Täna õhtuks lubati jälle ohtralt lund, aga esialgu ei tule küll veel midagi.
E-valimistel käidud nagu niuhti. Mulle meeldib e-Eesti.
Vikerraadio vahendusel avastasin uue Eessi bändi (või laulja?). Rubundi. Kõlab nagu Eesti Norah Jones. Kuula ise ja veendu.
Täna pooleldi töine päev. Vaatasime ühiselt "Melchiori". Esimest osa. Tundus sama põnev kui esimesel korral.
... kestsid Tartus eile üle südaöö, kui lahkusid viimased külalised. Oli tore õhtu politsei kaitsva silma all. Publiku hulka olid Eventbrite´i kaudu imbunud mõned, kelle tulemise põhjus jäi ebaselgeks. Üks neist kadus politseid saabudes, paar teist pidasid peaaegu lõpuni vastu, aga ei õnnestunudki välja uurida, miks nad seal olid. Loopisime õhku kõikvõimalikke oletusi, nii tõsiseid kui lustakaid. Ingmar võlus publikut oma muusikaga. Kõned. Imelised kringlid ja EV vapiga piparkoogid värskelt avastatud kohalikult talendilt.
Ka megamarssijate esindus jõudis viimaks kohale. Ukraina sõda on siinsed idaeurooplased väga erilisel viisil üksteisele lähedale toonud. Ka Nathan Philips Square´il oli kõik rahulikult möödunud. Trudeau ja Ford olid kohal, nagu ka skandaali tõttu ametist lahkunud linnapea asetäitja. Ja muidugi tuhanded linnakodanikud.
Need olid siis viimased väsinud, kuid õnnelikud peolised.
NATO peasekretär Stoltenberg jõudis Tallinna juba täna, homme tuleb ka Euroopa Komisjoni president von der Leyen. Selline Eesti sünnipäev siis. Uhke. Eks selle au eest tuleb muidugi ka sõdivat Ukrainat tänada. Statement.
Siin on aastapäeva tähistamise plaanid muutunud. Homme lipu heiskamist raekoja juures ei tule. Selle asemel läheb vardasse Ukraina lipp. Trudeau, Ford ja aselinnapea ka kohal. Eesti lipp läheb üles laupäeval, aga tseremooniata. Homme õhtul samal ajal, kui meil algab Tartus vastuvõtt, on all-linnas Ukraina toetuseks megamarss. Mõlemaid turvatakse kõvemini kui kunagi varem. Sellised ajad.
Jah, EV aastapäevaks antakse ikka siin ka talve. Hommikul hakkas lund tulema ja on sadanud kogu päeva väikeste pausidega. Homseks lubatakse jäävihma, reedeks lihtsalt pakast ja liikluses muidugi kaost. Kuidas reisijad reisitud saavad, ei tea.
Aga mul täna tubane kodus töötamise päev tavapärase hommikuzoomiga. Pikk joru pisiasju sai aetud, kirjad saadetud.
Õhtuti loen Bill Browderi viimast üllitist "Freezing Order". Pärast Oksaneni oli küll himu millegi helgema järele, aga kuna suure ilma uudised on niikuinii ärevad, siis mõtlesin, et lasen meie ilmanuka painetega edasi. No hästi kirjutab mees, lugu lippab kiiresti. Aga lõpuks vajud mõttesse: kuidas selline inimene nagu Putin võimalik on. Ja teised temasarnased. Kuidas mede maamuna küll kannab säherdusi? Kuidas on võimalik, et nii suur kurjus üldse eksisteerib? No ei saa aru ühe väikese karu aru...
Palju inimesi. Päev otsa. Päris väsitav. Kuidas ma küll jaksasin vanasti 5-7 päeva nädalas? Ega ju ei jaksanudki mõnikord. Oh jah.
Tahtsin pilaffi teha, aga riis oli ootamatult otsa saanud. Lihatükk läks hoopis hapukapsasupi sisse. Vaesed naabrid, kes selle lõhnaga leppima peavad.
Aga muidu laisklen edasi. Täna küll ka koristasin kodu, aga seegi on nagu puhkus, sest ei pea ekraani vahtima ega pead vaevama.
"Koertepark" läbi. Jumal tänatud. Hästi tehtud raamat, aga on hea meel sellest maailmast välja pääseda. Õudne teekond oli.
