Volbriöö

Aprill saab läbi ja kätte on jõudmas volbriöö. Keskmisele kanadalasele ei tähenda see midagi. Ka eesti korporandid pole siin volbri tähistamisega palju vaeva näinud, kuigi katseid on tehtud. See-eest on neil palju muid huvitavaid tähtpäevi ja põhjuseid pidutsemiseks. Naisorganisatsioonid tähistavad nt veebruaris küünlapäeva.

Volbriga seoses meenub mulle ikka aeg, kui sai veel kirmuses oldud ja EKLA uurijate toas töötatud. Kui 30. aprill juhtus tööpäev olema, võis päeva lõpus näha aknast tänavale kogunevaid korporante kõigis oma värvides. Metsikud lustisid kõrvalt kaasa, lehvitasime neile akendest - rongkäik oli alati väga meeleolukas.

Kui sai veel kodus Riia tänaval elatud, siis see oli aeg, mil ikka tehti aias tuld. Oksa ja kõdu põletamise lõhn hõljus üle Tammelinna - üks neist magusatest kevadistest lõhnadest, mis meeles... Nüüd on selline põletamine vist keelatud üldse?

Täna nuusutasin pargis vahtraõie kobaraid, aga kahjuks pole aastaga midagi muutunud - vahtrad tõesti ei lõhna siin. Millest on tuline kahju, sest see oli minu vääramatu lemmiklõhn kevadises Tammelinnas. Riia tänav oli ju vahtraid täis ja kui see meri siis kõik korraga lõhnama hakkas, eriti soojadel õhtutel ja pärast vihma... oojee!

Maitule kohta ütlevad rahvatargad, et seda tuleb maa peal teha (jaanituld võib ka varda otsas teha). No mul pole siin 19. korrusel ei maad ega varrast. Eks teen siis rõdul, süütan küünla. Abiks ikka. Ka soovitas vanarahvas helistada volbriööl kellasid ja teha muud lärmi. Sellepärast pole mul vaja muret tunda - koroonakontsert algab nagu ikka kell 19.30. Täha õhtul nad siis mitte ainult ei toeta oma lärmiga eesliini omasid, vaid võitlevad ka kõige halva vastu (vastavalt eesti rahvatarkusele). Mine tea, vahest mõjub see kolistamine kõigil õhtutel niimoodi. Oleks kena küll.

Ontarios tegi haigestunute arv jälle väikse hüppe ülespoole: täna 459, eile 347. Tänased numbrid: Kanadas 53 021 juhtu (3180 surma), Ontarios 16 187 (1082), Torontos 5 551 (366).

Making friends?

Jah, kas pole kummaline, et isegi pandeemia poolt koju vangistatuna võid leida uusi tuttavaid, kellest - mine tea! - võivad koguni uued sõbrad saada. Esialgu räägin siiski tutvusest ja ainsuses.

Nagu ühes varasemas postituses mainisin, võtsin vedu Integratsiooni Sihtasutuse üleskutsest hakata mentoriks eesti keelt õppivale inimesele, kes vajab keelepraktikat. Kibekiiresti sain sihtasutuselt kontaktid, võtsin ühendust ja täna pidasime juba teise skaibiseansi.

Proua on Moskvast ja kolis Tallinna, kuna tema tütar abiellus siin eestimaalasega. Nüüd on ka lapselapsed olemas ja vanaema tahab mõistagi nende lähedal olla. Oleme "õpilasega" eakaaslased, st et ka tema kolis võõrale maale juba küpses eas, mistõttu sõbrad jäid kodumaale maha - just nagu mulgi. Nii et mõistan teda hästi, kui ta ütleb, et meie eas pole lihtne uusi häid sõpru leida nagu pole ka lihtne hakata elama võõras keeleruumis.

Arvestades seda, et "õpilane" on Eestis elanud vaid mõne aasta, on ta ikka päris tubli - saab enda väjendamisega üllatavalt hästi hakkama ja kui uuest tutvusest tulenev närv kaob, siis kindlasti veel paremini. Kuna ta istub nüüd päevade kaupa kodus, kulub lõviosa ajast eesti keele õppimisele. Leppisime tänaseks mõned teemad kokku ja ta oli need kenasti ette valmistanud. Rääkisime ihu- ja vaimutoidust ehk siis söögist ja kirjandusest. Ja ennäe imet, ka tema on Murakami fänn! No mind võib küll peaaegu maniakiks nimetada, sest olen vist tõesti kõik inglise keeles ilmunud raamatud läbi lugenud ja mõned takkapihta ka veel eesti keeles. Soovitasin talle paari oma lemmikut. Järgmine kord räägime loodusest ja ilmast.

Esimesel korral oli ta tõesti mõnevõrra närvis, aga täna juba rõõmsalt ootusärevil - paistis, et lausa ootas meie kõnet. Mulle samuti tore värske vaheldus ja lihtsalt meeldiv ennast kasulikuna tunda. Vanad õpetajarefleksid löövad ka välja, isegi väike hasart tekib. Ja kasud on ju vastastikused - mina saan oma roostes vene keelt praktiseerida. Täna ei tulnud näiteks meelde, kuidas on loodus või hakkliha vene keeles. Selline tore uus sõber siis mul. Loodame, et ei teki ideoloogilisi erimeelsusi. ;)

Ontario rõõmustas täna ka: uute haigestunute arv kukkus kolinal - eile oli see 525, täna vaid 347. Eks ta kõigub veel üles-alla, aga kena kuulda, et vähemalt ei rühi tuimalt ülespoole. Ontario PM teatas teistele provintsidele, neile, kes juba reegleid lõdvendavad (Quebeck, Manitoba, Saskatchewan, New Brunswick), et palun ärge tulge meile (veel) külla - meil läheb liiga hästi, et riskida.

Tänased numbrid: Kanadas 51 597 juhtu (2996 surma), Ontarios 15 728 (996), Torontos 5360 (347).

Sel aastal siis sakurata

Torontos on kätte jõudnud kirsside õitsemise ehk sakura aeg, mis toob tavapärastel aastatel kokku kümneid tuhandeid inimesi. Olen isegi seda ilu High Park´is mitmel korral vaatamas käinud. Tänavu pannakse see park kirsside õitsemise ajaks üldse kinni ja õige ka, sest mingi 2 pluss 2 seal küll võimalik poleks. Lohutusena pakutakse võimalust High Parki kirsse online´is vaadata.

Linnas on neid kohti muidugi teisigi, mulle lähim Roberts Library juures. Seda ala on keeruline kinni panna, sest tegemist on lihtsalt ühe tänavanurgaga, mille väiksel haljasalal mõned puud kasvavad. Saab näha, kas mupo on ka kohal, et õieilu imetlejatelt $750 sisse kasseerida.

Tänane tööpäev läks jälle jooksujalu, mistõttu kontoris jäi käimata. Kuidagi väga pingeliseks on see kodutöö muutunud.

Kiire õhtune käik kampusesse näitas, et rohelust ja õiteilu tuleb aina ja hoogsalt juurde. Linnud rõkkavad ja tänavad on inimesi täis. Yonge´il ei saanud enam arugi, et eriolukord oleks, nii tihedalt oli seal sebimist.

Sellesse pisikesse parki, mis jääb Charlesi ja Isabella vahele, on tekkinud tohutu kodutute telklinnak. Ju see on linnavalitsuse poolt lubatud, sest see kirik, mis pargi servas asub, on neil mingi tugikeskus. Ausalt öeldes on see kummaline, et nad seal niimoodi olla tohivad: mingit pikivahet see seltskond ju ei pea, hügieenireegleid ka ei (saa) järgi(da) ja neid on hirmutavalt  palju.

Kui kolmel päeval on Ontarios haigestunute arv pisitasa langenud, siis täna tegi see jälle hoogsa hüppe ülespoole. Tänased numbrid: Kanadas 50 026 juhtu (2859 surma), Ontarios 15 381 (951), Torontos  5128 (305).

Koroonamatemaatika

Täna tulid Ontario provintsivalitsuselt uudised selle kohta, kuidas eriolukorrast väljuma hakatakse. Nagu ka Eestis, ei mainita kuupäevi, tegemist on vaid strateegiaga. Ka pole täpselt välja toodud, mis faasis mingi valdkond avaneb. Aga ühte-teist siiski öeldi.

Kui päevane haigestunute arv kukub 200 kanti (praegu on see ikka veel üle 400), siis läheb lugu lahti kolmes faasis. Esimeses faasis võivad lahti minna ärid, mis saavad oma tegevuse nii ümber seada, et pakuvad pick up teenust või kojukannet. Pargid tehakse lahti ja lubatud on mõned rahvakogunemised, nt matused. Teises faasis avatakse veel rohkem töökohti, sh kontorid, jaekaubandus ja osa teeninindussektorist ja veel rohkem vabaõhualasid. Kolmandas faasis lähevad lahti kõik töökohad, kui nad teevad seda vastutustundlikult, lubama hakatakse ka järgmisi rahvakogunemisi. Kontserdid ja spordiüritused saavad olema keelatud for the foreseeable future.

Iga faas võib võtta 2-4 nädalat, vastavalt olukorrale haiguserindel. 3x2=6 ja 3x4=12. Nii et miinimum 6 ja maksimum 12 nädalat ajast, kui haigestumiste arv on 200 kanti jõudnud. Seega siis 2-3 kuud vähemalt uue normaalsuseni, mis ei võrdu kindlasti mitte vana normaalsusega. Ja seda kõike juhul, kui ei tule teist puhangut.

Ilm oli täna imeline, aga ma sattusin sellisesse tööhoogu, et ei saanud välja enne, kui päike juba majade taha vajus. Kuna oli hädasti vaja minna suurde toidupoodi varusid täiendama, siis pargiaega ei jäänudki. Poes oli olukord endine. Sain kõik, mida tahtsin. Jäi silma, et jahuriiul oli jälle (ikka veel?) tühi, aga mul õnneks varud olemas.

