Kevad algas Kleinburgis

Kevadhooaeg on ametlikult avatud. Väljasõiduga Kleinburgi. See on külake Torontost põhja pool, osa Vaughan`i linnast. Tunnise sõiduteekonna kaugusel Torontost. Küla asutas saksa päritolu John Klein aastal 1848.

Taolisi külasid ja väikelinnu võib siinkandis teisigi kohata, kus peamiselt ühe peatänava äärde on koondunud rodu ajaloolise moega majakesi, igas mõni poeke, kohvik või restoran. Suvistel nädalavahetustel on sellised kohad rahvast täis. Tänane soe ilm tuli enamusele vist ootamatusena või oldi siis lihavõtetega kodudes kinni - rahvast oli külavahel vähevõitu. Eriti võrreldes mu esimese visiidiga Kleinburgi 2003 septembris, kui seal peeti sügislaata, aasta suurimat üritust.



Selles majas oli mu õeraas salaja ja minu suureks imestuseks omanimelise reisibüroo avanud:



Igatahes, Torontost oli Kleinburgi saabunud selline reisiseltkond:



Kes hängis mööda peatänavat edasi ja tagasi, vaatas maju ja nende sisemust. Ning shoppas mõnevõrra. Sellest poest sain mina värvika plekkpange toalille jaoks, mida mul veel olemas ei ole:



Selles poes saime maitsta erinevaid bonbons´e ja muidugi ostsime neid kaasa:



Tegelikult oli meie reisil aga väga kultuurne eesmärk - külastada McMichael Canadian Art Collection Gallery`t. Seal on vaimustav valik Group of Seven`i töödest. Ja meile üllatusena ka näitus Marilyn Monroest kunstis:



Galeriini jõudmiseks tuli jalutada männimetsa vahel, mis oli puhas nauding, sest ilm läks aina soojemaks ja linnainimene polnud sügisest saadik mitte metsa poolegi saanud. Loodusesse oli küll ka pisust kunsti istutatud:



Ja siis galerii ise, mis sobib nii oma sisult kui arhitektuurilt Kanada loodusesse:



Kunst oli hingele kosutav, kuid ihule mõnevõrra väsitav. Seda sõiduriista oleks umbes poole ekspositsiooni pealt vaja läinud:



Priske lõunasöök söödud, läksid daamid kohvile-kakaole-koogile. Need olid euroopalikult maitsvad. Lisaks pakuti naaberlauas ka silmailu:



Reisiseltskond oli päevaga üliväga rahul ja otsustas, et selliseid väljasõite tuleb seoses kevade saabumisega sagedamine ette võtta. Koduaknast paistis taevas nagu Group of Seven´i lõuendil. Tea, kas see ennustab homsekski ilusat ilma?

Päikesepoiss Bill Cunningham

Suur reede. Sattusin kinno. Ei osanud küll arvata, et dokufilm moefotograafist ja New Yorgist kuidagi kristliku pühaga seostuda võiks, aga... võta näpust. Filmi üks intensiivsemaid ja intiimsemaid hetki tegi selle triki ära.

Igatahes, olles tänasel poolsombusel päeval pisut ringi kolanud ja shopanud, mõtlesin kinos jalga puhata. Kodu-lähedase Varsity kavas jäi silma dokumentaalfilm "Bill Cunningham New York". Polnud sellisest tegelasest kuulnudki, aga dokufilmid on ju toredad ja kui seal lubatakse veel ka New Yorgi fashion`it, siis mis võiks ühel edevapoolsel naisterahval selle vastu olla.

Kuna seansi alguseni oli ligi tund aega, käisin Indigo raamatupoest läbi (juba teine Indigo täna, varem olin Eatoni omas, kust ostsin Alison Kraussi uue plaadi "Paper Airplane") ja tulin sealt järjekordse Murakamiga välja. Lõpetasin mõne päeva eest tema vaimustava novellikogu "The Elefant Vanishes" ja nagu tellitult oli riiulitele tekkinud "Blind Willow, Sleeping Women" - veel 24 lühilugu. Istutasin ennast kohvipoodi tassi kakao ja uue Murakamiga ja lihavõtted läksid üha mõnusamaks ;) Ainus mure oli, et lugemisega liiga hoogu ei satuks ja filmi algust maha ei magaks.