Eile kõndisin 7,5 km (üle 11 000 sammu). Hea teada, et ikka jaksan veel. Kinno jõudsin ka. "Living". Kazuo Ishiguro stsenaariumi järgi Britistanis vändatud. Filmil põnevad kultuurijuured. Ishiguro adapteeris Akiro Kurosawa filmi "Ikiru" (pole näinud), mis olevat omakorda inspireeritud Lev Tolstoi "Ivan Iljitši surmast" (ülikoooli ajal loetud). Võibolla natuke liiga sahariinine kinolugu, aga omal moel võluv ka.
Biden käis Kiievis. Millega Kremli "kõva mees" nüüd küll vastama peaks? Saame näha.
Türgis ja Süürias värises jälle maa. Kohutav.
Käisin "Fabelmani" vaatamas. Väga hea oli.
Enne seda tahtsin minna Okonomi House´i jaapani omletti sööma, aga seal oli tohutu saba. Kaks korda käisin kiikamas, teine kord oli veel hullem kui esimesel. Läksin siis samas kõrval olevasse jaapani kohta, kust olen sadu, kui mitte tuhandeid kordi mööda marssinud, aga iialgi mitte sees käinud. Jääb ka viimaseks korraks. Noore koka katsudon oli täielik läbikukkumine. Polegi nii halba jaapani toitu saanud - isegi Eestis mitte. Nokkisin veidi seda ligunenud sealiha ja poolvedela munaga kaetud riisi ja tulin tulema. Üliviisakas vanem teenindajanna uuris, kuidas maitses ja mul lihtsalt ei tulnud tõde üle huulte. Pomisesin, et veidi soolane minu jaoks. Mis oli ju ka tõsi, aga...
Kinos läks kõht seepeale nii tühjaks, et peaaegu hakkasin popcorni igatsema. Huvitav, täna ei ragistatnudki keegi seda. On popcorni filmid ja mitte-popcorni filmid. Täna oli siis see teine. Peaks ennustusmängu hakkama mängima, et kas arvan ette ära, kumma filmiga on tegu. Kinodesse on jõudnud suurel hulgal vaatamisväärseid filme. Ehk lähen homme ka.
Esimene vaba päev - tehtud.
Esmaspäeval on Family Day, st et ees ootab pikk nädalavahetus. Vist saabki päriselt ka puhata. Kahjuks on kevadilmad otsa saanud. Täna õhtuks lubab suisa 10 miinuskraadi. Järgmised päevad tulevad küll jälle soojemad, aga pluss 15ni enam temperatuur ei ulatu. Nädala keskel oli korraks just nii soe siin, aga siis tegin ma tööd muidugi.
Loen Oksaneni "Koerte parki". Küll inglise keeles, sest eestikeelset pole võtta. See meil järgmine raamatuklubi raamat. Väga põnev on, aga kole masendav ka. Nagu tahaks lugeda ja nagu ei tahaks.
Ei tea, kas seepeale nägin mitu õudusunenägu jutti. Ühes tegin läbi lennukatastroofi. Õieti katastroofi ei olnud, st et lennuk ei purunenud ega plahvatanud, aga imelikult maha tuli see küll. Alguses imetlesin aknast kauneid loodusvaateid, nagu oleks mingi arktiline mägine ja vesine ala olnud. Ei jõudnud veel imestama hakatagi, et miks seda kõike nii lähedalt näidatakse, kui juba puudutas lennuk tiivaga maad ja istuski lõpuks mingi kallaku peal. Lennukis oli hauavaikus... Kõik ootasid, et mis nüüd. Aga midagi ei juhtunud. Jõudsin juba mõelda, et miks keegi mingeid teateid ei edasta, et mis siis juhtus või kuidas peaks käituma, kui keegi mees, kes ei olnud osa ekipaazhist (sest mingit vormi tal polnud), astus ette ja hakkks mingit sõnumit edastama. Seepeale ärkasin üles ega kuulnudki, mis tal öelda oli. Ei paistnud terroristi ega kaaperdaja moodi välja, täitsa rahumeelse kaasreisija moega oli see mees. Väga selge unenägu. Mingid jamad olid pärast seda veel, aga neid ei mäleta. Läksin õhtul peavaluga magama ja kui öösel üles ärkasin, oli peavalu ikka alles. Peavaluunenägu siis?
