Rekamehed hoos

Rekamehed on terve nädalavahetuse Ottawat ummistanud ja ei ilmuta lahkumismärke. Ei tahaks küll seal kandis elada praegu, kui tuututatakse ööl ja päeval, poed ja muud inimeste jaoks olulised kohad on suletud. Lammutamiseks pole läinud, aga huligaanitsemist ikka jaguvat. Politsei püüab olukorda mitte eskaleerida, aga kui tavakodanike turvalisus kannatab, sest protestijaid ei taheta ärritada, siis nii see ei peaks olema.

Koroonasse jäänud Trudeau mõistis pättused ja vihakõne hukka ning süüdistas rekkajuhte innustavaid konservatiive ühiskonna lõhestamises. Viimased omakorda lajatavad liberaalidele, et inimesed on lukustamisest väsinud, majanduslikult ja vaimselt hädas. Sarnane retoorika ja madin kui Eestis.

Väidetavalt on 90% Kanada rekameestest vaktsineeritud, st et möllumehed tulevad ülejäänud 10% hulgast. Kui see proportsioon kehtib ka ülejäänud rahva kohta, siis tekib küsimus, et miks peaks 90% inimesi 10% meelepaha pärast kannatama. Või ei tohi niimoodi küsida? Vähemustel ju ka õigused. Õigus sõimata ja mälestusmärkidele urineerida? Kodutuid ja nende abistajaid ahistada? Haakristilippudega vehkida? Keeruline värk see demokraatia.

10 miljonist Kanada dollarist on nüüdseks umbes miljon GoFundMe kaudu kogutud toetusrahast meeleavalduse korraldajatele üle antud. Ülejäänut veel uuritakse, et kes ja kust õigupoolest annetas.

Selline rahulik Kanada meil siis siin. Mul oli tihe töine andmine. Päevad lihtsalt kaovad käest. Kaks päeva pole õue saanud.

Prohmakas

Saatsin täna emaili inimesele, kelle silmadele see mitte mõeldud polnud. Püüdsin olla eriti ja ekstra ettevaatlik, aga juhtus just see, mida püüdsin vältida. See neetud gmail näitab ju vahepeal initsiatiivi üles ja lisab omalt poolt adressaate ja kui sa seda ei märka, siis... Ei saa asjaolusid avada, aga tunne on sant. Ma ise saaksin kogemata-adressaadile kõike öeldut vabalt ka näkku öelda (õieti olengi seda teinud juba), aga asjasse puutub ka muid inimesi, kes vahest pole väga õnnelikud, et nende öeldu sellisel viisil avalikuks sai. Merkuur on ikka täiega retrograadne. Ei julge täna üldse nokka lahti teha enam, kes teab, mis konn sealt välja kargab. Vaiki, õnnetu!

"Pääsukese" filmi saime näidatud ja Hardi Volmeriga jutud räägitud. KH oli kindel tugi, mille eest talle palju tänu. R-st tunneme ikkagi suurt puudust, midagi pole öelda. Aga mingu tal hästi, kus iganes ta nüüd ka ei tegutseks või toimetaks.

Lõpetangi nüüd, enne kui midagi kohatut ütlen jälle. Vaikimine kuld.

Kooserdama, lonkima või uitama?

T. jagas eile kadunud T. poja artiklit "Sirbis - "Kooserdamise kiituseks". Inimgeograaf artuleb selle üle, millised kulgemisvõimalused on jäetud inimestele linnakeskkonnas, kus liiklus ja liikumisrajad on seatud sõidumasinate järgi. TT: "Me peaksime jalakäija asemel rääkima hoopis uitajast või kooseradajast, mis on jala käimisele omasemad terminid. Jalakäija on väga tehniline ja spetsiifiline termin. Uitaja või kooserdaja annab paremini edasi kõndimise paindlikkust, ennustamatust ja nauditavust, millest Frédéric Gros ka eesti keelde tõlgitud raamatus „Kõndimise filosoofia“ nii elegantselt kirjutab."

No ma ei tea, uitamine ei võrdu minu meelest küll kooserdamisega. Viimasel on mu jaoks tugevalt halvustas maik man. Lapsele, kes köögis askeldavatel emandatele ette jäi, öeldi: "Ära kooserda jalus" või "Mis kooserdad siin". Nii et kooserdamist ma küll kiitma ei kipuks... Aga võibolla mõnes muus peres või Eestimaa otsas oli kooserdamise tähendusväli teine? Uitama - jah. Luusima - kah. Aga kooserdama - no ei.

Siis vaatasin etümoloogilisest sõnaraamatust, et kust see "kooserdama" üldse tuleb, ja näen et sõnatüvi on alamsaksa päritolu:
koos : koosi : koosi 'sõidusuund, kurss'
◊ kooserdama
← alamsaksa kōrs 'suund'
● liivi kūož 'koht, paik'
vadja koosi 'komme, harjumus'
soome kuosi 'mood; kuju, vorm; muster'
isuri koosi 'komme, tava'
Alamsaksa sõna on ladina keelest laenatud, ← ladina cursus 'jooks'.

No ei läinud palju selgemaks see asi, aga huvitav on sõnu sõeluda. Tuleb välja, et eestlastel on päris palju sõnu sihitu liikumise kohta. Saab ju veel ringi konnata, hulkuda ja tuiata, aga ka kulgeda, rääkimata hängmisest.