Silmanurgast pidin siiski ka natuke inimesi piiluma. Ei saanud vaatamata jätta vanadaame, kes kõrvallauas jututasid. Nüüd tagantjärele mõtlen, et miski serendipity oli nad sinna vaatamiseks välja pannud, sissejuhatus filmiteemasse nö. Suurlinnadaamid, kes värvide, volangide, rinnarooside, juuksevärvide ja huulepumatiga kokku ei hoia. Suurejoonlised. Laia joonega ka käitumise mõttes. Nagu suured kirjud linnud. Pisut laiutav iseenesestmõistetavus, et siin ma olen. Ometi leedilikud. Ja natuke grotesksed ka. Väikekodanlane võiks ju õiendada, et nende aastates ei maksaks... Aga miks ka mitte? Vanadaamid nautisid ilmselgelt iseendid ja üksteist ja mina natuke neid, aga peamiselt ikka Murakamit. Kakao polnud suurem asi.

Aga siis oli kell viis läbi ja tõusev trepp viis mu kinno. Seal Varsity`s on väidetavalt ka mingi VIP-kino. Peaks minema kunagi järele proovima. Kodulehelt võib näha, et ruumi on seal laiemalt ja olek mugavam (salongilik, vana Saluudi-kino loozh tuli meelde) ja pidi VEEL ROHKEM süüa saama, kui tavalises kinos (kus kõik ragistavad popcorn´i), st et vist kohe päris sööki siis.

Aga mina läksin tavalisse kinno, kus algas pooleteisetunnine dokufilm. Päikesepoiss Bill võlus esimese hetkega. 80-aastane vanahärra laseb rattaga mööda New Yorki ringi ja klõpsutab kaameraga tänavatel pilte teha (filmile!). Püüab eriti värvikate sulgedega "linde", st mehi-naisi, kes moodi julgelt ja loominguliselt suhtuvad. New Yorgis on selliseid tüüpe jalaga segada.

Bill on New York Times`i fotograaf praegugi. Aga see tüüp ei vastanud vähimalgi määral mu ootustele või eelarvamustele vananenud moefotograafist. Lihtsamat ja loomulikumat inimest annab otsida. Jahtides teiste juures eristuvat ja silmapaistvat välimust, nägi ta ise välja nagu suvaline 80-aastane vanamees: pisut kottis püksid ja särk-kampsun seljas ning olenevalt ilmast kas sinine töökuub (milliseid kannavad nö blue collar mehed) või must vihmakeep (mille rebendeid ta kleepsu ja naeruga kinni kleepis). Sinine töökuub oli vajalik, sest sel on palju taskuid ja et kõhul rippuv kaamera rinnaesist kohe läbi ei kulutaks.

Elas ta Carnegie Hall`is, ateljees, mille suurust (väiksust) oli raske hinnata, kuna see oli tuugalt täis kaste (failing cabinets), kus ta oma töid hoidis. Magas ka nende kastide vahel, kitsal voodil, nagu mõnes ühikatoas. Vannituba oli koridori peal ja köögi puudumine ei olevat talle kunagi probleemiks olnud. Oma ratast hoidis ta koridorikapis, ühe ratta peal püsti, ja riided rippusid (umbes kolm riidepuutäit) falikasti sanga küljes... Aga õhtuti käis mees läbi kõik peenemad NYC-i vastuvõtud, kust võetud pildid läksid järgmise päeva lehte.

Lihtne ei ole mitte ainult tema olmeline elu vaid ka suhtumine inimestesse, st et tema jaoks pole vahet, kas pildistab suurilmadaami või suvalist siresäärt NYC-i tänaval. Ja see polnud ainult poos või jutt, vaid nii see täpselt oligi. Ja see oli üliarmas. Tema püüab moodi, seda, mis tekib tänaval, inimeste loomulikust ja loomupärasest loomingulisusest, ja millest moeloojad shnitti võtavad. Väga ägedad fotod on tal. Ja head, st ei alanda objekti. Nii on ta üles pildistanud viimase 40-50 aasta NYC-i elu. Tema kastivirnad on kindlasti ammugi mõne NYC-i arhivaari unistus.

