Vahepeal peab patareisid laadima

Ilmateade

Sun Mon Tue Wed 22° 9° 25° 10° 24° 9° 28° 13°

Eesti Majas avati ja suleti fotonäitus

Kunstizaalis-kunstizaalis... Kunstnik ja muuzad.

Tormiline naistepäev

Tormid toimuvad atmosfrääris, sest päikesel oli paari päeva eest viimase viie aasta võimsamaid plahvatusi. On tunda. St et tunne on niru: pea sassis, liha nõder.

Aga naistepäeva tuletas väga armsal moel meelde Eestist pärit Slava, kes tõi TC kontori naistele kimbu tulpe ja soovis kõige paremat. Tema arvates on naised seda väärt, et VÄHEMALT ühel päeval aastas nende headust, tublidust ja ilu tunnustada. No kas pole armas! Kas ka vanamoeline? Võibolla. Aga peab siis alati nii moodne olema... Pakkusime galantsele noormehele Riina toodud Eesti shokolaadi ja soovitasime tal oma kauni kihutuskõnega Kanada meeste palge ette minna. Ei tea, kas läks. Rohkem tulbipuhmaid (ehk pulbituhmaid, kui meenutada meie pere klassikat) TCsse igatahes ei laekunud.

Rosa ja Clara vaimus peaks ütlema, et elagu seltsimehed naised. Tegelikult soovin kõigile naisinimestele hoopis sulneid võimalusi ennast tõeliste naistena tunda. Pidage vastu, lillekesed, kevad pole kaugel!

Hommikumantlis "Norra metsast"

Täna ei saanud hommikumantlistki välja, majast rääkimata. Kui veedad päeva kodus ja hommikumantlis, kas siis ongi tõeline puhkus? Aga kui kirjutad samal ajal projekte? No vat, ei teagi kohe. Terve päeva ju ei kirjutanud. Koristatud sai ka. Ikka hommikumantlis. Nii et ikkagi puhkus?

Aga eile oli puhkus. Käisin kinos. Võtsin julguse kokku ja läksin. "Norwegian Wood". Murakami järgi teadagi. See ei kuulu küll mu suurimate lemmikute hulka, aga ikkagi Murakami. Lemmikutest tehtud filme on alati natuke jube vaadata, aga see ei olnudki nii paha.

Tegelikult üsna võluv oli. Ehkki film pidi loobuma paljudest romaani rikkustest, kõrvalsüzheedest ja mõne karakteri finessidest, hakkas see pärast mõnevõrra hüplikku algust omaette teosena tööle ja töötas lõpuni. Põhjaameeriklastest retsensendid leiavad, et film on liiga pikk ja aeglane, osatäitmised emotsioonitud. Ugrilasel sellist tunnet ei tekkinud. Aga eks meid ole "aeglase" kunstiga üles kasvatatud. Visuaalselt oli film kohati lausa suurejooneline. Ja lihtsalt ilus. Võimsad loodusjõud noorte üleelamiste saatjaks. Vee ja tuule powerit. Kadunud 60ndaid. Kaotusevalu ja suurekskasvamise vaeva, erost ja thanatost. Aasialikku esteetikat. Filmi rezhissööriks prantsuse sugemetega vietnamlane Anh Hung Tran. Kaameratöö Mark Lee Ping Bin`ilt. Murakami ei anna kergekäeliselt luba oma teoste filmimiseks. Grillis vietnamlastki tükk aega, enne kui... Aga siis see luba tuli ja M. oli ise stsenaariumi valmimise juures.

Igatahes viskab mul siiani pilte silma ette. Kuigi tegemist polnud vahest maailma parima filmiga, siis üsna mõjuva vaatamisega siiski. Võibolla on süüdi mu arutu Murakami-armatus? Sest see tema laps ju ikka ka. Mis sest, et adapteeritud/adopteeritud. Minu peas tekkis lugedes mõnevõrra teistsugune maailm. Vietnamlase oma oli erinev. Ja just seepärast huvitav. Ning veenev küllalt. Ma arvan, et kunagi tulevikus vaataks ma seda veel korra. Hirmu ja ärevuseta. Kui filmi. Püüdmata aina romaaniga võrrelda. Sest film on seda väärt.