Just lõppes poole kaheksane rõdukonstert. Need toimuvad ikka veel, igal õhtul. Täna esines keegi silmapaistva trummisoologa. Kas harjutamine teeb meistriks? Kuus nädalat ju praktiseeritud.

Tänased numbrid: Kanadas 48 500 juhtu (2707 surma), Ontarios 14 856 (892), Torontos 4973 (297).

Eile andsid Kanada popmuusikud veebikontserdi Stronger Together. Sealt kuulamiseks üks kaunis emotsionaalne hetk.

Natuke ilumaailmast

Lugesin täna artiklit sellest, et sagenenud Zoomi koosolekud sunnivad inimesi pingutama, et paremad välja näha. Paljudele nimelt ei meeldivat see, kuidas nad kaamerasilma kaudu paistavad. Nii olevat tõusnud nõudlus botox-süstide järele. Aga kus neid teha saab, kui ilukohad on kinni? Kodus? Ei tea sellest kohe mitte midagi, tõesti. Ja inimesed tellivat endale koju spetslampe parema valgustuse saavutamiseks, selleks et veebikoosoleku ajal kortsud vähem reljeefsed tunduksid. Ühe artikli pealkiri kuulutas aga, et kasvab põrandaaluste juuksuritöökodade arv.

Jah, eks see naisterahva elu mõnevõrra teistmoodi ole küll nüüd. Mingid rutiinid on võimatuks muutunud, teised tunduvad ebaolulised. Huvitav, mina olin just mõelnud, et see omaette kodus vahtimine muudab mugavakas ega sunni sugugi pingutama. Make up´i tegin viimati kui töö juures käisin ja see oli varsti juba kaks nädalat tagasi. Pea kammin ikka hommikul ära ja pärast pesu föönitan ka, aga... Võibolla on mu silmanägemine nii kehv, et ma ei saa enam aru, kui halb ma ekraanil välja näen? Olen ikka mõelnud, et loodus on selle koha pealt tark ja halastav: silmanägemine kaob samas tempos kortsude tekkimisega.

Tuttav mainis telefonis, et on huvitav vaadata, kuidas telediktorite pead triibuliseks muutuvad. Jah, nemad on ju eriti heledate prozhektorite valgusvihus ja suures plaanis pealegi, nii et on võimatu varjata asjaolu, et põrandaaluse juuksuri juures on käimata. Küll on hea, et ma pole kiusatusele järele andnud ja juukseid värvima hakanud - võin rahus kodune kartul olla. Mõttes tänan muidugi kadunud emmet, kellelt saadud geenid on mind hallidest karvadest säästnud.

Siiski pole minugi elu päris muretu. Hea A. Tartu Ilutarest on mind ära rikkunud ja harjutanud kasutama kvaliteetkosmeetikat oma kortsu kiskuva naha hoolduseks. Juba enne pandeemiat oli probleem, kust leida teatud firma tooteid. Mis Euroopas tavaline, pole siin mitte. Lõpuks leidsin paar salongi, kus mulle vajalikku kraami müüakse, ei pidanud kõike Eestist kaasa tassima. Aga nüüd on need ilupesad ju kõik kinni ja Amazonist tellimisega on mul kurbi kogemusi - saad küll õige tootja kauba, aga mitte päris selle toote, mida lootsid. Ka on nende ootejärjekorrad jube pikaks veninud, sest kõik ostlejad ostlevad nüüd ju veebis. Kiusasin siis A-d pärimisega, et mis võiks olla need alternatiivid, mida saaks ka nt Shoppers Drug Martist osta. Ja kohe pärast soovituse saamist avastasin, et see salong, kust ma oma hajumuspärast tavaari saan, on avanud veebipoe. Jee! Vormistasin tellimuse ja loodan, et läheb paremini ja kiiremini kui Amazoniga asju ajades.

Ka ootan ma pikisilmi Eestist märtsi lõpus teele pandud pakki, aga see ei jõua ega jõua. Maja postkastide tuba on igal õhtul erisuuruses pakke täis. On näha, et eluks tarvilikku tellitakse ikka enam veebist ja postiga. Nii ei mahu saabuvad karbid-kastid enam ammu neisse vähestesse postikappidesse, mis all lisaks postkasidele on. Pead ise hoolas olema ja vaatama, et oma jao kätte saad. Minu oma pole veel tulnud.

Aga ilu juurde tagasi. Juukseid tahaks lõigata küll ja vahest räägiks K. äragi ning saaks minna tema juurde koju lõikama, kus ma ju muidugi käin, aga olen teinud põhimõttelise otsuse, et minu karvad ei ole praegu kõige tähtsam asi maailmas. Vaatame, kui pikaks patsid kasvavad. Enne pandeemia puhkemist nägin und, kus mul olid jälle pikad juuksed, nii nagu nooruses. Hommikul ärgates mõtlesin, hmm, oleks vast huvitav kord elus jälle pikajuukseline olla. Kas koroona pakub selleks võimaluse? Noh, patsideni on veel pikk maa minna ja ma loodan väga, et üksikvangistus siiski liiga pikaks ei veni.

Vahest vaatan oma riidekappi ja mõtlen, et nii need kleidid moest lähevad, rippudes... Moe suhtes ei muutu ma vist kunagi päriselt ükskõikseks. Mängida peab saama ja hilbutamine pakub selleks hea võimaluse, lisab elule vürtsi. Aga kodus olija jaoks on ju kõige tähtsam, et oleks mugav ja saaks kerra tõmmata. Nii vaatangi oma riidekappi nüüd hoopis teise pilguga - suur osa selle sisust tundub täiesti ebavajalikuna. Vaatan ega saa aru, miks neid hilpe nii hirmus palju peab olema. Jah, miks? Ega ei peagi, aga ju siis on inimesel olnud vajadus puhata ja mängida. Winnersis pole juba paar kuud käinud...

Täna tuli rõõmusõnumeid nii Eestist kui Ontariost - kõver on langustrendis, uute lisanduvate haigete numbrid on oluliselt väiksemad kui veel mõne päeva eest. Tänased numbrid: Kanadas 46 895 juhtu (2563 surma), Ontarios 14 432 (835), Torontos 4798 (274).

Vaikne kulgeja ja rahutud

Laupäev kujunes rahulikuks kulgemiseks. Laisk hommik, virtuaaljutud kodustega, kaerapätside küpsetamine. Lõin lahti eelmisel nädalal saabunud uue raamatu, mille tellisin inspireerituna L. kirjast - "Visualising Multilingual Lives. More Than Words". Uue muuseumi jaoks vaja ideid koguda. Ehk leiab siit midagi.

Õhtupoolikul sulnis käik parkidesse. Täna oli veel soojem kui eile ja ka kevadet rohkem.

Ja nüüd, kodus, loen uudisteportaalist, et sealsamas lähedal Queen´s Parkis olnud pärastlõunal meeleavaldus, kus mitte väga arvukas seltskond rahulolematuid nõudnud vabadusi tagasi. Üks plagu nõudnud õigust juukselõikusele. No kellel siis juukselõikuse vastu midagi oleks, aga... Fotodelt võis näha, et mingit pikivahet seal ei hoitud ja eks kisamine pane ka suust tuleva olluse hästi lendama. Kas inspiratsioon kogunemiseks tuli lõunast? Küllap neid stabiilseid geeniusi on kõikjal.

Teine uudis kuulutab, et öösel tehtud Yonge-Dundas ristmikul donuts´e. Et mida, keegi hakkas südaöösel linnatänaval küpsetama? Why? Aga siis lugesin loo läbi ja sain selgeks uue slängiväljendi. Sõõrikuid tegema tähendab autoga ümber oma telje keerutama kummide vilinal. Ülejäänud kamp oli oma autodega turvanud, et keegi "sõõrikutegijale" sisse ei sõidaks. Tühi linn inspireerib igasugusteks hullusteks.

Kiikasin täna ERR poolt reklaamitud Jupiteri keskkkonda, aga meie siin P-Ameerikas näeme ikka ainult Eesti omatoodangut, ei aita ka ID-kaart. See pakub võimaluse ainult ELis olijaile. Aga mis sest ikka, internet on otsatu, ei seda jõua kunagi läbi vaadata, venigu see isolatsioon kui pikaks tahes.

Tänased numbrid: Kanadas 45 354 juhtu (2465 surma), Ontarios 13 995 (811), Torontos 4628 (253).

Kuus nädalat

Kuus nädalat kodus töötamist täis. Nüüdseks võib öelda, et on tekkinud uus töörütm, harjumine. Tänu koosolekutele (sel nädalal sai neid vist kokku 8) ei teki ka totaalset mullitunnet ja tööpäevad on vaheldusrikkamad. Muidu aina kirjutad ja kirjutad - e-maile, artikleid ja mida kõike veel, ka seda blogi siin, aga 8-9 tundi järjest ei jaksa. Paraku kaasneb koosolekutega ka uusi projekte, lisatööd, aga elu peab edasi minema, olgu või isolatsioonis ja ei saa ju lasta sportlikul vormil kaduda. Nii et toonus on palju parem. See vist tõestus, et inimene vajab ikka inimest.

Täna oli teine Bloor St. Culture Corridori koosolek, ikka veebis. Seekord olid platsis programmijuhid. Eristusid optimistid ja pessimistid. Esimesed teevad sügiseks plaane eeldusega, et kõik või vähemalt mõndagi on võimalik. Teised on äraootaval seisukohal. Meie teeme asju, mida ikka teeks, aga kui üritusi ei toimu, siis ei toimu. 2021 kevade Estonian Music Weeki mõtted on ka õhus. On näha, et mõned muusikud ei taha nii kaugele veel vaadata, teised on kohe hakkamas. Eks siis tehakse plaanid ringi jälle, kui vajadus tekib. Nii et me oleme kusagil seal optimistide ja pessimistide vahel. Kas keskmised koju tulevad?