Lihtsusest veel. Chevalier de l'ordre des Arts et des Lettres tiitli võttis ta ka sinises töökuues vastu, sellesama kuue reväärile riputati ka vastav medal. Pariisis. Keset tuledesära ja shampuseklaase. Ja ehkki SEE pidu oli tema auks, klõbistas ta ikka pidurahvast pilte teha.

Pärit lihtsast katoliiklikust töölisperest, kellele tema moemaailma kaldumine hästi ei istunud. Eeluaeg üksi elanud (no romantic relationships). Aga ta muutus kole häbelikuks, kui isiklike küsimusteni jõuti. Et kas on gay või ei jne. Nende peres polevat olnud kombeks neist asjust rääkida, oli vastus. Nooruses tegi ta daamidele kübaraid. Mõned tema värvikad sõbrannad-naabrid Carnegie Hall`ist demonstreerisid neid ja iseendid. Uhked kübarad, värvikas seltskond.

Aga et mis sel kõigel kristlusega pistmist on? Kui intevjueerija oli teada saanud, et Billile pole toit üldse oluline, oli järgmine küsimus, et kuidas muusikaga on. Seepeale teatati, et tal pole aega kontsertidel käia. Aga ta käivat iga pühapäev kirikus. Hiljem jõuti kiriku juurde ringiga tagasi. Pärast muid isiklikke küsimusi, mis ta pehmeks olid teinud. Küsimusele, kui tähtis kirik talle on, järgnes nii pikk ja pingeline paus, et see tegi lausa haiget. Ka vaatajale. Sest sa näed, kuidas nüüd on äkki puudutatud midagi, mis on tema jaoks sedavõrd oluline ja intiimne, et sellest pole isegi mitte võimalik rääkida... Sellised valusalt ausad ja sõnatud hetked tulevad ette parimates dokufilmides ja need on ehtsamad, kui kilomeetrite viisi kunstfilmi. Elusa elu valus puudutus. Ja see vanamees, kes oli oma inimlikkusega (liiginimlikkusega?) juba niigi armsaks saanud... nojah.

Väga liigutav ja kohutavalt positiivne film oli. Soovitan kindlasti vaadata, kui juhust on. Aga eriti hästi sobis see lihavõtteaega, sest seal oli palju värvikaid tüüpe, kõik nagu pühademunad :) Ja siis see vanamees, peaaegu pühak oma pühendumuses ja siiruses. Väga armas filmielamus.

Kellel huvi, vaadake siia: http://en.wikipedia.org/wiki/Bill_Cunningham_(photographer).

Ja kes tahab tema NY Times`i muhedaid reportaazhe näha, vaadake seda:
http://video.nytimes.com/video/playlist/style/on-the-street/1247463985977/index.html

Kevad, luule ja rullid

Täna on sadanud vaheldumisi vihma ja lörtsi. Kohe kõvasti. Kevad ei taha kuidagi pidama jääda.

Aga eile rääkisime ja mõtlesime kevadest ja muust - Underi sõnadega peamiselt. "Mu kevad algab pääle jõulu juba..." jmt. TC-s sai avatud näitus. Ilutuli luges luulet, mina pidasin kõnet. Tore oli. Südamlik. Nii see lõppes:



Lisaks Underi luulele on siiski teisigi kevademärke. Haljastustöötajad on ametis. Askeldavad juba varahommikuti mullakottide ja lillepottidega. Majade esised peavad ju kauniks saama. Pealetungiva lilletamise ees kaovad viimasedki jõulujäänukid tänavapostide otsast, lillekastidest.

Ja kodanikud, kes esimeste soojade ilmadega kergetesse kevadriietesse pugenud (soome keeles pukeutunut... no kas pole tore sõna, soomelikult pikk ja keeleajalooliselt kulutamata... ime küll, et et nad ikka viitsivad selliseid pruukida!) ei taha neid tagasi vattide vastu vahetada - käivad vapralt viledate hilpudega, märga ja külma trotsides.

Noh ja ma sõin täna kevadrulle. Aga see pole vist mitte kevade vaid üleilmastumise märk. Huvitav, miks neid hiina pirukaid kevadrullideks kutsutakse?

