Eilne tööpäev kujunes 14-tunniseks. Suhtlemist ka kole palju. Olin õhtuks nii väsinud, et ei jäänud magama.
Täna sajab jälle. Vihma. Hall on taevas ja kõik muu. Aga vist tuleb ikka õhtul Läti majja endise Kanada saadiku vastuvõtule minna. TTCga küll ei viitsiks, aga kui autoga saab, siis peab ennast kokku võtma.
Homme puhkan, pühapäeval töötan. Avame näituse, mille eile üles saime.
... ja joonelaud! Kus viskas jälle loppa taevast alla! Vaadet polnud tükk aega ollagi. Ei taha kuidagi läbi saada see talv. Ööseks lubab 6 kraadi miinust, tuulekülmaga 12. Aitab küll juba!
Täna kodutöö päev. Sellise ilmaga õue ei kipu. Hakkan nüüd sumo dokki vaatama. See vaja varsti tagasi viia Japan Foundationisse. Koos raamatuga. Pean tunnistama, et seda viimast ma läbi ei saagi. Ei ole ikka nii suur sumo fänn. Viisakusest ei viitsi ka pingutada.
Täna siis selline päev.
Tegelesin FBs õnnitlejate tänamisega, kui FB teatas, et mu konto on tunniks ajaks restricted... Erakorraline aktiivsus vist ei sobi süsteemile. Liigne populaarsus näikse probleeme tekitavat. 😋
Aga tänan siin ka kõiki õnnitlejaid: aitäh!
Läksin ka vaatama, mis tegelane see chatGPT on. Sain kiiresti jutule. Küsimuse peale, et kuidas täna tuju on, tuli vastus: "Minul kui tehisintellektil pole tundeid, kuid ma olen valmis teile abiks olema. Kas on midagi, mida ma saaksin teie jaoks teha?" Aga sinna paika meie jutuajamine jäi kah. Küsimuse peale, et kus ta elab, tuli teade, et süsteem on üle koormatud. Vaene tehistaip, kogu maailm tal nüüd kukil. Pühapäev ju ka ja rahvas lustib.
Aga eile käisime noorte moedemonstratsiooni vaatamas. E. oli nii lavakujunduse kui ka ühe rõivakollektsiooni autor. Keskkonnateadlikkust propageeriv ettevõtmine. Mõnus nooruslik energia. Põnev. Kogemata kombel oli osa publikust sobivalt rohelisse riietunud.
Enne show´d käisime K-ga söömas. Suurepärane pizza restoranis Piano Piano. Aga ilm oli jube. Kallas hommikust peale. Õhtuks, koju minemise ajaks, jäi sadu järele.
Täna särab päike. Tulebki minna ennast liigutama nüüd. Kaks vaba päeva jutti!
Täna mängisin leivaautot - käisin ratastega kotiga Yummi Marketis. Lisaks tõin veel palju muud kodust kraami: pohlamoosi ja marmelaadi, kohukesi ja kohupiima, heeringat ja suitsuvorsti, tatrahelbeid ja präänikuid. Kolm tundi ja tehtud. Õnneks on õhtud juba pikad. Sõidu peal lugesin Maarja Kangro "Õismäe ajamasinat" ning aeg läks linnutiivul. Vaheda ütlemisega naisterahvas. Mulle istub.
Täna suri Helgi Erilaid, sumedaim ööhääl, keda kuuldud. Tema "Keskööprogrammid" olid kui teraapiaseansid. Noorpõlvehääl. Rahulikku und!
Ennaktempos parandati ära meie postkastid. Homse asemel saime juba täna posti kätte. Igasugust põnevat kraami oli saabunud kahe nädalaga: siinse panga tshekiraamatud, arved ja.... uus Eesti krediitkaart. Olin unustanud, et peaks neid üldse ootama.
