Head uut aastat!

 Eestis käes, siin veel kuus tundi minna. Aga nüüd tahaks küll ühte päris head aastat vahelduseks.

Kosutavad

... jutuajamised eile kodusel Isabella peol, täna lühidalt M-ga messengeris, L-ga kirjlikult ja TO-ga kohvikus. Viimane osalt ka töine, aga selline isnpireeriv-töine. Pärast taolisi kontakte-kohtumisi on tunne, et ikka tahaks ja jõuaks vist veel.

Tulin peris rõõmsal sammul piki Bloori kodu poole, õhus kevadist soojust ja vihmaudu, ning libastusin Nordström Rackis. 😯 Kapis nüüd kaks uut roosat asjandust, mis panid disainerifantaasia ärksalt tööle - see sellega ja too tollega. Igasuguseid hea-tuju-kombosid sai tekitada. Väike kingitus iseendale ellujäämise puhul. Pusime edasi.
 

Saab otsa

... see aasta vägisi. Ja parem ongi. Ei olnud hea aasta.

Täna õhtul võõrustan kodus noori kolleege. Ehk saan head energiat laenata neilt.

Lõuna ajal käisin poes. Õues kevad - pluss 9. Algabki peale jõulu jälle? Vaevalt. Aga korraks tuli selline tunne küll.

Vaheaeg

Eile kirusin siin kergelt kirjameeste loodusdetilidesse takerduvaid (aga muidu igati nauditavaid) heietusi. Ja siis loen TÕ mõtet, mille oleks justkui ise kirjutanud: "Mulle tegelikult kangesti meeldivad sellised elust nagu välja lõigatud ajad, ajad, kui sa ei ela siin ega seal, vaid oled - ja rahulikult, kiirustamata - kuskil vahepeatuses. Need on alati nagu omaette väikesed elud. Kerged, tähtsusetud, ilma teab mis tulevikuta, oma lõputärminiga, mis nad nii kergeks teebki."

Omal ajal, kui hakkasin neid tänaseks tüütuks muutunud pikki üle ookeani reise tegema, tundus reisil veedetud aeg just seesuguse väljalõigatuna: polnud enam siin ega ka veel seal. Mõnus vahepealsuse tunne. Mõnel reisil, kus olen saanud ühe koha peal veidi pikemalt paigal püsida, aga mitte ka liiga kaua, on samuti mõjunud. Päriselu tüütud, kurnavad, siduvad asjaolud jäävad justkui su päriskohta maha.

Sellised vaheajad elus on kulda väärt. Küll tahaks võtta ühe sabatiaasta ja minnagi maailma selliseid ajutisi kohti ning eraldiseisvaid aegu avastama. Kas see oleks võimalik? Kuna? Kuidas? Just a dream?

Tegelikkuses olin täna hoopiski tööl. Tegime ühe podcasti intervjuu. Sai veidi tuba koristatud. Vanal aastal siia rohkem ei tule.

Läks välja

Eile õhtul kangutas A. mu kodunt välja viimaks. Täna olin juba ise nii tubli, et tegin seda.

Patuasi küll kohvikus saia süüa, kui kodus külmkapp head-paremat täis, aga cappuccino neelud käisid küll juba pikemat aega ja keskkonnavahetust oli ka tarvis. Ei mäletagi, millal sai viimati raamatuga kohvikus käidud. Eestis vist.

Natuke hakkavad juba uinutama need meeste lõputud heietused eestlaste liigusinast murupügamisest ja  puude-lillekeste-linnukeste loendamine. Lõppkokkuvõttes mõjub see aga kui pikem muusikaline oopus, kus küll edasi liigutakse, aga ikka mingite teemade juurde tagasi pöördudes.

Täna oli neil pikemalt juttu metstulpidest, mis kipuvad mõningaid aialilli välja suretama. Jäin mõtisklema keelendi üle "läks välja". Selles tähenduses, et miski taim, mida üritad kasvama saada, annab siiski otsad - läheb välja. Ma läksin ka täna viimaks välja, aga ses tavapärases ja vähem dramaatilises mõttes. :)

Pühadeaeg

Kodujutud ja laisklemine. Chatid ja telefonikõned eemal viibivate sõpradega. Sellised ongi jõulud kaugel kodumaast ja keset talvetormi.