Rahvaste sõprus

Olen mõelnud, et võiks blogida rahvaste sõprusest. Ehk sellest, kes on need teised rahvused, kellega ma siin kokku olen puutunud.

Esiteks, TC portugali koristajad ehk terve hulk Mariasid, Tina ja Filomena. Liiguvad ringi karjana enamasti. Alguses meenutasid mulle suuri musti tasaseid linde, kes parve hoiavad. Siis hakkasid persoonid eristuma. Nende ja TC kontorirahvaga oleme üks staff. Käime vastamisi Happy Birthday´d laulmas. Toredad naised on. Filomena meenutab kangesti Vilvet, selline asjalik, sõbralik ja tasane.

Horvaat majamees Mike on paras mägedepoeg. Võib kole äkiline olla. Armas väike majapoiss Justin, kanadalane, sai isaks ja läks minema. Kahju. Tema oli üks kena ja kindel inimene.

TC restorani peavad kreeklased: kadunud Peteri järgi kutsume seda Peetri Juures. Peter oli majas peaaegu selle valmimisest peale. Möödunud talvel läks parematele jahimaadele, väga kurb. Nüüd on tütar Mary ehk Marika äri üle võtnud. Seisab enamasti kassas. Vahva noor naine. Ehmatab uusi eestlasi selliste tervitustega nagu „Tere-tere, vana kere!“. Ma üritan ikka kreeka keeles vastu tervitada, aga mälu on auklik ja lõunaks enamasti pea tööpulki juba täis. Mary ikka naerab, kui ma hajameelsel pilgul kaardimaksega maadlen, kust see kreeka keel siis...

Toitu jagavad Mary ema või Helen. Siis on seal veel väike punt kreeka vanamehi, kes pidevalt laua taga istuvad, töötavaid naisi ja kliente vahivad ning vahepeal omavahel maailma parandavad. Üks väike sirgeselgne mees teenindab, kui meil on alkoholiga pidulikud lõuna- või õhtusöögid. Ja siis on seal veel üks imepisike munajas tädike, kes on kole sõbralik, kavala naeratusega ja alati justkui väga õnnelik, kui mind näeb. Patsutab ja kallistab muudkui. Aeg-ajalt on leti taga ka üks (tõenäoliselt) jaapani mees. Chef? Selline väärikas.

Mudija Julian on ka jaapanlane ja tema assistent Jumiko ehk Juko muidugi. Kaks pisikest armast inimest. Jaapanlaste energeetika on meie omaga mõnevõrra sarnane. Lihtne ja hea nendega. Pole suuremat möllu ega vehklemist. Privaatne. Ukrainlane Nick, Muikma õpilane, fotograaf, seevastu on sündinud husaar. Väike energiapomm. Kui õnnelik, siis kõrvuni ja kui vihane, siis servini. Sõbralik, kuid tüütu mõnevõrra. Räägib liiga pikalt ja palju.

Koduvideogeek John on aga omaette vaatemäng. Kanadalane, st ma ei oska arvata, kust tema kaugemad juured olla võiks. Pisike, kleenuke linnupeaga mees. Siledad vastu pead tumedad juuksed, tumedad pisikesed silmad sügavalt pealuus. Nina all VURRUD, kitsad, vahatatud... Üks vurruots hoidis viimati kahte lehte, nii et pidin seda kogu aeg vahtima ja mõtlema, kas see on kavatsuslik või kogemata nõnda. Pahkluudeni viigipüksid, mansetiga. Vaikib saladuslikult, räägib tasa ja veenvalt. Vanus? 35-55, st ebamäärane. Stiilne filmilik kuju. Võinuks vabalt Charley Chaplini linateostes ringi liikuda. Aga oma asja jagab, st filmiasja.

Kes veel? Kodutänava nurgal Rabba poes on araabia tõugu mehed-naised. Moslemite moodi, aga mitte liiga. Kust täpselt, et mõista arvata. Aga kenad kõik. Vahepeal oli üks must tüdruk, aga see on nüüd kadunud. Muidu nooremad poisid, pealikuks üks vanahärra, kes pöördub minu kui kliendi poole kas sweetheart või darling. Seda ikka juhtub siin. Enamasti on siis tegemist vanemate teenindajatega, nii meeste kui naistega. Aga teinekord ütleb ka mõni noor poiss nõnda ja siis on veider natuke nagu üritaks vanaemaga flirtida. Kuigi see ei ole üldse flirtivalt öeldud. Aga vanusevahet arvestades pentsik. Või hoopisa macholik?

