Siuh ja viuh

Montrealis käidud nagu niuhti. Võtab ainult kaks päeva. Nende pikkade rongitundide (ca 5+5) jooksul jõuab üksjagu tööd ära teha ja ka lugeda. Sabakont pahandab ainult. Eriti totralt mõjub sellises olukorras sammulugemisäpi meeldetuletus, et oled juba mitu tundi istunud, aeg on sammuma hakata. Noh, käisin kempsus ära seepeale.

Montreali ju rohkem ei näinudki kui rongijaamast hotelli ja tagasi marssides, pluss eestlaste pesa külastades. Villa Maria näeb sügisel eriti nunnu välja. Sealses brasserie´s sain ka kiirelt istutud, sest kere oli hele enne koosolekut. Aga kaks päeva ainult võileibu ja saiatooteod süüa pole väga tore. Eile õhtul Torontos, enne juhatuse koosolekut, sai lõpuks päris toitu. Täna saab jälle. Rektori delegatsioon on kohal ja õhtul itaalia restorani minek.

Eilsest soojast ilmast jäin ilma. Montrealist läksin ära enne, kui soojaks läks. Kui Torontosse jõudsin, oli juba õhtu ja suvi läbi. Täna hommikul loengusse joostes oli mahe ilmake küll, aga siis pidi tubaseid töid tegema ja nii see minisuvi must mööda kihutas. Õhtuks lubab vihma ja homme läheb jälle külmaks tagasi.

Tea, kas see on nüüd ving teemal "Seal on hea, kus meid ei ole", aga Montreal tundus ikka meeldivalt puhas, eriti nende metroo. Ei sodi, ei haisu ja toimib kui õlitatult. Teisipäeva hommikul Torontos rongijaama sõites sain metroos passida tükk aega - süsteem seisis. Tagasi jõudes sama lugu. Rong jõudis kohale tööpäeva lõpuks, st et metroo oli rahvast servini täis ja kümmekond minutit ei tulnud ühtegi rongi. Vaevalt mahtusime perroonile ära. Viimaks tuli, kuhu kõik muidugi peale pressisid, nii et saime jälle küünarnuki tunnet kogeda. Siis tuli teade, et kusagil on elektrikatkestus, mis tähendas, et toppasime seal kõigi oma küünarnukkidega mõnda aega. Lõpuks läksime liikvele, aga mitte kauaks, sest tuli uues teade, et Yonge´i liini rongid Lawrence´is ei peatu. Õnneks polnud mul sinnakanti asja. Nii et see ehmatus möödus kiirelt. Kui St. George´i sain, oli eskalaator katki - muidugi, sest ma olin ju suure ratastega seljakotiga. Igas jaama on vähemalt üks eskalaator kinni-katki-paranduses. Ühesõnaga: bardakk.

Ja ikka oli hea koju jõuda. :)
  

Kohvikujutt

Eile rääkisime L-kaga pikad jutud. Ta on jäänud Eestisse lõksu - käsi kipsis, pole põhjust Islandisse tagasi minna. Ega ta selle üle väga kurvastanudki. Saab kodumaal olla ja beebit nautida.

Me polnud suvest peale rääkinud. Palju teemasid tuli läbi käia. Lõpuks jõudsime kohvikuteni. Rääkisin oma nädalavahetuse raamatutundidest Toronto kohvikutes. See on tõesti rituaaliks kujunenud. Kui on vaba laupäev, kaon pärast vennajutte ja kindlasti enne kella ühtteist kodunt ning maandun Bloomis. See on mu viimase aja lemmik - jaapanlaste koht, kus väga head koogid. Nüüdseks olen ka matcha latte ja genmaicha lattega sõbraks saanud. Minimalistlik hele koht, vaikne rahulik muusika, viisakas teenindus ilma pealetükkiva sõbralikkuseta ja hommikul ka üsna inimtühi. Aasia noored, kes seal peamiselt käivad, jõuavad oma läpakatega hiljem kohale. Seal mul ongi nüüd oma nurk, kus oma raamatuga istun - varsti juba nagu mööbel.