Seapraad sai tänavu tuim ja vintske. Nii läks Kristiina Ehini FB postitus, kus ta kõiki maailma äpardunud perenaisi ühinema kutsus, mulle hinge. Oli see vast lustakas ja vaimukate kommidega postitus! Naera ribadeks.

Täna pannil praadi soojendades see enam nii jube ei tundunudki. Vahest olid abiks verivorst ja peekon, mis seale seltsiks läksid. 

Aknast vaadates paistab täitsa normaalne ilmake olevat, st et ei saja ega puhu. Aga maantee nr 401 olevat endiselt problemaatilie järvelume tõttu. A. lükkas oma reisi juba kolmandat päeva edasi.

Kaplinski ja Õnnepalu kirjad sobivad pühadelugemiseks väga hästi. Vaatamiseks kodune-südamlik "Jõulutunnel".

Häid pühi!

Jõulutorm

Kallas kogu öö ja hommiku. Siis temperatuur langes ja hakkas lund tulema. Horisontaalselt, kusjuures. St et et tuul on ka vali. Ja nii kuni jõululaupäeva pärastlõunani. Ei ole tark reisida praegu. Mina õnneks ei peagi. Täiesti kodused jõulud plaanis. Kodututele avati linnas soojakeskused.

Tegin pehmet piparkooki. Sortsutasin glasuuri sisse veidi sidruniekstrakti. Asi tundus imelik, kui pärast glasuuri maitsmist svipsi hakkasin jääma. Jube kange kraam, üle 80% alkoholi, tuli välja. See kook pole nõrkadele. Või vahest aurab kangus ära, kuni kook tõmbab.

Keset kõige paksemat sadu ilmus rõdule selline kliimapagulane, suled sorgus. Lausa värises, vaeseke.

Töö

 ... töö, töö. Ja peavalu. Selline päev jah.

Õhtul ostsin malmpoti ahjuprae jaoks. Seni olin siin ilma hakkama saanud.

Murakami läbi. Nüüd võtsin Kaplinski ja Õnnepalu kirjad käsile. "Lunastaja" edenes vaevaliselt.

Homme pidi tormiks kiskuma. Juba sajabki. Esialgu vihma. Sellepärast siis see peavalu.

Liiga magus elu

Täna jälle Tartus. Läksime maiustamisega liiale. Värsked naabrid Northern Birchist olid jõulukinkidega ülemäära lahked ja kõike head peab ju proovima... Tööle tulek ja siit minek aitavad õnneks kaloreid põletada.

Zelenskõi üllatas maailma: eilsele visiidile Bahmutisse järgnes täna reis Washingtoni. Vägev.

Jõulupidu nr 2

 Pidu Tartu College´i rahvaga. Esimene verivorst ka söödud.

Palju toredaid

 ... inimesi, kellele vaja kaart saata või mõni muu pühadezhest sooritada. Aasta lõpus lasen nad kõik kasvõi hetkeks silme eest läbi jälle. Tänulikult.

Tuvitüdruk

Ega ei olegi tegelikult midagi öelda. Vaikne nädalavahetus mõne jõuluettevalmistusega. Selline tunne tekkis korraks, et maakera on aeglasemalt pöörlema hakanud. Hea tunne.

Kui töö juurest jõulukinke viimast tulin, söötis majanaaber Isabella pargi servas jälle tuvisid. Neid oli tema ümber kümneid, kui mitte sadu. Üks sõi suisa peost. Ja mingid omad jutud on neil. Üksjagu kohutav, aga ka kuidagi liigutav vaatepilt. Inimene ja tema tiivulised sõbrad. Tuvitüdruk. Kuigi tüdruk on ea poolest ikka naine juba, kõlab tuvitüdruk kuidagi õigemini. Mõned naised on pigem tüdrukud. Kas ühel päeval saab temast tuvitädi?