Otsustasin kodus olemist ka vabatahtliku tööga sisustada. Hakkasin keelementoriks. Integratsiooni Sihtasutus otsib inimesi, kes oleks valmis olema jutupartneriteks Eestis elavatele muukeelsetele, kelle eesti keele õpingud eriolukorra tõttu soiku on jäänud. Täna sain ametnikult oma tulevase sõbranna nime. Saatsin e-maili, vastust pole veel saanud. Pärast hakkasin mõtlema, et vahest oleks pidanud ikka teietades alustama. Venekeelsetel inimestel ju kombeks sel viisil viisakas olla, aga mina olen P-Ameerika kommetest rikutud. Vahest ta ei pahanda. Päris huvitav, mis sest tuleb.

Ilm läheb soojemaks. Puud ja põõsad on õrnrohelised, pungad puhkemas. Kevade kõige ilusam aeg on kohe käes. Õieti ongi juba - just see hetk enne plahvatust. Korraks tekkis tunne, et äkki kõik lõpeb veel hästi (kui tsiteerida klassik M-t).

Nädalavahetusel tuleb sõbrakirju kirjutada, nädala sees ei leidnud aega. Peaks ka need koroonakirjad kokku korjama, on ju needki omamoodi kroonikad siit ja sealt ilmanurgast - peatükid düstoopiast, mille kangelasteks me sattunud oleme.

Tänased numbrid: Kanadas 43 888 juhtu (2302 surma), Ontarios 13 519 (763), Torontos 4486 (238).

Istumisest

Täna lugesin blogTOst, et Torontos ei tehtagi enam trahve pargipingil istumise eest. No vaat kui kena, et sain ka teada pärast seda, kui oht möödas. Mitte et ma nendel pinkidel väga palju ja pikalt istunud oleksin, aga vahel tuli ette. Ma olen oma südalinna jalutuskäikudel mupo mehi näinud vist ainult kolmel korral. Esimene kord ma ei läinudki sinna parki, kus nad olid ja ülejäänud kahel korral olen olnud neid kohates liikvel, st käitunud igati seaduskuulekalt.

Nüüd siis on istumine taas lubatud, aga pikem parkimine siiski mitte. Kui pikk on pikk, pole öeldud. Ka hoiatatakse selle eest, et pingid võivad olla "nakatunud", st et keegi neid ei puhasta ja tõbistest võivad olla jäljed maha jäänud. Ma täna just korra jälle istusin seal Victoria College´i  pargikeses, Northrop Frye monumendiga viisakalt 2-meetrist vahet hoides - tema istus nimelt naaberpingil. Koroonajäljed pingil mulle muret ei teinud, küll aga oli keeruline vältida tuvi jälgi. Teema lõpetuseks sobikski veidi Thule klassikat, kuulamiseks klikka siin.

Selle kodus istumisega võib lõpuks isegi ära harjuda. Nüüd, kus veebikoosolekuid ka vähemalt üks päevas, saab introverdi suhtlusnorm nobedasti täis ja muul ajal võib oma asju jumala rahus ja üksinduses ajada.

Füüsiline istumine on muidugi tüütu ja seda ON palju. Huvitav on see, et istumine koosoleku ajal väsitab istumisaparaati vähem kui kirjatööd tehes. Imelik.

Kui vaid läheks soojemaks, saaks õhtul rõdul istuda - oleks juba suur vaheldus. Või kui päris suurelt unistama hakata, siis tahaks, et oleks juba nii turvaline, et söandaks metroosse minna, ja nii soe, et kannataks maas istuda. Siis läheks High Parki oma vahtra alla, istuks ja lebaks seal kohe terve tunni. Või koguni kaks. Ja nüüd ei saa siia kuidagi jätta lisamata veel ühte hitti.

Tänased numbrid: Kanadas 42 110 juhtu (2146 surma), Ontarios 12 879 (713), Torontos 4347 (222). Ontarios diagnoositi täna rekordarv nakatunuid - 634 uut juhtu. Eile seevastu oli see number jälle tavapärasest väiksem - ainult 510. Haigusepuhanguid on tuvastatud 135s Ontario hooldekodus. See number on ilmselgelt liiga suur. Ja probleem pole ainult Onatrios. PM oma tänasel pressikonverentsil võttis selle teema ka tavalisest tõsisemalt jutuks. Kuna töötajaid ei jätku, hakatakse sõjaväelasi appi saatma. Nii et ärge imestage midagi, kui Tallinna Linnateatri omasid muposse kupatatakse.

Päeva väike rõõm: sain osta uue tulbipoti!

Lendamisest

Nagu juba kusagil varem mainisin, on minu üks suuremaid muresid see, kas suvel koju, Eestisse, saab. Muidugi, praegu ei tea keegi. Pilet on LOTiga 10. juuniks, aga siis ei ole veel miski võimalik, olen päris kindel. Nüüd tuli uudis, et LOTi ja Nordica suhted pole head ja varsti läheb kumbki oma teed, aga nende kahe koostöös läbi Varssavi käigud teoks said. LOTi kodulehelt võib lugeda, et ostetud lende saab edasi lükata ja marshruute muuta, aga mul pole LOTi küll muuks tarvis, kui üle ookeani lendamiseks. Küllap Toronto -Varssavi lennud millalgi taastuvad, aga kuidas sealt edasi Tallinna saada, kui Nordica lõpetab LOTiga koostöö? Elame, näeme. Kui mõtlen mulle kogemata sülle kukkunud luksuslikule äriklassi tagasilennule jaanuaris, siis see oleks olnud justkui ettemakstud boonus eesseisvate ebamugavuste hüvitamiseks.

Meie tuluõhtu külalise aprilliks ostetud Lufthansa lennupileti krediiti saab kasutada ühe aasta jooksul, st et makstud raha eest saab uue lennu, aga lendaja peab olema sama isik. Peab siis lootma, et külla kutsutu on ikka ka tulevikus nõus ja võimeline siia tulema. Külaline tahtis siit edasi Vancouverisse minna ja selle jupi pidi Westjet tegema. Nende tingimused on leebemad: krediiti saab kasutada kahe aasta jooksul ja ikka jälle ainult sama reisija tarvis. Aga meil pole sellest kahest aastast kasu - terve reis peab Lufthansa tõttu ikkagi enne järgmise aasta aprilli lõppu toimuma.

Vaatasin siinse suure lennujaama kodukat, et näha, millised lennud üldse toimuvad. Mitmed kohalikud ja USA lennud on olemas. Ühendus on ka Hiina ja Jaapaniga. Euroopas saab lennata ainult Londonisse ja Frankfurti, mingeid muid võimalusi ei ole.

Euroopas on hakatud lukkude lahti keeramisest rääkima - seal ollakse meist ees, sest ka koroonakriis jõudis sinna varem. Meil läheb veel aega.

Küll see oli mul ikka õige otsus aastavahetuseks koju minna. Mine tea, millal jälle saab.

Tänased numbrid: Kanadas 40 190 juhtu (1974 surma), Ontarios 12 245 (659), Torontos 4069 (210).

Tuulutab saba

Päev kulus tubasele töisele asjatamisele ja kui õhtul välja sain, puhus seal lõikav tuul. Päeval puistas koguni lund - päike ja tuisuhood vaheldumisi. Siit mu 19. korruse aknast on hea näha, kuidas lumepilved põhja poolt tulevad. Väga põnevaid valgusmänge tekitab selline muutlik ilm.

Nii et oli hea õhtu pea tuulutamiseks. Mõned olid aga hoopis oma saba tuulduma pannud. Et kes? Näed siit.

Päeval pesin siis viimaks oma pesu ära ja käisin liftiga mitu tiiru alla-üles. Iga kord, kui lifti ootasin, kuulsin, kuidas selle musta poisi korteris, kes ikka kanepit kimub nii, et haisupileved minugi elamisse jõuavad, undab ventilaator (ehk föön nagu siinsed eestlased ütlevad). Aprillis, kui väljas on 3 kraadi sooja ja seeski pole liiga palav? Mida ta seal tuulutab nii hoolega? Natuke nagu mure tekkis. Täna võis kuulda, et see tegelane, kes Nova Scotias suure hulga inimesi ära tappis, oli isolatsiooni ajal kõvasti jooma kukkunud...

Tänased numbrid: Kanadas 38 422  juhtu (1834 surma), Ontarios 11 735 (622), Torontos 3820 (190).

Ülesuhelnud ja siis veel see

Oli see vast päev! Esiteks, millal viimati juhtus, kui tuli pidada neli koosolekut jutti? Ei mäletagi. Äkitselt on kõik uue "normaalsusega" kohanenud, ma ise ka, ja veebikoosolekuid tuleb aina juurde. Vahet pole, et inimesed ei ole sinuga samas ruumis - energiad liiguvad ikka ja pea töötab täistuuridel. Kuna kõik koosolekud nõudsid ka kohe mingeid kiireid kirjalikke järelreaktsioone, siis... päris läbi võttis. Tegelikult on see päris hea tunne, kui oled vahelduseks jälle ka rabeleda saanud. Juba nagu igatsekski vaikse kirjatöö juurde tagasi.

Hommikul lootsin, et saan paralleelselt tööasjadega pesu pesema panna, aga ei tekkinud seda momenti, et alla minna. Siin käib pesupesu ju kaardimasinatega ühisruumis. Nüüd õhtul enam ei taha minna, sest siis on seal rohkem liikumist. Homme hommikul uus katse - tulemas on ainult üks koosolek.

