Kevad. Saabumine ja lahkumine

Elle kirjutas ja kurtis, et blogis valitseb vaikus. Et kas miskit on juhtunud. Ei muud, kui et kiired ajad. Töiselt ja seltskondlikult. Arhiivis on viimaks sisustamine hoo sisse saanud. Poisid panevad riiuleid kokku. Mina loen tükke kokku, jooksen mõõdulindiga ringi ja pean aru, iseenda ja teistega. Kirjatöid on palju kogunenud. Pidasin ära järjekordse seminari Kivirähast. Jne.

Peamine uudis on see, et Kiviräha aprillikuine visiit Torontosse jääb ära. Oli neid mullistusi siin ennegi - seoses "Jumala lugude" ja "Kaka ja kevadega" peamiselt. Aga Rahva Oma Kaitse, kus poisid Toronto eestlaste kallal aasisid, ajas pilli lõhki. Kutsujad võtsid kutse tagasi. Otsus ei langenud kergelt, aga langes viimaks siiski. See kõik on pikem lugu muidugi. Materjali järjekordseks kultuurantropoloogiliseks uurimuseks on küll ja rohkem, aga tunnen, et ei ole veel õige aeg seda kirja panema hakata. Kunagi kindlasti.

Kevad saabus Torontosse. Märtsikevade... Eelmisel nädalal oli päeviti sooja lausa 14-15 kraadi. Reedel ja laupäeval ladistas vihma, mis pesi linna puhtaks soolast ja muust talvesaastast. Töönädalaks lubab jälle sooja. Olevat väga varane kevad. Aga eks talvgi oli siin tavapärasest mahedam. Meil siis sedamoodi.

Eile vaatasime kinos filmi "Alice Imedemaal". Küll see muinasjulletamine on ikka mõnus. Hea film oli. Minu esimene 3D elamus. Muinasjutumaailmade loomiseks kõlbab see 3D hästi. Irvikkiisu irvitus rippus vahepeal lausa käeulatuses... Ja loo iva oli kenasti välja toodud: pole sugugi lihtne see suureks kasvamine, ajab teinekord kasvõi küülikuaugust alla, sunnib muinasjuttudesse või unenägudesse põgenema, aga viimaks pead ikka julguse kokku võtma, elule ja oma hirmudele vastu astuma. Ja nii kogu oma maise elu.

Siis jõuan õhtul läbi padu koju, löön arvuti lahti ja loen sealt: Tuvi ei ole enam........ Tõesti, muinasmaale saad põgeneda ainult ajutiselt, mõneks helgeks hetkeks. Lõpuks maandud ikka reaalsusesse. Ja siin, päriselus, on nii ilu kui kurbust. Kõike. Tuvi oli armas inimene. Ja vapper lõpuni. Loodame, et tal on seal hea, kus iganes ta nüüd ka pole....... Vahest oma tähtede taga? Aga Tiina peab siinsamas vapper edasi olema. Ilma Tuvita. Elule vastu astuma. See ei ole kerge. See on VÄGA raske. Seepärast soovime talle hingejõudu. Ja mõtleme Tuvi peale.