Santa ja päike

Santa jälle linnas. Kuidagi kohatu saabuda tal, kui sooja on kümme kraadi ja korporandid sätivad ennast TC seina äärde vabaõhuõlut jooma. Aga just nii see oli, kui kella kahe paiku TC juurde jõudsin, et Eestist tulnud amicatele arhiivi näidata. Meestel oli kommerss otsaga pühapäeva jõudnud -  punetavatest nägudest näha.

Täna polnudki niisama lihtne TCsse jõuda. Kuna ilm oli ilus, läksin jala. Teada oli, et Santa tuleb lääne poolt mööda Bloori. Aga et vastuvõtjaid nii paksult koos, ei osanud karta. Pärast Avenue Road´i sattusin ummikusse. Rahvas seisis kaheksas reas tänava ääres, vahepeal üks rida veel vastu majaseinu pressitud. Püüdsin kitsukest käiku mööda edasi nihkuda, aga siis jõudsin tütarlapseni, kes mu ees ratastooli lükkas. Vastu tuli linnakodanikke lapsekärudega ja ilma. Kärusid ja inimesi oli nii paksult, et tuli kõht sisse tõmmmata, et üldse pildile ära mahtuda. Karlsson oleks mootori tööle pannud ja minema vuristanud, aga Karlsson ma pole ja nii ma seal tammusin tuhandete seas ja St.George´ini minek võttis kolme minuti asemel veerand tundi.

Huvitav oli jälgida, kuidas massid kitsikuses käituvad. Üldiselt rahulikult ja viisakalt, aga tasapisi hakkas kärsitus kasvama. Ratastooli lükkav tütarlaps oli ikka päris hädas. Tool suur ja lai - ei mahtunud rahvamassist läbi. Vahepeal kiilus teele jäetud lapsevankritesse või poereklaamidesse kinni. Toolis istus noor inimene. Mitte laps vaid noor täiskasvanu. Lükkajal olid õilsad kavatsused - näidata istujale paraadi. Aga paraadi see õnnetu ei näinud, sest kaheksa rida inimesi seisis sõidutee ääres ja ehkki lükkaja üritas paaris kohas läbimurret, see tal ei õnnestunud. Keegi ei ilmutanud soovi vabatahtlikult oma platsist loobuda. Nii me nihkusime kukesammukestega edasi. Mitu korda jäime hoopis toppama, sest seisjatel polnud ruumi tagasitõmbumiseks ja kaks vastamisi kulgevat inimjoru ei suutnud kokkuleppele jõuda, kes kellele teed peaks andma. Selja tagant tulijad kaotasid kannatust ja üritasid mööda trügida ehkki kusagile trügida õieti polnud. Ja kõik olid kramplikult vait.

Peab tunnistama, et ratastoolile anti päris meelsasti teed. Vaid korra tuli ühele meesterahvale peapesu teha, kui see ratastoolist nö üle üritas astuda. Korralekutsujaks oli naine rahva seast. Ratastooli lükkaja oli söakas ja kinnitas toolis istujale muudkui, et usu mind, küllap sa ikka näed seda jõuluvana. Ise muudkui vabandas ja lükkas, vabandas ja lükkas. Tungivate vabandustega lükkaski tee lahti nö. Lõpuks sain aru, kuhu ta sihib - ROMi vastas asuvasse McDonald´sisse, sest seal on kõrgem majaaesine ja söögikoha aknad veel hoopis kõrgemal - hea vaateplatvorm toolis istujale. Aga seal oli samasugune rahvamass kui mujal, nii et kahtlane, kas nad löögile pääsesid.

