Testimine. Katse nr 2

Saigi test tehtud hommikul. Kõik oli lihtne ja loogiline ja käis päris kähku. Haigla ette on paigaldatud telk, kus järjekord ootab: sümptomitega tegelased ühes ja sümptomiteta teises rivis. Mina kuulusin õnneks nende viimaste hulka ja meid oli rohkem. Kaheksa inimest seisis enne mind, poole tunniga sai asi aetud. Enne sisseminekut pidin oma maski minema viskama ja haigla poolt antuga asendama. Käsi lasti puhastada iga natukese aja tagant. Haiglas sees oli mitmeid kabinette, kus protseduure tehti. Proovivõtmine ise polnud teab mis meeldiv, aga mitte ka midagi väga hullu: pikk peenike ora aeti ühest ninasõõrmest sisse ja oligi valmis.

Vastused tulevad 1-3 päeva jooksul. Neid saab kontrollida veebilehelt, kuhu sisselogimiseks tuleb sisestada mitmesuguseid andmeid tervisekaardilt. Selline ebaturvaline asjaajamine paneb Eesti e-teenustega harjunut ikka veel õlgu kehitama, aga nii see siin maal paraku käib.

Kaasa antud käsilehelt lugesin, et need, kel sümptomeid pole, ei pea ennast isoleerima. Kui selgub, et olen siiski nakatunud, jään kaheks nädalaks koduaresti.

Kuna R. nakkust ei karda, pidasime temaga õhtul pargikoosoleku, kus sain ka teada, et homme on vaba päev. Teadsin ju küll, et on Canada Day, aga mõtlesin, et see liidetakse nädalavahetusele otsa nagu muudki pühad. Aga võta näpust - seda asja tähistame me õigel päeval. Ma olen ju juulis alati Eestis, kust ma pidin teamda. Kui R-i poleks täna näinud, oleks vist homme tööd rabanud. Nüüd seisab karjapoisi pühapäev ees. Aga testitulemuste laekumine lükkub vaba päeva tõttu ilmselt edasi, vaevalt, et laboratooriumid homme töötavad.

Tänased numbrid: Kanadas 104 204 juhtu (8591 surma), Ontarios 35 068 (2672), Torontos 14 320 (1093). Ontarios 157 uut juhtu.

Testimine. Katse nr 1

Jah, tööpäeva lõpus lootsin jõuda lähimasse testimise punkti, et igaks juhuks ikkagi kontrollida, ega see kerge haigushoog koleviirusest olnud, aga kui ma veerand seitse kohale jõudsin, oli punkt kinni. Ehkki veebi andmetel pidanuks see kella seitsmeni töötama. Hommikul uuele katsele. Täna K-ga tööjutte rääkides uurisin, kus ta käis ja kaua vastuse saamine aega võttis. Ainult üks päev oli läinud ja see oli seesama koht, mis mullegi kõige lähemal. Reedel on J. juures mudimise aeg. Enne seda tahaks teada, mis värk on. Täna ei saanud varem minna, sest tööasju jagus kella kuueni. Eks ma homme jagan muljeid, kui käidud saan.

Muud polegi päevast rääkida. Töö on töö on töö. Parki ei saanud.

Kanada uudistest loen, et karantiinikorraldus läheb pikendamisele, st et kõik Kanadasse saabujad peavad endiselt minema kaheks nädalaks eneseisolatsiooni. Loodeti, et keeld võetakse juuli alguseks maha, aga seda ei juhtu. K.I. kirjutas täna, et nad ongi E-ga Eestist Kanadasse jõudnud, kaks nädalat karantiini tuttava pool Kitcheneris hakkab läbi saama ja noored tahaksid Torontos korterit ja tööd leida. Praegusel ajal pole see vist kuigi lihtne, eriti keeruline võib olla tööga. Kuid korterite üürihinnad peaks endiselt langustrendis olema, nii et see pole vahest päris lootusetu ettevõtmine.

Veel võis lugeda kurba uudist, et Cirque du Soleil on omadega pankrotis ja Quebecki valitsus koos kohalike sponsoritega püüab firmat ära päästa - sealne uhkus ikkagi. Sellest oleks küll tuline kahju, kui nad seda kriisi üle ei ela. Nende rahalised seisud polevat juba enne koroonat head olnud.

Ontarios on haigestumiste numbrid taas tõusmas: 257 uut juhtu tänase päeva jooksul. Kanadas aga üldse kokku 103 918 juhtu (8566 surma), Ontarios 34 911 (2665), Torontos 14 270 (1090).

Lammutustööd naaberkrundil on sellises seisus. Ärkan juba mitmendat nädalat veidi peale seitset mürtsude peale, mida lammutusmasin maja haugates tekitab ja see "muusika" saadab mind kogu päeva. Imelik mõelda, et Annelinna 9-korruselised tundusid kunagi ennemuiste jube kõrgete tornidena. Need "kõrghooned" olid imelised veel selle poolest, et seal sõitsid liftid. Ja nüüd siis elu sellises legolinnas.

Turvaline rutiin koos väikese libastumisega

V. helistas. Siis kodujutud õekesega ja muud jutud keelesõbraga. Park. Raamat. Veebizumba. Suure ilma uudised CBC portaalist, Eesti omad AKst. Palavus koos maheda tuulekesega.  Vikerkaarevärvides motikainimesed linna vahel tiirutamas. Selline päev.

Ja siis läksin hulljulgeks ehk libastusin: käisin Winnersis ja ostsin suvekleidi. Kas oli vaja? Ju siis oli.

Tänased numbrid: Kanadas 103 250 juhtu (8522 surma), Ontarios 34 654 (2658), Torontos 14 280 (1084). Ontarios 178 uut juhtu, kogu riigis 218, st et lõviosa ikka siin, Ontarios. Aga meie numbrid lähevad kindlalt allapoole erinevalt lõunanaabritest ja mitmest muust paigast maamuna peal. Üks artikkel väidab, et mittesümptomaatilistel põdejatel ei tuvastata sageli üldse antikehi, nii ei saa ka karjaimmuunsusele loota. Ka võib immuunsus osutuda väga lühiajaliseks. Eks ootame siis vaktsiini.

See tegelane esiplaanil otsustas teisele ringile minna. Olin valmis teda juba prügimäele saatma, aga näe, võttis ennast kokku ja lõi lille jälle. Väiksed rõõmud.

Kohvikusse ja raamatupoodi

Jah, mõlemas käidud - pärast tavapärast sideseanssi Mulkland Cityga. Kohvikus siis esimest korda alates märtsi keskpaigast. Croissant nägi välja, nagu oleks vitriinis lebanud sama kaua, kui mina kodus vahtinud. Aga tühja sellest, keegi siin ilmas ei saa Werneri vastu, nii et olgem õnnelikud selle üle, mis on: saab vabas õhus teed juua, raamatut lugeda, inimesi vaadata. Suurlinlik suvine laisklemine.

Sirbis oli huvitav artikkel linnaruumist ja inimestest selle sees. Kui pakub huvi, loe siit. Jah, selles linnas – kui see normaalselt funkab - on neid katkestuse kohti ja laisklemise saarekesi piisavalt. “Kiirendus, näiteks isiklike ambitsioonide täitumine ja majanduskasvu võimalikkus, ja aeglustus, näiteks kohad vait olemiseks, venimiseks ja eksimiseks, vajavad linnas õiget tasakaalu. Aeglustus ei ole kindlasti kiirenduse vastand, see ei ole pidur, vaid sidur, mis on nagu hingetõmme enne uut käiku. Ilma selleta lendaks kõik laiali. Väike paus või üks korralik molutamine on täiuslikus edus vältimatud.” Nii on. Laske mul olla laisk, eks ole.

Lisaks kohvikule veetsin aega Nabokovi seltsis puu all lebades ja niisama taevasse vahtides. Riskisin taas angry birdi juurde minna. Ta tegutseb endiselt, aga seekord ründas hoopiski härrasmeest, kes pahaaimamatult pargiteed mööda astus. Minu vastu huvi ei tundnud (see lind, ma mõtlen :). Aga mul polnud ka punast kleiti seljas.

Ja siis läksin raamatupoodi. Ka seal polnud ligi neli kuud käinud. Viimane Houellebecq on ikka veel ainult kõvakaanelisena. Ei raatsi ta peale nii palju kulutada, ootame veel. Aga küll oli mõnus lasta silmadel niisama mööda riiuleid rännata, vahepeal midagi pihku haarata ja maitseproove võtta. Ostmiseks ei läinud.

Toidupoes jagati ostjatele vikerkaarevärvilisi roose, sest on LGBT Pride weekend. Homme pidanuks neil suur rongkäik olema, aga kõik on veebi kolitud. Mul oleks rõdul loozhikoht olnud. Täna hommikupoolikul läks üks pisem rongkäik akende alt mööda. See paistis olevat segu rassismivastastest ja LGBT inimestest, politsei viisakalt turvamas. Nii et legaalselt marssisid.

Üles on uus naaber kolinud. Eelmisest ei kuulnud kippu ega kõppu, uuel käivad sõbrad külas ja elan nüüd nende seltsielule kaasa. Praegu pidin rõdult tuppa pagema, sest üleval hakati kanepit kiskuma. Sellest haisust on hullem ainult skungi oma. Õieti on need kaks väga sarnased. No tüütu. Ei tea, kas pean jälle kurjaks penskariks hakkama, kes kaebekirju treib? Olen seda varem teinud, kui aastate eest sealsamas üleval keegi põrunu elas. Ei oska arvata, millega too naaber tegeles, aga tema pisike peni kiunus hüsteeriliselt ööde kaupa... Päris jube oli. Siis saatsin küll kirju. Sest nii see siin käib. Omanikel peab olema kirjalik alus, et üürnikule turja hakata. Ametlikult on majas suitsetamine keelatud ja eriti on keelatud sellega naabrite häirimine. Kas ma olen naaber? Olen. Kas ma olen häiritud? Olen. Järelikult… Meie koridori kanepivend on meid juba pikalt piinanud. Aeg võitlusse asuda.