Nii ma muust ei teadnudki, kuni nägin uudistest, mis jube asi Nova Scotias juhtus - suurima ohvrite arvuga massitulistamine siin maal, pluss mingid kahtlased tulekahjud ja... Kohutav lugu. Kas kellelgi ei pidanud närvid vastu? Kurb.

Numbrid kasvavad ka endiselt: Kanadas 36 831 juhtu (1690 surma), Ontarios 11 184 (584), Torontos 3682 (181).

Lilli pole

Lihavõtteks ostetud tulbipott on ära õitsenud ja poodidest pole midagi asemele osta. Rabbades on ainult liiliaid, aga need lõhnavad nii tugevalt, et ei saa toas pidada. Kui ma millestki praeguses olukorras puudust tunnen, siis sellistest väikestest asjadest. Võibolla on kusagil mõni aiapood tegutsemas, aga mul pole autot, sinna ma ei saa. Vahest ikka tuuakse uusi lilli ka poodidesse millalgi.

Sama näen tänavatel kõndides. Selleks ajaks on südalinnas kõikjal kauneid lilleistandusi tekkinud, nüüd vaid see, mis maa seest poolmetsikult välja tuleb. Ka linna aednikud istuvad kodus.

Rõdu aiaks ümbersättimiseks on veel veidi vara, aga kui taimedega olukord ei parane, siis see saabki tänavu hõre olema. Mõne toataime saan ümber kolida, aga õiteilu need ei paku. Kurb.

Juba eriolukorras toimunud sünnipäevaks sain küll kolm imelist kimpu, st et lillekullerid ikka töötsid veel. Huvitav, kas ka praegu. Hakka või ise endale lilli tellima - nagu mõni Muhv.

Eks käin siis parkides lilleilu otsimas.

Tänased numbrid: Kanadas 356 056 juhtu (1587 surma), Ontarios 10 578 (553), Torontos 3546 (173).

Jalutajad

Ilm oli veidi mahedam kui eelmistel päevadel, aga siiski veel mitte päris mõnus. Laiendasin siiski oma kiirkõnnitiiru Queen´s Parkist Philosophers Walk´ini. Seal istusin korraks maha, et kuulata linnahääli, mille sekka kostus ka mõne linnu sirtsumist. Oravad rabelesid mulluste kuivanud lehtede vahel. Nad on ikka parajad tõmblejad. Selles "Jääaja" mõõkhambulises oravas on selle seltskonna olemus kenasti kokku võetud: alguses peidan närviliselt ära ja siis millalgi hiljem hakkan peidetut sama närviliselt otsima. Orava elu pole küll muud, kui üks lõputu rähklemine.

Tuvid kõndisid ka ringi, aga kedagi eriti huvitavat ei näinud. Muidugi inimesi möödus: kõndides, joostes, koertega, lapsevankritega. Üsna sarnane pilt avaneb tänavatel, kus on küll ka ostukottidega inimesi. Hakkasin mõtlema, et kui inimestelt küsida (poeskäijad väljaarvatud), kuhu te parasjagu lähete, siis ütleks enamus vist, et mitte kusagile - jalutan (jooksen) niisama.

Maailmas pole vist kunagi varem olnud nii palju inimesi, kes ei lähe mitte kusagile vaid jalutavad lihtsalt niisama! Vanadel normaalsetel (?) aegadel me ju ikka suundusime kusagile: tööle, kooli, külla, kinno, muuseumi, kohtingule - noh, mõnikord ka jalutama. Aga nüüd kõik ainult jalutavad ega lähe MITTE KUSAGILE - kui nad on sõnakuulelikud kodanikud. Noh ja lõpuks me muidugi läheme koju, sest me ju oleme sõnakuulelikud kodanikud ja see on ka ainus koht, kus meil minna on. Ja hea, et on. Kõigil pole. I, kellega täna chattisime, ütles, et Tartus on pargis väljas armsad sildid "Mine koju!", et sul ikka meeles seisaks, mis su lõplik siht peaks olema.

Jalutamine on tegelikult väga tore tegevus. Isegi mediteerida saab jalutades. Õieti on seegi meditatsiooniharjutus - paar kuud minna mitte kusagile mujale kui enda sisse. Jalutamine aitab sellele hästi kaasa.

Jalutamisest on ka raamatuid kirjutatud. Võimalik, et ma mõne aasta eest siinsamas ühte juba mainisin. Frederic Grosi "A Philosophy of Walking" polnud tekstina kõige nauditavam, oli kuidagi kenitlev, aga inspireeris jalutamise üle mõtisklema. Siis ei osanud muidugi arvatagi, et kevadel 2020 on jalutamisest saanud globaalne moehaigus, et mitte öelda üks esmaseid ellujäämisstrateegiaid koroonaisoloatsiooniga toimetulemisel. Meie, kes me ikka veel jalutada tohime, peame olema õnnelikud selle erakordse vabaduse üle.

Kodu poole jalutades võtsin pildi reklaamist ROMi seinal. Kui erikord läbi saab, siis ma kindlasti lähen seda näitust vaatama. Vahest kunagi ikka tulevad ajad, mille me jälle KUSAGILE minna saame...

Tänased numbrid: Kanadas 33 3 83 juhtu (1470 surma), Ontarios 10 0101 (514), Torontos 3346 (162).

Nipet-näpet

Tänaseid uudiseid ja tähelepanikuid.

Toronto loomaaed palub inimestelt annetusi, et osta loomadele toitu. Tavalistel aegadel tuleb suur osa loomaaia elanike toidule kuluvast rahast piletimüügist ja parkimistasudest.

Tafelmusik saatis e-maili paludes toetust. Muusikud vaja raskest ajast läbi aidata.

HotDocs striimib erinevatel platvormidel dokfilme.

Uudisteportaalis blogTO on suur osa toimuma pidanud üritusi endiselt üleval. Sealt jääb mulje, et nädalavahetusel on küllaldaselt valikuid, kuhu minna. Veider.

Samast võib lugeda uudist, et pandeemia läheb Torontole tänavu maksma vähemalt 1,5 miljardit dollarit.

Keskne provintsi kanepimüüja Ontario Cannabis Store teatab, et internetimüügi numbrid on pandeemia ajal taevasse lennanud. Kui enne esitati päevas 2500-3500 tellimust, siis tänaseks ollakse jõutud 13 000 tellimuseni päevas.

Torontolased panevad välja toitu neile, kel seda napib. Näen ühte sellist lauda, kui oma õhtust jalutuskäiku teen. Kodutute varjupaiga juures siin minu lähistel on hooti ka suuremad kogunemised. Ju siis midagi jagatakse. Vahepeal oli kiriku kõrvale lausa väike telklinnak tekkinud. Tänaseks oli see kadunud.

Toronto LGBT kogukond pidavat korraldama maailma kuumimaid virtuaalpidusid.

Korterite üürihinnad linnas on langema hakanud.

Mina tegin päev otsa tööd. Viies kodutöö nädal on läbi saanud.

Numbrid: Kanadas 31 884 juhtu (1309 surma), Ontarios 9525 (478), Torontos 3145 (154).

Kus elab kultuur

Vastus on: hetkel peamiselt internetis. Täna oli esimene Bloor St. Culture Corridori Zoomi koosolek. Palju meid ei olnud, alla kümne, aga väga huvitav kohtumine oli.

Nagu võiski arvata on väiksel asutusel väiksed mured ja suurtel suured. Meie muuseumikene on ju tilluke töötajate arvu ja eelarve poolest (programmi poolest vast mitte nii väga). Väga väike osa meie vahenditest tuleb piletimüügist. Kuni TCl läheb hästi, püsime meie ka elus. Ja kui TCl hakkab veidi kehvemini minema, tõmbame meie endid ka veidi koomale. Muidugi, oleme pidanud üritused ära jätma, aga majanduslikku kahju pole me sellest eriti saanud.

Suurte kontserdiorganisatsioonide või muuseumite olukord on teine. Ei tahaks praegu küll ühegi sellise juhi nahas olla, kes peab massiliselt inimesi lahti laskma. Või kui pead pool hooaega ära jätma, aga üle 1000 pileti on müüdud ainuüksi ühele kontserdile, siis mis sa teed olukorras, kus ei tea ka, millal saad eluga edasi minna. Paljud esinejad tulevad ju välismaalt, kus kõigil on koroonarindel erinev seis. Ja kui ka sügisest lubatakse nt üritusi teha korraga kuni 500le, siis kellele neist 1000st sa ütled, et sina kontserdile ei saa?

Ka need, kelle tulust suur osa tuleb ruumide rentimisest, kannatavad kõvasti. Või spordiklubid, kelle liikmed on maksnud hooajamaksu. Kas maksad selle neile tagasi või jätad nö deposiidiks? Või palud annetada, et oleks mingi toetus asutusele? Mul endal on mai lõpuks kaks päris soolase hinnaga kontserdipiletit, aga tunne ütleb, et jäta see raha neile. Toetaksin kultuuriasutust ja vahest ka esinejat. kui kontserdikorraldaja otsustab osa piletitulust honorarina välja maksta.

Paljud meist on mingi rahvuskogukonna keskused või mõne riigi kultuuriesindused. Meil kõigil on sarnased mured: peame leidma uusi viise, kuidas kogukonda koos, erksa ja ärksana hoida, kuidas oma mandaati nö elus hoida, välja mõtlema, millisele ajale edasi lükata kaugelt kutsutud külalistega üritused, kuidas korraldada ümber ekspositsioonitöö jne jne.

Mina rääkisin muidugi meie digikultuuri aastast ja sellest, et iroonilisel kombel on aasta nii digiks kätte läinud, et... kes oleks võinud arvata. Paljud leidsid üksmeelselt, et see pentsik olukord on neid sundinud kiirkorras ellu viima ideid, mis muidu ootele pandud - häda ajab härja teadagi kuhu. Ja et kõige frustreerivam on, et mingeid plaane teha pole võimalk, sest keegi ei tea, mis tuleb, millal ja mil viisil. Pigem oldi pessimistlikud, st realistlikud.

