Inimene õpib kogu elu

Every-Minute Zen.
Zen students are with their masters at least ten years before they presume to teach others. Nan-in was visited by Tenno, who, having passed his apprenticeship, had become a teacher. The day happened to be rainy, so Tenno wore wooden clogs and carried an umbrella. After greeting him Nan-in remarked: "I suppose you left your wodden clogs in the vestibule. I want to know if your umbrella is on the right or left side of the clogs." Tenno, confused, had no instant answer. He realized that he was unable to carry his Zen every minute. He became Nan-in's pupil, and he studied six more years to accomplish his every-minute Zen.

Kevad ähvardab

Eile käisin südapäeval juuksuris. Sooja oli 14 kraadi, tänavad rahvast täis. Igasugust. Ka hullu (täiskuu ju ka veel!). Bloori ja Madissoni nurgal seisis vanahärra, kes tervitas kirglikult kõiki mööduvaid naisterahvaid ja võttis vahelduseks püstijalu joogapoose, st et seisis ühel jalal nagu kurg, väänates teist samal ajal üles, nii et jalalaba (jala-labaaaa :) oli vastu kintsu (kui te nüüd sest kirjeldusest aru saite). Ise nägi väga viisakas välja, korralikult pügatud-riides ja puha, üldse mitte nagu hullud tavaliselt. Ja oli väga rõõmus. Mis muud, kui rõõmustasin koos temaga ja jooksin trammi peale.

Tramm, mis Spadinat mööda läbi hiinalinna alla Kingi poole sõidab, sai rahvast vahepeal hullult täis. Eriti palju oli hiina vanainimesi, kes hiinalinnas shoppamas käisid. Tulid suurte toidu- ja muude pampudega. Tänavatel võis näda sandaalides ja kuueväel tüüpe. Ja üleüldse valitses kõikjal rõõmus elevus.

Juuksur Debbie oli ka väge täis. Seoses Jaapani katastroofiga läks meil pikemaks diskussiooniks urbanistliku eluviisi puuduste ja rohelise mõtlemise vajalikkuse üle. Soovitasin tal poliitikasse minna, sest tal on terve mõtlemine, argumenteerib hästi ja tuli välja, et on kirglik ka. Muidu ei saa arugi, on euroopalikult väljapeetud tütarlaps enamasti.

Aga see Jaapani asi on kole. Nagu üks kuri unenägu kummitab kogu aeg. Lehitsesin sel puhul taas Murakami "After the Quake`i", mille ta kirjutas pärast Kobe maavärinat. Seal on üks naistegelane, kes vahib lummatult teleuudiseid, kus maavärinat nö üle kantakse - ta ei saa enam kuidagi teleka eest minema... Midagi sellist juhtub jah. Tunnen omal nahal. Ja ma pole ainus, nagu vestlustest selgub. Maailm tõmbus kokku jälle ja Jüri Üdil polnudki õigus: Jaapan pole sugugi kaugel, üsna siinsamas on. Kas Veikko on ikka Tokyos? Kas keegi teab? Küllap on. Peab neile kõigile seal pöialt hoidma.

Kuigi tundub, et maailm on taas kord hulluks läinud, paistab kevad ikkagi tulevat. Tänagi särab päike, aga sooja on napilt üle nulli. Samm edasi, kaks tagasi. Nii ta tuleb, see kevad. Sel aastal teisiti (tiu-tiu) ja ikka samaviisi.

Desjardins sakib

No ei antud mulle tervisekindlustust. Olen nördinud. Ei öeldud ka põhjust. Kui teada tahan, pean saatma neile sellekohase palve ja doktori koordinaadid, kellele siis see vastus läheb... Väga pentsik asjaajamisviis. Siis küll arsti vaja ei olnud, kui mu tõbede kohta andmeid küsiti. Mingi õde käis ainult uriiniproovi võtmas ja vererõhku mõõtmas ja esitas neidsamu küsimusi, millele ma juba erinevates vormides korduvalt vastanud olin. Miks nad siis ei nõua arstlikku läbivaatust, kui asi kahtlane tundub? Kafkalik on kõik see lugu. Vähemalt neli kuud kulus selle jama peale. Kui mitte kauem.

Tegelikult on see kindlustus vist ikka olemas, mis katab arsti juures käimise ja rohud. Aga mitte haigusrahasid. Nii et kui peaks pikalt haigeks jääma, siis kaob igasugune sissetulek. Kas on üldse mõtet tööluba pikendada niiviisi? Garantiideta? Sest ega ma ju nooremaks ja tervemaks lähe. Aga minema ei saa ka minna, sest tööd kõik pooleli... Jumala eest, nii hinge kui ihu tahab see neetud vemu. Ja hakkab vaikselt ära tüütama, et see riik ei usalda mind. Aga kesse usub, et sa pole mitte nende pudrumägede pärast siia tulnud, vaid tahad tõesti ainult oma tööd teha. Või kui pidulikuks minna, siis... oma missiooni täita. Ma olen vist ikka vähe lollakas. Või palju?

Tõesti pole mitte mingit tuju Vol 2-e kirjutada :(