Masin on inimese sõber

Neljapäeval käisin Pat Matheny kontserdil Massey Hall`is. Pilet sai juba talvel ostetud. Kuidas teisiti, kui selline tegelane linna tuleb! Tema sõber Brad Mehldau jäi paraku nägemata - lendasin just sel päeval Eestisse, kui tema siin oli.

Aga jah, see PM. No et ta hea on, oli ju teada, aga et ikka NII hea... Merit juba tundis kaasa, et mis must niimoodi saab, kui üks musalaks teise järel ;) Ja vennake avaldas avalikult kadedust. Minul on lihtsalt kahju, et nemad osa ei saanud. Nii häid asju tahaks kõigi heade inimestega jagada. Mõni asi on liiga hea selleks, et ainult endale hoida.

Olin PM viimase plaadi Orchestrion juba ostnud ja korra kiirustades ja taustaks läbigi kuulanud, aga asjasse üldse mitte süvenenud - häbi mul olgu. Aga vahest oligi hea. Nii oli üllatus ja imestus kontserdil suurem.

No igatahes, mees oli alguses laval üksi oma kitarriga, mida ta vahetas iga loo järel. Nagu ka värve ja meeleolusid. Nõnda vist kolm lugu jutti, omaette. Siis hakkas masinavärk tasapisi tööle. Kõigepealt üks imeväel töötav trumm ja trummipulk, siis imeväel töötav klaver. Viimaks langesid kulissid ja lava oli muusikamasinaid täis: löökriistu, kitarre ja lausa arusaamatuid helitekitajaid. Mees ikka üksi - nagu orkester, teostamas lapsepõlveunistust. Nimelt olla ta omal ajal muusikust ja muusikainstrumentide kogujast vanaisa mehhaanilist klaverit imetlenud, lamanud selle all ja püüdnud aru saada, kuidas see töötab. Ja nüüd on ta abiliste toel endale terve orkestri meisterdanud, mis allub tema muusikalisele tahtele, kätele ja jalgadele. PM tunnistab, et inimestel on raske mõista, mis see on. Pole süntesaatorimuusika ega sämplimine. "It´s a thing - a big, living, breathing thing - a combination actually of a whole bunch if things." Erinev kõigist tema varasematest kogemustest muusikuna, ütleb ta. "It`s not better, it´s not worse; it´s different. /---/ It´s no replacement for anything else; it´s no substitute for anything else. But it really opens up a whole different set of possibilities." Pioneer, on muusikakriitikud öelnud.

Alguses oli isegi natuke õudne: üksildane mees keset arusaamatut laboratooriumi. Dr Caligari kabinet ja E.T.A. Hoffmaanni dr Coppelius tulid meelde. Aga inimese vaimuvägi käis masinatest üle ja see mis sündis OLI muusika - nii elus muusika kui oskad ette kujutada. Suurepärane muusika. Veenduge ise: http://www.youtube.com/watch?v=ZWSfuRT590Q Ja kes tahab projekti kohta rohkem teada, vaadaku http://www.patmetheny.com/orchestrioninfo

Peaagu kolm tundi ilma vaheajata. Võimas. Ilus. Energia. Keskendumine. Maalib suuri pilte. Pakse värve ja kergemaid. Mees on muusikat ääretasa täis. Lõpuks vaikne vaibumine.... Ah, mis ma siin ikka seletan ja sõnu kulutan. Parem kuulame muusikat.

Maikuu. Aga kus on toomepuu?

No ei saa inimene blogitud. Jälle üle kuu aja kulunud, ilma et oleks siia jõudnud. Aga arusaadav ka - vahepeal sai ju Eestis käidud. Seal kaks kiiret, kuid kosutavat nädalat. Emotsionaalsed patareid said tublisti laetud, ehkki lihakeha oli veidi väsinud. Oli väga hea omasid näha. Ikka kohe väga hea. Ning professionaalses seltskonnas aju ergastada. Ja ehkki vahepeal tundus kahtlane, kas ma siia enam pääsengi, hajusid Islandi tuhapilved õigeks ajaks ja reis Kanadasse kulges viperusteta. Isegi tööloa koopia sain immigratsiooninoormehelt probleemideta kätte (kaotasin selle Eestisse minnes vist siinses lennujaamas). Rahagi ei võtnud, kuigi oleks pidanud. Kohe nii lahke poiss oli. Nüüd Kanada aega ja argipäeva sisse elatud jälle.

Kui pole kaua kirjutanud, et teagi õieti, millest kirjutada või kirjutamata jätta. Eesti kohtumistest ja sündmustest võiks üksi pikad lood teha. Aga vist pole vaja punnitada. Rääkisin just Islandiga. Et kuidas neil on seal. Ja miks jökuleid kontrolli all ei hoita. Varsti suvised reisid tulekul, selget taevast tarvis. Laasikas siis kurtis, et mul liiga pikad postitused siin, ta ei jõudvat läbi lugeda. Kena vabandus ammendavad ajaloolised ülevaated sündinud asjust kirjutamata jätta. Sirtsutan siis niisama natuke - märgiks, et blogi pole päriselt välja surnud.

Näiteks ilmast. Mis on mitmendat päeva rahutu. Pärast juba harjumuslikuks muutunud suveilma tulid tuuled ja äikesevihm ja keeras külmaks. Eile õhtul Ilutule Saare-etenduselt tulles peksis vihm nagu piitsaga. Nüüd on sooja alla10 kraadi. Kodune, Eesti moodi ilm. Lõõtsub siin 19ndal korrusel ikka vihaselt, rabab ja raputab majatorni. Aga eelmine nädalavahetus Ontario ääres oli mõnus. Polnud liiga soe, aga oli õdus. Ilm õitses kõik. Veel. Muusikaaias polnud hooaeg kahjuks alanud. Aga suvel on seal tore murul muusikat nautida. Koht ise on selline:

Nii et maikuu, aga toomingaid pole näinud. On neid siin üldse? Sireleid küll. Lõhnavad koduselt. Mis tähendab, et kevadest hakkab tasapisi suvi saama. Kõige mõnusam kevad, esimese tärkamise aeg, jäi tänavu peaaegu vahele. See hakkas just siia jõudma, kui ära läksin. Eestisse polnud see veel jõudnud. Ja kui tagasi Torontosse sain, olid puud paksus lehes. Globaalse inimese hädad. Looduslikud rütmid saavad häiritud. Aga muidu on see ringisebimine ikka värskendav. Ja üleloomulikut vesise Emajõe nägin ära. Oli võimas vaatepilt. Kui Meritilt Kvissentalis võetud pildid saan, siis pistan siia ka mõne.

Aga teate mis? Just praegu laulab Chalice selle kodu-hõngulise loo lõpetuseks nagu tellitult "Koduteed" (läpakast, kuhu Urho peaaegu terve mu CDkogu kopeeris). Sedasama, kus on Füüsika Instituut ja pudelikork ja muud tuttavad kohad ja asjaolud. No küll see maailm on ikka väikseks muutunud, see FI oleks justkui siinsamas... Tegelt ongi. Lennuteekonna kaugusel. Ja peas. Ikka olemas.