Innustasin L-kat sarnast rutiini sisse seadma. Perenaisel kodus teadagi keeruline raamatuga maha istuda. Ikka on tunne, et peaks midagi muud tegema, kasulikku. Mina saan õhtul enne und ka tunnikese loetud, aga kui oled seda tõugu, et silm vajub kinni niipea, kui pea patja puudutab, siis voodiraamatu rutiin ei tööta. Õigest kohvikust võib abi olla. Sinna lähed kindla eesmärgiga ja tegeledki ainult lugemisega. Kodutööd ja kohusetunne ei kiusa. Miinuseks on tõsiasi, et koogid võivad pikapeale puusadele ladestuda, aga mis teha.

Vbl olen sellest siin juba kirjutanud, aga kuidagi nii on, et õige ja hea kohvik aitab süveneda. Näiteks vastupanu osutanud kirjatööga algust teha. Või mingeid teemasid läbi mõelda. Lugeda. Midagi turvalist ja toetavat on õiges kohvikumiljöös. Ja ma pole esimene, kes seda ütleb. See inimeste seas nö üksi olemine on mõnus kuidagi. Ei teagi, miks. On vahelduseks kodu või kontori argisusele? Eks kohvikki või argiseks muutuda, kui seal liiga sageli käia. Ülikooli ajal oli see ju igapäevane komme, ei osanud siis vist nautidagi enam. Eks sinna sai ka põgenetud, seltsielu elatud, eriti ramsis, kui lugemissaalis pea enam ei töötanud. Nüüd on see pigem special treat ja sellisena eriti nauditav.

Kahjuks on välikohvikute hooaeg läbi saamas. Toolid-lauad on veel mõnel pool väljas, aga seal pikemalt istuda pole enam väga mugav. Suveahooajal on mul paar lemmikut, kus käia. Eks hakkame uut õuehooaega ootama.

Sel laupäeval Bloomis istudes lugesin Toshikazu Kawaguchi romaani "Tales From the Cafe". Tal juba terve sari kirjutatud Tokyo kohvikust, kus on laud, mille tagant saab rännata minevikku. Selle laua taga istub konstantselt üks valges (?) kleidis naine, kes aina loeb raamatut. Kui üks läbi saab, toob teenindaja talle kohe uue. Tegemist on vaimuga, naisega, kes läks minevikku, aga ei tulnud enne õiget aega tagasi. Nüüd istub kohvikus kummitusena. Inglise keeles siis ghost. Eesti keeles pead mõtlema, kumb sõna on õigem kas vaim või kummitus, eksole... Et kumbs siis? Kui see vaim-kummitus kempsu läheb, saab minevikku ihaldaja laua taha istuda ja omaenda ajarännakule asuda. Minevikus saad olla seni, kuni kohv jahtub. Minevikus juhtunut muuta ei saa, aga igal tegelasel on seal siiski mingi asi ajada. Romaan koosnebki mõnest säherdusest loost.

Loen siis seda Jaapani lugu keset jaapani kooke ja mõtlen, et olen justkui see konstantne kummitus...  küll füüsilise inimloomana ja võimaluseta minevikku rännata. Kui järele mõelda, siis on see võimalus tegelikult täiesti olemas: tänu raamatutele saad rännata kuhu iganes ja mis tahes aega.

Selline kohvikujutt siis täna. Pilt on viimasest käigust. Laual oolongi-viinamarjakook genmaicha lattega. Kawaguchi käis siinsel kirjandusfestivalil septembris, aga mul polnud aega teda vaatama minna. Sümpaatne tasane jutustaja on ta.
 

Võluv vanadus

Käisime eile K-ga proua VP-t intervjueerimas. 1932. aastal sündinud igiliikur. Tark, särav, humoorikas. Otsekohene, kuid soe. Kasutab Maci (millest mina midagi ei tea) ja suhtleb pereliikmetega FaceTime´is. Läksin läbi kuldse sügise kodu poole ja mõtlesin, et just selline vanainimene tahaks isegi olla. Veel üks eksemplar mu eeskujude rikkalikus kollektsioonis juures!

Täna vaatasin peeglist, et jah tõesti, ongi meelekohtades halli näha. Andis ikka oodata!
 

Suvi läbi?

Paistab nii, et täna on selle aasta viimane päriselt soe päev. Paraku möödub see siseruumides. Homme hakkavad temperatuurid kukkuma ja vaevalt küll, et uut soojalainet enam antakse. Aga on olnud imeliselt pikk ja suvine sügis. Peab rahul olema.