Üsna kriitilised ollakse riigipoolsete abimeetmete suhtes. Poliitikute esituses tundub kõik väga kena, aga tegelikkus kipub nende jutust kõvasti erinema. Ka on igas valdkonnas palju erijuhtumeid ja -olukordi, mida abipakettide koostajad pole osanud arvesse võtta. Aga ega aitajate töö ka väga lihtne ole. Kanada riigi asjaajamine pole (minu väheste kogemuste põhjal) nagunii kuigi kärme. Eks sel inertsevõitu masinavärgil ole nüüdses segases olukorras veel eriti keeruline targalt ja operatiivselt tegutseda.

Ka kõikvõimalikud live streamid, watch partyd ja kodukontserdid tulid jutuks. Enamus paistis sellest kõigest juba veidi väsinud olevat - kõike hakkab liiga palju saama. Ma küll püüdsin veenda, et OK, nende ürituste kvaliteet pole enamasti seesama, mis päriselus, aga muusikutele moraali hoidmise mõttes on need vajalikud ja üha enam on üritusi, mida saad ka rahaliselt toetada. Kogenumad kultuurikorraldajad tõid seejärel sisse keerulise õiguste teema ja selle, kellele ja mille eest makstakse. Tõsi on, et see kõik on üsna metsik dzhungel veel ja igaüks toimetab nagu pähe tuleb. Kui on eriolukord, ei hakata vahest ka rangelt näpuga järge pidama, aga kui olukord läbi saab ja praktikad jäävad, mis siis. Nii tekib karjuv vajadus uute regulatsioonide järele.

Juttu jätkus kauemaks. Oli tore näha kaaskannatajaid, sai oma tegemisi laiemasse konteksti sättida. Kollegiaalsus on ikka väga oluline.  Otsustatigi lõpuks, et neid commiserationeid tuleb veel. Mulle kui suhteliselt uustulnukale on need jututoad eriti kasulikud, kuna nõnda saan ka mina inside infot ja kultuurigossipit.

Lõunalauas elasin kaasa pooltele Curlydele, kes andsid kodukontserdi. Oli armas. Meenus nende viimane käik siia eelmisel sügisel, kus ka pisi-Curly koos vanaemaga kaasas olid. Ilus aeg oli, päriselus saime siis kõik kokku...

Ja siis millalgi päeva ajal möödus akende alt sireenitav postitöötajate autokolonn. Oli selge, et mingi toetusaktsioon on käimas. Nii oligi - ühed eesliini omad ehk postitöötajad avaldasid solidaarsust teistele, meedikutele, sõitsid ühe haigla juurest teise juurde. Kuna minu akende all on Toronto Grace Health Centre, siis sellepärast nad meie kanti sattusid. Protsessiooni võid vaadata siit.

Õhtul õnnestus ühest Yonge´i pisipoest maske otsa. 

Tänased numbrid: Kanadas 30 092 juhtu (1193 surma), Ontarios 8961 (423), 2881 (147). 

Kinni või lahti

Täna üks tõestisündinud lugu lihavõtteaegsest Torontost.

Ülestõusmispühadeks pandi siin toidupoed kinni, v.a väiksemad nö nurgapoed. Seda ei juhtu muidu peaaegu mitte kunagi, vist ainult tänupühade ajal ja jõulu esimesel pühal ollakse nii radikaalsed. Nüüd see sündis, kuid pühapäeva hommikul märkas üks Bathursti ja St. Claire´i kandi jalutaja, et kas sa näe, nende Loblaws on siiski lahti. Imestas, rõõmustas ja läks shoppama.

Lambid põlesid, muusika mängis, poes oli 4-5 ostjat. Ladus temagi korvi kraami täis, aga kui maksta tahtis, siis selgus, et poes pole mitte ühtegi töötajat ja ka iseteeninduskassad ei funka... Kuuldavasti olevat mõned "ostjad" lahkunudki kraami täis kottidega, kuid maksmata. Jäi mulje, et pajataja ise oli viisakam ja jättis "ostu" pooleli.

10:41 sai politsei kõne ja läks asja uurima. Kauplus kommentaaris hiljem napilt: poodi sulgedes ei järgitud kõiki ettekirjutusi. Ehk siis maakeeli öeldes: keegi töötajatest oli unustanud eelmisel õhtul poe lukku panna... Tõesti, see koroonaolukord ei mõju kellelegi hästi. Aga üks vaene hing on nüüd oma tööst vist küll ilma.

Muidu ollakse siin mures vanadekodude pärast, kus viirus hoogsalt levib. Mõnelt poolt on töötajaid karjakaupa lahkunud, on haigestunuid või lihtsalt kurnatuid - vaja läheb värsket verd. Aga sellised mured on ju ka Eestis, nagu ma uudistest näen-kuulen. Siin on jutuks, et peaks tõstma palkasid neil, kes seda rasket ja nüüd ka ohtlikku tööd teevad.

Positiivne uudis on, et tulevad uued toetusmeetmed nt neile, kes töötavad osalise koormusega.

Tänased numbrid: Kanadas 28 379 juhtu (1010 surma), Ontarios 8447 (385), Torontos 2670 (121).

Paneb pidurit

Kevad paneb pidurit. Nagu Eestis nii ka siin on läinud külmaks ja täna poetas korraks isegi lumehelbeid. Ka Ontario surus piduripedaali - eriolukorrale lisati järgmised 28 päeva.

Hommikusel pressikonverentsil pidi mede PM vastama ebamugavale küsimusele, miks ta eiras keeldu ja läks pühadeks pere juurde suvilasse, kui kõigil teistel on palutud selliseid käike vältida. Ega head vastust ei tulnudki. See, et PM oli kolm nädalat karantiinis ja perest eemal olnud, ei ole ju vastus. Paljud on häda sunnil kusagil, kus nad parema meelega ei oleks. Küsimus oli, et miks ta tegi midagi, mida on teistel palunud mitte teha. Aga poliitikud on ju karastunud, nii kuulsimegi mitu korda sama juttu, mis esitatud küsimusele tegelikult ei vastanud.

Mede T. on üleaedse T. kõrval siiski puhta poisike. Viimase eilne pressikas ületas taas kõik kujutlusvõime piirid ja on meedias nii palju laineid ja loksumist tekitanud, et see võdin kestab veel mõnda aega. Kas sellest midagi muutub? Vaevalt. Kurb ja kole. Lõunanaabrid on ennast ikka nii kõvasti mutta kaevanud, et saab olema väga keeruline sealt välja rabeleda. Kas neil see järgmiste valimiste ajal õnnestub? Kes julgeb pakkuda? Mina mitte.

Käisin täna kontooras, sest oli vaja tuludeklaratsooniga tegeleda, printida, kirjandust varuda jmt. Ülikosutav oli näha neid, kes kontorisse alles jäänud. Tuli välja, et meil olid seerkod neljapäevased lihavõtted olnud. Meie, kodutöölised, ei teadnudki. No siis ei pea liiga palju põdema eilse väheproduktiivse päeva pärast.

Rääkisime muu seas ka juuksuritest. Mõnel naisel hakkab loomulik juuksevärv juba välja paistma küll, aga mehed on suuremas hädas, kui nad just patsikandjad pole ja meie omad pole seda mitte. Soovitasin lambakääre, mida üks vahva lambakasvataja FBs propageeris. Või kui lambakääre pole, siis murukäärid on aiapidajatel ju ikka. Aga ka seda nõuannet ei tahetud kuulda võtta. Ega siis jäägi muud üle, kui pats kuklasse.

Tänased numbrid: Kanadas 27 063 juhtu (903 surma), Ontarios 7953 (334), Torontos 2543 (115).

Viies nädal

Algas viies isolatsiooninädal. Töiselt. Tõsiselt. Kohusetundlikult. Väsinult.

Vahel väsid ka iseendaga rääkimisest. Üldse sõnadest. Siis on parem olla vait ja kuulata muusikat. Nt seda.

Aga siiski tänased numbrid: 25 6080 (780), Ontarios 7470 (291), Torontos 2362 (92).

Ülestõusmispühad

Lõpetasin Lindgreni sõjapäevikute lugemise. Päevasel ajal oli neid parem lugeda, õhtul ei tahtnud. Suurejooneline kirjatöö, ehkki "ainult" päevik. Ja kas pole kummaline, et Pipi sündis nendel koledatel aegadel. Vahest seepärast ta nii kange saigi, et töötas omamoodi vastumürgina maailmas valitsevale õudusele.

Mäletan väga selgelt, kuidas Pipi minu juurde tuli. Pidin siis 7- või 8-aastane olema, sest raamat ilmus eesti keeles 1968. Olin kodus haige, voodis, tunne oli kehv. Ja siis tuli külla tädi Päivi ja tõi mulle päikesekollase raamatu, mille kaanel istus ristisjalu punaste patsidega plika. Raamat oli paks ja mõnusate kaantega ja pildid seal sees tundusid kuidagi erilised. Välismaised? Terve raamat tundus kuidagi eriliselt ilus ja moodne ja välismaine. Ja siis ma hakkasin seda muidugi lugema... ja üsna varsti olin päris õnnelik, et sain olla kodus haige, ei pidanud kooli minema, võisin lugeda ja lugeda... Aitäh tädi Päivile tagantjärele sinna teisele poole.