Sinna nad igatahes maha jäid ja ma sain natuke käbedamalt edasi liikuda. Aga mitte kaua. Varsti jõudsin järele ühel lapsekäruga naisterahvale ja see oli hoopis tagasihoidlikum lükkaja. Pusis vaikides ega paisanud enda ümber vabandusi ja kui vastutulijad teed ei andnud, jäi lihtsalt seisma justkui lootes, et mõni ehk halastab. Ei halastanud. Vastutulijad võtsid võimust ja meie, teiselt poolt tulijad, jäime kõik käru taha ootele.  Paistis, et lapsekäru ei olnud nii mõjus kui ratastool. Või oli asi selles, et seekord oli lükkajaks väike hindu naine, mitte valge Kanada tüdruk? Ei tea. Igatahes pidin vahepeal seda hindu naist julgustama, et pressigu ikka edasi, ega ta muidu kusagile pääse. Sest nii see käib - viisakalt naeratades ja ekskjusemaatades, aga pressides-pressides. See on selline spetsiifiline suurlinnaoskus, viisaka kivinäoga oma rada minna. Ei maksa ootama jääda, et mass sinuga arvestab. Ei arvesta. Õieti, arvestab ainult siis, kui oma vastujõu tööle paned. Nii oli Londonis Piccadilly´l. Nii on New Yorgis. Nii ka siin.

St.George´is keerasin põhjapoole, et rahulikku kõrvaltänavat mööda TCni jõuda. Seal olid need kolmanda päeva kommersandid... Ja lapsed. Täna olid kõikjal lapsed. Veider, terve aasta jooksul ei näe tänavatel nii palju lapsi kui nüüd ühe päeva jooksul, mil Santa linna tuleb. Jah, lapsed siinses linnapildis muidu praktiliselt puuduvad.

Mõtlesin omaenda lapsepõlvele. Juba siis ei meeldinud mulle suured rahvamassid ja nendega kaasas käivad meeleolud. Huvitav, kui oleksin pidanud põlvepikkusena sellisel paraadil Santat ootama, kas oleksin kerge psühhotrauma saanud? Või oleks Santa olnud tähtsam tõuklevast rahvasummast? Küllap olid siingi koos inimesed, kelle jaoks Santa on tähtsam kui... mis? Rahu? Jõulud pidid rahupühad olema. Aga mis teha, kui see rahu kindlal kuupäeval ja mööda peatänavat saabub ning kõik seda näha tahavad.

Tegelikult, kõiges oli süüdi päike. Paistis nii soojalt ja meelitas inimesed kodudest välja. Kehva ilmaga olnuks rahu märksa rohkem.

Remembrance Day

Selline tähtpäev siin täna. Tuntud ka Poppy Day´na. Tähistatakse Commonwealth´i maades I maailmasõjas hukkunute mälestuseks. Neid poppy´sid ehk punaseid moone võib inimestel rinnas näha juba tükk aega enne tähtpäeva saabumist. Müüakse poodides, kõik kannavad suure rõõmuga. Ilusad on need poppy´d. Aga midagi pole parata, sõjakangelaste temaatika toob rikutud postsovjeedile meelde ühed teised veteranid, need kilisevad ja kolisevad... Vist tänu neile tekitab igasugune sõjatemaatika minus enamasti mingit tõrget. Nii vaatan ka siinseid patriootilisi meeleolusid kuidagi kõrvalt ja kõhkelevalt. Paatos ei istu? Aga ega suurt paatost polegi, inimesed lihtsalt mälestavad.

Igatahes, täna hommikul läksin varakult Leidat mälestama. Ta oli üks meie tublisid vabatahtlikke, kes kadus meie seast ülekohtuselt kiiresti kurja tõve tõttu. Tubli saare naine oli, mõistus ja suu õige koha peal, süda ka. Ja kõvasti kuraasi. Muidugi tahtsin minna tema mälestusteenistusele. Selliseid siin peetakse. Need pole matused, sest kadunuke neil ei osale - tema on selleks ajaks juba mujal... Just mälestamine see ongi, mälestusteenistus ehk memorial service, kus räägitakse inimesest lugusid, kurbi ja rõõmsaid. Südamlik, inimlik. Sageli ka ilmalik.