TC lähedal tänaval möödun alailma ühest indiaani naisest, kes seal aastaid kindlas kohas maas istub ja kerjab, iga ilmaga. Vahel kohtan teda TC kreeklaste restoranis (mis on tegelikult muidugi söökla). Temaga pole vestelnud. Raha mõnikord annan.

Kohe TC kõrval on üks jaapani restoran, kus käin söömas või sööki kaasa ostmas. Chef on ilmselt jaapanlane, aga kas ettekandjatüdruk on hiinlanna või jaapanlanna, ei oska öelda. Ei suuda vahet teha. Olen seal nüüd nii palju käinud, et oleme kõik üksteisega kodused, aga mingit niisama lobajuttu ei räägi. Ikka see (urgilasele) sobilik energianivoo jälle ja distantsitunnetus.

Ja polegi vist muud. Nagu Toronto nii ka TC on hiinlasi täis, aga need sõidavad vaiksel nohinal liftidega üles-alla ja on tuntud selle poolest, et peksavad kärsitult liftinuppe... Nagu sellest oleks abi aeglaste liftide elustamisel. Ei ole muidugi.

Noh, mõnda lätlast ja leedukat tunnen ka ja soomlasi töötab EE toimetuses, aga need vana tuttav tõug. Muud puha eesti kolud. Siit või Eestist. On tõesti raske eesti elust välja pääseda. Aga ikkagi on seltskond palju kirjum kui kodus, st päris Tartus. Huvitav igatahes.

Konnatalgud

Sain sel nädalal Supilinna listi kaudu järgmise pöördumise:

Tere supilinlased
Saadan ka teile infot looduskaitselise ettevõtmise "Konnad teel(t)" kohta. Vabandused võimaliku ristpostitamise pärast.
Kahel järgneval kevadel toimub ELF-i eestvedamisel suur talguüritus Konnad teel(t), mille käigus päästetakse vabatahtlike abiga tuhandeid sigimistuhinas maanteedel tuigerdavaid konnasid verisest surmast. Selleks on meil vaja hirmus palju abikäsi, kes tuleksid nelja väljavalitud talgukohta konnasid avitama, liiklust reguleerima ja lõbusat talguelu elama.
Palun registreerige endid talgutele meie kodulehel www.elfond.ee/konnadteel. Kuna konnade ränne sõltub ilmast, siis võtame kõikide registreerunutega ühendust, kui teie poolt valitud maanteelõigus sagimine pihta hakkab. Täpsem info transpordi, toitlustuse, ööbimistingimuste ning kultuuriprogrammi kohta selgub lähiajal ja saadetakse kõikidele registreerunutele. Ajaliselt tõotab kogu üritus toimuda aprilli algusnädalail.
Konnatalgulistele ning kõikidele huvilistele toimub 15. märtsil algusega kl 18 Tartu Keskkonnahariduse Keskuses (Kompanii 10) tasuta loeng "Konn astus usinasti mööda teed. Miks ta kohale ei jõudnud?" Piret Pappel MTÜst Põhjakonn räägib millal ja mis põhjustel kahepaiksed rändavad, kuidas inimene saaks nende elu kergemaks muuta? Loeng on soovitatav konnatalgutel osalejatele.
Allpool on pikem info talgukohtade, ettevõtmise eesmärkide ja muu huvitava kohta.
Olge tublid,
...

Vaat sellisest Tartust/Eestist tunnen ma siin mõnikord väga puudust. Aga hea, et see ennast virtuaalseltki meelde tuletab. Aitab ülekuumenenud arhivaariajul jahtuda. Ja tuletab meelde kauget lapsepõlve, mil Tiina ja Mairega Arula teed mööda Mäha järve ujuma marssisime, laulda üürgasime ja tolmuselt kruusateelt konnapoegi päästsime. Aasta oli siis umbes kuuskümmend viis ja autosid maanteel oluliselt vähem, aga konnade elu oli juba siis ohus.