Hommikul joogat tehes kargas pähe, et rabarberi aeg peaks käes olema. Pärastlõunal käisin Manulife´i Marketis ja - voila! - olidki rabarberid olemas. Kui kassas maksmiseks läks, küsis nooruke müüja, kes kauba läbilöömiseks paberilt koode pidi piiluma, et mis need on. Rabarberid, ütlesin. Aga kuna mul oli mask ees, siis ta vist hästi ei kuulnud, otsis vale tähe alt. Ütlesin, et algab r-iga. Siis leidis.
Oli armas ja naljakas ja veidi hirmutav. Käime ringi inimeste seas ja eeldame enamasti, et oleme ühed inimesed kõik ja teame enam-vähem samu asju Aga võta näpust. Eelmisel aastasajal nõuka Eestis sündinu ei ole kindlasti mitte samasuguse peasisuga nagu 21. sajandil Kanadas kasvanu. No tegelikult pole see ju sugugi üllatav, kui mõelda IT-st või meediaharjumustest või... Aga et inimene rabarberit ei tunne, pani siiski imestama.
Sel nädalal levis FBs Mikita ERR artikkel/esinemine "Eesti kui mõistatus", kus ta teeb taas julgeid, mängulisi ja veidi üle võlli üldistusi eestlaseks olemise kohta. Aga selles voodilinade jutus tundsin ennast ära küll. Arvan, et olen sellest siin kunagi ammu juba kirjutanud (või siis sõpradele rääkinud?), kuidas siinne voodipesukultuur alguses võõristust tekitas. Need kummiga aluslinad hakkavad vist ka Eestisse jõudma ja iseenesest on need ju päris toredad, püsivad paigal ega lähe külje all rulli. Aga see, et tekikotte tuleb tikutulega taga otsida, on häiriv. Tegelikult lähevad need linad, mis teki alla käivad, palju rohkem kortsu ja rulli kui aluslinad. Aga tekikotte on siit tõesti keeruline leida. Asi viis selleni, et hakkasin neid Eestist kaasa tooma.
See nõue, et padjapüüridel peavad olema paelad, on ka Eestis unustatud. Aga et padjapüür oksendab, kui selle suu pole seina poole, polnud ma enne kuulnud. Ometi olen selle järgi toiminud kogu elu, st et olen püüri avause alati nii suunanud, et see mulle vastu ei vaataks. Miski geneetiliselt kaasa saadud komme? Tõesti kummaline.
Nii et oleme ikka päris erinevad ja siin laias ilmas veel eriti. Aga siis juhtub, et kohtad tuttavlikku samavõrra üllatavas kohas. Vaatasin eile Netflixist dokki "Inside Bill´s Brain: Decoding Bill Gates". Huvitav sari. Täna õhtul pilatest tehes saabud järgmine ilmutuslik mõte... Kuhu iganes Bill ka ei läinud, tal oli kaasas suur kandekott umbes kümmekonna raamatuga. Nohiku värk, muidugi loeb, mõtlesin eile filmi ajal, muidu ju nii targaks ja edukaks poleks saanud. Aga täna pilatese ajal välgatas äkki: tehnoloogia- ja digihiid luges PÄRIS raamatuid ja oma mõtlemismajakeses kirjutas märkmeid KÄSITSI paberile. Ei mingeid e-lugereid ega läptoppe. Mees läkski sinna poolmetsikusse kohta ainult kotitäie raamatute ja kirjutusblokiga. Vaat see on normaalne, mõtlesin. Tuleb välja, et miljardäriga on mul siiski palju rohkem ühist kui Toronto poemüüjaga. Kuigi sissetulekutelt sarnanen muidugi pigem viimasele. Olen päris kindel, et Bill teab ka, mis rabarber on. Põlvkondlikud salateadmised?
Numbrid: Kanadas 1 277 935 juhtu (24 566 surma), Ontarios 489 987 (8261), Torontos 154 799 (3163). Ontarios 2864 uut juhtu. Numbrid langevad, aga lootust, et 20. mai vabadusi juurde toob, eriti pole. A. lähebki vist Eestisse ära ilma, et me saaks kusagile mõnusasse kohta lahkumislõunale või -õhtusöögile minna. Kurb küll.