Tänased numbrid: Kanadas 103 032 juhtu (8516 surma), Ontarios 34 476 (2652), Torontos 14 196 (1081). Ontarios uusi juhtumeid jälle mõnevõrra rohkem - 160.

Ja kogu selle joru pidin ma kaks korda kirjutama, sest esimese jutu otsustas Google kehva inglise keelde tõlkida ja ma ei leidnud kusagilt nuppu, kust see tagasi eestikeelseks muuta. Kasutasin Google translate´i, aga siis läks asi päris jaburaks.

Grafomaani 15. nädal

See oli 15. kodutöönädal ja eilne postitus sajas alates koroonaajastu algusest. Uskumatu grafomaan ikka, sada päeva jutti kirjutada siin... Ei ole inimesel aru peas enam! Aga jah, kes oleks võinud arvata, et nii pikaks kodus istumiseks läheb või et selline palang tuleb. Peaks nädalavahetusel ennast mõnes kohvikus premeerima (või karistama?).

Kui kristalselt aus olla, siis tegelikult on päris mõnus sellest lõputust mittemillestki kirjutada. Imestama paneb hoopis, et lugejaid jätkub. Siinkohal tänan lugejaid ja üksiti tunnen kaasa kõigile, kelle jalajälgi ma blogi statistikast näen. Palju kallist aega olete selle loba lugemisele kulutanud, sõbrakesed. Ja pentsik on selline suhtlemine ikka ka: mina siin vatran omaette, teie vaatate pealt ja vaikite targalt... Aga  kui nii, siis nii. Eks ma vatran vaikselt edasi.

Palavaks läheb jälle ja pika arvutivahtimise peale hakkas pea lõhkuma - nagu hakkaks äikest tulema või midagi, aga täna kindlasti ei tule veel midagi. Muu tõbisus on kadunud õnneks. Täna läksin siis jälle parki ka. Üks lind laulab seal nii valjult, et... täitsa meeleheitlikult kohe. Ennast pole ollagi, paistab kastuseserval nagu väike kribal. Ja ta on seal kohalik laulik. Millal iganes ma ennast sinna parginurka sätin, tema ikka kohal. Lauluaeg peaks hakkama läbi saama või mis? Kontserdisaalist avaneb selline vaade.

Selles kergelt roosakas majas elas V. enne vanadekodusse kolimist. Kui ma oma üürika leidsin temast u 10 minuti kaugusele, rõõmustasime, et hea üksteise juures veini joomas käia. Aga siis jätsin mina veinijoomise maha ja lõpuks kolis tema üldse minema. Õnneks oli meil seal siiski ka mitmeid mõnusaid olemisi. Tema imelise kampusevaate rikkus ära maja, mis teisele poole Bayd ehitati. V. võttis asja talle omase stoilisusega: suvine päike ei küta enam... Ja ikka veel on ta stoiline, hoolimata kõigist tervisehädadest. Kirjutab oma peaaegu olematu silmanägemisega elulugu, noorematele sugulastele. Vapper V.

USAs täna kõigi aegade suurim arv uusi haigestumisi - 40 000.

Kingston (siinsamas Ontarios) süüdistab torontolasi uue haiguspuhangu tekitamises. Kui Toronto veel kinni oli, aga Kingston juba lahti, läinud suure linna hordid sinna restodesse, golfi mängima ja maniküüri tegema. Kord olevat terve bussitäis naisterahvaid kohale veerenud, räägib ühe kohviku barista.

Väike Cobourgi linnake kaalub aga oma ranna avamist eeltellimiste kaudu suvitajate arvu reguleerides, st et paned endale aja kinni ja siis lähed peesitad. No jummel, jummel küll...

Tänased numbrid: Kanadas 102 785 juhtu (8507 surma), Ontarios 34 316 (2644), Torontos 14 134 (1072). Ontarios täna ainult 111 uut juhtu!

Koroonalood ja telgid linnas

Aga Khani Muuseum Torontos jagas täna huvitavat veebivestlust sellest, kuidas üle ilma laialipaisatud pere koroonasuletuses kontakti hoiab ja mis järeldusi nad sellest kummalisest ajast ja kogemusest teevad. Väga sümpaatne ja huvitav jutuajamine oli. Vaadatagu siit.

Me üritame ka oma balti sõpradega inimestelt nende koroonalugusid, fotosid jm kätte saada, aga väga visalt läheb. Vaid mõned eestlased on reageerinud. Peaks kuidagi aktiivsemalt lähenema neile, aga raamatu tegemine võtab suure osa tähelepanust endale. Täna oli inspireeriv zoomivestlus disainibürooga Eestis, kellest loodame partnerit tulevase püsika tegemisel ja kes teeb hakatuseks meile teaser´i. Pärast seda võttis tükk aega, kuni sain jälle raamatule keskenduda. Aga selline keskendumine on vaimsele tervisele hea, peaaegu sama hea kui puhkus. Flow efekt, eks ole.

Koosoleku jätsimegi ära, sest enesetunne oli ikka väga imelik. Täna pole oluliselt hullemaks läinud, aga paremaks ka mitte, nii et tuleb madalat profiili hoida.

Telgid linnas on saanud suurmoeks. Lisaks kodututele rajavad telklinnakuid nüüd ka protestijad. Nathan Phillips Square ehk kohalik raekoja plats olevat täis politseivägivalla vastu võitlejaid. Ja paar õhtut tagasi parki minnes nägin, kuidas lisaks Charles´i ja Isabella vahelisele pargile on kodutud nüüd ka Isabella ja Gloucesteri vahelise roheala okupeerinud. Parajasti olid parameedikud seal kohal ja tegelesid kellegagi, kes lebas kanderaamil. Linn ei oska nende kodutute telkijatega midagi peale hakata. Provintsivalitsus olevat lisaraha eraldanud uute varjupaikade rajamiseks, aga on ilmne, olukorraga lihtsalt ei tulda toime. Linnas olevat ca 2500 inimest, kes praegu niimood telgis elavad.

Tänased numbrid: Kanadas 102 622 juhtu (8504 surma), Ontarios 34 205 (2641), Torontos 14 094 (1070). Ontarios 189 uut juhtu.

Restod lahti

Jah, nii ongi, et söögikohad hakkavad lahti minema. Nägin oma õhtuse tuuri käigus nii mõndagi, mis juba toolid-lauad välja toonud. Ise veel ennast kusagile ei istutanud - täna muud tegemised. Aga tore teada, et see võimalus on nüüd vähemalt teoreetiliselt olemas. Meedias võis näha ka pilte ostukeskustest, mis on täis kõikvõimalikke liiklust suunavaid märke ja silte. Inimesi piltidelt palju ei paistnud.

LOTilt tuli järjekordne teade, et mu tegasilend Tallinnast Varssavisse juuli lõpus on tühistatud ja kui ma ei soovi selle aega muuta, siis vajutagu ma "cancel" nuppu ja ma saan raha tagasi. Mingit teadet Varssavi-Toronto lennu kohta ei tulnud. Seda siis ei tühistatud või? Pean ikka millalgi helistama ja uurima, aga kas Expediasse, kelle kaudu ma terve reisi broneerisin, või LOTi? No võta sa kinni. Mingitest regulatsioonidest lugesin, et kui üks jupp reisist tühistatakse, siis juhtub see automaatselt ka kõigi muudega, aga saadud meilist küll sellist muljet ei jäänud. Eks peab uurima.

Ka tuleb hakata Rogersiga puid ja maid jagama, sest need saadavad mulle teist kuud järjest kosmilise arve. Ei meeldi mulle need telefonimängud, aga mis teha.

L. hakkab homme Reykjavikist Eesti poole liikuma. Ütlesin ausalt, et olen kade, aga tegelikult ikka tore, et vähemalt mõned meist koju saavad. Kurvastasime mõlemad, et sel suvel ei näegi. Palusin siis tädi Augusta eest ka Werneris kooke söömas käia...

Noor kolleeg teatas, et on haigeks jäänud, aga test koleviirust ei tuvastanud. Nüüd tunnen ise, et kere ja pea imelik. Peab vist homse koosoleku ära jätma.

Pargis veetsin aega sellises seltskonnas.

Esimene tegelane oli kusagilt vahvlituutu hankinud ja maiustas isukalt. Teine oli aga nii ülbe, et ronis mulle peaaegu kotti. Ju tahtis ka vahvlit, aga mida põle, seda põle. Tegin klõpsu ära ja kupatasin ta minema. Pikivahet ju tarvis hoida.

Tänased numbrid: Kanadas 102 242 juhtu (8484 surma), Ontarios 34 016 (2631), Torontos 14 029 (1061). Ontarios 163 uut juhtu. Eile käis korra jälle üle 200 ära, aga täna oluline langus.

Töised jaanid

Kuna Kanada jaani ei tähista, siis oli siin tavaline tööpäev. Hommikul oli küll veidi raske ennast töölainele sättida, kuna FBs torkisid jaanimeeleolus Eesti sõbrad päevakohaste soovide ja kommentaaridega ja siis oli tarvis Kvissentaliga rääkida, et M. sünnipäevasoovid edasi anda, aga viimaks sain tööhoo sisse ja päev kujunes lõpuks päris produktiivseks. Vahepeal jauras Vikerraadio taustal, et jaanimelu must päris mööda ei läheks.

Ka naaberkrundi majalammutajad olid täna eriti hoos. Jube müdin käis terve päeva, nii et rõduust ei olnud võimalik lahti hoida. Õnneks hakkas vihma sadama, see aitas tolmu matta. Kuigi sellel lammutamismasinal on ka mingi veepiserdaja küljes.

Tööpäeva lõpuks sai vihm otsa, nii et oli võimalik tuurile minna. Vihm oli kõiki lõhnu võimendanud - õhk oli neist lausa paks. Ja enne, kui Rabba juurest parki keerasin, tundsin tuttavat aroomi - pärnapuu õitses! See oli siis lohutus, mille saatus saatis - pärnad on ju varasuvise Tartu lõhn... Oli mõnus jahe jalutuskäik, pärast palavaid päevi meeldiv vaheldus. Sõnajalaõit ei leidnud, küll aga need minu jaoks tundmatud õied.