Aga nüüd vaja hakata J. juurde mudimisele minema. Meeldiv üleminek laisklemisrezhiimile.
Teen aastaaruannet. Aina on tunne, et ei saa töödega hakkama ja nüüd on tunne, et ei saa aruandega hakkama...No päris niisama siis vist ikka ei vahtinud! 😛 Elu on näidanud, et põhjalikest aruannetest on tulevikus kasu. Nipin edasi.
Uudistest näen, et USA kaitseminister käis Eestis ja et komi noormees sooritas enesetapu, et ei peaks Ukrainasse sõdima minema.
Eile õhtul oli päris huvitav loeng TT-lt, nn viikingilaevadest ehk kalalaevadest jm väiksematest alustest, millega pärast II maailmasõda üle ookeani tuldi. Hiljem teetassi juures kuulsin teise põlvkonna naistelt, et üle ookeani reisist neile kodus ei räägitud. Eestist põgenemisest ja põgenikelaagritest kuulsid küll kõik ja mitte vähe. Huvitav, miks see jätkupõgenemine vähem oluline tundus? Või oli siin mingi muu põhjus? Lapsed-noored ei osanud selle kohta küsida ja enam pole, kellelt küsida. Õnneks mingid lood on ikka talletunud ka.
... aga nüüd aitab. Tunne on parem. Lähen kõndima.
Olen saanud rahulikult lugeda, mõelda, kirjutada. Polnud mahavisatud aeg.
Juba neli kahtlast lendavat objekti on P- Am kohal alla tulistatud. Esimese kohta on teada, et see olnud hiinlaste õhupall, ülejäänud kolme kohta peaaegu mitte midagi. Üks olnud sõiduauto suurune, teine silindrikujuline. Kogu lugu. Tõesti põnev. Viimane võeti maha Torontost üldse mitte kaugel, Huroni järve kohal. Kesse tembutab küll?
Mina ikka kodurezhiimil. Aga töötan. Muidugi.
Luud ja liikmed valusad, palavik käib üles-alla. Selline nädalavahetus. Gripp? Kurk ei valuta, nohu pole. Imelik.
Päikesepaistet ja mõnusat ilmakest vaatan läbi akna. Svjata Vatrale eile ei saanud. Aga igav ka pole, sest loen Oksaneni "Koerte parki", kiusan veebis peret ja sõpru ning vahin ekraanilt asju. Seda võiks isegi puhkuseks nimetada.
Jah, pärast seda, kui hambakivi eemaldatud, läksin L-tele külla. Vaesed hinged peavad kõrges vanuses veel kolima hakkama, sest korterimaja müüakse maha. Ja muidugi on neil kastide kaupa kraami, mida arhiivi saata. Vaatasime asju, meenutasime vanu aegu ja muretsesime praeguse üle.
Aga kui ma noore vietnamlannast hambatohtri toolil lebasklesin ja enda kallal nokitseda lasin, meenusid jõehobud, kes kusagil lõunamaa jõevees hambad laiali vedelevad, samal ajal kui pisilinnud nende hambavahesid puhtaks nokitsevad. Jõehobudele teenus prii, siin maksab hammaste omanik 20% kuludest, ülejäänu katab haiguskindlustus, aga mitte riiklik, vaid tööandja poolt makstu. Elu peaaegu sama ilus kui jõehobudel seal kaugel.
... väljas. Eglintoni majamassiivid on silmapiirilt kadunud. Hommikupoolikul ladistas, nüüd enam mitte. Enne õhtust Zoomi koosolekut vaja õues käia.
Eilne Svjata Vatra üritus Hamiltonis polnud just rahvarohke, aga õhkkond oli hea. Sai labajalga vihutud ja "Ukuaru valssi" kuulatud ja muidugi ukraina laule ja eesti torupilli. Õhtu enne seda Niagara Fallsis oli ukraina kogukond rohkearvuliselt platsis olnud, 100 inimest umbes, nii ammu tulnuid, kui põgenikke. Juga oli õhtuks sinikollaseks valgustatud. Olnud väga meeleolukas. Täna kontsert Ottawas, homme Montrealis, laupäeval Torontos.
Aga hommikul tegin kodus zumbat. J. on lubanud märtsi alguses meie rahvale ühe Zoomi zumba õppetunni teha. Pidin üle vaatama, mis ja kuidas. Tore rahvusvaheline pensionäride seltskond oli koos ja hoos. Võttis endalgi naha kergelt märjaks.