Teenistus pidi toimuma Läti majas ja see asub südalinnast üsna kaugel. Asusin pühapäeva kohta varakult teele, juba pärast kümmet, sest teenistus pidi algama kell 11. Metrooga Eglintoni, sealt bussiga ida poole. Kokku peaaegu 40 minutit. Tänaseks lubas 17 kraadi sooja ja tõesti, juba ennelõunal oli ilm suisa palav. Päike säras ja maailm paistis värviline - puude küljes on veel üllatavalt palju lehti, hoolimata Sandy rappimisest. Buss sõidab läbi laia lookleva Doni oru. Selline jõgi on meil siin jah. Kaunid vaated.

Olin veidi enne 11 kohal. Nooled juhatasid keskmisesse saali ja kui sinna jõudsin… oli seal oli tühjus. St et olid küll mõned naised, aga need olid läti kokanaised, kes pidulaudu katsid. Soh, mõtlesin, jälle puusse pannud nagu selle kunagise varahommikuse juuksuriga. Küsisin ühelt askeldajalt, et mis kell algab. "Kell üks," ütles see. "Ja mina mõtlesin, et 11," vajus mul nägu pikaks. "Noh, kui 11, siis oleme meie hädas," naeris tema. "No ei, ju siis ikka üks, kui kedagi teist pole," kostsin ja keerasin otsa ringi. Kaks tundi aega. Ja seal kandis pole selle ajaga mitte midagi peale hakata. Ümbruskonnas on korterimajad ja suured autopoed. Selline kauge kant, kus inimesed elavad lihtsalt.

Marssisin bussipeatusesse, et tagasi südalinna sõita. Ei olnud mingit paremat plaani. Seisin ja seisin, bussi ei tulnud. Seisin veel. Umbes kümne minuti pärast tuli järgmine ootaja. Asiaatlike näojoontega naine, kes võis samahästi ka eskimo-sugemetega olla. Pilk jäi selle üleõlakotile pidama, mis ütles: Jealousy is counter-productive to your true intentions. Tõsi ta on. Ja veidi allpool võis lugeda: Yoga.

Vahtisime kahekesi 15 minutit, 20. Siis tuli ka üks noormees. 25 minutit. Ja alles siis tuli buss, mis keeras nagu kiusuks Eglintoni pealt Broadview´le, st et pool sõiduseltskonnast pidi järgmise bussi peale kolima, et Eglintoni metroojaama saada.  Ja lõpuks ei läinud see teine buss mitte otse metroosse vaid piki Eglintoni alla. Nii et kulus veel oma viis minutit kuni metroosse sain.

Selleks ajaks oli selge, et Leida on vingerpussi mänginud ja mu päevaplaani lootusetult sassi ajanud. Nimelt oli mul pilet kella kolmeks Läti Raadio segakoori kontserdile Koerner Hall´is. Proovisin helistada paarile BK tegelasele, kes ka kontsertidel käivad, et ega neil ole plaanis Leida ürituselt kontserdile jõuda, aga ei tõstetud toru. Pühapäevaselt hõredat bussiliiklust arvesse võttes oli selge, et kui ma ka tagasi Läti majja läheksin, peaksin sealt hiljemalt kell kaks tagasi hakkama tulema, kui mitte varem.

No nii, Leida, mõtlesin, teeme siis teistsuguse hüvastijätu - viin Su hoopis parki jalutama. Läksin piki Bloori konservatooriumini, kust keerasin Philosophers Walk´i peale. Olen sellest võluvast pargist juba kirjutanud. See on otse peatänava ääres asuv rahusadam. Keerad sinna ära ja oled nagu teises ilmas – rahu, vaikus, teine tempo. Täna veel ka päike ja kirkad värvid. Ja nii kui ma sinna sain, tuli selline listopad, et ossa. Äkki - ehk lambist, nagu nüüd kombeks öelda - hakkas kõva tuul puhuma ja puhus nii, et lehed aina krabisesid ümber. No vat, Leida, Sulle vist meeldis mu plaan, mõtlesin. Tuul keerutas minuti, siis vaikus jälle.