Päev otsa kallas vihma. Õhtuks läks selgeks, sain pargis tiiru teha. Põõsaalused muutuvad aina tahedamaks ja rohelisemaks, lilleninasid paistab mulla seest. Paar sooja päeva ja varasemad hakkavadki õitsema. Kevad on ikka üsna hiline tänavu. Näoraamat just meenutas, et oli aasta, mil sel ajal õitsesid esimesed puud-põõsad.
Aga kus meil kiiret. Kevade tulemist on kena vaadata - mida kauem, seda parem.
Soome on jälle kõige õnnnlikum riik maailmas. Kanada on 13. ja Eesti 31. kohal. Viimase kolme aasta tulemus siis. Huvitaval kombel polevat Covid-19 inimeste õnnetunnet eriti kõigutanud, st et püsiti stoiliselt enam vähem samal tasemel. Rõõmustagem.
P.S. Tuli teade, et Canada Post tuleb meie postkaste remontima 24. märtsil. Kaks nädalat ilma postiteenuseta. Kas see on osa riiklikust õnnepaketist?
... ja jube palav on siin. Pakun, et toas on 27 kraadi sooja. Kuna jalakäija pakib ennast tööle tulemiseks korralikult sisse, siis... Puhh!
Eile tõttasin kevade tervitamisega ette. See algas tegelikult alles täna varahommikul. Aga ju siis on nii suur himu kevade järele.
Kavatsengi siit varsti varvast visata, et selget ilma ja värsket õhku nautida. Homme tuleb pikem päev jälle - õhtul koosolek.
Algas siinse aja järgi täna varahommikul. Päike särab ja ka sooja tuleb sel nädalal rohkem. Parki pole saanud, ei tea, kas lumikellukesi paistab juba. Kardan, et mitte, sest muruplatsidel kipub veel lund olema. Aga küllap nad seal väsinud hange all ikka on ka juba.
Ehk jälle tööpäev. Tutvusime Baruto eluga Jaapanis ja kuulasime Artur Talviku taustajutte. Kaks jaapanlast oli ka kohale tulnud. Oleks lootnud rohkemat.
Selline pühapäev. Linnas oli Püha Patricku päeva rongkäik, mis jäi mul nägemata, sest läksin Tartusse metrooga.
Eilne tööpäev kujunes 14-tunniseks. Jõudsin ööseks koju ja mingit lusti pärast kirjutamst ei toimunud.
Nüüd istun ja ootan sumo meest Zoomi - nagu leti peal leib. Aga ta ei tule ega tule. Ära minna ka ei julge, et kui äkki ikka ilmub...
zzzzzzzzzz
Nagu hiljem selgus, oli mittetulijal selleks hea põhjus. Andeks antud ja ära unustatud.
See ootamine oli hommikul. Nüüd on õhtu. Vahele mahtus järjekordne maratonipäev. Päeval oli kole soe, suisa 8 kraadi vist. Siis ma õue ei saanud. Nüüd võiks minna, aga ei jaksa. Tohutu väsimus pärast vaimset kihutusjooksu. Jään diivanikujuliseks edasi.
Kontoripäevad. Pikad. Pole aega jutustada.
Ühte hämmingut siiski jagan. Neljapäevast peale ei pääse ma koduse postkasti juurde. Kui postkastiruumil on punane lint ees, tähendab see tavaliselt, et postimees töötab, st jagab posti kastidesse ja on viisakas sinna sel ajal mitte trügida. Reedel vaatasin, et sama seis - ikka lint ees. Kui ka laupäeval, hakkas asi kahltane tunduma, sest laupäeviti meile posti ei tooda. Keegi naaber teadis rääkida, et postkastidesse oli sisse murtud ja seepärast ongi terve ala kinni. Pühapäevaks oli selle kohta ka kirjalik teade tekkinud ja eile saime meili peale teate, et ala jääb suletuks kuni 20. märtsini, seni saame posti kätte karu p-s ehk Canada Posti väga kauges kontoris. Hämming! Õnneks pole mul midagi väga olulist tulemas lähiajal.
Aga täna on emakeelepäev. Piinasime ingliskeelset Kylat järgmise keeleväänajaga: anna õlu üle Ülo õe õla.