Õhtusöök oli täna ka eriti nostalgiline: spinatisupp ja rabarberikissell kohupiimavahuga. Taustaks ETV jaaniprogramm. Ja nüüd süütasin lõkke.

Tänased numbrid: Kanadas 101 963 juhtu (8454 surma), Ontarios 33 853 (2619), Torontos 13 956 (1052). Ontarios 216 uut juhtu.

Vabadused ja kuri lind

Jah, lõpuks ometi näidatakse ka Torontole rohelist tuld: kolmapäevast astume vabaduste 2. faasi. See tähendab, et juuksurid ja muud iluinimesed asuvad tööle, restoranid ja kohvikud võivad väliterrassid lahti teha, raamatukogud ja muuseumid avatakse, kui nad järgivad igasugu piiranguid, samuti suured ostukeskused. See oli pikk ootamine, aga võidupüha saan vahest juba mõnes kohvikus või restoranis tähistada. Imelikul kombel ei tekita see mingeid erilisi emotsioone. Vahest seepärast, et sinna, kuhu tegelikult tahan, ma ikkagi ei saa.

Meie muuseumikene jätkab ilmselt kodutööd nii palju kui võimalik, sest suvel me nagunii midagi eriti ei korralda ja kogunemised polegi lubatud veel - endiselt kehtib 10 inimese piir. Aga kui keegi tahab ESTO näitust vaadata, siis seda saab ta nüüd teha. Muuseumidel soovitatakse inimesi vastu võtta eelregistreerimise korras ja tuleb kirja panna, kes käisid, et siis vajadusel haiguse jälgi ajada. Sellistes tingimustes pole normaalne muuseumi pidamine muidugi võimalik, aga parem pool muna kui tühi koor.

Olles päev otsa artikleid kirjutanud, ümberkirjutanud ja toimetanud, viisin õhtul oma paksu pea ja kange kere läbi niiske ja palava linna Victoria College´i parki, kus ma ka eile käisin. Tööpäeval oli seal rahvast veelgi vähem. See kõige suurem vaher keset muruväljakut seisis uhkes üksinduses, just nagu minu jaoks. Jõudsin mõelda, et kogu see puu ja tema vari on täna minu, kui pea kohal hakkas midagi imelikku toimuma: kisa, tiibade vehkimine, kerged vopsud... Tõmbasin pea õlgade vahele ja kadusin. Muidugi ei saanud ma vaadata, kes see kurjam on, aga kahtlustan, et küllap seesama tige turpial, kellest siin mõned nädalad tagasi kirjutasin. Mul oli plaan selg vastu puutüve toetada, sest siis mõnusam lugeda, aga ju ma oleksin turpialibeebide magamistoale liiga lähedale sattunud. Või vahest oli mul liiga punane kleit? Kui ma ennast veidi maad eemal pargipingile olin istutanud, tuli üks paarike ja keeras ennast sellesama puu alla külili. Neid ei rünnatud. Aga nad ei läinud ka puutüvele liiga lähedale. No ei tea, kuidas selle linnukese aju töötab, aga tulevikus oskan olla ettevaatlikum ega söanda ühtegi puud enda omaks pidada.

Eile ei jõudnudki äike kohale. Täna poetas mõne pisara, kui veel pargis olin, aga alles nüüd, päris õhtul, keerutab vihaseid tuulehooge, mis tähendab, et kusagil on miskit teoksil. Aga õhku on juba juurde tulnud, see on hea - pärastlõuna oli ikka väga lämbe.

Tänased numbrid: Kanadas 101 637 juhtu (8436 surma), Ontarios 33 637 (2609), Torontos 13 893 (1044). 161 uut juhtu Ontarios.

Arvo Pärdi Keskus sai juba 10. aastaseks, uskumatu. Sel puhul anti välja "Ukuaru" plaat ja klassik esitas oma imelist lugu ise, klaveril (vt siit). Kui mind miski kindla peale nutma ajab, siis see lugu, milles on kõike: lihtsust, ilu, kurbust, Eestit ja selle suvesid... Muidugi tulevad meelde meie BaltHerNeti suvekooli lõpuistumised kadunud Sassi ja tema lõõtsaga ja kõigi nende armsate inimestega, keda sel suvel ei näegi... Ulgueestlase kinnismõte "jaaniks koju" jääbki tänavu vaid mõtteks. Kurb. Nautige, kes saab.

Eriline päev oli üsna tavaline

Kanada tähistab täna isadepäeva ja põlisrahvaste päeva, baltlased ja soomlased vist ka juba tükati jaanipäeva, sest siin pole see ju riigipüha, nii et tuleb oma tegemised nädalavahetusele sättida. Mina ei tähistanud neist erilistest päevadest mitte ühtegi - oli tavaline palav suvine pühapäev.

Pärast veebijutte keelesõbraga Tallinnas ja õekesega Tartus jalutasin Yorkville´i, et süüa selle suve esimene rummi-rosinajäätis. Tean minu kandis vaid ühte kohta, kust seda saab ja seegi on lahti ainult soojal ajal - tänavu avati tavapärasest muidugi veelgi hiljem. Teenindamine käis ukselt nagu nüüd kombeks: ütled mikrofoni oma soovi, maksad kaardiga ja sulle tuuakse jäätisetuutu pihku. Oli suurepärane suutäis tuntud headuses. Sealt seadsin sammud parki Nabokovit lugema.

Õnneks on kampuse pargid mõistlikult rahvastatud - ikka leiad endale mõne vaikse nurgakese, ehkki siinne rahvas kipub valjuhäälne olema. Kaks naist võivad omavahel kõneledes selliseid detsibelle tekitada, et pead ennast teadlikult sundima, et mitte nende juttu kuulama jääda. Aga vähemalt pole need pargid möllukohad, erinevalt randadest, mis nüüd on avatud. Cherry Beachil ja Woodbine Beachil olid toimunud suuremat sorti spontaansed rannapeod, kus tuhanded noored koos ja DJ kohalikke elanikke muusikaga piinamas. Pole kerge olla noor, eriti mitte koroonaajal - juba üle kolme kuu pole nad korralikult pidutseda saanud. Aga meie kõigi huvides võiks veel veidi kannatada.

Ilm kütab äikest üles - taevaserv kisub tumedaks. Kas see leevendus ka minu kanti jõuab, ei tea - vihm võib kus iganes maha sadada.

Tänased numbrid: Kanadas 101 337 juhtu ( 8439 surma), Ontarios 33 476 (2606), Torontos 13 856 (1039). Ontarios 175 uut juhtu.

Oh, kui palav

Nii vist õhkas Arno, kui ta sarlakites oli. Meil on siin ka palav, aga ilma sarlakiteta - päevased temperatuurid tõusevad 30ni, koos niiskusega on numbrid veel suuremad. Sellest hoolimata võtsin ette pika matka High Parki, metrooga muidugi, aga et oma lemmikpuude alla jõuda, tuleb teha päris korralik jalutuskäik. Tasaselt tatsates jõudsin siiski kohale ja küll oli seal puude all mõnus, raamatuga ja ilma. Summer in the city, nagu vennake hommikul Mustveest kommenteeris. Jah, kunagi oli tõesti selline laul, mida võite kuulata siit. Mustvees oli ohtralt sugulasi koos, et R. 15. sünnipäeva pidada. Näidati mullegi seda seltskonda. Sain lukuaugust pidu piiluda... Ka Eestis on soe.

Pargis oli palju elusloodust liikvel: oravad muidugi ja vöötoravad, linde igat masti. Ja siis tuli otsustaval sammul mäest üles pardipaar ja suundus joonelt minust paar puud vasakul lebanud noorpaari juurde. Isaspart läks poisile lausa külje alla ega kiirustanud lahkuma, lasi ennast pildistada ja imetleda. Ju nad lootsid miskit näksimist saada, aga noortel ei paistnud midagi olevat. Ei teagi, kus nad vahepeal käisid, aga kui ma mõne aja pärast ennast pargipingile ümber kolisin, oli pardipaar ka kohe platsis. Emaslind hoidis tagasihoidlikult tagaplaanile, aga isaslind tuli ja sättis ennast mu ette ja vaatas tungivalt otsa. "No mis teha, mul pole sulle mitte midagi anda," ütlesin ja hakkasin nende etteastet filmima. Klippi võite näha siit. Selles pole ju midagi imelikku, et linnapardid toitmisega harjunud on, aga et nad veest nii kaugele tulevad ja veel kõrge mäe otsa... Ja lausa kahekesi! Aga kes teab, vahest olid ka lihtsalt patseerima tulnud - summer in the city.

Inimeste poolest oli pargis üsna rahulik. Ju oli liiga palav, kõik ei viitsi sellise kuumaga välja minna, ootavad õhtujahedust. Minu ees marssis pargiteel tennisereketiga härrasmees, kes oli kindlalt kõvasti üle seitsmekümne, aga läks väga kebjal sammul. Sellise palavaga tennist mängida... no ei tea. Tenniseväljak, kus muidu järjekord värava taga, oli seekord inimtühi.

Täna on pööripäev, algas suvi. Kui ennast tagasiteele asutasin, tundsin äkki jasmiini lõha... Põõsas oligi sealsamas ja õitses hoolega. No vähemalt see lõhnab täpselt nagu kodus! Suve alguse lõhn - palav, magus ja veidi maasikane. Nabokovi mälestused ja see lõhn tõid meelde lapsepõlvesuved Arulas M. ja T-ga. Seal lõhnas ka jasmiin, veranda juures. See oli üks tore veranda, mille trepil oli mõnus igasugu mänge mängida ja niisama juttu ajada. Nägi kaugele üle põldude Otepää ja Pühajärve poole ja sedagi, kui mõni harv auto mööda tolmust maanteed möödus, tolmupilv sabas... Olen püüdnud meenutada, kuidas seal päike liikus, st et kuhu ühed või teised aknad vaatasid, aga pole sugugi kindel olnud. See oli ammu, siis ma ei teadnud ilmakaartest veel midagi. Nüüd Google Maps´ist vaadates tundub, et veranda pidi vaatama idapoole. See klapib mu oletusega, et verandale paistis hommikupäike. Ilus hele ilm oli igatahes... Arulast peaks veelgi kirjutama, sest seal oli kõik, mis maal peab olema: põllud, heinamaad, marja- ja seenemetsad, maasikatega raiesmik, tare, laut, ait, linnud-loomad (isegi hobune, aga mite lehm, see oli naabrite juures) ja suitsusauna kõrval tiik roheliste konnadega. Ja muidugi mäed. Ideaalmaastik siiani. Olin just saanud seitse, kui mind esimest korda sinna viidi, nädalaks-kaheks ehk. See kord ongi eriti selgelt meeles. Oli aasta 1967.

