Teedest

Hull aeg maailmas kestab, aga elu läheb siiski edasi ja täna võtsin kodustöötamise päeva. Oli vaja kirjutada. Selleks on teadagi tarvis süveneda. Süvenesin ja kirjutasin ja hing sai kuidagi rahulikumaks. Mõtlesin, et kirjutan nüüd veel natuke. Millest? Teest.

Pärast seda, kui kohvijoomise maha jätsin, olen avastanud teede imelise maailma. Nende valik on tõesti märksa mitmekesisem kui kohvi oma. Ja õnneks leidub teede seas selliseid, milles pole kofeiini. Sobivad unetule-närvihaigele paremini. Hommikul ja teinekord ka veel lõunapaiku on hea muidugi rohelis teed juua. Igasugust. Aga pärastlõunast algab kofeiinivaba aeg.

Ohututest teejookidest on rooibos mu kõige vanem lemmik. Mäletan, kui Külli soovitusel Alexander McCall Smith´i "Esimest daamide detektiiviagentuuri" lugesin, kus proua Precious Ramotswe aina seda teed jõi, kui oli vaja ajutööd teha. Istus akaatsiapuu all ja muudkui jõi rooibost. See tundus kuidagi väga eksootiline, aga samal ajal õdus. Ja kuna õdus, siis ka kuidagi kodune. Rooibos toob siiani selle Precious Ramotswe ja selle õdususe meelde.

Päris-teega pole rooibosel midagi pistmist. See on hoopis liblikõieline taim, mis kasvab Kapimaal, st Lõuna-Aafrikas. Selles on palju antioksüdante ja vähe parkaineid. Rooibose teest saab inimene arvestatavas koguses rauda, vaske, tsinki, mangaani, fluori. Peale mikroelementide leidub selles joogis veel rohkesti kaaliumi- ja magneesiumiühendeid. Seda ja mõndagi muud huvitavat lugesin "Eesti Looduse" veebilehelt. Niisiis pole rooibos mitte ainult hea, vaid ka kasulik.

Karin avastas Kanadas olles ühe teesegu, mis on nüüd lisaks meile veel mitme Eesti sõbra lemmikuks saanud. Segu nimi on Bengali Spice (Celestial Seasoning sarjast) ja see sisaldab kaneeli, sigurit (inglise keeles chicory), jaanikauna (carob), ingverit, kardemoni, musta pipart, nelki ja muskaati. Jah, see maitseb natuke jõuluselt ja sobib eriti hästi külmal talveajal juua, tilga piima või koorega. Nii et see on tegelikult peaaegu masala chai (vürtsikas india tee), aga ilma chaita (st teeta), seega ainult masala (st vürtsikas). Ma olen päris kindel, et Karin ka kutsub seda tiigriteeks (mina küll), sest paki peal on mõnus triibik-tiiger.

Chail on väga vana ajalugu. On öeldud, et selles joogis võib mõjutajana ära tunda ka hinduistliku tervendamissüsteemi ajurveda, kus vürtside, taimede ja magusainete kombinatsioone kasutatakse kehaliste haiguste ravimiseks. Vürtside, taimede ja tee segul on hulk tervisele kasulikke omadusi. Kosutav tassitäis chai'd aitab lõdvestuda ning sageli nimetavad inimesed seda stressileevendajaks. Lisaks on chai tuntud oma magu rahustava ja seedimist soodustava toime poolest. (Selle tarkuse näppasin Eesti Ekspressi veebiveergudelt.) No kui chai on nii tervislik, siis tiigritee pole kindlasti mitte kehvem - kõik kasulikud vürtsid ju.

Aga mu kõige värskem lemmik on tee-mesilasepõõsa ehk honeybush´i tee (ladina keeles Cyclopia intermedia). Leidsin selle kõigepealt TC köögikapist, kui kord õhtust lauluharjutust või loengut oodates keha kinnitada ja vaimu värskendada tahtsin. See oli kapis vist ainus tee, kus kofeiini polnud, ja nii see loosi läks. Meeldima hakkas. Aga kuni tänaseni ei teadnud ma, mis selle eestikeelne nimi on. Internet aitas jälle.

Ka see taim on Lõuna-Aafrikast pärit ja selle kohta kehtib laias laastus sama jutt, mis rooibose kohta. Kasulik ja mõnus, kergelt magus ilma suhkrutagi (vähe parkaineid!). Võib juua piimaga, sidruniga, kuumalt või külmalt. Suvel jääga.

Eesti ravumteedeni täna jutuga ei jõudnud. Vahest kunagi tulevikus. Sest nendega seob mind pikaajaline sõprus. Toon ikka Eestist kaasa, kui tulen. Aga nüüd, kui siit kaugelt maalt uusi lemmikuid leitud, jäävad need kontrabandikotikesed vähehaaval väiksemaks. Pole viimastel suvedel ise põldudele korjama ka pääsenud kahjuks. Aga just selliselt hangitud teedel on teadagi kõige kõvem vägi.

Head tee nautimist teilegi, sõbrad! Taustaks võite kuulata hubast muusikat, mille saatel see teeheietus valmis: https://www.youtube.com/watch?v=tKV6XSVIjBQ