Aga lõpuks teile lihtsalt üks ilus lugu:
http://www.youtube.com/watch?v=_k1e0HVCOJk&NR=1

Sinu sisemine kloun

Täna käisin päeval segakoor Estonia kontsert-brunchil Eesti Majas. Oli tore kevadine üritus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopis jagada toredat tsitaati, mille leidsin eile fb ja Murakami vahendusel:

"As a young editor, Robert Giroux once asked T. S. Eliot whether all editors were not failed poets. “All poets are failed poets,” said Eliot. And he was Eliot. To have your work published is nice, of course, but in my experience it takes more than a story or poem to make a nobody feel like a somebody. The world is full of published writers who suspect they’re amateur clowns. And those are the good ones! My advice? Be kind to your inner clown."

Eks seda viimast sobib soovida kõigile, mitte ainult kirjanikele.

May way. Vol 2. Kus jõutakse Bloori ja Avenue nurgale

Niisiis, minu tee tööle. Eelmine kord ei jõudnud kuigi kaugele. Või õieti jõudsin hoopis valesse kohta - juuksurisse.

Tööle minnes lähen tavaliselt välja maja tagauksest. Siis saab prügikastidesse prügi ära visata, kui on sellist prügi, mida shahtist ei passi alla visata. Siin maal on kombeks korralikult prügi sorteerida. Eks katsun minagi.

Aga enne prügikastideni jõudmist lähen teiselt korruselt treppe mööda alla ja seal trepikoja nurgas lebab teinekord kasulikke asju. Kodanikud jätavad sinna neile mittevajalikku, aga muidu täitsa korralikku kraami: raamatuid või kööginõusid või mõne väiksema mööblitüki. Viimati lebas seal pakendist lahti võtmata meestesokipaar. Enda jaoks pole ma sealt midagi vajalikku leidnud, aga on hea teada, et kui hakkab midagi üle jääma, siis...

Prügikastide ümber toimub siingi maal elu. Mitte küll igal hommikul, aga üsna sageli võib seal kaevureid näha, kes kastidest miskit kasulikku leida püüavad. Leiavad ka, sest kotid on neil staffi täis. Mis viga seda otsida, kui kõik korralikult sorteeritud - kaevurite elu ka kultuursem. Nemad tere ei ütle. Elavad oma maailmas. Mina neid ka ei sega.

Maja taga võib ka koerakakatajaid kohata, kes oma turneedelt tulevad või sinna lähevad. Tulijatel on kahtlased kilekotinutsud näpus, mis vaikselt prügikasti sokutatakse. Seal võib ka majahoidjaid askeldamas näha, kes alati reipalt tervitavad ja siis oma tööd edasi teevad.

Marsin kahe maja vahelist sissesõiduteed mööda Charles Street`i poole. Niimoodi saab natuke lõigata või vähemalt olen ma enda jaoks ostustanud, et see on kõige lühem tee. Siin on ümberringi suured 1970ndatel-1980ndatel ehitatud, aga ka vanemad väiksed korterimajad. Kui vanad need vanemad on, ei oska arvata. Ju on igasuguseid. Mõned vist suisa sajandi algupoolelt, sest see ju linnasüda olnud ammugi. Aga et midagi kindlamat väita, peaks põhjalikumalt kodu-uurimisega tegelema. Arhitekuurselt üsna eklektiline kant.

Kohe kõrval on meie majale sarnanev maja. Näen seda ka oma toaaknast ja rõdult - Town Inn Furnished Suits. Seepärast seal elanikud kogu aeg muutuvadki. Need tüübid, kes rõdudel kõõluvad, on aina uued. Ja jumal tänatud. Uudistavad ja kaovad, ei hakka pidevaid vaatlusi sooritama. Need möbleeritud elamised on kallimad kui möbleerimata. Seepärast sinna enamasti pikalt pidama ei jääda.

Nende maja maa-aluse garaazhi lage remonditakse juba pikemat aega. Eelmisel soojal hooajal lasid töömehed seal varahommikuti vahel vilet ja nüüd on järgmine hooaeg algamas. Kevad käes. Mehed vilistavad jälle.

