See on pealkiri halvimas ajakirjanduslikus vaimus: üle võlli ja pooltõene. Aga päris vale see kahjuks siiski pole. Nimelt võis täna lugeda uudist, et Toronto kooliraamatukogud pannakse kinni ja raamatukoguhoidjad saadetakse muule tööle - võibolla asendusõpetajaks, aga võibolla ka mitte. Säästumeede. Jutu juures fotod kilesse või pappi pakitud raamaturiiulitest. Raamatukoguhoidjad on õnnetud, sest nende väitel on raamatud tähtsad, raamatukoguhoidjad ise samuti, sest nemad on ju teenäitajad kirjasõna maailma. Jutt käib algkoolist ehk sellest, mida siin maal nimetatakse elementary schooliks.
Nagunii on inimkond hädas, et raamatuid loetakse aina vähem ja (funktsionaalne) kirjaoskus käib alla. Nüüd siis lükkame takka veel? Raamatukoguhoidjad räägivad küll, et raamatukogu on kogukonna süda, et lapsi on vaja kasvatada, arendada nende kujutlusvõimet ja loomingulisust, kanda hoolt nende vaimse tervise eest ja raamatukogul ja raamatukoguhoidjal-õpetajal on selleks head võimalused, aga... Kärbe on vist juba tehtud. Jääb alles võimalus kasutada virtuaalset raamatukogu, aga ilma raamatukoguhoidjata ei ole see noorel lugejal lihtne ega ka mitte õpetajal alati - raamatukogutädi on ju tänapäeva infospets.
See uudis mõjus tõesti barbaarsuse pealetungina. Paadunud raamatukoi süda kurvastas väga. Tuli meelde omaenda kooliaeg. Mäletan, millise põnevusega sai oodatud päevi, kui kooliraamatukogust toodi klassi hunnik lasteraamatuid, muinasjuturaamatuid ja muud. Neid sai siis klassiõpetaja laua juures valimas käia. Võisid ühe endale nädalaks koju võtta ja järgmisel nädalal said uue. Seal olid kõik need Siima Škopi imeliste illustratsioonidega "Pöial-Liisid" ja "Lumivalgukesed" ja mis kõik veel. Nagu kusagil varem öeldud, meie perre hakkasid raamatud tekkima 1960ndatel, pärast vanemate pulmi, aga need kaunid muinasjuturaamatud olid 1950ndatel ilmunud, neid kodus ei olnud.
Hiljem hakkasin juba ise käima kooliraamatukogus, aga veel rohkem linnaraamatukogu Tammelinna harukogus. Olin jube pelglik ja vagane lapsuke, raamatukogutädidega jutuajamine oli suur eneseületus ja käis üle kivide ja kändude, aga seal oli üks sahtel tagasi toodud raamatutega ja mõned avariiulid, neid sain ise läbi tuhnida ja seal ma seda kulda siis kaevandasin... Eks tädid nägid, mis hirmund hiirekesele mokka mööda oli ja pakkusid omaltki poolt lugemisideid.
Need kaks tasast tädi sealt Tamme raamatukogust on minu noorpõlve ühed olulisemad inimesed. Olen mõelnud, et kui ma neid nüüd Tartus linna vahel näeksin, astuksin juurde ja tänaksin südamest. Kahjuks pole näinud, aga tunneksin nad iga kell ära, olen sellest päris kindel. Noh ja õnneks on julgust aastatega juurde tulnud, nii et... vahest ikka trehvame.
Hiljem tulid juba suuremad raamatukogud, ka isiklik kogu. Nüüd on üheteist aastaga siinpool lompigi paras laadung kogunenud, kuigi püüan raamatuid mitte liiga kergekäeliselt hankida, aga kui kodus pole raamatuid, siis polegi nagu õige kodu. Nii lihtsalt on.
Ja nüüd on siis need vaesed kooliraamatukogud siin löögi all... Ma väga sooviks, et see barbaarsus on ajutine ja tänaste Kanada lapsukeste seast tuleb ikka ka raamatukoisid. Lootma ju peab?
Tänased numbrid: Kanadas 136 141 juhtu (9170 surma), Ontarios 44 300 (2814), Torontos 16 609 (1175). Ontarios 232 uut juhtu.