Aga üks minu siinseid lemmikvaateid on selline.

Tänased numbrid: Kanadas 101 017 juhtu (8410 surma), Ontarios 33 301 (2595), Torontos 13 768 (1034). Ontarios 206 uut juhtu - veidi rohkem kui eelmistel päevadel.

Peaks aknaid pesema ja muud argist

Nüüd, mil ilm stabiilselt soe ja saab rõdul lebotada, häirib silma tolm ja mustus - korteri aknad ja klaasist rõdupiire tahavad pesemist. Viimast on väljastpoolt mõnevõrra keeruline pesta, vaja läheb mingit pika varrega asjandust. Kui oleks ainult aknad, siis võiks aeg-ajalt nööri otsas rippuvaid aknapeisjaid näha, kes töö ära teeks. Aga paistab, et rõdusid nad ei pese. Vähemasti pole seda kordagi pärast rõdude remonti tehtud. Ja millal see remont oli, kas aasta tagasi või kaks? Ei mäletagi enam.

Täna vinnasin koju järjekordse lillepuhma ja kotitäie mulda. Homme läheb tubaste taimede ümberistutamiseks. Dollaripoes oli ka mõistliku väljanägemisega lillepotte - tuleb sinna homme tagasi minna, korraga ei jaksanud kõike ära tuua. Niisiis on nädalavahetuseks aiatööd plaanis. Mõnus. Aed 19. korrusel, nii jah.

Lõppes 14. kodutöönädal. Oli hea rahulik kirjatööde päev. Vahepeal sattusin nii hoogu, et läks meelest pesu kuivatisse panna... Aga mõned autorid on uskumatult abitud küll. Saan aru, et pole kirjainimesed, aga kuidas me siis saame kõik need lood kätte niimoodi? Jah, see siin pole mõni kirjandusmuuseum (kus ju ka teinekord töid keeruline kätte saada oli, tuleb tõtt tunnistada). Kirmusel jäi täna direktor valimata. Et siis kolmest kandidaadist ükski ei sobinud? Või ei mõelnud keegi neist ministeeriumile meelepäraseid mõtteid? Mis plaan neil selle kirmusega on? Mure.

Järgmisel nädalal toimub paar pargikoosolekut jälle. Eh, tahtsin kirjutada "koosolekut", aga kirjutasin esimese hooga "kontserti"... Hing ihkab? Mõni ime. Tänavu vist muusikaaia (Music Garden Harbourfontis) kontserte ei tule. Lubatakse, et varsti-varsti jõuab vabaduste 2. etapp ka Torontosse, ega see ei too muud kui vabaõhukohvikuid ja - restorane, juuksureid jmt. Kultuur on ikka keelatud. Toronto ümbruses on söögikohad juba lahti, ka suuremad ostukeskused. Meil on isegi Bay kinni. Teisipäeval Biblio Klubi Zoomi-peol R. kurtis, et tahaks käekellale uut patareid panna, aga ei tea, kust saab või kes teeb. Muidu käivat Bays. Eks minagi, vanamoodne. Igal oma mureke.

Tänased numbrid: Kanadas 100 627 juhtu (8346 surma), Ontarios 33 095 (2564), Torontos 13 715 (1009). Ontarios 178 uut juhtu - seitsmendat päeva alla 200 juhtumi.

Äkki meil oli aega

Vaatasin täna veebist Mari Kalkuni "Õunaaia albumi" esitlust, mida EMWl oli õnn ja rõõm vahendada. Kontserdile järgnenud küsimuste ja vastuste voorus rääkis Mari sellest, kuidas plaat sündis, miks nüüd ja miks just selline. Peamine põhjus jäi kõrvu kajama: "Äkki meil oli aega..."

Seda võivad ilmselt paljud öelda, et äkki meil oli aega - millekski muuks. Minul on olnud aega kirjutada ja käia pargis kevade tulemist ja suveks saamist vaatamas - sest ära jäid paljud muud kohustused, käimised, ürtitused, kirjatööd. On olnud aega nende inimeste jaoks, kes tavaliselt päevakavasse pole mahtunud, mis sest, et virtuaalselt - sest ära jäi palju muud kohustuslikku suhtlemist. On olnud aega - või õigem oleks öelda pearuumi - mõelda sellele, mis on elus päriselt tähtis ja olla tänulik väikeste asjade eest, mis muidu iseenesestmõistetavatena tundusid. Kõik need kolm kuud on olnud tõeline restart, mida oli tegelikult väga vaja. Oleks olnud parem, kui see võimalus tulnuks vähem dramaatilistel asjaoludel, aga elus paraku on nii, et ise me seda restarti alati käivitada ei suuda, tõuge peab tulema väljastpoolt.

Olen tänulik selle eest, et mul oli võimalus virrvarrist välja astuda ja aega keskenduda. Aga nii pole see mitte kõigiga olnud, näen oma lähedast pealt. Lugesin ühest Kanada uuringust, et lastetutel on pandeemia ajal stressi tase alanenud, aga lapsevanematel kasvanud ja me kõik teame põhjuseid, miks. Meditsiinitöötajad pole kindlasti mitte elu üle filosofeerida saanud, vaid on tegelenud inimelude päästmisega jne.

Globe and Mailis oli artikkel sellest, millised saavad olema pandeemia järelmõjud meie psüühikale. Pealkiri ütleb, et kui ka viirus saab seljatatud, jäävad stress ja depressioon meiega veel kauaks. Inimesed on kaotanud lähedasi ja sageli pole nad nendega saanud viisipäraselt hüvastigi jätta. Haiged, peredest isoleerunud medtöötajad, omaette elavad vanurid jpt on pidanud taluma üksindust. Paljud on kaotanud töö või läinud oma äridega pankrotti. Pikaajaline ebakindlus ja teadmatus nõuavad psüühikalt oma osa. Stress suureneb, depressioon süveneb ja ärevus kasvab. Aprillikuus Kanadas tehtud uuringu tulemused näitasid, et küsitletute vaimne tervis on ühtlaselt halvenenud. Kolmandik kurtis unehäireid (mis artikli autori arvates on liiga optimistlik hinnang). Teine uuring ütleb, et 50% inimestest on kõrgenenud stressitase, 25% kannatavad tõsise depressiooni ja ärevushäirete käes. Kui Kanada elanikkonnast ka ainult 10% saab tõsiste ja pikaajaliste vaimse tervise probleemide käes vaevlema, siis vajaksid 3,7 miljonit inimest abi tervishoiusüsteemilt, mis juba enne pandeemiat selle teemaga hädas oli. Jne jne.

Lugesin ja mõtlesin, et kuhu mina selles hädaliste skeemis paigutun ja sain aru, et polegi niisama lihtne endale kohta leida. Mõnel päeval olen rahulik ja keskendunud, teen oma asja ja olen rõõmus, kui midagi ka tehtud saan. Teinekord on mõtted pilla-palla, maailm tundub üksildane, pime, murelik ja kitsas koht. Vahepeal magan nagu nott - uneks on nüüd rohkem aega, sest pole õhtusse venivaid üritusi, mis unerezhiimi sassi ajaks ega ka liigvaraseid tõusmisi, mis õhtul uneootamise ärevaks muudavad. Aga ikkagi on öid, kui keeran voodis külge ja mõtlen, kas saan unerohuta hakkama või... Kuna olen ikka veel õnnetablettide peal, siis on ärevust ja muremõtteid kergem kontrollida, kuid alati see siiski ei õnnestu. Up and down seega. Ja tõsi on, et toetavate inimkontaktide vähesus on kõige suurem probleem. Need inimesed on ju kusagil olemas, aga enamasti kaugel, kui mitte väga kaugel. Seda üksi elamist ja hakkama saamist on pikalt harjutatud, mistõttu olen selleks ehk paremini ette valmistatud - koguni nii hästi, et üksinduse vajadus on aastatega kasvanud. Aga päris üksi ei saa keegi hakkama, omad peavad olema - ükskõik, kui kaugel või harva siis.

Ometi arvan, et olen selles jandis seni siiski võitjate poolel. Töö, teenistus ja peavari on olemas, lähedaste tervis on korras (ptüi-ptüi-ptüi...). Töö on suureks abiks nagu ka kirjutamine, kusjuures suur osa tööstki ongi olnud kirjutamine. Meditatsioon ja jooga on samuti head nii hingele kui ihule - igal ajal, aga praegu eriti. Augustis saab aasta sellest, kui alustasin ühe meditasiooniharjutusega - iga päev samal teemal. On huvitav vaadata, mida see sinuga teeb. Võin öelda, et halba ei tee... Nii et õppigem edasi edukamat ellujäämist ja paremaks inimeseks saamist. Vahest jõuame sellega lõpuks ka kusagile.  Jah, sest äkki meil oli selleks aega... ja kellel oli, need olgu tänulikud.

No läks vast heietamiseks täna. Nagu öeldakse, we are not done yet. Või siis eestlase moodi: ära hõiska enne õhtut. :) Eks me näe, mis suvi ja sügis toovad. So far, so good.

Siin tänased numbrid: Kanadas 100 220 juhtu (100 000 piir on ületatud, 8300 surma), Ontarios 32 917 (2553), Torontos 13 661 (1002). Ontarios 173 uut juhtu. Viimati oli nii vähe haigestumisi märtsi lõpus.

Pool juunit

Pool juunit on läbi saanud, kolm kuud hädaolukorda ka. Täna tuli Ontarios viimasele pikendus - 30. juunini.