Aga täna oli siis suur ristirahva püha ja ka nende püha, kes väga kanged ristiinimesed polegi. Kellele ülestõusmine, kellele kevad, kellele lihad, kellele munad... Uus algus igatahes. Vahest ka uus võimalus. Vaatasin enne veebist Andrea Bocelli kontserdi otseülekannet Milano toomkirikust. Oli teine päris üksinda, st koos orelimängijaga, seal tohutus katedraalis. Mina, vaataja, olin koos ülejäänud 2 774 918 inimhingega. Tean, mida tähendab koos olla u 100 000 eestlasega lauluväljakul, aga peaaegu kolm miljonit - seda oli mõnevõrra keeruline ette kujutada. Ja kui kõik need peaaegu kolm miljonit olid sama liigutatud kui mina ja soovisid viimaks sedasama, mis mina, siis… Jah, mis siis? Pühak Pärdil oli õigus, kui ta ütles, et "koroonakriis on meile valuliselt näidanud, et inimkond on üks tervklik organism". Lugege tema intervjuud siit.

Nii et ainult üks maamuna meil on ja peame siin kõik kuidagi toime tulema. Selleks soovin meile/teile/kõigile head uut algust. Elame veel. Häid pühi!

Numbrid: Kanadas 24 384 (717), Ontarios 7049 (274), Torontos 2225 (?).

Vaikne laupäev

Täna leidsin pargiservast sinise uputuse. Nii palju sillasid koos pole näinudki, polnud võimalik neid korraga ühele pildile saada. Siin on ainult kolmandik sellest ookeanist.

Muidu on kõik samuti kui eile. Ainult et jalutustiir viis üle pika aja Yorkville´i, mis oli tühi nagu eelmiselgi korral. Starbucksi juures, kus ma soojal ajal raamatut käin lugemas, võis näha sellist barrikaadi - pood on ennast turvaliselt sulgenud.

Iroonilisel kombel on mul just viimastel päevadel meeles mõlkunud Armin Kõomäe düstoopia "Lui Vutoon", mille peategelane ennast ühel päeval inimtühjast Tallinnast leiab ja Ülemiste keskusesse elama sätib. Ka meie elame muutunud maailmas, kuigi päris mitte sellises, milles see tüüp seal, aga vähemalt sama uskumatus küll.

Keedan kanasuppi. Eesti must leib on ammu otsas ja kuna idaeurooplaste poodidesse ei saa, siis tuleb leppida sakslaste rukkilevaga. Kui see ära praadida või röstida, petab ära küll - vähemalt on 100% rukkijahust. Finn Crisp krõbuskid maitsevad ka koduselt. Huvitav, kui kaua läheks, et ma ise leiba küpsetama hakkaks? Korra juba tuli tuhin, aga mul pole sobivaid vorme ja nüüdseks on Canadian Tire poed ka kinni pandud. Internetist saaks tellida, aga see võtaks aega ja jändamist - nende süsteemid pidid krooniliselt maas olema.

Kanadasse on koroona tõttu lisandunud 1,5 miljont töötut, see siis lisaks 1,2 miljonile, kes juba enne tööta olid. USA läks koroonasurmade arvu poolest Itaaliast ette.

Viljandiga sideseanss hommikul. Kõik terved. R. pidi koolitööna pärmitainast tegema ja selgrootuid pildistama. Viimastega olnud kitsas, peamiselt võis konnasid kohata. Lõpuks oli ühe surnud kärbse leidnud ja vist ka mõned sipelgad (need elus, õnneks). Kas ma juba kirjutasin siin sellest, kuidas ma üks päev lifti oodates seinal uimast kärbest nägin ja talle peaaegu tere ütlesin? Isolatsiooninähud.

Homme on ülestõusmispühad. Kuulasin Ööülikoolist supikeedu kõrvale Nora Pärdi juttu Athose pühast Sofronist. Kosutav kuulamine. Sunnib omaenda südame sügavust mõõtma.

Tänased numbrid: Kanadas  23 318 juhtu (653 surma), Ontarios 6648 (253), Torontos 2065 (79).

Suur reede

See kõik tabas mind ikkagi kuidagi ootamatult. Teadsin ju küll, et lihavõtted tulekul, aga et kalendris on täna püha, sellele ei olnud mõelnudki. Vahet ju ei ole, kui istud kogu aeg kodus - kõik päevad on üsna ühtemoodi. Aga otsustasin oma pikale veninud töist oopust täna siiski mitte näppida ja kuulutasin välja nö vaba päeva.

Esimest korda Kanadas elatud aja jooksul värvisin mune. Varem on olnud alati tunne, et pole aega. Ja kui pühade puhul aega anti, siis ei viitsinud. Või tundus, et mu väikeses elamises pole, millega värvida. Ikka leidus tuhat vabandust ja tundus ka ebavajalik. Tegelikult on asi selles, et kui oled nagu tühjaks pigistatud sidrun, siis ei jätku loomingulist energiat säherduste asjade jaoks. Ju on aju nüüdseks veidi vaba energiat akumuleerinud, nii et mõtlesin välja, mis ja kuidas. Külmkapis leidus värskeid kutluurmustikaid, mustsõstramoosi, punapeeti, maitseainesahtlis kurkumit ja köögikapis muidugi mõned sibulad. Päris kenad munad said. Pasha on ka OK - veidi vedel, aga söödav. Rammus ka paraku.

Foto: Koroonalaud 2020

Jalutama minnes meenus äkitselt, et ma pole peaaegu neli nädalat metrooga sõitnud. Pole pidanud hommikuti Yonge´i jaamas vastuvoolu ujuma, kui Bloori liini poole trügin. Pole pidanud Presto kaarti kasutama ega sinna raha laadima. Pole teinud oma väikest hommikust metroomeditatsiooni enne tööle jõudmist. Pole kuulnud naisrobotit peatusi teadustamas ega lobisemishimulist vedurijuhti sõitjaid manitsemas: "Ma tean küll, et teil on oma lemmikuks, aga rongil on veel 64 ust, nii et liikuge, palun, edasi". Noh, uste arvus ma kindel ei ole, aga kõik muu on elust enesest. Ei ole saanud metrooga sõita ei tööle ega High Parki ega üldse mitte kusagile. Talvel olen üsna kodu hoidev kiisu muidu ka, tiirutan enamasti kodu lähedal ja pikki matku ette ei võta. Aga alati on olnud vabadus minna, kuhu ignes. Metroo ju funtktsisoneerib endiselt, aga sinna me nüüd lihtsalt ei lähe, sest me püsime kodus ja jälgime kuut jalga ja... Suurlinn on päris külasarnaseks muutunud ja kiisu tiirutabki alalhoidlikult ainult ümber oma kodu.

Ilm oli endiselt külm ja tuuline, kuid päikeseline, nii et kevadet on iga päevaga aina rohkem. Aga erilist rõõmu tegi selline tegelane.

Ühe peenemat sorti korterimaja ees oli terve trobikond noori kenasid politseinikke. Üks neist ajas asju elu poolt katkutud meesterahvaga, teised kõik jälgisid mängu ja naeratasid üksiti jalutuskäigul viibivale kodukiisule. Selle kauni tehke foto- või videojäädvustust mul mõistagi ei ole.

Tänased numbrid: Kanadas 22 418 juhtu (569 surma), Ontarios 6237 (222), Torontos 1891 (77). Eile tuli uudis, et ka eestlaste vanadekodus on üks haige, personali seas. Paha lugu.

Vaikne neljapäev

Vaikne neljapäev oli vaikselt töine. Oopus kasvab ja kahaneb töötlemise käigus vahelduva eduga, aga päris valmis ikka pole.

Eilse saju peale läks ilm külmaks - täna oli nii viie kraadi kanti. Õhtupoolikul, kui välja läksin, oli tuul hooti väga tugev - mitte just parim ilm jalutamiseks, aga tegin oma tiiru ikka ära. Püüan iga päev marshruuti varieerida, aga variante palju ei ole, kui ei taha kogu aeg mööda tänavaid käia. Parkides võis näha, et põõsastel hakkavad juba väikesed lehed tulema ja tulbidki on valmis oma tuutusid lahti lööma.

Eilne loeng läks kenasti. Vaatajaid oli tipphetkel 35. Lektor oli huvitav ja R. tegi hea töö. Isegi küsimusi tuli. Täna läks järjekordne arhiivilindistus üles, nii et digiaasta on täies hoos. Kui tahate teada, kuidas teha kringlit või pashat Kanada moodi, siis vaadake siia.

Ma näen FBst neid kodukontsertide reklaame küll, aga vaadanud olen vähe - päeval tahaks ju tööd teha ja kui pikad need õhtudki on. Täna sattusin Kristiina Ehini ja Silver Sepa esinemise lõpuotsa peale ja jäin lummatult vaatama-kuulama. Armsalt narmas tapeedid seinas, kass Aphrodite Kristiina süles, õueunetunnilt tulev Luike... Ja äratundmist tekitav kommentaar selle kohta, et esimest korda kolme nädala jooksul oli põhjust pidulikud riided selga panna (mul ei ole küll seda põhjust veel tulnud, aga olen mõelnud, et spordi mõttes peaks ennast vahepeal üles lööma, muidu vahest enam ei oskagi). Ja siis muidugi nende looming ja haldjalik olek, koos ja eraldi. Kristiina on suutnud meie praeguse aja juba luulevormi valada ja veel millisesse! Tõesti kummardus ta ees. Peaks Hooandjas hoo ka ära andma uuele luulekogule. Nende kodukontserti saab järele vaadata siit.

Kell on pool kaheksa ja õues jälle potid-pannid ning aplaus. Ei ole see neljapäev nii vaikne midagi. Kui potid-pannid on lõpetanud, siis jätkab linnuke oma poolelijäänud kontserti.

Tegin täna oma elu esimese pasha - mitte küll Susi õpetuste järgi. Kuna südalinnapoed õiget kohupiima ei paku ja idaeurooplaste kauplustesse jala ei pääse, siis eksperimenteerisin ricottaga. Kui midagi kohupiimalist teha tahan, siis tavaliselt kasutan seda. Sidrunit ei olnud, asendasin apelsinimoosiga, kus sukaaditükid sees. Eks me näe, mis sest sai.