Aga selge on, et Ottawas Parlamendi mäel oli täna tuhandeid kooserdajaid, kes tulid veokate "vabadusmarssi" uudistama. Sõjaks õnneks ei läinud ja ehk ei lähegi, sest nüüdseks on pimedus peaaegu käes. Aga poed ja muu elu pandid piirkonnas seisma, sest mine kooserdajaid tea.

Kes soovib, loeb kooserdamise lugu siit.

Hirsa-harsa

Just selline päev. Sahmid erinevatel teemadel, aga edasi eriti ei jõua. Küll aga sai Tartu 2024 seltskonnaga tulus koosolek peetud hommikul. Ja tegelikult sain ikka ka Kanada pensionäride klubi ettekannet teha veidi. Nad on seda juba mitu kuud planeerinud. Aina vahetame kirju peaorganisaatoriga... Mõnel paistab palju aega olevat. 😜

Lõuna ajal lükkasin koogi ahju, sest õhtul tulevad KS ja J lahkumisvisiidile. Noortel ongi aeg tagasi Eestisse rännata. Kutsusin ka L ja V, et noored ikka ka noori inimesi näeks, mitte ainult tädikesi. Viis inimest on täiesti seaduse piirides ka.

 Ja siis on laupäev ja siis pühapäev, mis on sedakorda tööpäev.

Rahva seas jälle

Täna sai tööl käidud. Siis jooksuga apteeki, enne kui uksed kinni kukuvad. Nüüd kodus ja näljane. Ei jaksa pikalt heietada.

Õues puistab kerget lumekest ja on mahe talvailm. Lugesin ilmauudiseid ja kulmud liikusid pealaele: mis, 18C sooja tulemas!? Aga ei ole mitte. Järgmise nädala jooksul tõusevad temperatuurid 18 kraadi võrra hoopis. On loogilisem küll... jaanuar ju, lume värvi.

Abivalmis lugejale aitäh

T. oli nii armas, et saatis täna Paul-Eeriku luuletuse eesikeelse täisteksti. Aitäh! Tõsi ta on, originaalkeel võiks ikka kõlama jääda. Nii seel lugu siis käib, kirjutatud 1968. Samas Loomingu numbris veel häid tekste temalt, aga ka Betti Alverilt.

Palve

Nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus
    armastada saatust
    vältida vägivalda
ja ära tunda paratamatus paljude hulgas
    kes teevad jõuga ette tema näo

    paratamatus ma olen sinu laps
    paratamatus see pole sina kes suretab
vaid vägivald vägivald vägivald
    nüüd anna jumal jaksu seda uskuda

kannatused pesitsevad mälus
koergi ei näri läbi pärilikkuse ketti
    kuid hoopis muu on joosta siinsamas juhuste sajus
    kuid hoopis muu on joosta siinsamas juhuste sajus
ja millest tahes õppida tühjust ja suuremeelsust

paratamatus siin on mu teine käsi
teise andsin sulle siis kui sündisin
paratamatus anna mulle käsi.

 

On olnud päikest, lund ja külma. Eile tegin pärast tööd kiire õuetiiru, aga täna vist ei jõua. Õhtul esitleme oma uuenenud brändi. Enne seda veel tegemist. 

Ontariosse jõudis suurte veomasinate rivi, suunduvad Ottawasse, protestivad meetmete vastu. Peaorganisaator on nüüd ähmis, kas asi viimaks käest ei lähe, manitseb inimesi rahumeelsusele, aga emotsioonid kiskuvat kuumaks. Viidatakse murelikult möödunudaastasele USA Kapitooliumi ründamisele, et kas ei või juhtuda, et...

    paratamatus ma olen sinu laps
    paratamatus see pole sina kes suretab
vaid vägivald vägivald vägivald
    nüüd anna jumal jaksu seda uskuda

Õnnelikud vanurid

Täna võis lugeda sellist artiktlit kandalaste vaimse tervise kohta ehk siis sellest, kuidas oleme koroonaajastul hakkama saanud. Minu grupist, naised 55+, on õnnelikumad vaid mehed 55+. Ehk siis et vanemad inimesed saavad olukorraga paremini hakkama. Hommikune kohtumine rõõmsameelse Biblio Klubiga kinnitab seda tõika. Vaid üks kümnest kanadalasest ütleb, et ta on parasjagu õnnelik ja kõige õnnetumad on ontariolased, sest siin on piiranguid kõige kauem olnud.

Hakkasin eile "Suurt tuba" lugema, no ja jälle... Kui hea raamat! See viimane siis tsitaat, exole? Kes mäletab, see naerab. 😏 Nende "Apelsinide" puhul ei saagi aru, kas naerma ajab see, et mäletad, kui kõvasti kunagi naerdud sai või naljad ise. Aga vahet pole, peaasi, et ajab. Vanaduse üks eelis ongi see, et nii palju on mäletada, halba ja head. Kui parasjagu pole just tipphetk, siis tead, et see läheb mööda. Tipphetkedega sama lugu. Nii et on nagu on ja kõik läheb mööda. Veidi triviaalsusi siis jälle siia, sorry!

Aga "Suur tuba" ON hea. "Seltsimees laps" meenus veidi, aga see uus asi on ikka täitsa suveräänselt hää.

Veel lund

Täna tuleb veel kuni 10 cm lisa. Pärastlõunal hakkas sadama ja laseb ilmselt läbi öö.

Tööpäev läheb pikale, õue ei saa. Kole palju asju ootab rivis. Muudkui teen otsast, aga teise otsa tuleb aina juurde.

Aga Loone raamatu sain eile läbi. Mulle tõesti meeldis. Ei teagi nüüd, kas jätkata Juta Kivimäega või võtta vahele David Vseviovi "Onu Moritza sõnaraamat". Juuditeema jätkub nii või teisiti.