Sel nädalavahetusel lausa kaks vaba päeva. Üle pika aja. Proovin kõik töömõtted eemal hoida.
Kinos "Inisherini hinged". Kodusohval Kaplinski "Isale". Üle 100 aasta tõin Mc-ist koju kanaburksi ja friikad. Isegi ei mäleta, millal mu jalg viimati üle nende läve tõusis.
Öösel keerame kella ja siseneme suveaega. Aga mingit suve ei paista niipea veel. Ka kodus on täna kõhedavõitu. Tuul aknasse?
Tuleb jälle nagu salvest, märga loppa, suud ja silmad täis. Pidin kahes kohas koosolekul käima. Sai tõsiselt elementidega rinda pistetud.
Jaapanlaste juures oli tore. Küll nad on ikka väikesed, armsad ja viisakad. Märkamatult sai minust nende raamatukogu lugeja. Lahkusin sumo-teemalise DVD ja raamatuga. Neil oli ka mingi film, kus Baruto näitlejana üles astus (kanadalast mängides!), aga see oli jaapani keeles ainult ja mingis tundmatus formaadis, nii et jäi maha. Aga Baruto on jaapanlaste seas ikka tõesti populaarne - see polegi eestlaste enesemüüt. Nüüd on siis nii Japan Foundation kui ka kohalik kogukonnakeskus koostööst huvitatud. No mis meil saab selle vastu olla!
Jaapanlaste juurest rändasin Ossingtoni jaama lähistele ühte võimalikku Estonian Music Weeki kontserdipaika üle vaatama. Kolmapäeval lähen teist kaema ja siis teeme otsuse.
Tagasi südalinna jõudes läksin jaapanlaste omletti sööma. Mõtlesin, et kui selle tuisuga ka sisse ei pääse, siis pole lootustki. No lastigi üle läve. Jõudsin ka veidi enne kõige magusamat õhtusöögi aega. Okonomiyaki oli tuntud headuses.
Siis silmad jälle pilukile ja nina kodu poole. Nüüd hea sooja sohva peal tuule ulgumist kuulata. Ja lund muudkui tuleb.
... midagi öelda tänase kohta. Päev otsa tööd vihutud, ei viitsi sellest enam kirjutama hakata.
Voodiraamatuks sai Kaplisnki "Isale". Üritasin lugeda Marina Stepanova "In Memory of Memory", aga ei läinud käima sugugi. Ära tüütas see vene värk. Läheb ootele.
Täna siis see päev jah, et kiidame endid ise. Sotsmeedia tuletas meelde. Muidu vist ei meenukski, sest ajalukku on vajunud see tähtpäev minu jaoks küll. Ei tunne mingit nostalgiat ka, punased nelgid kipuvad vägisi meelde tulema sellega seoses...
Muidu oli töine päev. Viimaks sain kontakti ka jaapanlaste kultuurikeskusega. Baruto visiit võtab jumet.
Õues tali. Tegin pika tiiru läbi pargi. Seal oli päris kena: valge lumi, madal õhtupäike, koerad ja nende omanikud. Päev on päris pikk juba. Siin keeratakse pühapäeval kell ära - siis on õhtud veel pikemad.
Pole kindel, kas me päris sellised oleme, aga naljakas on küll.😜
... ja silmad pulkas. Pool päeva töises arvutis. Jah, kodus läpakaga töötades on asend parem, kui siin laua taga istudes.
Lõuna ajal Biblio Klubi aastakooslek. Mälestasime eelmisel aastal lahkunud nelja endist või tegevliiget. Kurb.
Väljas sirab märtsipäike, aga muruplatsidel lösutavad väsinud hanged. Kevadeni läheb veel aega.
Millegipärast meenus selline luuletus, PER, eksole.
Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.
puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää
Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkedevaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.
puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää
Puudel õitsesid leevikesed,
aknaklaasidel jää.