Torm on möödas

Jah, tuli välja, et see oli ikka tõeline torm, mis siin eile ja täna öösel möllas. Põhjapool tuli 20 cm lund maha. Meie pääsesime, aga vihma ladistas korralikult. Mis tähendas, et arhiivis uputas jälle. Päevaks klaaris ilma ära, isegi päike tuli välja.

Tegelesin töiste jõulukaartide nimekirjaga. See kasvab iga aastaga. Tänavu on seal juba üle 600 isiku ja asutuse. 

Nii see aasta oma lõpu poole liigub. Kaks nädalakest jäänud veel teist.

Koerailm

Käisin postkaarte alla postkasti viimas ja nägin mitmeid koeraomanikke oma lemmikutega tulemas või minemas. Vaesekesed, loodus ju ei küsi - tuleb minna, kui häda käes. Ka siis kui väljas on tõeline koerailm. Ja seda ta on. Sajab segamini lörtsi ja vihma. Vahepeal koguni müristas. Kuna mul koera pole, ei pea ma kusagile minema, õnneks.

Sebib ja pikutab

Õieti päkapikutab. Tasapisi. Kodustele kingin tänavu elamusi, mitte asju. Ettevalmistustega valmis. Check.

Aga küll see päeva tagapool on ikka lühike. Hommikutel pole viga, siin läheb päris vara valgeks, kolmveerand kaheksa. Aga kui õhtul kolmveerand viis saabub pimedus, siis tundub, et südaöö on kätte jõudmas. Kuigi pool päeva on ees. Eestis asi muidugi veel palju hullem: päikesetõus veerand kümne paiku, loojang 15:20. Arvestage ise, kui palju lühem on Eesti päev.

Jõulupidu nr 1

 ... peetud. Biblio Klubi ja laenuraamatukogu seltsis.

Birgit Eestis ja sosistav neuroloog

Lumemöll Eestis kestab. Segadust palju, mõnel pool juba pikalt. Paha Birgit!

Siin rahu ja vaikus. Öine peavalu ei lasknud magada. Nuinarkoos aitas viimaks, aga peas nüüd udu. Tööd said siiski tehtud, isegi need, mis pisut enam oidu nõudsid.

Pärastlõunal oli telefoni appointment neuroloogiga. Pole teda juba kolm aastat ihusilmaga näinud. Analüüsivastuste tulemused tehakse nüüd telefonis teatavaks. Sosinal, kusjuures. Pean alati kõvasti pingutama, et aru saada, mida see sensuaalne sahin tähendab. Miks ta niimoodi sosistab? Aga kuni uudised on head, las sosistab pealegi. Sedakorda olid. No news, good news. Kuni järgmise sosistamiseni.

Vorstiäri

Sain ikka oma verivorstirõnga Collingwoodi mehelt kätte. Kartsin, et olin tellimisega hiljaks jäänud, aga õnnestus viimasel minutil jalg ukse vahele saada. Vorstisabas kohtasin teisigi eestlasi.

Jõuluteemat kinnitas ka hommikune lumesadu. Korraks oli päris mõnus, aga juba lõunaks pakuti soolasuppi. Ei see lumevalgus pidama jää.

Seevastu Eesti upub hangedesse ja saared ka pimedusse. Homseks lubatakse suisa tormi.

Kinos

Käisin Hot Docs Cinemas vaatamas filmi "If These Walls Could Sing", 90 aastat Londonis tegutsenud stuudiost Abbey Road´il, kus salvestamas käinud kirju rida suuri ja veel suuremaid nimesid. Lugu muusikajaloost, aga ka ühest majast ja kogukonnast, mis sinna tekkinud. See viimane tekitas mõnusa paralleeli meie Tartu fimiga, mis on ju ka ühe maja ja kogukonna kasvamise lugu.

Film oli muhe, aga heli täitsa võimatu: vahepeal nii vali ja plekine, et toppisin näpud kõrva.

Selline päevake. Jalutada ei kannatanud - kõle. Ringi joosta küll - värskendav.

Kohvikus tööl

Täna kulus ligi kolm tundi kohvipoes koosolekut pidades. Aga oli ka palju teemasid kogunenud S-ga arutamiseks.

