Kodu ootab!

Kohvrid pakitud, lennuks valmis. Anne tuleb kella 7 paiku autoga järele. Nii mugavaks on siis eluke läinud.

Ikka kaks kohvrit sai. Teise eest peab maksma. Loodetavasti mitte mõrvarlikku hinda. Lennutöötajate streik õnneks läbi. Vast toimib kõik normaalselt.

Emil sai ära majutatud ja Hamiltoni poole teele saadetud. Ta mul siin teine Euroopa külaline pärast Markust. Siin see viiking on, keset kivikõrbe:



Pärast tegin tiiru väljas ja sain teada, miks trummimüdin jm piduhelid hommikul magada ei lasknud. Toimus festival Celebrate Bloor. Red carpet stiilis. St et Bloori sõidutee oli punase vaibaga kaetud nii kaugele kui silm ulatus ja minna viitsisin. Nõnda tähistatakse peatänava uut kuube. Paaril viimasel aastal on tänaval ju hullumaja toimunud - lõpmatud teetööd. Nüüd teekate uus ja kõnniteed samuti, puud ja lillekastid piki tänavat. Ilus. Et mis siis toimus sel punasel vaibal? Muusikud mängisid, mehed vahtisid vanu autosid (siin on täna isadepäev, muide). Sai teha kehamaalinguid, süüa-juua jne. Mõnus suvine melu. Ja ilm on ka talutavalt suvine. Ideaalilähedane, kui tsiteerida Meriti Kaidot ;)

Sellisena see Toronto must maha jääb. Kodu ootab. Tiivad laili ja... :)

Papa Aruja 100

Eile tähistasime dr Endel Aruja 100. sünniaastapäeva (õige päev 5. juulil). Kõnelejad, lauljad ja asjapulgad:



Valmis ka uus näitus, millele antud pildil on selja keeranud järgmised rotalused:



Aruja oli kõva töömees ja vahva vana.

Muusikast ja Murakamist. Jälle

Vahest sellepärast ta mulle nii hirmsasti meeldibki:

When I turned 29, all of a sudden out of nowhere I got this feeling that I wanted to write a novel — that I could do it. I couldn’t write anything that measured up to Dostoyevsky or Balzac, of course, but I told myself it didn’t matter. I didn’t have to become a literary giant. Still, I had no idea how to go about writing a novel or what to write about. I had absolutely no experience, after all, and no ready-made style at my disposal. I didn’t know anyone who could teach me how to do it, or even friends I could talk with about literature. My only thought at that point was how wonderful it would be if I could write like playing an instrument.

I had practiced the piano as a kid, and I could read enough music to pick out a simple melody, but I didn’t have the kind of technique it takes to become a professional musician. Inside my head, though, I did often feel as though something like my own music was swirling around in a rich, strong surge. I wondered if it might be possible for me to transfer that music into writing. That was how my style got started.

Whether in music or in fiction, the most basic thing is rhythm. Your style needs to have good, natural, steady rhythm, or people won’t keep reading your work. I learned the importance of rhythm from music — and mainly from jazz. Next comes melody — which, in literature, means the appropriate arrangement of the words to match the rhythm. If the way the words fit the rhythm is smooth and beautiful, you can’t ask for anything more. Next is harmony — the internal mental sounds that support the words. Then comes the part I like best: free improvisation. Through some special channel, the story comes welling out freely from inside. All I have to do is get into the flow. Finally comes what may be the most important thing: that high you experience upon completing a work — upon ending your “performance” and feeling you have succeeded in reaching a place that is new and meaningful. And if all goes well, you get to share that sense of elevation with your readers (your audience). That is a marvelous culmination that can be achieved in no other way.

Kogu lugu siin: http://www.nytimes.com/2007/07/08/books/review/Murakami-t.html?ex=1341547200&en=506c3b2e5cb5c53d&ei=5088&partner=rssnyt&emc=rss

Jõudsin selleni pärast eilset suurepärast kontserti, pärast eileõhtust ülelugemist (South of the Border... teist korda) ja pärast tänast kodust plaatide kuulamist. Ravin niimoodi oma põletikus ja paistes sõrme. Et kui ilu päästab maailma, vahest siis ka minu näpu ;)

Leevendus

Kuumus andis järele. Töönädal sai läbi. Homme muusika - Kronos kvarteti ja afgaanist rubabimängija Homayun Sakhi kontsert Koerner Hall`is. Kultuurifestival Luminato on alanud.