Tegelikult on elu ikka tasapisi muutumas, nagu näen omaenda elurütmist või sellest, et Bloor on õhtul rahvast täis. Kui poed on lahti, siis ilmuvad inimesed tänavatele. Rõivapoodide uste taga on pikad järjekorrad neist, kes ootavad sissepääsemist. TTC teatas, et maskid muutuvad ühistranspordis kohustuslikuks, aga provintsivalitsus üldist maskikandmise kohustust ei kehtestanud. USA piir jääb ka kuni kuu lõpuni suletuks.

Kolm kuud on läinud, aga poole kaheksased rõdukonsterdid toimuvad ikka veel. Praegu just algas, aga tundub kuidagi vaiksem kui muidu.

Täna sai jälle rahulikult kirjatöid teha ja õhtul pargis käia. Ilm on soe, aga mitte liiga palav, nii et väljas on väga mõnus. Muru kaitsvad tarad kaovad ka siit-sealt, nii et võib külje maha panna, kui küljealune kaasas. Lugesin keset seda veel värsket rohelust Nabokovi suguvõsa maamõisatest ja värvikatest sugulastest.

Eile sain aga rabava sõnumi mu enda suguvõsa asjus, K-lt Tartust. I. oli ostnud Avinurme kanti talu, mis osutus minu vanavanaisa omaks... Uurisin Genist ja kontrollisin täditütre kaudu ja nii tõesti on. Kas ei ole kummaline? Ma pole kunagi seal käinud, sest meie emme kolis oma ema ja vanema õega varakult Tartusse, meil ei jäänud selle kandiga erilisi sidemeid ja seal talus ta ju ei elanudki. Mäletan, et millalgi sõitsime mööda majast, kus emme kodu oli. Ühest ja teisest sugulasest olen kuulnud ja mõnda koguni kohanud, aga sellest, kus või mis seal Avinurme kandis asus, on väga udune aimdus. Ja nüüd selline pommuudis! Kui normaalne elu taastub ja on võimalik taas Eestisse reisida, tuleb vaatama minna. Tänu sellele teatele uuenes ka mu kontakt täditütar T-ga. Kas pole armas! Ja seda kõike T. õe E. 49. sünnipäeval ja päev enne meie R. 15. sünnipäeva, kelle vanaema muide ka seal kandis elab - Mustvees.Tore väike maailm tõesti.

Neljandat päeva järjest on Ontarios haigestumisi alla 200 - täna siis 190. Muud numbrid on sellised: Kanadas 99 853 juhtu (8254 surma), Ontarios 32 744 (2550), Torontos 13 588 (998). Homme ületab Kanada ilmselt 100 000 piiri.

Aga Pekingis on uus puhang: reisimine keelatakase, koolid suletakse. Ega ometi teisele ringile?

Pikk päevatee...

Kell on veerand kümme õhtul. Tööpäev lõppes. Siin kiire piltkirjas kokkuvõte.

Bibliograafia Klubi läks suvepuhkusele nõnda.

Jooksuga pooleks tunniks parki, kus õiteilust pole midagi järel, aga see mis tulnud pärast, on ka kaunis.

Ja õhtuks vaimukosutust klassikult - film ja vestlus. Nii me nüüd siis kohtume...

Tänased numbrid: Kanadas 99 467 juhtu (8213 surma), Ontarios  32 554 (2538), Torontos 13 502 (992). Ontarios 184 uut juhtu - kolmandat päeva alla 200.

Päris väsinud

Täna sai hommikust peale ringi sahmitud ja suheldud - päeval Eesti Majas kunstikogu kirjeldades ja seejärel TCsse transades, õhtul lätlastega pargikohtingut pidades.

Õieti me oma koosolekuga TCst eriti kaugele ei jõudnudki - jäime Tim Horton´sist ostetud kohvi- ja teetopsidega Spadina ja Bloori nurgale pidama. See on elu poolt katkutute kogunemispaik. Nii oli koosoleku lõpuks üks eriti vaevatud kaaskodanik meist 5 m kaugusele keset kõnniteed magama jäänud, tuvid ümber kõndimas ja kontrollimas, ega magaja taskust midagi söödavat ole pudenenud...

Kui sellest kohtumisest peaks tõesti konverents välja kasvama, siis saab olema, mida meenutada. Eks ole varemaltki nõu peetud igasugu huvitavates kohtades, nii bussis kui lennukis, aga sedavõrd ekstreemsetes tingimustes ajurünnakut varasemast ei meenu. Kuid õues on selliseid kohtumisi endiselt ohutum pidada kui suletud ruumis.

Aga kuidas on varem üle elatud 12-tunnised padusuhtlemisega tööpäevad, jääb arusaamatuks. Mulliinimene on nüüd väga väsinud ja jutt lõpeb siiasamasse.

Tänased numbrid: Kanadas 99 147 juhtu (8175), Ontarios 32 370 (2527), Torontos 13 420 (985). Ontarios 181 uut juhtu (eile 197).

Pühapäev

On juuniküüditamise aastapäev. Tavaliselt toimub baltlastel siin sel puhul ühine mälestusüritus. Tänavu kokku tulla ei tohtinud, seepärast koliti veebi. Kes soovib, vaatab teenistust siit.

Muidu oli ka väga vaikne päev. Kvissentalis oli suvi ja mõnus saunajärgne lebo. Meedias leidub nii paremaid kui halvemaid uudiseid, aga sellega ei viitsi täna tegeleda. Tõmban ka parem hinge enne töönädalat, sest homme tuleb palju ringi jooksmist ja suhtlemist. Hakkame mullist välja murdma.

Pärastlõunal veetsin tüüne tunnikese pargis, rääkisin sõbraga telefonis ja nautisin Nabokovi seltsi, kes viis mu seekord eelmise sajandivahetuse vene aadliprouaga, oma emaga, puravikke korjama. Köögist ja toidutegemisest polevat see naine midagi teadnud, küll aga olnud kirglik korileja. Taolised kirjeldused on teinekord nii aistilised, et peaaegu tunned isegi metsakõdu ja seente lõhna... Ikka väga huvitav on teiste mälestusi lugeda: mõned momendid, detailid, emotsioonid hakkavad su enda omasid unustusest üles kiskuma. Siis pead lugemises vägisi pausi tegema, et... Ja veider, et just lõppeval nädalal tegin minagi seenesousti (mida ma siin peaaegu kunagi ei tee) - muidugi mitte puravikest.

Tänased numbrid: Kanadas 98 787 juhtu (8146 surma), Ontarios 32 189 (2591), Torontos 13 330 (982). Ontarios vaid 197 uut juhtumit! 

Rahvas marsib, Nabokov haiseb

Kolmandat nädalavahetust järjest marsib siinne rahvas rassilise diskrimineerimise vastu. Seekord algas aktsioon Christie Pitts´is ja lõppes Queen´s Park´is, kus kohtuti seal meeleavaldust pidanud koroonapiirangute vastastega. Kõik kulges rahumeelselt. Nägin AKst, et uudis Kanada politsei vägivallast põlisrahva esindaja(te) vastu on Eestissegi jõudnud. Jah, igasugu pingeid on õhus. Mina neid marssijaid ei näinud - kui õhtupoolikul raamatuga parki jõudsin, oli möll läbi.

Hommikul pidasin tavapärase sideseansi Viljandiga. Seekord näidati koguni järve ja Männimäed. Taevas oli nii sinine... Ooh. Sel suvel saan koduigatsust tundma.

Ja siis üllatasin skaibikõnega M-t Helsingis. Vahetasime karantiinikogemusi. Kui kõik oleks läinud nii nagu planeeritud, oleksime hoopis M. Toronto-käigust rääkinud praegu. Nentisime kurvalt, et see aasta pidi tulema eriline ja tuligi, aga hoopis teisiti, kui loodetud. Soomest saab nüüd vähemalt Eestisse ja seal on muudki, millest meie alles und näeme.

Seejärel tegin pika retke, et rõdule taimi juurde osta. Lõpuks leidsin ühe koha, kus vajalikku kraami müüakse, aga see oli avatud ainult curb side pick up´iks. Mind ja mu käru ei võetud jutule. Tuleks internetis ost sooritada ja järele minna. Ei tea, kas viitsin seda jälle teha. Päris pikk maa oli sinna kõmpida. Ja kuna mul autot pole, pean ostukäriga toime tulema. Internetist ostes võin aga mõõtudega puusse panna - siis vaata, kuidas oma koormaga koju saad. Ühest lillepoest sain pojenge osta, vaasi. Need meenutavad varasuve Kuru urus, kus need õhtuti hurmavalt lõhnasid. Siinsed poe omad lõhnavad ka veidi.

Tänased numbrid: Kanadas 98 410 juhtu (8107 surma), Ontarios 31 992 (2507), Torontos 13 236 (976). Ontarios uusi juhtumeid veidi rohkem jälle - 266.

Rabarberikook nr 2 sai valmis. Ei peaks neid aina küpsetama, sest kõik tuleb ju ka ära süüa. Nüüd on siis tõestatud, et ka mind on võimalik paksuks sööta - toas kinni hoides ja pidevalt nuumates. Tuleb vist ikka see pikk matk sinna lillepoodi ette võtta homme...

Osolin sai läbi ja hakkasin lugema Nabokovi "Memory, Speak!", mille kunagi prügikasti kõrvalt ära päästsin. Kuna see oli kergelt hallitanud, külmutasin veidi sügavkülmas, aga ikka viskab vahepeal hallituse lõhna. Õues saab lugeda, aga toas ei taha hästi. Tea, kas jääbki pooleli haisu tõttu? Varem polegi sel põhjusel vist ükski raamat lugemata jäänud.

Täiesti segane ja hüplik postitus sai. Hektiline. Nagu elu isegi. Väike tüdimusenoot ka põhjas vist.

P.S. Rabarberikook sai liiga hea...

13. kodune töönädal läbi

Tehtud seegi. Erinevas etapis raamatu tekste aina koguneb, aga teha on veel nii palju... Nüüd, kus muid tegemisi tekib aina juurde, jääb tõesti liiga vähe aega kirjatööks. Aga on nagu on. Koroonata oleks hullem.