Kui kell 10 oli Cafe Aroma inimtühi, siis kella üheks puupüsti täis. Populaarne lõunasöögikoht. Peaks kunagi ka nende toite maitsma. Mõned supid ja salatid on üsna ahvatlevad. Aga ma maandun ikka tee-kohvi ja saiakesega. No kell kümme oleks supi jaoks ka vara olnud.

Korraks sadas taevast isegi midagi tahkemat, aga maha ei jäänud ja sai ruttu otsa. Külmemaks on läinud. Hea kui venitab paar soojakraadi välja.

Laisk nädalavahetus seisab ees. Jõulusaadetistega tuleb tegelema hakata. Õhtul Koerner Hallis Tanya Tagaq Kronos Quartetiga, aga ei ole vastavat tuju. Jätan minemata.

Tüma

Kere on vaktsiinist tüma: lihased ja kondid haiged, pea uimane. Isegi kerge palavik on. Nii et mürk teeb oma tööd. Aga kõige hullem ei ole, kannatab tööd teha. Ööund ei rikkunud ära. Hea.

Päris imelik, et juba mitmendat päeva paistab päike. Eestis harjusin pimeduses ringi kobama. Siin on kaamost ikka oluliselt vähem. Just rääkisin telefonis Kanada kolleegiga, kes küsis, kas Eestis on ka nii pime. Eestis just ongi pime, ütlesin, siin pole pooltki nii hull. No ei tea, kas jäi uskuma.

Kohalik krediidiühistu on teinud järjekordse e-hüppe. Nüüd saan ise Eestisse raha üle kanda, ei pea selleks panka minema või avaldusi saatma vmt. Esimesel katsel sain süsteemi üles seatud, jee! Raha läks arvelt maha, kas ka Eestisse kohale jõudis, pole kontrollinud. Aga kodueestlasele harjumuspärase e-pangandusega võrreldes on edenemine ikka tagasihoidlik.

Tegelikult pole midagi tarka öelda, nagu ikka. Ajan lihtsalt mullikesi siin omaette.

Pooya

Käisin jälle Pooya juures ehk Sanomedi apteegis viiendat vaktsiinisüsti saamas. Pooya on noore apteekri nimi.

Aega registreerides märkisin ära, et soovin samal ajal gripivaktsiini saada, aga see sõnum polnud kohale jõudnud. Ei hakanud nõudma ka, sest oli nagunii kõhklusi ja kahtlusi selle topeltvaktsineerimise suhtes. Sel ainumal korral, kui ma gripivaktsiini tegin, tundsin ennast pool ööpäeva puruhaigena. Covidi vaktsiinile nii tormilist reaktsiooni pole olnud, kuigi ühel korral miskit ikka oli, kuid mitte nii hullusti kui gripivaktsiini puhul.

Hommikul kosutav püsika koosolek Eesti kolleegidega. Siis lugesin samateemalisi Aigi tudengite töid. Mõned lasid ülejala, aga oli ka päris tõhusaid.

Ilm on meeldivalt mahe: 7-8 kraadi sooja, kuiv. Kuid pilves.

Täna õnnestus juba kella kuueni magada. Muidu olen hiljemalt viie paiku ärganud. Hakkan kohalikku aega jõudma viimaks.

Täna majas

Seal ma käisin jah üle pika aja. Biblio Klubi oli platsis. Väga liigutav taaskohtumine. Palju kallisid ja niiskeid silmi. Ruti töölaual tema pilti näha oli võimatult kurb...

Aga ilm on Eestiga võrreldes ikka väga mahe. Maa kuiv ja sooja kuue kraadi kanti. Tulin jala koju. Bloor on jõulutulesid täis.

Tihe

... kodune tööpäev täna. Mõistus hakkab ka viimaks Eestist järele jõudma. 

Hommikul Viirlaiu zhürii koosolek. "Ohver" valitud. Nüüd vaja asi ära vormistada.