Meil olevat ka nädalavahetustel suured antiväkserite meeleavaldused olnud siin, küll jalgadel, küll ratastel. Viimased olevat püüdnud kiirteedel liiklust takistada. No mis kasu sellest küll olema peaks? Kes võidab anarhiast? Keegi kusagil kindlasti, aga mitte ühiskond tervikuna. Arumaisaa..

Läheks seepeale õige luuleliseks. Seoses Paul-Eeriku 80. sünnipäevaga on mitmed tema luuled peas ringi keerelnud Ja ühe algus kummitas kangesti, aga ei leia veebist selle eestikeelset täisteksti, küll aga on olemas ingliskeelne tõlge: 

Now grant me God the strength to run through the rains of chance,
and to recognize necessity among the many
who try to fake her face

suffering nests in the memory
not even a dog can chew through the chain of heredity
but it’s quite a different matter to run right here through the rains of chance
but it’s quite a different matter to run right here through the rains of chance
necessity, give me your hand

necessity, here is my hand
I gave you the other one already at birth
necessity, give me your hand

Eestikeelne hakatus siis selline:

nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus
ja ära tunda paratamatus paljude hulgas
kes teevad jõuga ette tema näo...

Sellega passibki täna lõpetada. Või OK, olgu lumesadu ka lisatud.

Turvaline rutiin

On olnud turvaliselt rutiinne pühapäev perejuttude, pargitiiru ja maniküüriga. Isegi shopatud sai. Ja nii ongi hea: ei pea kusagile minema ega midagi erilist tegema. Kulged lihtsalt. Pesu on vaja triikida, aga telekaga taustal on seegi puhkus.

Pargis uurisin vanu tuttavaid puid ja püüdsin meenutada, kuidas need maikuus välja nägid. Või siis juulis. Või siis oktoobris... Rajad on enamasti jääkorpas kõik. Suuremad tänavad on puhtad, aga mujal pead nina ette vaatama, et ei libastuks või mõne kühmu otsa ei komistaks - kõnniteid ei puhastata kuigi suure hoolega. Aga päris uisuväli pole, annab liikuda küll. Hommikul puistas korraks isegi värsket lund, päris tihedalt, aga mitte pikalt. Hoopis päike tuli välja. Päikeseprillid jäid jälle koju... Need käivad suvise rutiini juurde. Ka uus nädal tuleb talvine.

Raamatukoi

Täna olen paadunud raamatukoi. Pärast kolmapäevast raamatuklubi hakkasin lugema Loone Otsa "Armastust" ja see on mu nüüd neelanud. Valisime selle ka järgmise arutelu teemaks. Lubasin kähku läbi lugeda, et saaks järgmisele edasi anda, aga see pole ainus põhjus, miks lugemine säherduse hooga edeneb. - raamat ise on. Vaata Loonet, või niimoodi kirjutabki! Uhke värk. Teine rommanivõistluse juudi-teemaline võidutöö, Juta Kivimäe oma, on mul ka olemas. Selle võtan järgmisena ette.

Välisilmas täna midagi peibutavat ei märganud. Käisin toidupoes ja tegin tiiru ümber kvartali, see oli kõik. Siis tagasi koju lugema. Nüüd lähen teen vahepeal kaerahelbepätse ja plovi, et siis edasi lugeda.

Aga eilne retk viis mind ja S-i New Marketisse. RS oli ammu endale külla kutsunud ja kuna tal varsti jälle Eesti-reis ees ja seal festivali idee arendamine kavas, oli meil vaja tööjuttu rääkida. Aga räägitud sai ka kõigest muust. Kanadalikult kirju seltskond: lisaks ühele nö päris eestlasele ja itaalia-saksa taustaga kanadalasele üks Eesti venelane, kaks Eesti juuti ja kirju valik viimaste järeltulijaid, keda küll kõiki võib vist juba kanadlasteks pidada. Koer Lili pealekauba, selline väike kassisuurune kröömuke, kes lahedasti sülle ära mahub. Suurema osa sellest neljast tunnist veetiski ta mu süles - mõnus. See aasta on tõesti väga seltskondlikult alanud.

Ilm püsib külm, isegi lumi on pidama jäänud. Hea.

Väljasõidukoosolek

 ... kujunes üksiti meeldivaks seltskondlikuks koosviibmiseks. Nüüd toss väljas, sest nagu korduvalt öeldud: pole harjunud enam nii palju suhtlema live´is. Sõnade tegemise norm on tänaseks täis. Homme uus päev ja uus norm.

See magus sõna vabadus...

Ja Ford rõõmustaski rahvast lubadustega, et 31. jaanuarist võivad toidukohad, kultuuriasutused jmt piiratud mahus lahti minna. 21. veebruaril toimub järgmine hüpe, veelgi suuremat vabaduste poole, ja siis 14. märtsil veel üks. Paistis õige optimistlik olevat see F., teatas, et omicroni hullem rünnak on möödas, aga kõik ei usu teda. Elame, näeme. Ehk siis: kes elab, see näeb.

Õues tõsised miinused, ei viitsigi sinna minna. Talv teeb füüsiliselt laisaks. Kui valges välja ei jõua, siis pimedas enam ei viitsi. Täna nii läks. Hea tööhoog oli.

Eesti valitsus sai energiahindade kompenseerimise vaidlustega ühele poole selleks korraks, aga Vene mure on päris tõsiseks läinud. Lääne juhtidelt tuleb kummalisi, tükati vastuolulisi teateid. Ei tea, mis sest asjast saab niimoodi...