Nii ma seal läksin läbi kuldse sügise, mõtlesin Leida peale ja vaatasin punaseid moone harvade vastutulijate rinnas. Remembrance igal pool. Tegin ka tiiru Queen´s Park´i ja siis läbi campus´e kodupoole. Haarasin Spring Rolls´ist ühe ramen-supi portsu ja olingi varsti kodus.

Remembrance jätkus kontserdil. Lätlased esinesid Sound Stream sarjas, kuhu tulevad kokku Kanada parimad ülikoolide segakoorid. Eelmisel aastal oli Tõnu Kaljuste neid juhatamas. Nüüd siis Kanada noored ja Läti koor Kaspars Putniņši juhatusel. Üritus oli mõistagi pühendatud käesolevale tähtpäevale ja kava oli ka selles vaimus kokku pandud. Kaunis ja huvitav kava oli. Ülimoodsast ja moodsast (Cage, Schnittke) kuni klassikuteni (Rahmaninov). See viimane kõlas väga kaunilt, aga muidugi vene keeles. Mõtlesin kohe, mida võivad arvata need kümned ja kümned vanad lätlased, kes saalis istusid. Ei tähenda, et Rahmaninov ja kiriklik, mõne härja võib see rätik ikkagi… Või on minu fantaasia ohtrast välisbaltlusest paranoiliseks muutunud? Aga kõik kuulasid hauavaikuses ja olid lõpuks häälekalt vaimustunud. Vahest olid ainult kultuursed inimesed kokku tulnud.

Kava põnevaima osa moodustas uusim muusika: Lera Auerbach (USA venelanna), Ana Sokolovič (Kanada serblanna) ja Santa Ratniece (Läti lätlanna). Eriti viimane. Läti koori ei jaksa ära kiitagi, need on endiselt superhead. Otse loomulikult ostsin vaheajal nende plaadi, kus veel rohkem moodsat läti muusikat. Eestlased ei tohi loorberitele mitte puhkama jääda, sest naabrid ei jää meie kõvadele kooridele ja võimsale muusikale üldse mitte alla. Päris tõesti.

Ka eestlasi oli kontserdil, ehkki mitte liiga palju. Mõned BK liikmed samuti, millest võis järeldada, et ma polnud ainus, kellel Leidale lehvitamata jäi. Või kas ikka jäi? Ei jäänud ju. Me lehvitasime omal moel.

November, movember

Alanud on uus kuu - november, mis vuntse kasvatavatele meestele on movember (vt http://en.wikipedia.org/wiki/Movember).

Ameeriklased said endale vana presidendi ja uue tormi, nor´easter´i (http://en.wikipedia.org/wiki/Nor%27easter). Täna sain Kikilt meili Sandy-juttudega. Vanainimestest hakkas kahju: 10 päeva elektri ja kütteta, internetist rääkimata. Põletasid küünlaid, kütsid kaminat ja magasid suletekkides selle ees. Moblat käisid toidupoes laadimas. Inimesed istunud seal ringis nagu ümber lõkke, stepslid keskel... Bensiinisabad on tohutud. Linnakese 5000st perest jäi evakueerimata vaid 200, Kiki ja John nende väheste seas. Politsei kontrollib linnasõitjate dokumente, et kas sul ikka on sinna asja. Rannik olevat tundmatuseni muutunud, järved ühinenud merega. Ja nüüd, mil viimaks hakati mahakukkunud puudest ja traatidest jagu saama, tuli 10 tolli (25,4 cm) lund, märga ja rasket. Kõik algab otsast.

Aga meil paistis täna päike ja nädalavahetuseks lubab 10 kraadi sooja. Võrdsus pole tõesti võimalik.