Pildil on üks lõppenud aasta meeldejäävamaid pühapäevi, kui käisin High Park´is luusimas ja leidsin sellise taevaliku nurgakese. Oli september juba, aga päev veel soe. Pargis oli rahvast muidu palju, aga see oli nagu mingi salatasku, kuhu sai raamatu ja oma mõtetega peitu pugeda. Ma ei tea, mitu tundi ma seal pingil istusin, lebasin, istusin, lebasin... Puujuurte taga vulises ojake ja vöötoravad tulid vaatama, ega mul neile midagi pakkuda ole. Ei olnud kahjuks. Nemad muidu nii julged pole kui pärisoravad, aga teevad oma vaprad-närvilised tiirud su juurde ikka ära. Kui selgus, et sel vedeleval tädikesel süüa pole, sebisid niisama ringi ja elasid oma vöötorava elu. See on neil väga liikuv, peab tunnistama. Kuidas nad küll jaksavad?
Seevastu mina olin kehastunud laiskus. Llihtsalt olin ja olin. Taoline mediteerimine looduses annab sellises koguses hingerahu, et jagub pikaks ajaks. Või nii see siis vähemalt tundus... Sain selle meeleolu ka pildile jäädvustatud. Kui nüüd seda vaatan, tuleb mõnus tunne meelde ja tagasi. Tegelikult ei pea isegi pilti vaatama - see on nii kõvasti peas tallel. Võimas hetk.
Tänavused jõulud ja aastavahetus on olnud üsna selle pühapäeva moodi: ehkki tubased ja vöötoravateta (sest talvel ju pargipingil ei vedele), aga ikkagi mõnusalt laisad ja väga kosutavad. Olen saanud piisavalt oma naba vahtida (ja ka ETVd, mis on kui mingi haldjatelevisioon - eestlased on ikka nii mahedahäälsed ja rahumeelsed ;). Vahest aitab see uuel algaval tööaastal vöötoravana jälle ringi sebida.