Kõik sai tehtud, igal pool käidud, aga Tartusse tagasi jõudes oli kumm nii tühi, et Vanemuise suvekontserdile minna ei jaksanud. Eile sain kodutada ja tööd teha, "Odüsseiat" vaatasin ka. Täna oli jälle sõidupäev - Reimani kolleegiumiga Raplasse, Järvakanti ja mujale sinna ilmanukka, mis mulle võõravõitu. Päikest ja vihma, kirikuid ja eesti klaasikunsti ajalugu. Kena päev. Aga süda valutab. Kui omadel ei lähe hästi, on raske. Kuid lootma pean ikka parimat, eks.
Kuidas see küll juhtus, et juba kuu aega pole siin sõnu teinud? Ju siis pole olnud aega ega vajadust. Nii palju muud on teha.
Külluslik aeg on olnud seltskondlikus ja kultuurilises mõttes. Töises ka. Kõike palju ja segamini. Nii mitmest Klaaspärlimängu kontserdist polegi varem osa saanud - jõudsin neljale. Havryli ja Iisraeli koori omad tipphetkedeks. Sekka Curly Stringsi ja Zetosid. Sel reedel Viljandi Vanamuusikafestivalil Marcel Joannes Kits ja festivaliorkester Andres Mustoneniga. Võimas elamus.
Isegi kinno olen jõudnud: esiteks Virginia Woolfi romaanil põhinev "Öö ja päev", siis Vivaldist ja tema õpilasest kõnelev "Primavera". Koguni raamatuid olen saanud lugeda. See on lausa imelugu, sest tavaliselt Eestis olles selleks aega pole. Seekord olen teadlikult jätnud ajaauke iseendale ja käinud raamatuga kohvikutes ja jõe ääres. Vajalik aeglustus sebimise ja suhtlemise sekka.
Homme alustan pikemat turneed Tallinnasse, Saaremaale ja Viljandisse. Liikumapanevaks jõuks ikka muusika: Lenny Kravitz, ooperipäevad ja folk. Kui hästi läheb, jõuan nädala pärast ehk isegi Vanemuise sümfoonikute kontserdile Kassitoomele.
Ilm ka väga vaheldusrikas. Kui on tunne, et nüüd tahaks küll juba sooja saada, siis tulebki kerge kuumalaine. Kahjuks sai see otsa just enne seda, kui ma ennast saarde asutan. Ooperisse tuleb vist soe jope kaasa võtta - temperatuurid kukuvad suisa 13C peale. Aga mina ikka rõõmus. Kodus on hea.