Aga ennast kodunt välja vedada tundub ikka lausa võimatu. Peaks pilatesesse minema, aga no ei ole hakkamist. Homme tuleb küll Tartusse minna, sellest pole pääsu.

PV valiti kirmuse direktoriks. Lõpuks ometi ka üks hea uudis! Muuseumile hea. Aga kas ka P-le endale? Igatahes väga suuremeelne, et ta ennast välja käis. Vinget vaimu ja vastupidamist Sulle, vapper naine!

Ka täna

 ... paistis päike.

Mulliinimene

Uni läks ära veerand kolm öösel. Lugesin Murakamit ja proovisin siis uuesti magama jääda, aga ei õnnestunud. Pool kuus ronisin voodist välja. Sisemine kell on ikka täitsa sassis.

Kell 9 algas järjekordne globaalsete eestlaste foorum, virtuaalis. Siis vennajutud. Nüüd kokkan (läätsesupp, kaerahelbepätsid) ja loen (Katrin Lauri "Tunnistaja"). Ei taha ikka veel kusagile oma mullist minna. Ühe õuetiiru siiski tegin, sest täna paistis päike. Kuid puhus kohutav tuul. Külm õhumass pidi tulema. Aga lumest pole siin miskit järel - muru rohetab.

Väga vaikne

Kuidagi väga vaikseks on jäänud mu sees pärast seda reisi. Pidin täna ennast kangesti sundima, et toidupoodigi jõuda. Ei tahaks oma mullist lahkuda sugugi. Selline tuju on: https://www.youtube.com/watch?v=dRq95qFeAi8

Aga hommikul rääkisin keelesõber Nataliaga - üle mitme-setme kuu.

Eile Varssavis

 ... jätkulendu oodates kirjutasin nõnda.

Ootamatu kurb koduskäik on seljataha jäämas. Istun Varssavi lennujaamas ja ootan õhtust lendu. Kartsin, et olen magamata öö tõttu totaalsooda, aga nii hull polegi. St et pole kogu aeg. Vahepeal panin küll külje maha ja kerge tukk tuli peale. Aga nüüd olin koguni nii atsakas, et viskasin TC 50 raamatu sissejuhatuse mustandi valmis. Ja üle kolme tunni on veel ees. Heilika Pikkovi „Minu Jeruusalemm“ edeneb liiga kiiresti. Kardan, et see saab otsa ja mis ma siis teen? Kümme tundi lendu ka ju veel. Seepärast on hea vahepeal kirjutada - vahetevahel on lihtsalt hea kirjutada. Näiteks minu Jeruusalemmast.

Erinevalt Heilikast pole minul selle paiga vastu eriti sooje tundeid. Põnev oli muidugi, kindlasti eksootiline ja hariv, aga mõjus klaustrofoobselt. Sõnastasin selle kogemuse nõnda: liiga palju nähtavaid religioone. Autotäis sõimavaid moslemeid esimese jalutuspäeva lõpus ei mõjunud ka kuigi külalislahkelt. Kui viimasel päeval Õlimäel ära eksisin, oli hirm nahavahel: mossis moslemimehed lastega ümberringi ja palju kõveraid tänvaid. Tänu nunnale ja sõdurile pääsesin sealt labürindist välja. Ajapikku sai ka propagandat ja kallutatud ajalookäsitlust ülemäära palju. Nende turismiministri tänukiri või sertifikaat peaks siiani Kuu peal alles olema... Jah, minu Meka see ei olnud. Aga raamatut on huvitav lugeda, kui on isiklikke mälestusi kohtadest, millest kirjutatakse.

Nüüd ei saa aru, kas peaks lõunat sööma või on liiga vara. Kere on segaduses. Arvasin, et pole kell kolm öösel võimeline mitte midagi sööma, aga juustuvorstiga sai ja tee läksid sisse küll. Varssavisse jõudes sõin munaputru ja jõin ühe cappuccino. Pooleteise tunni eest manustasin tassi teed, lihapiruka ja mõned küpsised. Nüüd mõlguvad meeles kartulipannkoogid ja pelmeenid, aga vist on vara. Kuid und ei ole – ime küll.

Ka Poolas pole päikest.