Tulid eelmise koroonareeglistiku parandused. Jah, tänasest võid Ontarios luua endale 10 inimesest koosneva seltskonna, kellega võid olla ka lähikontaktis (kallistamine ametlikult lubatud!), aga nende 10ga peadki siis piirduma. Esialgu. Üks punkt ütleb, et lepi inimestega kokku, et nad on nõus olema selles kümneses pundis ja et nad ei löö kusagil mujal üle aisa. Päris kirjalikku kokkulepet küll ei nõuta. Oh elu.

Kanada ja USA vaheline piir on endiselt kinni, esialgu kuni 21. juunini. Aga nüüd on inimesed avastanud, et Ühendriikidesse saab siiski minna - lennukiga. Auto, rongi või paadiga mitte, aga lennukiga palun väga. Ja pilet tuleks osta veebist, sest telefoniteenust pakkuvad reisiagendid ei pidavat sellest võimalusest teadma - nad lähtuvad ametlikust infost, et piirid on kinni. USA ametnike praak? Pentsik igatahes. USAst Kanadasse ei saa, ka mitte lennukiga, kui pole just väga mõjuv põhjus.

Tänased numbrid: Kanadas 97 943 juhtu (8049 surma), Ontarios 31 726 (2498), Torontos 13 149 (973). Ontarios ainult 182 uut juhtumit ja testimiste võimekus kasvab, nii et meil on lootust.

Eile algas festival Luminato, huvitav suvine kultuuriüritus. Sedakorda on see muidugi veebi kolinud ja kestab ainult kolm päeva tavapärase nädala asemel. Vaatasin eile õhtul paari asja, aga ei olnud liiga huvitav. Sellise kaliibriga ürituselt oodanuks põnevamaid lahendusi. Aga tore muidugi, et üldse toimub. Ja kuna on veebis, siis ka tasuta. Kel huvi, siis link on siin.

Angry bird, maskid ja ladina keel

Juba tuleb ka muid uudiseid lisaks koroonale - hea märk vist. Täna võis näiteks lugeda, et angry bird hüüdnimega Dive-bomber Dave tegutseb jälle - Liberty Village´i piirkonnas. Inglise keeles on selle liigi nimi red-winged blackbird, ladina keeles agelaius phoeniceus, eesti keeles seersantturpial või leekõlg-turpial. Rünnatavad pagevad kurilinnu eest, teised filmivad, jagavad sotsmeedias ja peavad peenikest naeru. Kindel ei saa olla, et on seesama tegelena, kes eelmisel aastal, sest isaslinnud pidid üldse agressiivseks muutuma, kui pojad pesas. Aga miks just seal piirkonnas? Ma olen ka neid efektse punase tiivatriibuga tegelasi parkides näinud, kõik on väga rahumeelsed olnud seni.

Linnapea ja TTC pealik teatavad, et alates 2. juulist muutuvad maskid ühistranspordis kohustuslikuks. Alla 2-aastastele lastele ja teatud tervisehädadega inimestele reegel ei kehti. Kedagi küll lausa välja ei visata, loodetakse inimeste mõistlikkusele. Algavad hariduslikud kampaaniad rahva veenmiseks.

Täna läksin poole kolme paiku metrooga Eesti Majja. Rahvast oli rohkem kui eelmiste sõitude ajal. Kas tendents või oli kellaaeg selline? Eesti Majja oli võimatu sisse pääseda. Pank on lahti kella kaheni ja kõik neli võimalikku ust olid kell kolm kinni. Viimaks tuli üks naisterahvas kontori-poolsest uksest välja, mille taga ma juhtusin seisma. Kokkutulnutest - meid oli viis, olin mina ainus maskikandja, sest tulin TTCst. Autoinimestel teised kombed järelikult. Aga fakt on see, et aina rohkem tegevusi hakkab toimuma kodust väljas. Järgmine nädal tuleb mitmel korral Eesti Majas käia.

Eile suri Ain Kaalep. Oli sümpaatne härrasmees, tarkuse ja harituse kehastus. Mina kuulasin 1. kursusel tema antiikkirjanduse loenguid. Algajale filoloogile oli see ikka paras wow-elamus. Eks neid tarku nägi ja kuulis hiljem ka, aga Kaalep mõjus kuidagi väga loomuliku ja inimlikuna, temas polnud poosi. Kui olin Viljandi pedagoogipõlve üle elanud ja ringiga tagasi Tartusse jõudsin, viisid Oleskid mu kord Kaalepile Elvasse külla. Nõukogude koolis oimetuks klohmitud noorel ekspedagoogil ei olnud klassikule küll midagi tarka öelda - kuulasin endast targemate juttu. Mäletan, et oli väga keeruline balansseerida kohvitassiga kõigi nende raamatuvirnade vahel, mis kogu korterit ühtlaselt täitsid. Teist sellist raamatu-uputust nägin aastaid hiljem Riias Tõnu Karma kodus - külg ees pidi liikuma, et üldse edasi pääseda. Praegu tundub, nagu olnuks see kõik ühes teises elus...

Täna levis FBs Ainus Calepuse "Sauna taga" ladinakeelne tõlge. Nii armas ja täiesti lauldav. Kusjuures kuidagi väga kaaleplik. Laula sinagi klassiku mälestuseks.

Post balneum, prope stagnum
Michael Mariaque
parvas ranulas ceperunt
infracta sartagine.

Inquit Michael: «Maria,
ecce bella ranula.
Ea fortasse magnae ranae
est cognata parvula.»

«Stulte Michael,» Maria
inquit, «rana non verast.
Habet rana quattuor pedes,
eae cauda unicast.»

Tänased numbrid: Kanadas 97 476 juhtu (7996 surma), Ontarios 31 544 (2487), Torontos 13 063 (965). Ontarios uute juhtude arv taas rõõmustavalt väike - 203.

Varsti algab õhtune Zoomi-koosolek, mis tähendab, et parki ei saagi.

Koroonamatemaatika. Vol 2

Kas teie olete alati aru saanud kõigist neist 2+2 ja muudest tehetest, mida meile terve kevade elujuhistena on jagatud? Blogto´s ilmus väga praktiline artikkel seletustega selle kohta, mis on double bubble ja mida võimaldab reedest kehtima hakkav regulatsioon, et 5 inimese asemel tohivad nüüd kokku tulla 10 inimest. Lugesin ja sain targemaks. Natuke nalja tegi ikka ka.

Double bubble tähendab kahe leibkonna või seltskonna kokkulepet, et nad suhtlevad ainult omavahel ja kui nad seda reeglit järgivad, siis on neil isegi emblemine lubatud. Tea, kas Masters´i M. ikka teab seda? Kreeklasi piinab ju see kallistamise defitsiit.

Reedel, 12. juunil saabuv vabadus on aga lausa peadpööritav: koguneda võib 10 inimest, olgu siseruumides või õues, kuid peab hoidma 2-meetrist vahet. Ja järgmine kord võib kokku tulla teistsugune kombo 10 inimesest, aga ikka jälle 2-meetrise vahega. Kuid ei mingit embamist! Noh, neid kümneseid kombosid olen ma parkides juba mõnda aega näinud. Enamasti on tegemist tudengieas noortega, kes on ennast murule juttu puhuma sättinud, paraku mitte küll 2-meetrise vahega.

Meil oli EMW teamiga täna juttu, et peaks ka oma koosolekud parki kolima. S. juba oligi seda teinud, st zoomis meiega otse pargist. Kusjuures ta käib samades kohtades, kus mina. Küll erineval ajal. Seepärast me pole kohtunud. Aga hea mõte. Ilm on soe ja miks mitte ühendada kasulikku meeldivaga.

Homme tuleb minna töö asjus Eesti Majja, st et ees seisab jälle väike metroosõit. Näeb ka päris inimesi. Väga seltskondlik nädal tõesti. Nii võib ju üle suhelda!

Ontario PM olla testimas käinud, sest kahtlustab, et on haigestunuga kokku puutunud. Haridusminister pelgas sama, kuid tunnistati terveks.

Ootame äikest. Teist päeva kütab ilma palavaks. Koos niiskusega on temperatuur reipalt üle 30. Homme läheb jahedaks, aga täna on veel mõnus rõdul seda kirjatööd teha. Vaatevälja jääb vanade majade lammutustanner. Üks on juba kadunud, viimaseid kivihunnikuid veeti täna minema. Ei läinud kahte nädalatki. Varsti asuvad järgmise kallale.

Tänased numbrid: Kanadas 97 125 juhtu (7960 surma), Ontarios 31 341 (2475), Torontos 12 949 (956). Ontarios taas meeldivalt väike uute haigestumiste arv - 251.

Eestis see kõik juba ajalugu. Tea, kas Kalevipoja külalised on pärale jõudnud?

Rahva sekka minek

Täna sai inimeste seas käidud, st kontooras. Oh seda jutustamist... Päris ära väsitas. Kohutavalt palav on ka. Koduteel pidin pargi vilus jalga puhkama, et pärale jõuda. See jäigi tänaseks ainsaks pargirõõmuks. Kodus jälle kirjatööd ette, et jutustamisele kaotatud aega tagasi teha.

Nüüd antakse ka Torontole lootust: vahest juba järgmise nädala lõpus tehakse restoranid lahti. Lõuna ajal käisin Masters´is, meie maja restoranis, ja ostsin karbiga toitu kaasa. Suur vaheldus harjumuspärasele koduköögile! Ja mõelda, alles see oli, kui nende toidud surmigavad tundusid, kuna iga jumala päev sai seal käidud.

Restoranipidajad kreeklased kurdavad endiselt selle üle, et äri läheb nigelalt, aga vahest veel rohkem inimkontaktide vähesuse üle. Ugrilane saab ikka päris hästi ka omapead hakkama, aga neile on seltskonda vaja - mida rohkem ja lähemal, seda parem. No aga ei tohi ju kallistada veel!