Aga üks British Columbia naine sai meteoriidiga peaaegu vastu pead. Oli teine voodis õndsa und maganud, kui järsku - boom! - ja miljoneid aastaid vana meteoriit lebas tal padja kõrval. Nii küll ärgata ei tahaks, või mis. Keda huvitab, see loeb lugu siit. 

Meil siin on sula- ja külmapoiste loomingulise koostööna valminud sellised taiesed.

Õhku!

Nüüd ma nõuan küll värsket õhku. Peab õue minema. Ei saa toanurka ära kopitada. Väljas voolavad sulaveeed ja päike piilub pilve varjust. Selline lühiajaline talv meil siis siin. 

Eile lõpetasin Õnnepalu. See "Palk" oli eriti aus ja valus raamat. Varem lugesid ridade vahelt tema depressioonist ja suitsiidimõtetest, nüüd oli see kõik sõnadesse valatud. Ja tuleb tunnistada, et see depressiooniasi on ikka üks väga universaalne asi... On hea, et keegi sellest niimoodi kirjutada võtab. Ise ta ütleb küll, et see ei nõua julgust, aga nõuab ikka küll. Nii kirjutamine kui avaldamine. Või on ennast kirjanikuks kirjutanud inimese suhe avalikkusega sedavõrd teistsugune, et...?

Täna õhtul tuleb raamatuklubis jutuks Eia Uusi "Tüdrukune". Need kaks raamatut hakkasid mu peas dialoogi pidama, naishääl ja meeshääl, halastamatult ausad... Huvitav õhtu saab olema. Osad prouad on juba Uusi raamatust shokis, aga vahest aitab arutelu nad shokist välja. Ehk jõuame kaugemalegi?

Urus

Tööpäev venis pikale ja õues ikka lumesegadus, nii ei hakkagi sinna minema täna. Eile sai treenitud küll. Istun urus. Aga juurde pole täna sadanud.

Biblio Klubi rahvaski rääkis hommikul lumeviskamisest peamiselt. Ametlikud uudised keerlevad ka lumeuputuse ümber. FB sõbrad trumpavad üksteist fotodega üle, et kelle oma on kõige ekstreemsem. Lennujaam ja linnaliiklus pole tavarütmi naasnud. Mõned õnnetud olid eile kaheksa tundi kiirteel istunud. Canada Post ei saa posti vedamisega hakkama. Seevastu kerkib rahva seast esile uusi kangelasi. Ühte neist võite näha siin.

Aga energiahinnad pole meil teemaks. Eesti uudistes muust enam peaaegu ei räägitagi. No Vene karu kardetavast sõjakäigust ikka ka, paraku. Päris imelik, et räägitaksegi päris sõjast... Miks nad ometi ei jäta? Või peaks ütlema "tema"?

Mede pealik Ford teatas täna salapäraselt, et nädala lõpupoole on toredaid teateid tulemas. Et kas mingid piirangud leevenevad? Numbritest ei oska enam midagi välja lugeda, sest lumetuisk on testimisvõimekust veelgi alla viinud: täna ainult 7086 uut juhtu ametlikult. Ontarios siis. Ja 38 surma. 

Uudistes manitseti varusid hankima juhuks, kui peaksid haigeks jääma. Mingid varud ju on ka, aga tegelikult peaks sellele mõtlema tõesti. Sellisel segadusteajastul ei tahaks ju tuttavaid kiusata ja poodidel olevat paaripäevased ooteajad. Polegi veel endale toitu poest koju tellinud. Peaks proovima kunagi.

Aga nüüd lähen olemasolevaid varusid hävitama. Õhtusöögiaeg. Frikadellisupp istub rõdul lumehanges. Ja mitte sellepärast, et ma energiat kokku hoiaks, vaid seetõttu, et külmkapp on liiga täis. Nii et ehk ikka ei ole vaja varusid täiendada.

Lumemöll

Õhtul hakkaski lund sadama, puistas peenikest, aga hommikuks olid rõdul hanged, sellised.

Lubasin arhiivinaistele, et olen hommikul kell 10 Tartus platsis, otsin neile kaste ja teen laua lagedaks, et nad sinna tegutsema mahuks. Retk, mis muidu võtab max 20 minutit metrooga, oleks täna kujunenud kordades pikemaks.

Kohe kodumaja taga  läksin ümber. Sissesõiduteed olid ju lahti ajamata. Mõned jäljeread küll kulgesid läbi hangede, aga kui ma üritasin nende järgi minema hakata, kadus tasakaal ja panin vasaku käe maha, samal ajal paremat jalga kaunilt tahapoole sirutades. Õnnestus püsti jääda, kuid käsi kadus peaaegu õlani lume sisse... See võis päris huvitav piruett olla. Nali tuli näkku ja rühkisin edasi. Mul on tublid ülepõlvesaapad, mis ka niiskust peavad. Nendega on mõnus lumesahka mängida küll, aga see sahk liigub aegluubis - hoogsa paigaljooksu tunne tuli.

Charles´i peal oli üks auto lumme kinni jäänud. Rattad käisid ringi, aga ei saanud ta ei edasi ega tagasi. Sama Haydenil, ka seal oli üks totaalselt kinni jooksnud. Autojuht läks läheduses töötava kojamehe juurde labidat laenama. Sai ka.

Higi otsa ees jõudsin viimaks metroosse. Ei olnud mingit tahtmist jala Tartusse minna sellise lumeuputusega. Metroos järgmine probla: mingid jupid mõlemal metrooliinil kinni. Õnneks mitte need jaamad, mida mul tarvis. Aga aega kulus. 