Charles´is keeran vasakule, lääne poole. Kohe vastas on postkontor ja sinna tassin ma oma harva tavaposti. Charles´il on ka mõned tuttuued kortermajad, kondomiiniumid. Peened majad on. Odavamad korterid seal veidi alla miljoni dollari, kui välireklaame uskuda. Aga neiski näikse tavalised inimesed elavat. Minu-sugune sellises küll elada ei saa, mitte selles elus. Või kui me just kolleegidega lotos ei võida. Mängime juba tükk aega lootusrikkalt.

Siis tulevad YMCA, üks kirik, mille ümber kodutuid näha võib (näikse nende varjupaik olevat), üks lihtsam majutuspaik Comfort Hotel Downtown, selle küljes ja vastas mõned toidukohad (nt Tokio Kitchen)ja parkimismaja. Charles´il, nagu siin kandis üldse, on palju erinevaid toidukohti, mistõttu on toiduhaisud alailma õhus. Sellised kirbed praadimise lõhnad. Torontole omane. Mõned aastad tagasi kirjutati lausa lehtedes, kuidas Toronto südalinna õhk on toidulõhnadega risustatud. Ega see alati meeldiv ole küll.

Yonge´i nurgale jõudes jääb ühele poole PayLess Shoes, kus odavamat sorti kingi müüakse,ja selle vastu Starbucks. Selle seina ääres päikese paistel jõin eelmisel kevadel lattet, sõin saia ja lugesin Murakamit. Oli esimesi sooje päevi. Kui kohvi tellisin, uuris tõmmu teenindajapoiss mu Toronto Eesti Ühispanga kaarti ja hakkas asjatundlikult Eestit maakaardil paika panema. Isegi teadis, kus see on ja et Tallinn on pealinn. Ei mäleta enam, miks ta asjaga kursis oli. Enamasti on inimestel selleks mingi isiklik põhjus, kas mõni tuttav või käinud koguni vmt. Igatahes teeb see ilmahulgusele alati head meelt. Ja nüüd on see üks teistsugune Starbucks kui kümned muud Starbucksid - seal teati Eestit. Uurin aegajalt selle Starbucksi maja katust, et kas seal on number 1905 või ei ole. See maja võib olla eelmise sajandi algusest küll. Suur kivimaja.

Siis lähen risti üle Yonge`i, ikka läänepoole. Paremat kätt on dollaripood, kust käin arhiivi jaoks tolmulappe ja kummikindaid ostmas. Sealt soetasin ka 50. juubeli tähistamiseks papptaldrikuid ja plastmasskahvleid. Tase, kas pole! ;) See Charles Promenade on üks üsna peetud paik, nagu neid siin Yonge`i kandis teisigi leida võib, aga äri käib. Lisaks dollaripoele olen pruukinud sealse keemilise puhastuse teenuseid. Hiinlased peavad seda.

Aga selle väsinud ridapoe vastas on tore vana maja nagu Kolm Õde. Või on need mitu kitsa fassaadiga maja üksteise küljes? Igatahes on need armsad. Kitsad viilkatused, värvikad fassaadid, trepid ja patio`d. Ühes neist on burgerikoht, kus kord Vaikega käisime. Linna parima 10 burgerikoha seas vist 4. oli. Vaike luges lehest kunagi, et näe, meie külas, lähme proovime. Oli hea burger küll. Selline suitsune beef. Ja põnevamad lisandid. Maguskartuli fänn ma siis veel ei olnud, aga nüüd, mil ma selleks saanud olen, peaks nende maguskartulitest tehtud friikaid proovima minema.

Ühes majakeses on mingi kohaliku disaineri (või disainerite) rõivapood. Mõnusad asjad ripuvad akendel ja soojal ajal ukse ees. Mu enda "disaineri-ajastu" tuleb meelde ja sõrmed sügelevad teinekord natuke, et küll oleks tore ka jälle fantaasiat ja kätt proovida.