Streik jõudis Albertasse

Jah, seda uudist võis hommikul telekast kuulda. Nüüd see mu kiri sinna istuma jääbki.

Kui eile oli juttu külmadest suvetuultest sees, siis täna on põhjust rääkida soojapuhurist õues: sooja 34 kraadi, koos niiskuskoefitsiendiga 41. Ja kuna möllamas on eilse päikseplahvatuse järgsed magnettuuled, siis liigub kõik see niiskus ja soojus võrdlemisi hoogsalt ringi. Kas siis sellist suve me tahtsimegi? No natuke vist ikka tahtsime...

Aga all saalis meenutasime täna pr Leidat.

Laulmas külmad suvetuuled

Pühapäeval juhtus selline lugu. Läksin Glenn Gould Studio´sse jazzikontserdile, aga tulin enne lõppu ära. Ärge arvake, et muusika oli kehv. Sugugi mitte, korralikud tegijad olid - Seamus Blake Quartet. Lihtsalt, saalis lõõtsus jäine konditsioneerituul. Kuigi väljas oli soe suveilm, olin ennast targu kerge kampsuniga varustanud, sest mine isahane tea. Jäi väheks. Vahetasin kohta, et ehk mujal puhub vähem, aga ei aidanud, ikka sama siber. Siis üritasin ennast kontserdikavasse mässida, aga väikseks jäi... Tulin tulema, tervis tarviline vara.

Ju see tähendab, et suvi on päriselt päral: mida kuumem väljas, seda külmem sees. Vähemalt mõnel pool. Nii ka arhiivis. Keldrisse minnes riided selga!

Ja siin see vana laul, mis meelde tuli:
http://www.youtube.com/watch?v=9UPuwI0wCEE

Woody Allen ja Pariis

Vihmane päev lõppes kinos. Vaatasin Woody Alleni "Midnight in Paris", mis esilinastus mõni nädal tagasi Cannes`i filmifestivalil.

Oli ju lootust, et vast on üks intelligentne film ja oligi ;) Kergem ja lahedam küll, kui WA filmid enamasti. Vahest seepärast, et peategelase woodyallenlik neurootilisus oli mahedam. Või siis sellepärast, et Pariis, mis oli kirjanikust peategelase ihalus, pakkus vaatajalegi ohtralt illusoorset kompensatsiooni. Või romantilise lõpplahenduse tõttu. Igatahes, need ajarännud ja kohtumised endisaegsete geeniustega olid vaimukad. Üks igati elegantne romantiline komöödia.

Saal oli rahvast pungil täis nagu "Kuninga kõnegi" ajal ja publik plaksutas jälle. See polegi siin siis nii ebatavaline? Sellise mõnusa filmi puhul igati normaalne reaktsioon muidugi :)

Streik

Postitöötajad hakkasid streikima. Esialgu Winnipegis. Nädalavahetusel laienevat streik Hamiltoni. Mis edasi, ei tea keegi. Postitöötajate ametiühing ei ütle ka.

Ei tea, kas oli ikka hea mõte just täna oma tööloa pikendamise paberid teele läkitada Albertasse, Vegreville`i, kus vastav bürokraatide pesa asub. Kumbki postitüdrukutest ei osanud midagi arvata. Vangutasid vabandavalt päid - ühel suured kurvad eurooplase sinisilmad ja erakordselt läbipaistev ning kahvatu nahk, teisel (kah kurva-võitu) aasia kiss-silmad. See teine, tõenäoliselt hiina tüdruk, on alati väga asjalik ja armas. Kuidagi kodune. Kas seepärast, et kannab samasugust sinist vormipluusi, nagu meie kaugel kooliajal? Justkui mõni ammune kooliõde, pooltuttav naabritüdruk Tammelinnast. Kui vaid see silmakuju...

Jah, aga mis sest kirjast ikkagi saab? Eks me näe, ütles pime ;)