Spadina jaamast väljudes nägin järgmist ukerdavat sõiduautut. Ja siis Blooril veel ühte. Selleks ajaks taipasin, et minusuguseid segaseid, kes kodunt välja ronisid, peaaegu polnudki - tänavad ja metroo peaaegu inimtühjad. Madison Avenue tundus olevat üldse lahti ajamata. T. müttas maja ees sahaga, mis keeldus käivitumast. Tartu esine polnudki kõige hullem, esimene raund oli vist labidaga ära tehtud.

Kontor oli tühi kui kell - mitte ühte hingelist. Olimegi T-ga ainsad, kes ennast kohale vedasid. T. oli üritanud kõigepealt metrooga tulema hakata, aga see oli tol hetkel üldse seisnud. T. läinud siis koju tagasi, kaevanud auto lumest välja ja tulnud sellega.

Müttasin mitu tundi arhiivis, kuni kere läks heledaks, aga lõunat süüa ei saanud, sest ka Master´s oli lume tõttu suletud. Möllasin siis veel veidi tahtejõu peal, aga pidin kella neljaks koju jõudma, et Zoomi koosolekule jõuda (ja enne seda midagi põske pista). Tagasiteel olid mõned tänavad juba enam-vähem lahti aetud, aga kõnniteid leidus igasuguseid. Neid, kus labidamees käinud ja neid, kus soolamees puistanud, aga peamiselt muidugi neid, kus käinud vaid mõned minusugused ogarad. Kus kõnniteed päris läbimatud, seal pidi sõiduteele minema. Meie naaberehituse juures pidin leidma viisi, kuidas mööduda lummetuisanud turvakoonustest (teate küll, need, millega aeg-ajalt sõiduteedel liiklust kinni pannakse). Need olid lume sees upakil kui purjus päkapikud... Aga mööda sain ja ümber ei läinud! 

Kokku lubati 40-60 cm lund. Hetkel peab vahet, aga sellega vist ei jää. Koolid, mis pidid täna kontaktõppesse minema, on kinni. Suletud on ka suuremad ostukeskused ja vaktsineerimispunktid. Posti ei tooda. Elu seisab.

Aga no küll on ilus valge lumi! Ja see teistmoodi õhk! Ja kui värskeks ja reipaks see lumes müttamine tegi! No mulle ikka meeldib. Mozhet bõt ja dura, a mne ndravitsa! 😎

Kukesammud

Päevad lähevad tasapisi, kukesammu võrra pikemaks. Nentisime seda täna õekesega juttu puhudes. Isegi Eestis olevat juba valgem. Need sammud, mida kuked teevad, pole mitte ainult lühikesed, vaid ka kuidagi uhked, et mitte öelda uhkustavad. Mingit uhkust selles tasases kevade poole tatsamises küll pole. Nagu öeldud, täna ööseks lubab hoopis 25 cm lund.

Aga tasapisi liigume ka pulmade poole. Juuli lõpus on oodata L. ja V. pulmi Torontos, mis on kaks aastat ootama pidanud. Ja täna tuli kutse KP-lt ja E-lt - neil pulmad juuli alguses. Veel üks põhjus suvel kindlasti Eestisse minna. Tuju läks kuidagi väga rõõmsaks selle uudise peale. Tegin kirka päikese paistel kiirel sammul pargitiiru, et pakane naha vahele ei jõuaks pugeda, ja kujutasin ette suviseid kohtumisi armsal isamaal... Heinamaa, lilled, päikesepaiste... Lootma peab.

Aga nüüd läks pärastlõunane croissant praeahjus soojaks. Tuleb seda nautima hakata. Pühapäevase Aroma Cafe asemel siis kodusohval. Raamatu kõrvale. Tassikese teega.

Külalised

Arhivaarid kohal. Reis läinud ladusalt. Lennujaamast kaasa antud testi õigesse paika toimetamisega oli väikseid probleeme, aga saime neistki jagu. Mitu tundi mõnusat juttu mõistlike inimestega. Nii sai lõunast märkamatult õhtu. Viimased nädalad on uskumatult seltskondlikud olnud. 

Õue pole saanud. Seal üsna külm, -13C. Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva hakkavat lund tulema. Või nii nad hoiatavad.

Ontarios täna üsna stabiilselt 10 732 uut juhtu, surmade arv on tõusnud 43ni.

Reede

Tihe tööpäev kodus ja kontoris. Õhtul K. juures juukseid lõikamas. Väljas -7C ja vinge tuul. Brr! Aga hea oli koibi sirutada ja pitkad matkad teha. Õnneks on reede.

Kas arhivaarid jõudsid kohale? Vaja kirjutada.

Aru ja anne

Ei maksa liiga palju tööd teha, aruannete kirjutamisele kulub kõvasti aega. Sellise õpetussõna võiks seinale kirjutada. Tänase päeva tõdemus. 😎 

Aga oli väga tore hommikul Eesti kolleege näha. Tunnen nii väga puudust meie päriselu kohtumistest. Eks me näe, vahest õnnestub sel aastal suvekool ära pidada ja saame ometi kord jälle kokku.

Kaks päeva pole õue pääsenud. Nüüd lähen. Kell hakkab viis saama, aga väljas veel peaaegu valge.

Koroonalaine jätkab tõusu. Ilmselt pole lootust, et 26. jaanuaril provints lukust lahti läheb (mis oli esialgne plaan). Immunpuudulikele inimestele hakatakse alates homsest tegema neljandat vaktsiinisüsti, kui eelmisest on 84 päeva möödas.

