Jätkan nende neelamist. Just lõpetasin Hvostovi "Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase". Kosutav ja teistmoodi raamat raamatutest. Kuna ta pole kirjandusteadlane, on kammitsatest vaba. Võrdleb kõike kõigega, sest miks ei peaks. Ja viib läbi rutiinivabu ajalooekskursse. Igati kosutav ja inspireeris mõnda asja üle lugema.
Anthony Hopkinsi elulooraamat on koos Atwoodi omaga mõlemad vääramatult selle aasta topi tipus. AH oma inspireeris ka mõnda filmi üle vaatama ja mõnda lausa esimest korda vaatama.
Nüüd mõtlen, kas võtta järgmisena ette Fumio Yamamoto "Dilemmas of Working Women" või Leslie Shimotakahara "The Breakwater". FY on Jaapani autor, LS Kanada oma. Mõlemad aitavad täita Jaapani-tühimikku enne Murakami uue teose ingliskeelse tõlke ilmumist. Õieti küll teoste, sest minu suureks rõõmuks selgus, et lisaks romaanile on tulemas ka üks omaelulooline kirjatöö.
Sel nädalavahetusel on linnas festival Word on the Street. Varasemad on toimunud Queen´s Parkis, kus raamatuletid ja -lavad on meeldivas kooskõlas linnaloodusega, ruumi laialt ja kulgemistrajetoor selge. Sel aastal koliti kogu kupatus millegipärast David Pecaut platsile King Streetil, kus oli samuti palju raamatulette ja mitmed lavad, aga ei tibagi loodust. Ka oli seal kohutavalt kitsas. Laudade vahel oli võimatu ringi liikuda ja veel keerulisem oli näha, mis on laudade peal. Melu ja elu oli lihtsalt liiga palju, seega lahkusin ostuta. Aga muidugi oli suur rõõm näha, et suures linnas on endiselt palju raamatusõpru ja raamatutega tegelejaid. Ka sain teada, et inglise keelde on jõudnud Mieko Kawakami uus romaan - seni saadaval ainult kõvakaanelisena. Eks jääme siis pehmekat ootama. Melust võtsin kaasa ühe noormehe statementi teisele: "Some poetry is nothing more than spoken language". Tuleb nõustuda.
Enne koduteele asumist puhkasin jalga puukese all (mõned kiduramat sorti vitsad seal platsi servas ikka on) ja vaatasin, kuidas linnarahvas kaasagse kunstiga suhestub. Nimelt oli sinna tekkinud skulptuur kahelt kuulsalt New Yorgi avalikku linnaruumi rikastanud kunstnikult, Gillie ja Marc Schattnerilt. Neljasadulalist ratast juhib jõehobu, tema taga istuvad koer ja jänes. Neljas koht oli pideva löögi all. Sinna ronis igat värvi ja vanuses linnakodanikke, alustades vaevu jala alla võtnud mudilastest kuni keppide ja karkudega eakateni. Viimane seltskond, kelle fotosessiooni ära viitsisin vaadata, koosnes kahest keskeas mehest kahe noorega, kel mõlemal ilmselge vaimne puue. Rõõmu kui palju! Kõigil. Ütle veel, et rahvas ei mõista moodsat kunsti hinnata.
Hiljem guugeldades sain teada, et nii Rabbitwomen kui Dogman on kunstnike lemmikkarakterid ja tõesti mulle hakkas tunduma, et kedagi sarnast olen ma Yorkville´is juba kohanud. Kuna ma ise pilti ei teinud, siis ei hakka siin ka midagi jagama. Kel viitsimist, see leiab veebist.