Blogto kirjutab, et kusagil Torontos on tahvel, kuhu kõik saavad kirja panna, mida nad teeksid, kui lockdown läbi. Kes läheks tööle, kes vanaema/ema-isa/perekonda vaatama, kes reisiks Euroopasse. Keegi kirjutas: not take things for granted... Jah, seda on see lukus ja isolatsioonis maailma meile tõesti õpetanud: mitte midagi ei tohi iseenesestmõistetavana võtta. Kui on huvi, loe artiklit siit.

Teist päeva on haigestumiste numbrid üsna viisakad - ainult 230 uut juhtu täna. Muud numbrid on sellised: Kanadas 96 643 haigestumist (7897 surma), Ontarios 31 090 (2464), Torontos 12 828 (952).

Meedikud saatsid täna provintsivalitsusele avaliku kirja palvega muuta Ontarios maskide kandmine siseruumides kohustuslikuks - nüüd, mil oleme jõudmas vabaduste teise faasi. Kui ma oma eelmise TC visiidi ajal ei tulnud selle pealegi, et mask ette panna, siis nüüd tuli see iseenesest nagu midagi väga loomulikku... Inimene õpib. Aga tänaval liigun endiselt maskita, nii et selline ma välja ei näe. Veel...

Vabadusi valitutele

Alates reedest, 12. juunist saab suurem osa Ontariost minna restorani ja juuksurisse, aga mitte Toronto ja mitmed muud Ontario lõunapiirile jäävad piirkonnad. Igati loogiline, kui üle 2/3 haigusjuhtudest on Torontost ja selle ümbrusest. Väga tahaks juba mõnele terrassile maha istuda ja seal head-paremat nosida...

Ajakirjanduses arutletakse ka selle üle, millise info peale südalinna ärid ennast barrikadeerima asusid - midagi hullu ju ei juhtunud. Nii linnavalitsusest kui politseist tulevat ebamääraseid vastuseid nagu oleks sotsmeedia kaudu saadud ähvardusi ja hoiatusi. Vaesed kaupmehed ja restoranide omanikud, esiteks ajab koroona nad pankroti äärele ja siis peavad nad oma niigi külmutatud vahendeid turvamiseks kulutama. Aga parem karta kui kahetseda. Kui läheks vandaalitsemiseks, oleks kulud veel suuremad. Igasugu hulle on ilmas, igal pool, nagu me ka Eesti tulistaja loost näeme.

Kolmeteistkümnenda karantiininädala alustuseks kroonafolkloori, mida olen sotsemeediast tuleviku tarvis noppinud.

Tänased numbrid: Kanadas 96 224 juhtu (7835 surma), Ontarios 30 860 (2450), Torontos 12 707 (944). Ontarios ainult 243 uut haigestumist!

Koduhoidlik

Maailm protestib. Siin on majad endiselt püsti ja paistab, et keegi pole ka vineerist kaitserajatiste kallal jõudu katsunud - tänavapilt on üsna endine ja rahumeelne. Ka piki Yonge´i lõuna poole minnes võib näha vineeriga kinni löödud poeaknaid. See kosmeetikaäri, kust ma oma juuksekraami ostan, oli lisaks vineeridele ka raudvõred akende ja uste ette vedanud. Läbi nende võis lugeda silti "We are open". Really? Müüjad töötavad seespool barrikaade? Kustkaudu peaks nendeni jõudma? Korstnast? Täna ei viitsinud telefoni seljakotist välja otsida, aga mõnel õhtul lähen ja teen sellest imelikust asjast foto.

Ratsapolitsei on ka meie kandis patrullinud - pargiteel olid hobusepabulad. Aeg-ajalt kuuleb helikoptereid lendamas ja politseisireene. Aga tundub, et südalinnas täna siiski meelt ei avaldata. Mississaugas olevat küll kogunetud.

Taevahäältest rääkides. Vanal ajal lendas aina suuri lennukeid üle linna. Nägin oma rõdult seda liiklemist, mis toimus Pearsonist ida poole kulgevas lennukoridoris. Nüüd on taevas väga vaikseks jäänud. Kui mõni suurem lennuk lendabki, jääd kuulatama kohe - võõras heli. Tartus juhtus samasugune muutus, kui vene sõjalennuväli Raadil oma müdistamise lõpetas - suur vaikus saabus linna.

Ka on õhtud ja ööd Toronto südalinnas nüüd vaiksemad, sest restoranid on kinni ja noorem rahvas ei pidutse nii nagu vanasti. King Westis olevat küll ühe baari ees peo moodi asi toimunud eile õhtul. Ilma maskita noored olid baari ees tänaval drinke ja seltskonda nautinud. Nüüd uuritakse, kas jooke müüs tõesti see baar. Pole kerge olla noor koroona ajal. Ju neil kodus vahtmisest kopp ees.

Mina seevastu otsustasin pärast viimaste päevade tuuritamisi just koduhoidlik olla. Kirjutasin sõbrameile. Pidasin jututundi keelesõbraga Tallinnas ja õekesega Kvissentalis. Tegin seene-hakklihakotlette ja rabarberikooki. Vahepeal käisin Osoliniga pargis. Homme algab 13. kodutöönädal.

Kell sai pool kaheksa, algas poti-panni orkester. Väsimatud.

Tänased numbrid: Kanadas 95 699 (7888 surma), Ontarios 30 617 (2426), Torontos 12 538 (9623). Ontarios 415 uut juhtumit, millest 223 on küll vanemad testid, mille tulemused nüüd siis viimaks statistikasse jõuavad. Võimalik, et eelmiste päevade suurte numbitega oli sama lugu.

Läks julgeks

Jaa, eilne J. juures käik tegi nii julgeks, et täna sukeldusin taas metroosse ja sõitsin High Parki - teist korda sel aastal. Esimene kord oli 8. märtsil, mil oli imeilus ilm ja sai pargipingil "Wanderlusti" loetud. Nüüd on ilm muidugi veelgi ilusam, aga pikalt maas lebotada siiski ei saanud - maapind on veel külm ja rõske, mis räägib sellest, et kevad on olnud pikk ja jahe selle ilmanuka kohta. Aga korraks sai ikka ennast puu alla laotada ja taevasse vahtida.

Eile kella nelja paiku oli metroo peaaegu inimtühi, nagu eilsetest fotodest näha. Muidu on sel ajal eriti suur trügimine - reedeti lõpetatakse vist tööpäev mitmel pool varem, nii et harva, kui siis istuma pääseb. Nüüdne tühi rong tähendab seda, et enamus meist istub endiselt kodus.

Pärast mudimissenassi käisin Eglintoni keskuse toidupoes ja ka seal oli ebatavaliselt vaikne. Nii on päris meeldiv poes käia. Aga muidugi pidi sisseminemise järjekorras ootama.

Tänane Bloori liin oli märksa rahvarohkem, aga ka ikka pigem tühi. Kui käia maskis ja hoida kätepuhastusvahendit kotis, siis võib ringi sõita küll.

High Park´is muidugi oli inimesi, aga vähem kui mõnel tavalisel suvisel nädalavahetusel. Paistis, et autosid ei lasta üldse sisse, jalgratturitel kuldne põli. Aga restoran on kinni ja seega ka kemps, nii et väga pikki piknikke seal korraldada ei saa.

Kui tagasi südalinna jõudsin, ei olnud meelavaldustest jälgegi, aga uudistest näen, et Nathan Phillips Square´il oli midagi siiski toimunud. Kõik oli muidu rahumeelselt läinud, kuid pingeid oli tekitanud ühe mustaks võõbatud näoga valge mehe ilmumine, kes paistis olevat teist meelt kui ülejäänud meeleavaldajad. Politsei oli ta kinni võtnud. Uudistes öeldakse, et täna pidi teine meeleaaldus veel toimuma kusagil.

Maclean´sis ilmus väga kritiiline artikkel selle kohta, kui erakordselt halvasti Kanada koroonakriisiga hakkama on saanud. Eestlasele tundub tõesti kummaline, et veel tänasel päeval testitulemusi faksitakse... Aga see on ainult väike detail. Artikli autor on eriti kriitiline selle suhtes, kui vähe Kanada testib ja kaardistab ja et keskvalitsus pole olnud küllalt jõuline ja otsustav ühiseid strateegiaid kujundama, mängides sellele, et tervishoid on provintside vastutusala. Nii loksubki iga provints omasoodu ja me ei saa oma kurvi kuidagi madalamaks. Kes viitsib, loeb ise siit.

Tänased numbrid on sellised: Kanadas 95 016 juhtu (7773 surma), Ontarios 30 2020 (2407). Toorontos 12 176 (921). Ontarios uusi juhte jälle kõvasti rohkem kui eile - 455.

Fotoreportaaž

Täna õhtul käisin siis üle pika aja J. juures mudimisel. Oli mõnus. Kohtasin seal ka kolleeg H-t. Oh elevust! Teel sinna ja tagasi nägin sellist linna.

Kole lugu... Homme lähen parki.

Tänsed numbrid: Kanadas 94 335 juhtu (7702 sruma), Ontarios 29 747 (2372), Torontos 12 033 (890). Ontarios 344 uut juhtu, eile 356.

Mis värvi...

Tulin oma pargituurilt ja nägin, kuidas Yonge´i ja Bloori nurgal lüüakse Shopper´s Drug Marti akanaid suurte vineerplaatidega kinni. Mida värki? Alles nad said oma pikale veninud remondiga ühele poole ja nüüd siis jälle kinni? Paari päeva eest valati poe ümber uut kõnniteed (jah, siin tehakse seda betoonist). Sel poleks ju mõtet, kui hakkad poodi kinni panema.

Koju jõudes kohe arvutisse ja uurima. Selgus, et mitmed südalinna ärid teevad sama. Valmistutakse järjekordseks meeleavalduseks teemal Black Lives Matter. Eelmisel pühapäeval möödus kõik rahulikult. Kust siis nüüd see ärevus? Kas Ameerika sündmused hirmutavad? No siis saab ohtralt helikoptereid jälle linna kohal tiirutama ja igasuguseid politseinikke tänavatel olema. Torontolased on üldiselt rahulik rahvas, vahest saavad ikka laamendamiseta hakkama. Või tuuakse laamendajaid kusagilt sisse? Elame, näeme. Või kui ei näe, siis vähemasti kuuleme. Ma siin ju elu tuiksoonel, raske maha magada, kui miskit juhtuma hakkab.