Koristasin kabinetti ehk võtsin arvele ja tassisin hoidlasse suve ja sügise jooksul laekunud kraami. Põrand juba paistab! Aga riiulid ajavad ikka veel üle ääre.

Peaminister Trudeau tool kõigub. Osa parteikaaslasi soovib tema lahkumist ja on esitanud ultimaatumi: otsustagu 28. oktoobriks ära, kas läheb või jääb. Nii võivad novembris mõlemad naabrid siin uue pealiku saada. Jälgime huviga ja mõnevõrra närviliselt, eriti seda, mis lõunapool juhtub.

Kohalikke uudiseid

BlogTo-st loen, et alkoholi hakatakse nüüd ka toidupoodides müüma, selleks et laiendada alkoholiturgu. Et juuakse liiga vähe või mis? Seni sai napsu osta vaid spets poodidest. Noh ja kõrtsidest muidugi. Meelemürgisõltlaste paradiis siis meil siin: kanepit ja alkot saad iga nurga peal.

Rogers Centre ümbruses peatatakse novembris üheks nädalaks kõik teetööd, filmimised jm projektid, mis võivad liiklust takistada. Millise kõrgeaususe saabumiseks valmistutakse? Taylor Swifti muidugi. :O

Õues suur suvi - pluss 23. Varsti vaja minna õhku võtma.
 

Toidab hinge

Nii jah. Kohvikud, raamatud, muusika, kunst ja värvevärvevärve. Ja ideaalne ilm selle kõige nautimiseks. Kodujutud ka muidugi. Selline nädalavahetus. Mida sa, hing, veel tahad!

Nörritab

Täna on nörritavate asjade päev. Olen päev otsa proovinud oma MRI aega muuta, aga telefonimüür on ületamatu. Isegi muusikat ei mängita, rääkimata inimhäälest. Tervishoiuteenus on ennast väga hästi ära barrikadeerinud.

Siis üritas inimtank meist üle sõita. Tuttav massin on, tuttav taktika. Tüütult tuttav.

Sain hommikul meili, kus keegi siinne fotograaf nõuab raha tema poolt tehtud foto eest, mida meie olevat oma reklaamis kasutanud. Olukorra muudab huvitavaks see, et meie olime vaid kaaskorraldajad, kes reklaami ei kujundanud. Aga kuna asi ripub meie veebis, siis... Üritus ise toimus 2015. aastal ja detail, mille eest raha nõutakse, on punane vahtraleht. 3500 dollarit tahab saada!

Mõnel päeval on ikka ridamisi üllatusi varuks.😕Ja päev on alles lõunas.

Sai jälle tööle

Eile hakkas juba kripeldama - molutamine oli ära tüüdanud. Nii oli täna päris hea tööle minna. Molutamise mõnu kaob, kui sellega liiga pikalt tegeleda.

Eilse molutamise sekka mahtus ka mängufilm Trumpist - "The Apprentice". No korralik film on, aga midagi meeldivat sealt muidugi ei näe. Ugly beast. See ta on. Kes julgeb, see vaatab.

Pirtsakas

Eile juhtus veel üks mõnevõrra ebatavaline asi. Ma pole küll muusikalide fänn, aga kuna ABBA mulle istub, siis mõtlesin et vaatame ka muusikali ära. "Mamma Mia" film oli ju päris lustakas. Et tore vanu hitte kuulata. Ed Mirvishis mängitakse. Sain enam-vähem viimase pileti matineele ehk päevasele etendusele. Taha rõdule.

No hakkaski siis pihta see Broadway hitt, aga oh sa poiss, kui nõrk vokaal! Donna osatäitjat oli lihtsalt valus kuulata. Tütar Sofi oli veidi parem, aga kõik kokku ikka paras piin kõrvadele. Maitsetult üle võlli. Otsustasin, et kui vaheajaks mulje ei muutu, siis... Nii ka läks - marssisin minema. Vaene ABBA, küll retsitakse teist nüüd igas ilmaotsas.

Tulin koju ja kuulasin originaali. Parem hakkas.

Aura

Ostsin eile toidupoest väikese oranži kalanhoe - ei tea kui mitmenda juba, sest mu elutoa laudlinas on oranži ja ka diivanikatted tüürivad sinnapoole. Oranž on lihtsalt tore reibas värv.