Selline tasane päev siis. Ja nüüd numbrid, Kanadas juhtumeid 20 765 (509 surma), Ontarios 5759 (200), Torontos 1769 (54).

Parki ei jõudnuki

Tänane meelelahutus oli toidupoes käimine. Poolteist nädalat pole olnud vajadust, nüüd, enne lihavõtteid, pidi minema. Mitte et mingid pidustused ees seisaks, aga sööma ju peab.

Uuenduseks oli see, et oma ratastega seljakoti pidin enne sisenemist seina äärde "parkima", kus sarnaseid juba ees seisis, st et oma kotiga poodi minna ei tohi. Meesterahvas reguleeris sisenemist ja "kotiparkimist". Sees oli inimesi mõõdukalt, aga kitsastes riiulivahedes teistest ostjatest ikka ei pääse.

Kui käru kraami täis, pidi ootama, kuni eelmine ostja on kassast lahkunud ja kassiir kassalindi puhastusvahendiga üle käinud - alles siis võis oma kraami laduma hakata. Kassiir küsis vist puhtast inertsists "Any bags?". No kui enda oma seina ääres seisis, siis teist varianti ju ei olnud. Kulus vähemalt kaheksa kilekotti ja omajagu aega, et see kõik läbi teha, aga kus meil enam kiiret, eks ole. Seejärel oli tükk tegemist, et kõik need nutsud oma kotti ümber laduda. Kummikindad olid mul kaasas ja käes, aga sisenedes käsi puhastama enam ei pidanud.

Ilm oli täna iseäranis kaunis, aga poekotiga parki minema ei hakanud, veeresin vaikselt kodu poole.  Kodutänavalt leidsin sellised blöömikesed.

Täna õhtul meil esimene online live loeng ja selleks ajaks peab hakkamas olema, et vaadata, kuidas läheb. R. teeb kaameratööd ja juhatab sisse. Küll ma proovisin videotervitust lindistada, aga ikka väga ebanormaalne tundub see iseendale esinemine. Jäi siis nii, et R. teeb sissejuhatuse ka. Loodame, et peaesineja jälle ära ei kao. Eelmine nädal teatas üsna viimasel minutil, et tahab loengu edasi lükata. Siis olin valmis ise kohale minema, aga selleks nädalaks on see koju jäämise sisendus nii võimsalt tööle hakanud, et jäängi.

Tänased numbrid: Kanadas 19 245 juhtu (430 surma), Ontarios 5276 (174), Torontos 1570 (49).

Olge negatiivsed... Hehee, hea soov Jansalt Vikerraadios saate lõpetuseks. Soovin sama teilegi!

Maskiga või maskita

Signaalid, mis siinsetest ametlikest kanalitest tulevad, on pidevalt muutunud. Kui siiani öeldi, et maske vajavad ainult medtöötajad jt, kes haigetega tegelevad ja et isetehtud maskid ei vasta nõuetele, siis nüüd väidavad samad ametnikud, et kohtades, kus pole võimalik 2m vahet hoida, on igasugusest maskist siiski abi. See aitab peamiselt selle vastu, et nakatunud viirust ei levitaks. Sama juttu kuulen ETVst.

Kohustuslikuks pole maskikandmist küll veel muudetud ja kuidas saakski seda teha, kui maske pole saada. Olukorras, kus soovitatakse poes käimist minimeerida, ei saa ju ringi rallida, et maske otsida.

Nagu ühes varasemas postituses mainisin, mul on üks mask küll, aga see eriline puhk pole veel kätte jõudnud, mil see hinnaline aksessuaar kasutusele võtta. Kahjuks pole kodus ka erilisi tekstiilivarusid, millest maske teha. Vana voodilina tihkest materjalist tehtud maskiga jõuaks vist üsna kähku hapnikupuuduse ja kokkukukkumiseni. Ma olen ju arhiivis pidanud maskiga tööd tegema, tean väga hästi, et see pole nali - väga pikalt vastu ei pea, eriti, kui millegi füüsilisega tegeled. Ma lausa imestan neid tervisejooksjaid, kes maskides ringi lippavad. Väga terve ja tugev peab olema, et seda suuta. Aga kas selline jooks ka tervisele kasulik on?

Noh, mu üsna külluslikust sallivarust leiaks vist siiski midagi, mida pea ümber mässida, kui häda käes. Aga nagu sõber T. spetsialistina targalt ütles, maski ja kinnaste professionaalne kasutamine on omaette teadus. Eks ma vast midagi nõukaaegsest sõjalisest õpetusest mäleta ka, aga mitte just väga selgelt - ebameeldiv on sügavale alateadvusesse surutud - nii et paras aeg ümberõppeks.

Imelik, kirjutama asudes mõtlesin, et üle paari rea mul nende maskide kohta öelda pole, aga... näed siis nüüd.  Kuna mu töine oopus, muuseumiteemaline ülevaateartikkel on ka juba üle 30 lk pikaks veninud, hakkab vägisi kahtlus tekkima, kes tegemist pole mitte grafomaaniga. :O

Victoria College´i pargis oli täna politseiauto, sinna ma ei läinud. Käisin hoopis sealsamas kõrval asuvas St. Michaels College´i aias. Koduteel hakkas vihma sadama, mõnusat värskendavat kevadvihma. Nüüd tuleb jälle, vaiksel sahinal. Õhtune kisakoor on ka tuurid üles võtnud, selle järgi võib kella sättima hakata.

Numbrid tõusevad paraku vääramatu hooga: Kanadas 17 897 juhtu (381 surma), Ontarios 4726 (153), Torontos 1449 (42).

Lukku pandud

Minu pelgupaik, Victoria College´i õu, oli täna lukku pandud. Või vähemalt olid lukus kaks väravat. Kuna sel paigal on aga teisigi sissepääse, mis olid endiselt lahti ja isegi keelavaid silte ei olnud, siis ma läksin muidugi sealt, kust sain - ja ma polnud mitte ainus.

Õhtupoolik oli päikeseline, kuid jahedam kui eile, istuda ei kannatanud eriti, aga eks toas saab ju istutud niikuinii. Siis veel tiir ümber Queen´s Parki ja oligi päeva kõrghetk möödas. Kere on sohval istumisest tüdinud ja kange. Jalutuskäik ja jooga-pilates ei aita palju. Külmkapp on sohvale liiga lähedal ja paraku on sealt kogu aeg midagi võtta, sest kodusistuja üks võimalikke aktiivseid tegevusi on ju kokkamine.

Johnson pandi täna intensiivi. Uudistes serveeritakse seda kõike kuidagi ettevaatlikult. Alguses oli juttu, et läks haiglasse testide tegemiseks, kuna nähud ei kadunud, aga et see kõik on ikka pigem preventatiivne. Kui inimene siis poole ööpäeva jooksul juba intensiivi satub, ei jää küll muljet, et tegemist oleks tühipalja preventatsiooniga.

Mede pealik tegi mõne päeva eest toreda zhesti. Lapsed said talle ja juhtivale meedikule dr. Tanile esitada koroona-teemalisi küsimusi. Võite seda videojuppi vaadata siit. Ei läinud kaua, kui sellest tehti lühem, legoversioon, mille leiad siit.

Tänased numbrid: Kanadas 16 667 juhtu (323 surma), Ontarios 4347 (132), Torontos 1301 (32).

Aga elu ei koosne ainult koroonast. Selle tõestuseks väike helipilt mu rõdult, siin.

Kuninganna kõne

Inglise kuninganna pidas täna oma rahvale televisioonis kõne, mida CBC arusaadavatel põhjustel üle kandis. See on viies selline ülesastumine Elizabeth II poolt tema 68 valitsemisaasta jooksul. Nii et seda juhtub tõesti vaid väga erilistelt puhkudel (üks selliseid oli nt printsess Diana surm) ja koroonakriis on üks sellistest.

Liigutav kõne oli, päriselt. Lihtne ja inimlik. Karge. Stoiline. Eks vaadake ise, siin. Laul, millele ta kõne lõpus vihjab, "We´ll Meet Again", sobib tõesti suurepäraselt praegusesse aega. Saate seda kuulata siit.

Ja siis tuli uudis, et Johnson on viidud haiglasse. Noh ja pargis lugesin muidugi Aino Kallase Londoni raamatut edasi, kus ka täitsa sobilikult oli jutuks kuninglik pere ja õukonnaelu. Ning park, kus ma seda lugesin, oli Victoria College´i oma - väike kohalik Inglismaa... Nii et tugev Briti vaib täna õhus siin. Ilm oli kaunilt päikseline, kannatas päris pikalt pargipingil parkida.

Meie pealik Trudeau kuulutas täna, et homsest saavad sissetulekuta jäänud inimesed hakata toetusi taotlema (esmaspäeval need, kes sündinud jaanuarist märtsisni, teisipäeval need, kes apillist juunini ja samas vaimus edasi) ja et otsitakse vabatahtlikke eesliinile appi.

Tänased numbrid: Kanadas on diagnoositud 15 512 juhtu (280 surma), Ontarios 4038 (119), Torontos 1232 (27).

Jääb ära

Eile pidi P. Islandilt Torontosse jõudma. Kümme aastat võttis hoogu, et mulle külla tulla ja nüüd siis nii. Mai lõpus peaks M. Helsingist tulema, aga võib vist kihla vedada või mürki võtta, et ka see jääb ära. Ostsin meile selleks ajaks pileti Einaudi kontserdile, aga küllap jääb ära seegi.