Üle pika aja ka midagi temaatilist sotsmeediast. Teen ikka tasapisi korjet. Siin Bank of Canada töötajad kogunemisel, kandmas oma tavapärast Zoomi koosoleku riietust.

Unetus

Eile lõpetasin tohutu peavaluga. Kas miski vallandas migreeni? Pähklid? Sellise peaga pole võimalik magama jääda. Võtsin pool unerohtu - ei midagi. Võtsin veel pool - sama lugu. Kolmas poolik lõi nuiaga pähe, jäin magama. Aga hommikul oled sellest kõigest sooda. Õnneks on terve päev koosolekuid peetud, see ei lase unel peale tulla. Aga nii see on: unerohi annab sulle küll unetunnid, aga mite puhanud tunnet. Kui saad poole tabletiga hakkama, on kõige parem, siis on järgmine päev üsna normaalne. Olen eluaeg kadestanud neid, kes vajuvad unne niipea, kui pea patja puutub. Ja neid, kes igas asendis magada saavad. Mulle pole seda imevõimet antud.

Huvitav on lugeda Õnnepalu öistest kondamistest ja kirjutamistest. Et kuna keegi kõige rohkem vaevleb ja mis moodi... Jah, öö võib olla sume salapärane sõber, aga ka kiuslik tumemeelne vaenlane. Peab temaga aupaklik olema.

Kanada PM ei paista nõustuvat Quebecki plaaniga kehtesteda mittevaktsineeritutele tervisemaks. Ontarios täna 9783 uut juhtu ja hüppeliselt suur arv suremisi - 46.

Nüüd veel kaks koosolekut ees ja õhtul veebis loeng. Läheb pikale. Õue ei saa. Seal plusskraadid tagasi.

Päris pakane

Jõudiski päris pakane pärale - öösel oli -20C. Päeval -10C kanti. Korraks sadas isegi lund, päris tihedalt, aga jäi ruttu järele ja palju valgemaks maailma ei teinud. Homme on plusskraadid tagasi.

Liiga pikalt on täna arvutis istutud. Selg, kael, silmad, kõik tunnevad seda ja on rahuolematud. Aga mis teha, kui on vaja vahtida seda ekraani. Püüan küll pause võtta, aga pole abi. Peab venitusharjutusi tegema.

Eile sukeldusin Õnnepalusse. "Palk". Tema raamatud saavad alati liiga kiiresti läbi.

Ontario kavatseb välismaalt medõdesid appi tuua. Quebeck teatab, et kehtestab tervisohiumaksu neile, kes on vaktsineerimata ja kel pole selleks häid meditsiinilisi vabandusi. Ontario koolilapsed lähevad järgmisel emaspäeval tagasi kontaktõppele, aga muu elu jääb lukku. Ontarios täna 7951 uut juhtu (ainult) ja 21 surma.

Pakane

Tali on Torontosse jõudnud, lumeta küll. Hoiatati ekstreemse külma eest, aga 9 kraadi miiinust ei tundu Eestist pärit inimesele ikka kuigi ekstreemseena Isegi kui see tunduvat tuulega nagu -20C. Ekstreemseks kisuks siis, kui oleks -20C ja tuulekülm lisaks. Võimaitea... Käisin Eesti Majas ja polnud väga viga. Tuleb korralikult riidesse panna lihtsalt. Aga lumi võiks küll tulla. Ja kui siis oleks pakane ka, vat siis oleks tore.

Töödest pole midagi erku lausuda. Töö on töö. On töö. Nüüd pime ja õhtu ja õhtusöök tahab söömist. Hernesupp.

Eaton Centre´is olla jälle antiväksereid nähtud suurema karjana (nii umbes 100 hinge). Ühe siinse juhtiva anti kohta väidetakse, et see olla tegelikult kaks vaktsiinisüsti saanud (ühe Edmontoni medõe info). Ja mainimata on vist jäänud ka see, et kui Ontario PM Ford kehtestab lockdowne ja manitseb rahvast vaktsineerima, siis tema vanem tütar Krista möllab sotsmeedias kirgliku antina. Nii need rindejooned peresid, sõpruskondi ja kollektiive lammutavad. Vist. Oh aeg. 

Ontarios täna alla 10 000 uue juhu ja 12 surnut.

Ei olegi midagi öelda

... selle päeva kohta. Pühapäevane rutiin: õejutud, varumisretk toidupoodi, söögitegu, maniküür koos hommikuse Anuga, triikimine. Nüüd võtan Dostojevski ette ja lõpetan ehk õhtuks ära. FB lugejate rühmakeses arutletigi täna tema üle. Et kas lugeda nooruses või vanemast peast. Ma ütleks, et nii nooruses kui vanemast peast. Kui kannatad lugeda. Aga mõistan, et on neid, kes ei suudagi. Kunagi keelesõber N. rääkis, et ta oli "K ja k" haiglasse kaasa võtnud, kui läks tütart sünnitama. Ei olnud õnnestunud kombo, nentis ise. :) Pole temaga ammu rääkinud. Küll oli kiire tööl, siis tulid eestlaste jõulud, nüüd venelastel pühad käes. Järgmine nädal?

Ontarios jälle üle 11 000 uue juhu ametlikel andmetel. Haiglasse satub üha rohkem inimesi, aga võrreldes Eesti tippaegadega (u 700) on siinne suhtarv rahvastiku suurust arvestades oluliselt madalam.

