sajandi hullemat orkaani, millest ka sina osa said (kui juhtumisi uusi ja hullemaid ei tule)." Mul ei jäänud üle muud, kui nentida: "Jah, nii meist saavadki ajaloo tunnistajad - kogemata kombel." Ja vaikselt loota, et uusi ja hullemaid ei tule.

Pressrauailm

Nädala eest nautisime Riina ja Maidoga Collingwoodis suvesooja ja sügisvärve, täna hoia piip ja prillid, sest tormiline Sandy ulatub servaga meiegi linna. Kavatsen siiski õhtuks kooriproovi jääda, sest kuu aega on reiside tõttu vahele jäänud, aga jõulud koos kontserdiga pressivad peale. Vahest jaksan ikka õhtul koju marssida läbi tuule. Seda lubatakse vahemikus 40-100 m sekundis. Tea, kas peaks ka tikke ja vett varuma, nagu soovitatakse? Fb-s mõned küll teatasid, et nad mõtlvad pigem õlle ja popcorni peale.

Aga jah, kuu aega on eelmisest postitusest möödas ja vahepeal sai maakerale peaaegu tiir peale tehtud (OK, see oli kunstiliine liialdus muidugi). Aga viis riiki (kui Kanadat mitte arvestada) kolme nädala jooksul pole vanainimese kohta paha saavutus. Kõik reisid ja vahepeatused õigustasid ennast täiesti ja igaüks oli meeldiv omal viisil. Eriti tore, kui peatuspaikades sõbrad ees: VAT ja Lea Londonis, Piret Tallinnas, Merike ja Peter Helsingis, Piret & Co Reykjavikis. Ka Riia kohutmised olid toredad, Tartu omadest rääkimata - see ju ikkagi päriskodu.

Reykjavik üllatas seegi kord ilmaga. Kui viie aasta eest imestasin selle üle, et kusagil võib november veelgi kõledam olla kui Eestis, siis seekord paistis päike selgest taevast, ilm oli krõmps ja klaar ning vaatepilt nii ilus, et...

Torontos ootas ees mahe sügis, mis mõnel päeval suisa suvine tundus. Sai veel kontidesse sooja koguda enne Sandyt. Aga karta on, et nüüdseks on siingi pidu läbi, sest tuul kisub lehed puudelt ja sügis on ka temperatuuride mõttes käes. Lund lubab ka kusagile põhjapoole. Siia suurem külm vast niipea ei tule.
 
Nägin aknast filmimees Norkroosi. Seisis ja võitles tuulega, ootas kolleegi. Lasin teise varju alla. Neid filmimehi oli siin vahepeal karjade kaupa. Nüüd hakkavad siis viimasedki ära minema. Aga kas need homme ikka mindud saavad, on kahtlane. Lennukite asemel lendavad siin mõnda aega puud ja prügikastid, ma oletan. Eeh.