Siis tuleb Manulife`i suur hoone. Seal ajan ma õhtuti ja nädalavahetusel mitmeid asju, aga hommikul jooksen lihtsalt mööda. Aga see on koht, kus läheksid nagu ühest maailmast teise. Kui teekonna esimene ots oli justkui külavahelt läbitulek, siis Manulife`i juures jõuad city´see. Järgmine ristuv tänav on Bay, mis on üks korralik tänav, kus elavad sellised korralikud inimesed nagu Vaike näiteks. Yonge on küll üks peatänavaid, aga selline paras hullumajatänav tegelikult, kuhu kõik karvased ja sulelised kokku jooksevad. Demokraatia tuiksoon, võiks öelda. Tänav, kus võid kohtuda Toronto lihtsusega.

Kui olen üle Bay saanud (ikka mööda Charles´i), siis kohe nurgal on üks peen kondomiiniumimaja. Seda tõugu nagu Vaikegi oma, kus all valvelauas istuvad (enamasti tumedamat sorti) valvurid, univormis, kellele külalisena pead teada andma, kelle juurde lähed jne.

Aga mina ei lähe seal Bay nurgal mitte kellegi juurde, vaid ikka jooksuga tööle muudkui. Pärast seda univormimeestemaja on teine udupeen maja, kus elavad vist veel peenemad inimesed. Ustel muudkui private ja private ja rauast õueväraval sama lugu. Aga see on ikkagi üks tore maja tegelikult. Sest ta on vanemat sorti (ja eks siin lööb ka mu loomupäraselt peen ja kallis maitse välja ;) Maja on 20. sajandi hakatusest, ma arvan. Pole mitte mõni paneelmaja vaid korralik kivimaja ja meenutab mulle kangesti prof. Higginsi oma "My Fair Lady`s", mille ees armunud tolvan oma ilusat laulu laulis. Just sellise meeleoluga on see maja ja Charles`i tänav seal.

Talvel läks mu pilk iga jumala hommik ühte esimese korruse aknasse, sest kardinaid ju ees pole. Toas tumepruun ja must elegantne mööbel, akna all tume kanapee, tagumises toanurgas põleb hämar mahe lamp, olgu õues valge või pime. Ja toas pole mitte iialgi mitte kedagi. Täitsa mõttetu tuba. Elutu. Nagu poeaken. Eriti mõttetu on see kanapee. Seal ei istu ilmselt ka õhtuti mitte keegi. Seal ei tahagi istuda, sest seljatuge pole ja mis mõnu... (On see üldse kanapee, kui seljatuge pole?) Ameerikas olen elanud ühes majas, kus oli ka selline puhastuba, parima mööbliga sisustatud nurgake, mida ei kasutatud isegi mitte külaliste puhul. Mingi keskklassi kodualtar? Aga ikkagi meeldib mulle see maja. Hele ja rõõmus maja on. Ega maja süüdi ole, et inimesed tema akende alla oma mõttetuid kanapeesid asetavad.

Umbes selles kohas kohtan hommikuti tüdrukut, kes jalutab väikest halli terjerit. Mõnikord tuleb ta mulle varem vastu, mõnikord hiljem. Oleneb, kumb meist graafikust ees või taga on. Tütarlaps on sportlikult riides ja kurva moega. Valge kena tütarlaps. Tema puhul meenub ikka vana Toronto nali, et küll siinsetel hiinlastel on palju koeri. Nii imestanud keegi sissesõitnu, kui näinud hiinlast hiinlase järel, kõigil parv koeri rihma otsas. Tegelikult on need hiinlased palgatud koerajalutajad. See tüdruk ei näe välja nagu palgatud koerajalutaja. Aga miks ta nii kurb on? Ja miks ta pole koolis või tööl, kus tema-vanunue tüdruk hommikul kell 9 olla võiks? Ja miks ta iial oma koeraga ei suhtle? Käivad kumbki oma käimist. Kurvalt. Vahest ikka polegi tema koer?

Ja siis on Charles`i ja St. Thomase nurk, kuhu möödunud aastal kerkis võluväel uus hoone, moodsa lakoonilise arhitektuuri näide. Funk. Hele kõrgete akendega majakarp. Pole elumaja, pole korterimaja. Justkui suur kõrge saal või ruum oleks sees. Kõrged aknad igas seinas, aga akende ette pandi kohe valged täiskardinad, nii et piiluda ka ei saa. Nii kui maja valmis sai, olid haljastajad platsis, rullisid muru maha, istutasid küpressikujulised elupuud ümber maja ja valmis. Ei läinud poolt aastatki vist.