Aga eestlastel oli täna lipupäev. Euroopa üks vanemaid rahvuslippe olevat meil, kuulsin just Aktuaalsest Kaamerast. Kanada sai oma vahtralehelipu alles 1965. aastal. Punane värv sümboliseerivat I maailmasõjas valatud Kanada sõdurite verd ja valge muidugi lund. Mis oli enne seda, loe siit.

Seega riputasin minagi endale õiged värvid külge, kui patseerima läksin. Ilusad eesti asjad teevad ulgueestlase hingele head. Ja mõnele möödujale on see ehk salakood.

Tänased numbrid: Kanadas 93 726 juhtu (7637 surma), Ontarios 29 403 (2357), Torontos 11 835 (883). Ontaios täna 356 uut juhtu, eile 338. Stabiilne seis.

Pausist ja muust

Nagu arvata võiski, põhjustas Trudeau eilne 21-sekundiline paus täna erinevaid seisukohavõtte. Opositsioon leiab, et tulnuks Trumpi suhtes ühemõtteliselt kriitiline olla ja tema käitumist avalikult hukka mõista. Koalitsioon leiab aga, et PM käitus õigesti olukorras, kus Kanadal on vaja lõunanaabriga, oma suurima äripartneriga, igasuguseid asju ajada täna ja ka homme. No ei tahaks poliitik olla sugugi. Õnneks pole ka. Nii ei pea ka iseenda ja oma moraalsete tõekspidamistega kompromisse tegema. Epp Annuselt oli hea ülevaade err.ee-s. Ühte Kanada analüüsi saate kuulata siit.

Sel nädalal oli esmaspäev ainus päev, mil ei toimunud Zoomis koosolekut. Aega võtab mitte ainult koosolekute läbiviimine, vaid ka nende ettevalmistamine. Nii ei jõua päevaga teha pooltki sellest, mida tahaks.

Tänasel koosolekul võtsin lõpuks üles teema, et meie arhiivivabatahtlikke koondav Bibliograafia Klubi tuleks ka Zoomi tuua. Inimesed on varsti juba kolm kuud kodudes istunud. Kuna tegemist on pensionieas inimestega, siis nemad tõesti istuvadki kodus. Mõnusaid teisipäevaseid kokkusaamisi ja jutuajamisi ei toimu. Peaksime selle vea parandama enne, kui suur suvi kätte jõuab. Kui siinsed läti pensionärid on saanud oma kogunemised Zoomi kolida, siis mille pooles eestlased kehvemad on. Tänasel koosolekul ilmnes probleeme (tehnilisi), millega me kindlasti ka BK puhul hakkame kokku puutuma, aga see ei tähenda, et ei peaks proovima. Minult võtaks see küll jälle head rahulikku kirjutamise ja toimetamise aega vähemaks, aga õilsatel eesmärkidel tuleb ohverduseks valmis olla - minu inimesed ikkagi.

Ka mu Tallinnas elava keelesõbra jaoks on tööpäevadel aina keerulisem aega leida, täna pidime oma jutu ära jätma jälle, pühapäeval järgmine katse.

Uueks lugemisvaraks on Olav Osolini "Minu esimene elu", mille õeraas mulle läkitas. No muhe lugemine on, väga kirjutaja nägu, ja läheb hoogsalt edasi. Istusin õhtupoolikul pargis, lugesin ja itsitasin, tuul vihaselt lokke sasimas - oli palav päev tugevate tuulehoogudega. Eileõhtuse äikese järelkaja?

Linnalooduses on kevad tõesti otsa saanud: suur paks küps rohelus kõikjal, mingid vängelõhnalised ilupõõsad veel õitsemas, nii kastanid kui sirelid läbi. Tore on vaadata puid, mil need laias lehes, ja meenutada, millised nad olid kuu või nädal tagasi. Mitmed on selle kevadega kuidagi väga omaseks saanud - nagu oleks vanad sõbrad või isiklikud tuttavad pärast 12 nädalat, mil ma neid peaaegu igal õhtul vaatamas olen käinud. Sellist väikeste asjade pidevat, pinevat ja põhjalikku jälgimist ei mäletagi lähiminevikust. Tõeline zen-harjutus. Kusagil selle aasta alguses sai siin kirjutatud Õnnepalu Vilsandi-raamatust. Siis mõtisklesin, kuidas ma ise taolisele mullielule vastu peaksin. Elu pakkuski võimaluse ja nüüd siis oskan aimata... kuigi Toronto pole Vilsandi.

Tänased numbrid: Kanadas 93 085 juthu (7498 surma), 29 047 (2312), Torontos 11 652 (845). Ontarios õnneks oluliselt vähem uusi juhtumeid kui eile - 338 ainult.

Ei tahaks rääkida Ameerikast

Seal sünnivad koledad asjad, aga ei taha sellest täna pikemalt rääkida. Viimased aastad on nirud olnud neile niikuinii ja nüüd siis koroona maailmarekordid ja tänavarahutused takkapihta. Mida külvad, seda lõikad... Vihkamist ma mõtlen. See kõik kõneleb valjul häälel sellest, kuidas seda riiki praegu juhitakse (või ei juhita) ja demonstreerib sisemisi probleeme, mis on kusagil sisisenud-visisenud ja nüüd siis pauguga päevavalgele tulevad nii, et valus vaadata. Masendav.

Meie PM tegi pressikonverentsil 21-sekundilise pausi, kui tal paluti naaberriigi presidendi reaktsioone ja tegevust kommenteerida. Nüüd analüütikud analüüsivad, kas see oli lavastatud paus või ehtne, aga paus kandis hästi küll. Otsest sõnasõnalist kriitikat ei tulnud, aga see mis tuli, oli kriitika ometi. Kui küsiti, miks ta keeldus otsesest kommentaarist, ütles ta, et peab oma ülesandeks juhtida riiki, mille etteotsa ta on valitud ja et meil tuleks naabrite hädadest õppust võtta. See teema ei kao niipea päevakorrast paraku. Vahest mõni teine kord pikemalt.

Ontario pikendaski hädaolukorda kuni juuni lõpuni, lisaklausliga, et see ei välista piirangute järkjärgulist leevendamist. Aga loodetud kahenädalast uute haigestumiste langust, mis meid vabaduste teise faasi aitaks, ei paista kusagilt: täna tuli "uhke" 446 ära ja pani suisa kulmu kergitama. Juba eilne 404 tundus palju, aga täna siis põrutati veel korralikult juurde.

Tassisin Rabbast koju järjekordse lillepoti. Pisitasa saabki niimoodi aia. Tuleb suurem kastekann hankida - olemasolevatest ei piisa, kui ilm on palav ja päikeseline. Ja mul ometi põhjapoolne rõdu. Mis ma seal lõuna pool veel teeksin, ma ise ja mu blöömikesed...

Tänased numbrid: Kanadas 92 410 juhtu (7395 surma), Ontarios 28 709 (2293), Torontos 11 513 (835).

Chaplini elulugu sai viimaks läbi. Ma ei teadnud tema elust peaaegu mitte midagi. Tuli üllatusena, et ta selline vasakpoolne ja venemeelne oli lõpuks ja et tal Oonaga nii palju lapsi oli. Huvitav ja hariv lugemine igatahes. Nüüd võiks kohe mõnda tema filmi vaadata. Paari varasemat vaatasin, kui olin raamatut lugema hakanud. Huvitaval kombel ei mõjunudki masendavalt aegununa. Ja tal oli ka viimaks Ameerikaga mitu kana kitkuda... Ei saa me läbi...

Juuni

Juuni algas ilusa suvise ilmaga. Kõledus on läinud ja päike kütab jälle.

Paari päeva pärast kuuleme, kas tõesti pikendatakse hädaolukorda kuni juuni lõpuni. Selline plaan paistab provintsivalitsusel olevat. Täna oli jälle üle 400 uue haigusjuhu. Väga palju on haigeid Lõuna-Ontarios põllutööd tegevate võõrtööliste seas. Aga umbes 80% Ontario koroonasurmadest on  vanadekodudes.

Ja siis tuli pommuudis: Toronto piirkonnas on meditsiiniasutuste omavahelise halva kommunikatsiooni tõttu alates alates 12. aprillist jäetud umbkaudu 700 positiivsest testist teatamata vastavatele rahvatervise osakondadele. Mis tähendab, et pole tegeletud haigestunutega kokkupuutes olnute tuvastamisega ja see omakorda tähendab viiruse kontrollimatut levikut. Päris uskumatu lugu, ei kasvata usaldust siinse meditsiinisüsteemi vastu. Süüdlaseks on vist labor, kes teste tegi ja kellel ka informeerimiskohustus oli.

Õhtupoolikul käisin apteegis oma retseptiravimite järel. Hädaolukorra tõttu antakse korraga kätte ühe kuu ravimid. Eestis oli vist sama lugu eriolukorra ajal. Apteegi uksest sisse ei saanudki: lävepakul oli laud ja selle kohal pleksiklaas. Teenindamine käis üle selle laua. Apteegist sain ka maske. Seal olid need odavamad, kui hiinlaste pudupoes, aga korraga sai ikka ainult 3 maski osta.

Ridamisi tuleb teateid restoranide sulgemise kohta. Mitmed neist on tegutsenud aastakümneid ja olnud klientide seas armastatud. Ja kui nüüd veel üks kuu otsa tuleb, kasvab nimekiri veelgi.

Seevastu kauplusi avatakse üksteise järel. Winners ja HomeSense olevat nii populaarsed, et mõnel pool istuvat inimesed toolidega järjekorras. Kuna sisse lastakse limiteeritult, siis tuleb ju pikalt oodata. Tjah, kunagi kusagil on seda sabakultuuri juba nähtud... De ja vu.

Tänased numbrid. Kanadas 91 705 juhtu (7326 surma), Ontarios 28 263 (2276), Torontos 11 338 (828). Ontarios 404 uut juhtu (eile 326).