Anu Välba saatest inspireerituna jagan seda mõnusat juurtega hitti.

Kodused tudengilõunad

Veel üks uus tudeng on Eestist kohale jõudnud, vahetusüliüpilane A. Tartust. Pidid koos KH-ga mulle täna külla tulema, aga see jäi haigeks. Jutustasime siis A-ga omavahel. Pannkoogilõuna oli. See on jama küll, kui tuled nii kaugele, aga siin pannakse koolid kinni, st et saadetakse koduõppele. Kuna ka kõik muu on kinni, ei jäägi muud üle, kui tädikeste juures pannkoogilõunatel käia. Aga huvitav noormees oli ja põnevad jututeemad.

Õue täna ei saa. Nüüd juba pime ja hommikul tahtsid kodujutud rääkimist. Tiksume siis tubaselt.

Dostojevski on viimaks ometi põnevaks läinud. Ma ju laias laastus mäletasin ikka seda kuulsat lugu ja PT tõlgendusi samuti, aga detailselt mitte. Nii et üsna värskel pilgul loen. Tegelikult tahaks "Vendi Karamazoveid" hoopis üle lugeda. Või ka "Idiooti". Aga pärast "Kuritööd" teen klassikuga pausi, sest palju muud on järge ootamas.

Jõulud rändasid täna kappi. Tuba jälle tavaline. Millal see aasta kõige masendavam päev tulebki? See on millalgi jaanuaris, aga vist veel mitte. Aastavahetusest peaks veidi rohkem aega mööda saama, et masendus pärale jõuaks? Küllap meedia kuulutab. Seni püsib vaikus. Ja uue aasta illusioonid. Või mitte?

Testijad on hoogu sattunud: Ontarios täna 13 362 uut juhtu ja 31 surma. Nii et Kanada kohta see ei kehti, et omicroniga surmade arv ei kasva ja haiglate koormus ka mitte väga. Kui eile oli koroonaga haiglas 2472 ontariolast, siis täna juba 2594. Positiivsete testide protsent on 26,6 pealt 30,6 peale kerkinud. Ja kui veel mõne aja pärast öeldi, et tegemist on neljanda laine jätkumisega, siis nüüd räägitakse ikka juba viiendast lainest.

Esimene nädal - tehtud

Ja jõuad vaevalt ringi keerata, kui pead nentima, et jaanipäev käes, exole. 😜 Aeg lendab ja need teised sõnad... Järgmine nädal on koosolekuid tuugalt täis juba praegu, aga karta on, et tuleb lisa. Oleks üks paralleelne aegruum, siis selles võiks ju kirjatöid teha, aga pole. Nagu ka kloonimisteenust. Peab kuidagi toime saama selles ühes aegruumis ühe lihakehaga.

FB raamatusõprade nurgakeses oli naljakas arutelu Õnnepalu teemadel. Jutujärje algataja kurtis, et ta ei suuda neid heietusi lugeda, sest midagi ei juhtu. Seepeale teatas Õnnepalu fänn, et talle just sobib see palukesi nokkivate linnukeste vahtimine läbi kohvikuakna. Seltskond jagunes seepeale kiiresti kaheks: need, kes vahivad linnukesi ja need, kes ei vahi. Mõttevahetuse algataja võrdles Õnnepalu mõtisklusi argipäevablogidega, selle vahega, et kui actionivaest blogi loed lühikeste juppide kaupa ja see on OK, siis Õnnepalu raamatuid tahaks nagu muidki raamatuid suuremate ampsudena manustada, aga see ei lähe mitte. Siis ma mõtlesingi jälle Sinu peale, armas lugeja, et mis Sind küll siia tagasi toob. Mingit actionit ei ole. Isegi Õnnepalu mitte. Keegi vehib lihtsalt  tööd teha ja loeb kohvikus raamatuid (kui lubatakse) või pargis oravaid (kui valges kohale jõuab). Aga kui Sulle kõlbab jupikaupa lugeda, eks ma siis sirtsutan jupikaupa juttu juurde.

Statistikat küll enam iga õhtu ei viitsi fikseerida, sest Ontario testimisvõimekus näikse olevat 11 000 juures kinni jooksnud ja mis sellest ikka korrutada. Huvitavam on ehk teada, et positiivsete testide protsent on Ontarios üle 26 ja püsib juba kümme päeva üle 25.

Aga nüüd mudimisele.

Peavalu

Töötegemine ei sobi? Päev lõppes peavaluga. Kaelaharjutused aitasid veidi, aga mitte täiesti. Liiga pikalt arvutit vahtinud vist. Homme saab mudimisele. Aga aasta on käima läinud täie hooga tõesti. Kalender täitub koosolekutega. Mõned juba ka peetud.

Eile ei saanud muidu, kui pistsin nina Murakami T-särgi raamatusse... ja no ei saanud enam välja. Väike naljakas raamat tema särgikollektsioonist, mis on tekkinud mitte kogumise vaid kogunemise tõttu. Tunnen ennast kui tõeline groupie. Lemmikul sabas käia ei saa, aga iga trükitud killukese korjan kokku küll. Heh, vanuigi siis veel!

Õues vilksatab päikest jälle. Küll majade vahel loojuvana, aga valgus on kohe teine, helge. Külmemaks on ka läinud jälle. Väga kesiselt antakse sel hooajal talve.

Numbrid: Kanadas 2 428 328 juhtu (30 578 surma), Ontarios 841 371 (10 272), Torontos 240 405 (3763). Ontarios 13 339 uut juhtu (pluss kõik diagnoosimata tõbised) ja 20 surma. Meil kaks noort kolleegi kah haiged. Kergelt õnneks.