Nüüd vehin aruannet teha. Pikk aasta oli, pikk aruanne tuleb.
Just sellist mõnusat maakeelset sõnalohet kasutati eilses AKs ühe intervjueeritava tutvustuses. Mees oli nimelt Pühajärvele jääraja rajanud. Oi mulle meeldib mu keel!
Täna õhtul siis Hamiltoni. Vahepeal tundus, et jääb minemata, kuna K. on haigeks jäänud. Aga õnnestus teine autojuht leida, tuleb ikka minna.
Sai veidi möllatud täna töö juures: tube koristatud, kola minema loobitud, mahajäänud asjadele omanikke otsitud. Palav on siin. Jube kõvasti kütavad ja kui veel liigutad ja ülerinna tõsteid ka teed, siis... Aga parem sai.
Nüüd ootan õhtust koosolekut. Kell on veerand kuus ja ikka veel on valge. Kuidas need päevad nii järsku pikaks on veninud?
Hommikul ütlesin tere sellistele tegelastele. Homme Hamiltoni neid kuulama-vaaatama. Laupäeval sama Torontos.
... tööpäevad. Taagepera pidas eile särava loengu. Rääkis 1980ndate lõpust, 1990ndate algusest. Ühe peaegu 90-aastase härrasmehe kohta tippsooritus. Kuulad söömata ja joomata! Aga õhtuks olin läbi kui läti raha ja kirjatööd ei jaksanud enam teha.
Täna sai kodus produktiivne oldud. Homme Tartusse.
Päike paistab isegi kolmveerand viis õhtul veel. Tuleb õue hingama minna. Täna on mu kadunud lemmikvanaema Magda (ehk Mahti nagu vanaisa Ludvig ehk Ludvi teda kutsus) sünnipäev. Ja pingipoolik I. sünna. Niisiis lausa kahe lemmiku sünna. Hea päev eesti rahva ajaloos!
.. on oma tiiru ära teinud ja pagevad taas. Öösel oli ikka päris külm, hommikulgi veel, aga juba on -10C ja südaööks jõuab temperatuur nulli. Hommikupoolikul tuli lund, kuid lühikest aega. Poetiiru muutis värske lumesulp küll kole libedaks. Viskasin uhkeid piruette, aga püsti jäin kõigi oma keefiripudelite ja supipurkidega. Selja tõmbasin ära.
Muidu meeldivalt laisk laupäev. Lugesin kohvikus veidi Õnnepalu, nüüd hakkan hakklihakastet tegema. Uute ramatute virn on ootel.
Aknal uued mustrid. TS ütles, et ta mäletab jäälilli lapsepõlvest, tänased aknad neid enam ei tootvat. Minu magamistoa aknal võib neid küll näha. Tuleb pakasega tuba tuulutada, siis aken kinni panna ja ootama jääda. Pakasepoiste tänased pintslitõmbed said sellised.
Kuus rahataotlust saadetud, esmaspäeval läheb veel üks. Jõudsingi!
NYCiga kiire kõne. Tulebki vist aprillis sinna minna.
Eile väga pikk päev jälle, kodus ja tööl, külaliste ja koosolekutega.
Õhtuti loen Õnnepalu "Eesti loodust". Õdus, nostalgiline.
Õues pakane. Ööseks vajub temperatuur -20C kanti, tuulekülmaga see peaaegu -30C.
Sellised on veebruari mustrid.
... aga välja magas. Nii see päev algas. Ärkasin pool tundi enne esimese Zoomi koosoleku algust. Jooga-meditatsioon ja mõnus pikk dušš jäid ära. Süüa ikka jõudsin. Ja koosolekule jõudsin ka, aga oli vast rabelemist. Eile lõpetasin õudse peavaluga, mis ei lasknud normaalsel ajal magama jääda. Nii see kõik sassi läks.
Õhtul lõpetasin ka Urmas Vadi "Neverlandi" lugemise. See venis ja tüütas tükk aega, aga siis läks äkitselt põnevaks ja lõppmulje oli juba väga hea. Mis järgmiseks? Valida on nii mõndagi. Täna saan õhtul rahulikult kodus passida. Tuleb seda võimalust nautida. Homme rahva sekka minek taas ja programmi jagub hilise õhtuni.