Muudkui käin sealt mööda ja mõtlen igal hommikul, et õhtul uurin välja, et mis By Minto. Just selline napp tekst tekkis maja külge, messingplaadile. Aga iialgi pole õhtuti meeles välja uurida. See maja oli peaaegu et üks põhjustest, miks ma seda lugu siin üldse kirjutama hakkasin. Selline enigma-maja. Ühel hommikul oli ühele aknale tekkinud rohelisel koopiapaberil tekst, aga peaksin selleks sinna ukse alla kõndima, et lugeda, mis paberil kirjas. Üks päev ma võibolla teengi seda... aga võibolla ei tee ka. Tore, kui on mingi saladus. Võid fantaseerida, et mis majas sees sünnib... Nüüd vaatasin internetist, et Minto on kinnisvarafirma. Aga milleks sellist hoonet kasutatakse? Büroohoone see ka pole. Nii et saladus ikkagi. Maja on nii uus, et google`i kaardil seda veel ei ole.

Tänavajupp St Thomase ja University Avenue vahel on ülikooli campus´e põhjapoolseim serv ja seal on vana Inglismaa hõngu tunda. Loretto College, Victoria College. Mõnusad vanad majad. Seal võib sageli tänava ääres filmimeeste karavani näha: auto autos kinni, kaablid vonklemas. Kuuldavasti käib Hollywoodki siin võtetel, kui tahavad Inglismaad filmilindile saada. Pole ime, et mul "My Fair Lady" seal kandis kõrvus kõlab. Sel tänavajupil on ka kevad alati kõige paremini näha-kuulda. Seesama tundmatu lind, kellest eile kirjutasin, hõiskas seal. Ja majade ette istutatakse varakult lilli ja puud lähevad lehte. Sügiseti on vahtrad imeilusad. Isabel Bader Theatre on ka seal, kus on mitmel üritusel käidud, filme vaatamas ja ühel konventsil ja... Maja taga on kaunis siseõu, ümbritsetud viktoriaanlikest campus´e hoonetest. Soojemal ajal olen käinud seal kõndimas ja istumas. Mõnus.

Aga siis on University Ave risti ees ja ma keeran paremale, põhja, Bloori poole. Paremat kätt jääb Gardineri keraamikamuuseum, kus me käisime Markusega jaapani portselani vaatamas. Suutsin sellega kolleeg Linda ära hämmastada. Tema sama vana poeg ei minevat eladeski sellisesse kohta. Noh, ega ma ka kindel pole, et see siin just Markuse lemmikkoht oli, aga portselani vaatas ta vaikides ja kannatlikult ega õiendanud minuga sugugi. Mulle see muuseum meeldib, väike ja elegantne. Neil on huvitavad väljapanekud ja programmid. Näiteks keraamikaõpitoad "for all ages and abilities". Mine või ise.

Aga siis ongi Bloor, kus on liiklust ja rahvast palju ja palju ka, millest kirjutada. Nii et jääme siia Avenue/University ja Bloori nurgale toppama. Valgusfoori alla näiteks. Punane käsi, 15,14, 13, 12.....

Ja mis huvitav, tööle lähen paarikümne minutiga, aga selle kirjapanek siin võtab tunde.

Mis meelde tuleb

Majahoidja naine on pea punaseks värvinud. Majahoida ise olevat värvinud. Vaat selline mees.

Keskmine lift on katki läinud. Näit kogu aeg L-i peal.

Naabrinaise peika oli pea sitikmustaks värvinud. Küpses keskeas väike härra. Tuli enne poest, valge mantel mustadel pükstel ja kampsunil, käes oranzh apelsin. Maaliline.

Eile õhtul oli Bloori ja Churchi nurgal Vene saatkonna ees meeleavaldus inimõiguste küsimuses. Vaatasin koduaknast, kohale ei läinud, kuigi kutseid saadeti.

Hommikul laulis mingi lind ennastunustavalt Charles Street`il. Ei näinud teda.

Meriti kaart jõudis kohale.

Päike paistis täna.

Aprill. / Ilma hüüumärgita kusjuures, st et kõik siin öeldu on tõsi ;)/