Keel vestil

Alles aasta teine tööpäev, aga keel juba vestil. Pool päeva kodukontoris, teine pool rahva seas. Liiga palju rääkimist väsitab.

Raamatupood Apollo rabas operatiivusega. 27. detsembril tellitud raamatud jõudsid täna kulleriga kohale, otse kodulävele. Mees uuris mu nime ja saatjamaad, tegi siis suured silmad ning teatas, et ta teab küll, kus see Eesti asub, tema niece õppivat praegu seal. Ise nägi ta välja nagu Indiast pärit inimene. No ikka teeb rõõmu, kui keegi geograafiat tunneb.

Õhtul leidsin postkastist ka Indigost tulnud raamatu ja nüüd olen kui laps kommipoes - millest alustada. "Kuritöö ja karistus" edeneb, aga aeglaselt, sest raamat on paks ja inimesed heietavad seal kole pikalt. 19. sajandil oli vist kõigil väga palju aega. Pooleli jätta siiski ei raatsi, sest huvitav on ju ka ja Dostojevskit lihtsalt ei passi pooleli jätta. Vahest nüüd need värsked "maiused" innustavad tempot tõstma klassikuga.

Koroonanumbrite kohta on öeldud, et ammu enam ei teata, mis need tegelikud numbrid on, sest testimistaktikat on muudetud ja testimisvõimekus kinni jooksnud. Oletusi ja prognoose püütakse teha positiivsete testide suhtarvu ja reoveeproovide põhjal. Kui Eesti võtab numbrite hoogsat kasvu üsna rahulikult, siis siin on ametlike uudiste toon pigem paanikast kantud. Tänane statistika vana kombe pärast: 2 389 712 juhtu (30 521 surma), Ontarios 828 032 (10 252), Torontos 237 536 (3752). Ontarios 11 582 uut juhtu ja 13 surma.

Tööpäev

Ei olnud pikka põdemist: võtad aga kirjakasti ette, hakkad vastama ja ongi tööhoog sees. Õhtul läks isegi veidi pikale, sest tegime S-ga kohvikukoosoleku, enne kui homme kõik lukku pannakse. Homme peab töö juurde minema.

Numbrid siin üsna uhked tõesti. Kolmel pühadepäeval, 1.-3. jaanuaril Ontarios kokku 60 089 juhtu ja 45 surma. Seal sees ilmselt ka varasemate päevade testivastuseid, mille töötlemine venima jäänud. Aegade algusest sellised arvud: Kanadas 2 321 252 juhtu (30 440 surma), Ontarios 816 450 (10 239), Torontos 234 534 (3747). 

Pühad läbi

Kuna Kanada annab nädalavahetusele langevad pühad töönädala arvelt tagasi, oli meil tänagi vaba päev. Pakasekrõmps ja päikeseline. Oli kena pargitiir. Isegi pingil kannatas istuda ja oravaid vahtida. Lumi pole õnneks liiga paks, need tegelased ei pea liiga pikalt kaevama, et oma peidetud varandusteni jõuda. Ilus päev.

Aga Ontario PM teatas, et provints lähebki lukku jälle. Kultuur, sport ja restoranid siseruumides kinni. Koolid koduõppele. Kõik, kes saavad, koju tööle. Plaaniline ravi seisma. Esialgu kaheks nädalaks. Põhjenduseks liiga hoogsalt kasvavad numbrid ja haiglate ülekoormus. Et mitmes laine siis? Viies? Kuues? Ontario statistikat ei leidnudki. Eks homme selgub tõde.

Vaikuseminutite praktikud alustasid enesehoiu teekonda. Minu tänane sõnum.

Läkski käima

See imeliku numbriga aasta 2022 ongi käima läinud. Märksõnadeks pere ja sõbrad. Kaugel ja lähedal. Päriselt ja virtuaalis. Parim viis puhata. Ja tunnengi ennast juba puhanumana. Kui suudaks tööaasta jooksul meeles pidada, et puhkus taastab jõu... Ja et oleks aega endale seda luksust lubada.

Täna sadas ilusat lund hommikupoolikul, aga kui ma viimaks õue jõudsin, oli sadu läbi. Kahjuks. Oleks nii väga tahtnud tunda lumehelbekesi oma ninaotsale maandumas... Eile õhtul sai seda ka. Või umbes nii. Tuli tihedat lörtsi, kui M. mind oma kodust metroojaama saatis. Lobjakas on vist selle sademe täpne nimetus. Võiks ikka mõnenädalane päristalv siia ka tulla. See nädal lubabki mõnel päeval (ja ööl) päris pakast.

Ahjus järjekordsed juurikad. Teine verivorstirõngas on käsil. Tahaks, et see juba otsas oleks. Liiga suured rõngad tänavu.

Numbrid on lakke läinud. Eile Ontarios 18 445, täna 16 714 uut juhtu. Kõigi aegade rekordid. Haiglaravile sattunuid õnneks väga palju juurde pole tulnud, küll on aga sajad meedikud ise haiged või karantiinis, nii et ei saa oma igapäevast tööd teha. Provintsivalitsus istub täna koos, et olukorda arutada. Rohkem piiranguid? Uus aasta, vanad probleemid. Aga oleks ka imelik arvata, et uus aastanumber mingeid äkilisi muutusi kaasa tooks. Elu läheb edasi omasoodu, exole. Vahest on lootus lihtsalt uus.

Head uut aastat, armsad inimesed!