Muidugi jäävad ära kõik kevadhooajaks planeeritud muuseumi üritused. Millal saame pidada korralisi aastakoosolekuid, ei tea. Ära jääb ka Hiiumaal toimuma pidanud suvekool. Napilt jäi ära visiit jaapani terapeudi juurde ja ilmselt peab ära jääma juukselõikus, milleks varsti vajadus hakkab tekkima. Ja nagu juba varem öeldud, ära jäi mu ümmarguse sünnipäeva pidu - vähemalt reaalis.

Mis saab suvisest Eestisse minekust, veel ei tea, aga juuni algus tundub pigem ebatõenäoline.

Kevad vist ära ei jää. Puudele ja põõsastele oli pungasid juurde tulnud. Pargipingilektüüriks sai Aino Kallase "Londoni võlus". Sealt lugesin: "Üksindus suurlinnas võib olla sama sügav kui ürgmetsas või kõrbes, sellesse võib sukelduda nagu ookaeni. Võib elada üle kümne aasta samal tänaval, aimamata, mis toimub naabermajas või kes on selle elanikud." Miski pole rohkem tõsi suurlinnas, mille inimesed on karantiini määratud.

Päeva tegu:

Päeva numbrid: Kanadas 13 912 juhtu (247 surma), Ontarios 3630 (110), Torontos 1026 (25).

Trumpist ja maskisõjast peaks ehk kirjutama, aga ei raatsi laupäeva õhtut risustada - las ta jääb.

Ja siin õhtune live show. Arvake ära, kas ma lõin kaasa või mitte. Õigesti vastanule üks kaerapäts.

Mida teeksid sina?

Jah, mida sa teeksid esimese asjana, kui maailm lukust lahti keerataks? Marju Lauristinil oli väga hea plaan. Oleks ma Tartus, teeks ehk sedasama, miinus õlu. Aga et olen Torontos, siis kodulinna raekojaplatsi ega Pierre´i jooksujalu minna ei saaks. Siinsele raekoja platsile ei läheks. Küll aga läheks vahest High Parki tuttava vahtrapuu alla raamatut lugema. Pargi jäätisemüüjalt ostaks suure viirusevaba jäätise. Või siis läheks järve äärde. Või siis kinno. No ja kui päris julgelt unistada, siis muidugi pakiks kohvri ja põrutaks joonelt päris koju Tartusse...

Aga et seda kõike ei saa ja veel niipea ei saa, siis tuleb ennast muuga kosutada. Eilse õhtu lõpetasin tantsupeoga. Panin YouTube´is ABBA mängima ja tantsisin nii nagu siis, kui mitte keegi ei näe. Ei näinudki. Tantsida oli hea.

Ja lugemisvaraks ongi nüüd raamat edukast vananemisest. Väga kosutav lektüür sellest, kuidas inimese ajuressursid on imelised igas eluetapis ja millised on eaka isendi eelised noore ees. Inimene pidi kõige õnnelikum olema 82-aastaselt. Eks nõnda pika elu jooksul võiks ju midagi ära õppida küll ja mis oleks veel vajalikum, kui oskus olla õnnelik. Hea raamat, lugege: Daniel J. Levitin "Successful Aging. A Neuroscientist Explores the Power and Potential of Our Lives" (2020).

Ilm läheb iga päevaga veidi soojemaks. Campuse vahel õitses juba paar tulpi. Pargis ajab selline põõsas pungasid lahti.

Tänased numbrid: Kanadas 12 549 juhtu (187 surma), Ontarios 3255 (67), Torontos 986 (13). Siinsete meedikute arvates kulub 18-24 kuud, kuni pandeemia vaibub.

Kui täna õhtul pool kaheksa rõdudel ja akendel jälle kisaks ja pottide-pannide kokku tagumiseks läks, siis ma ei olnudki enam nii väga skeptiline. Vahest peaks homme selle kisakooriga liituma. Front line´i omadele pole sellest vahest tulu, aga omaenda kogunevat frustratsiooni aitaks ehk lahutada küll. Täna oli lärm oluliselt kõvem kui eelmistel õhtutel...

Kui miski katki läheb

Täna hommikul andis veekeedukann otsad. Eks vett saa ju potiga pliidil ka keeta, aga pole väga mugav. Küsisin siis sõber Guuglilt, et kas Canadian Tire poed kah veel töötavad. Sellise omapärase nimega poed pakuvad inimestele erinevaid kodukaupu. Ja ennäe imet, töötavadki. Saab tellida online ja lasta koju tuua, saab tellida online ja minna poodi järele, aga saab ka päriselt poodi minna. Kaupluste tööaegu on küll lühendatud. Pärast minu tööpäeva lõppemist läksingi.

Ka seal käis ootamine ukse taga, 6 feet märgid asfaldil ja inimesed nendel ootamas. Tuulekotta oli koguni kätepesujaam tekkinud. Ootasin kannatlikult, kuni eelolev paarike oma käsi pesi, aga poemees teatas, et pesemine pole kohustuslik ja ma marssisin edasi. Pood oli rahvast hõre muidugi, mistõttu kõik käis kähku. Sain kannu ostetud ja pikendusjuhtme peale selle. Väiksest asjas suur rõõm! Kui ukse taga sissepääsemist ootasin, siis tassiti kaubalaadungeid autosse, et neid kodudesse viia ja järjekorra käest käidi küsimas, kas keegi on tulnud pick upi pärast. Uued süsteemid töötavad.

Aga jah, eile õhtul lisaks sellele kolme kuu karantiinipikenduse jutule tulid ka uued ettekirjutused. Õieti kehtisid need ju ennegi, aga nüüd on need mitte sõbralikud soovitused vaid seadus, mille vastu eksijaid võib karistada kuni 5000 dollarise trahviga, Peamine reegel on see, et parkides ja väljakutel tuleb hoida 2 m pikivahet. Erandi moodustavad inimesed, kes elavad kooos. Haigestunud ei tohi kodunt lahkuda ja kui nad seda teevad, siis jällegi - trahv 5000 dollarit. Kehtib järgmised 30 päeva. Tungiv soovitus on minimeerida hädavajalikke käike, ideaalis üks poekäik nädalas. Nii et sama retoorika, mis kõikjal mujal. Ja nagu kõikjal mujal, mitte kõik ei käitu nagu palutud. Kui eile töölt koju tulin, siis oli kanavõileva restorani ees suur kamp noori, kellest oli keeruline mööda pääseda, rääkimata sellest, et nad üksteisest eemale oleks hoidnud.

Aga veel kauplustest. On huvitav vaadata, kuidas need poed, mis on suletud määramata ajaks, ennast turvavad. Enamasti on need lihsalt suletud ja vaateaknad tühjaks tõstetud, aga on ka neid, kus uste ette, sissepoole, on kuhjatud mööblit jm kola, et sissepääsu barrikadeerida. Seni nähtust kõige radikaalsem on H&M Bloori ja Yonge´i nurgal. Seal on klaasist fassaadi kaitseks ehitanud vineerist sein. Sellest küll ükski kurikael läbi murda ei viitsi, seda enam, et linn on täis palju ligipääsetavamaid ärisid. On vist aja küsimus, millal sissemurdmised probleemiks muutuvad. Mida tühjemad on tänavad, seda lihtsam on kurikaeltel toimetada. Sissemurdmisest mingisse kunstipoodi oli juba kuulda.

Aga lisaks veekannule on muudki katki läinud. Oma rõdult näen, kuidas Haydeni ja Charlesi vahel on hakatud lammutama vanu maju, et ruumi teha järjekordsele tornile. Ja täna välja minnes nägin, et võrguga on eraldatud ka need kaks vanemat maja, mis otse meie õuel, võrgul kiri "Demolition". Vähe sellest, et tuleb päevade kaupa kodus istuda, nüüd hakatakse tolmutama ka veel... Selline kena kevade siis meil. Aga vahest peaks torisemise asemel rõõmu tundma nende töömeeste üle, kellel on töö alles.

Lõpuks kohustuslikud numbrid: Kanadas 11 283 juhtu (138 surma), Ontarios 2793 (53), Torontos 897 (11).

Aprill - uus algus? Vaevalt küll

Eile mõtlesin, et huvitav, kuidas tänavu aprillinaljadega olema saab. Paljud päevakajalised teemad on nii tõsiseks keeranud, et ei passi enam nalja ka teha. Aga ikka päris mitu tükki jäi silma, mis kõik mahtusid ka hea maitse piiridesse. Parim oli Kutsekoja teade, et saab hakata taotlema koduspüsija kutsestandardit (aitäh, õeke!). Ma üle 5. taseme ei küüniks. Vaadake siit, mis tasemele teil lootust oleks.

Kuu on uus, aga olukord endine ja nagu üks Toronto juhtiv meedik täna teatas, olge valmis, et see kõik kestab nõnda veel vähemalt kolm kuud. Numbrid kasvavad selleks liiga hoogsalt, et teisuguste stsenaariumite täitumist loota. Et siis juuni lõpuni, eh?

Täna käisin kontooras, st et oli suure seikluse päev. Mis rõõm on näha vahelduseks päris inimesi ja rääkida nendega päris juttu ja käia mööda pikki treppe ja koridore ja avada igasuguseid uksi ja istuda päris töölaua taga. Muul ajal mahub kogu maailm mulle sülle, sest vaatan seda läbi läptopi ekraani. Täna siis selline tohutu avardumine! Hommikul oli ka skaibikoosolek Eestiga ja homme tuleb veel üks. Ka see on vaheldus. Olin sellest kõigest suisa elevil ja nüüd ka veidi väsinud - märk sellest, et pesuehtne ekstrovert vist ikka ei ole.

Tänased numbrid ei tee rõõmu: Kanadas 9730 (111), Ontarios 2392 (37), Torontos 818 (19). Ida-Torontos, Scarborough vanadekodus, kuhu viirus sisse murdis, on juba 8 surnut.

Ah jaa, Kanadale kohaselt on füüsilise distantsi uueks mõõduks siin nüüd hokikepi pikkus.