Jälle aasta uus

Eelmine aasta jäi päris ilma sissekandeta. Teeme siis tänavu vähemalt selle.

Pealopsud on jätknud. Veidi harvemini küll, aga teema pole päriselt kadunud. Kinos ja kontserdil käin kõrvatroppidega, laulukoori olen maha jätnud. Tänu sellele on nädalas üks vaba õhtu juures. Selle aasta laulupidu vaatan publiku seast.

Üle-eelmisest aastast loen, et juba siis sai korterile uusi aknaid oodatud. Need pole ikka veel saabunud. Eile nägin seinal järjekordset edasilükkamise teadet. Tarneprobleemid. Jumala eest, asjaajamine nagu nõuka ajal - ei idane ega mädane. See-eest kerkib akna taga hoogsalt uusi maju. Üheksa aasta jooksul on mu lähivaatevälja kuus uut torni kerkinud, silmapiirile veelgi rohkem. Kaks uut arendusplaani on linnavalitsuses ootel. Kui need heakskiidu saavad, siis on müür püsti ees ja vaade läinud.

Jõuluks läksin koju. See oli eelmise aasta üks targemaid otsuseid. Nagu hapnikumaski all oleks olnud kogu selle aja. Kodu. Ja ilm oli imeline - Tartus tõeline talvemuinasjutt. Justkui lisaboonus omadega veedetud ajale.

Siia tagasi tulles tõin talve kaasa. Nüüd on Torontoski lumi maas ja külma -15C kanti. Eile sadas pea kogu päeva. Sellist ilu all-linnas küll ei teki nagu Tartus oli, aga abiks ikka. On tore, kui talv on talve moodi. Kevadestki siis suurem rõõm.

Eile õhtul vaatasin veebist dokki "Dreaming Murakami". Seda striimitakse tasuta kuni esmaspäevani. Omapärane film. Ei teagi, kas peategelaseks oli Murakami, keda filmis kordagi ei näidatud, või tema teoste taani keelde tõlkija Mette Holm. Murakami tõlkija peeglis. Ja kõik maailma Murakami fännid samuti...

Kardinad õõtsuvad. Aknad ei pea tuult. Toppisin küll jälle kempsupaberiga, aga suuremate tuulehoogude puhul sest abi ei ole.

Kohvikutest pole ikka veel kirjutanud. Aga himu aina kasvab.

Abba laulab "The Day Before You Came".