..., siis keelad ära? E-valimised näiteks. Aga kui ei saa aru, kuidas raha seina sisse saab, kas siis jätad raha võtmata? Või kui ei mõista, kuidas sisepõlemismootor töötab, siis autoga ei sõida? On ikka huvitavad tüübid. Ja kohale muidugi ei lähe, kui kutsutakse, et tulge, me seletame. Tõesti-tõesti: oska võita, aga oska ka kaotada.
Aga nüüd pead tuulutama. Päev kipub jälle peavaluga lõppema.
Täna tööpäev. Oli inspireeriv õpituba. Tekitas taas tahtmise kirjutada, aga nö lõbukirjutamiseks pole vaba energiat.
Refil Eestis suur valimisvõit, Kaja Kallasel eriti silmapaistev tulemus. EKRE küll teine, aga võrreldes eelmise korraga kaotas mandaate. Kõige suurem kukkumine Keskil. Eesti 200 sai parlamenti. Refil on, kellega koalitsiooniläbirääkimisi pidada. Hea, et see nii läits.
Reede hilisõhtul oli väga kummaline ilm siin - lisaks tuisule äike, müristamise ja välgutamisega. Hommikul välja minnes avanes selline vaatepilt.
Täna on ringi sebimise päev. Ennelõunal kasulik koosolek Bloor St. Culture Corridori rahvaga Alliance Francaise´s. Baruto asi läks jaapanlastega käima viimaks ja mitmeid muid kasulikke jutuajamisi toimus.
Üks uuem tegelane soovitas meil vähem koosolekuid pidada ja GoogleDocsis infot jagada. Ettepanek hääletati viisakalt, kuid kindlalt maha. Me kõik tahame vahelduseks ekraanidele ka inimesi näha ja need poolteist tundi on väga kasulikud mitte ainult info vahetamise mõttes, vaid pakuvad ka võimaluse omaenda peas/plaanides korda luua ning kivi taha kinni jäänut paigast nihutada. Väga inspireerivad koosolekud, sest koos on põnevad inimesed. Ohtlikud ka - võid vabalt mõne uue projektiideega lahkuda sealt.
Tagasiteel näitasin jaapani tüdrukutele meie saali ja muud, mida G-korrusel leida. Leiti, et oleks hea saada põhjalikum tuur Japan Foundationi rahvale. No mis mul selle vastu võiks olla! Eriti, kui nad aitavad meil tuluõhtule mõne muusiku leida ja garanteerivad, et nende esindus eesotsas konsuliga ka üritusele tuleb.
Varsti on oodata kahte ringireisivat eestlast, kes otsivad turvalist internetiühendust, kust kaudu oma kodanikukohust täita ehk siis e-hääletada. Seda väikest asja saan ikka pakkuda. Endal see töö juba tehtud.
Reede ööseks lubatakse uut lumemöllu. Tali saab vastu kevadet hoo sisse. Enam ei tahaks nagu.
Ja muud polegi öelda. Eilsele Zoomi zumbale tuli neli inimest. Nadi tulemus, aga neil, kes tulid, oli lõbus. Endorfiinide tase tõusis mühinal. Ja palavik päris haiguseks ei keeranud. Hea.
Täna tuli uudis, et Jaan Muna on lahkunud parematele jahimaadele. Kalju Konsin läks juba jaanuari lõpus ja Vahtralehe Agnes on paljudel vist koguni meelest läinud. Kas pole ühtegi Tartu vaimu kehastust enam ringi liikumas? Vahest on keegi asemele tulnud? Ma ju ei tea, sest pole ammu saanud nendel näituste avamistel ja muudel kultuursetel üritustel käia, kus kõik eelpool nimetatud ikka platsis olid.
Siin tavaline töömehe elu. Eile pikk päev Tartus, täna kodus. Õhtul J. Zoomi zumba.
Pärast seda, kui kuulsin telefonitsi, et eilsed Eesti külalised olnud Ehatares koroonahaigega kohtunud, tõusis mulgi kerge palavik. Ja kondid on valusad. Mis värk, kas jälle tõbine? No ei! Pole aegagi. Saame näha, mis seis homme on.