Kassapidaja vaatas mind ja potti ning teatas: "See sobib sulle, sobib su auraga." Mul vajus suu lahti... Kuidas sellisele pöördumisele vastata? Kui keegi ütleb, et ta armastab su mantlit, mütsi või saapaid, siis tead, et pead tänama. Läbi häda olen õppinud seda tegema. Kas oleks pidanud nüüdki tänama? Aga mille eest? Kas selle eest, et ta peab mind supermaitsekaks naisterahvaks, kellel isegi lillepott auraga sobib? Aga mul pole vähimatki aimu, misuke mu aura on või mis sellega sobida võiks. Või tahtis ta teada anda, et on nõnda terava silmaga, et loeb kliente kui avatud raamatuid? Naeratasin totakalt, maksin, ütlesin möh ja kadusin.

Koduteel mõtlesin: tilli, sidruni ja kummelitee kohta ei öelnud ta midagi. Kas need siis ei sobigi mu auraga? Täitsa maitsetu värk? Hmm.

Nagu üle ookeani

 Eilne Ottawas käik oli peaaegu nagu üle ookeani lend - ühtekokku üle üheksa tunni, sinna ja tagasi. Tänud entusiastlikele K-dele ja eriti P-le, kes kell kaks öösel ikka veel ärkvel ja juhtimisvõimeline püsis. See kõik oli vaeva väärt. Armas Maiste 95 nüüd tähistatud ja Kristjani tuur võidukasse vahefinishisse veetud. Tema Montreali esinemistega tegelevad juba teised.

Tõesti liigutav oli eilsel vastuvõtul neid kahte kanget klaverimeest kõrvuti näha. Üks oma ilmselges tippvormis, teine juba loojangu poole kulgemas. Ilus, armas, kurb. Küll on kahju, et ma Armast kunagi esinemas ei kuulnud. See kõik juhtus enne minu ajaarvamist siin. Aga veebist võite teda leida, ka Art Maiste nime all.

Kui ei ole midagi öelda

 ... siis ole vait. Nii ma ka tegin. Tegelikult, kui järele mõelda, siis ju ikka oleks, aga mõnikord saab sõnadest lihtsalt villand.

Siis aitab muusika. Kristjan Randalu imelist "Dichterliebe" kava olen nüüd juba kahel korral kuulnud ja homme loodetavasti veel ka Ottawas. Pärast eilset kontserti tuli Kristjan küsima, kas siin pole kombeks lisapalasid mängida. No on ikka, ütlesin, aga ta kava vaibub sellisesse vaikusesse, et sellest mullist on keeruline välja tulla ja möllama hakata. Eilne lõpupaus oli veel pikem kui Hamiltonis. See räägib rohkem kui tormiline aplaus või tuhat sõna. Aga rahvast oli masendavalt vähe - veidi üle kolmekümne.

Tegelikult mahtus eilsesse päeva üks kultuurisündmus veel - kuulus Soome standup koomik Ismo oli Torontos. Ei mäletagi, millal viimati nii kõvasti ja pikalt naerda sai. Selles soomlase vaates Põhja-Ameerika elule tuvastan omaenda imestamisi ja üllatumisi. Jube koomiline tüüp ja mõnusalt soomlaslik.

Äkitselt läks külmaks, st et enam 20 kraadini päeval välja ei vea. Eilne pärastlõuna oli veel lämmatav, siis käis vihm üle ja täna hommikuks oligi ilm karge. Oktoober ju. USAs oodatakse uut troopilist tormi ja midagi lubatakse ka Euroopasse.

Toibumine

Suurpõgenemise aastapäevast toibumine võtab ikka üllatavalt kaua aega. Alles takkajärele saad aru, kui energiamahukas see ettevõtmine oli. Pole ikka veel päris normis. Aga küllap saab.

Homme õhtul Hamiltoni. Algab Kristjan Randalu Kanada tuur. Pühapäeval kontsert Torontos, teisipäeval Ottawas. Hamiltoni sõit sai ära korraldatud, Ottawa asjad ikka veel lahtised.

Töö taustaks mängib Psühhoteegi konverentsi "Kodus ja võõrsil" salvestus, mida möödunud nädalavahetusel Tartus peeti. Pühendatud ulgueestlaste plaatidele. Rõõm näha, et VEMU annetus sedavõrd inspireerivaks kujunes.