Kingi endale aega

Meie järgmise kirjutajate klubi kohtumise tarvis tegin sellise loo. Teemaks kingitus. Passib siingi jagada. Säästab ka kirjutaja aega. :)

Kingitusi on tore saada ja veel parem teha. On olnud minugi elus paremaid ja keerulisemaid aegu. On olnud aegu, mil raha nappis ja kinke tuli endal meisterdada. Nüüd küll on raha, aga mitte aega, mil seda poodi viia. On ka aegu, mil jätkub nii raha kui aega, kuid pole ideid, mida kinkida. Jah, need on kõik asjad. Aga kingitus ei pea olema asi.

Käisin pühadevahes taas oma jaapani kohvikus. Tuttav hiinlanna seisis leti taga, jõulude puhul pakuti uut shokolaadi-matcha kooki. Kohvik ise oli inimtühi. Peaaegu. Peale minu oli seal veel vaid väike aasia naine oma pisikese pojaga. Nemad sõid ja jõid tasaselt, mina süvenesin oma kooki ja David Mitchelli.

Mõne aja pärast saabus veel üks klient - kebja sammuga geinoormees ülilühikestes püsktes (Eestis öeldakse nende kohta nüüd „lühkarid“) ja napis topis. Väljas korralikud miinuskraadid, aga tema demonstreerib oma laitmatut säärejooksu! Kummaline veidi, aga siin suures linnas näeb veidramaidki asju, mõtlesin, ja pistsin nina tagasi raamatusse.

Siis kuulsin, kuidas siresäär teatas naaberlauda: „So cute!“. Jah, pisike aasia poisike oli tõesti üliarmas. Aga pikemaks jutuks ei läinud, sest noor ema ei korjanud jutujärge üles. Nii palju siresäär veel siiski mainis, et ta tuleb otse jõusaalist ja on seepäraset palja-võitu. Kõlas kui vabandus. Võtsime selle vastu.

Varsti asutas noor ema minekule. Pojake saadeti prügikasti söömisest järelejäänut ära viskama - vudis edasi-tagasi mitu korda, tegi usinalt kõik, mis ema palus. Kas jaapanlane, mõtlesin. Jaapani koolides polevat seepärast koristajaidki, et lapsed õpiksid ise puhtust ja korda hoidma.

Vudimise käigus avastas poisike kohviku letilt klaaskuuli, milles oli jõuluvana ja lumemöll, kui kuuli raputada. Kuul oli kõrgel, mehike pisike... Ema haaras lapse sülle, et see imeasja paremini silmitseda saaks. Rääkisid vaikselt omaette, uurisid põhjalikult. Asja märkas kohvikutütarlaps, kes läks ja keeras klaaskuuli üles. Selgus, et see oli ka mängutoos -ruumis hakkas kõlama jõululaul. Jäime kõik lummatult vaatama: poisike oma emaga letil olevat jõuluimet, meie - siresäär, kohvikutüdruk ja mina, stammkunde – tervet stseeni.

See hetk oli üks kaunimaid kingitusi, mille tänavu jõuludeks sain.  Nii ilus ja ootamatu. Laps, kes oskab väikestest asjadest päriselt rõõmu tunda. Haprad inimlikud sidemed, mis meie, võhivõõraste, vahele sel hetkel tekkisid. Mitchelli „Ghostwritten“, mida parasjagu lugesin, on samuti juhuslikest kohtumistest ja nende läbi inimeste vahele tekkivatest ühendustest, mis võivad suisa elumuutvateks kujuneda. See juhustest ja saatuslikkusest tiine romaan on tegelikult novellide jada, milles igal on erinev peategelane ja lugu, mis on ootamatul moel omavahel seotud. Sageli ilma, et tegelased seda ise teaks.

Nii see romaan kui Bloom Cafe´s kogetu panid mõtlema sellele, kui tähtis võib olla mõni juhuslik hetk. Et neid märgata, peab olema aega. Jõuluaeg Kanadas on minu jaoks rahulik, sest enamus mu lähedastest on kaugel, mistõttu mul pole lõputuid perekondlikke kohustusi, ja töisedki tegemised lähevad pausile. Niisiis saan olla laisk.

Aeg on kingitus. Seda antakse meile just nii palju kui antakse. Või nii palju, kui söandame võtta? Kasutagem siis seda targalt. Jõudeaeg võib olla jõuaeg, meenutasid sõbrad Vaikuseminutite MTÜst. Tegelikult polnud mulle seda meeldetuletust tarvis, sest olin juba jõulust jõudeaega jõu kogumiseks kasutamas. Loodan, et saite pühade ajal sama teha.

Jõulurahu

 ... on kätte jõudnud. Selline tunne, nagu kõik masinavärgid ja kellad oleks seisma pandud - alanud on üks isemoodi lage aeg. Midagi ei pea, kui ei taha. Isegi köhima ei pea enam - või siis ainult natuke. Eile lugesin peaaegu terve päeva. Millal sai niimoodi? Vahest eelmiste jõulude ajal. Nii väga oli sellist aega vaja ja nüüd on see käes. Saad võtta momente sõprade ja pere jaoks - olgu või eemalt. Koguni mu jaapani kohvik oli täna lahti!

Oli taas üks kirev aasta, kuhu mahtus kõike, nii toredust kui koledust. Ja nüüd on korraks koguni aega!

Jõulurahu teile kõigile!

Nagu obene

Nii ma köhin. Kopsutorudes suisa vilistab. Säherdust bronhiiti ei mäletagi. Oeh... Pärast raamatute pakkimist arvasin, et olen lihtsalt nõrgaks jäänud, et füüsiline koormus võttis läbi, aga ei - hoopis tõbi tuli. Ja nüüd keeldub lahkumast. R. läheb täna, vaja ta lennujaama saata ja... No poleks seda jama vaja olnud ju.

Aga imeline aeg on meil olnud siin. Mis muud kui igavat tagasilendu R-le ja rõõmsat saabumist kodumaa pinna peale.

Ma kraaksun nüüd edasi.

Lumemöll

Elu keeb, aega pole, lund muudkui tuleb.

Montrealis oli imeilus jõuluilm. Külma oli mõnel ööl suisa 17. Lõpuks hakkas küll niiskus saapasse imbuma, aga ilus ikka.

Siin on ka eilsest peale valget ollust tulnud, aga kuna temperatuur on nulli ringis, siis maha jääb jube lödi. Käisime R-ga Ehatares. Kõnniteed olid Scarborough´s olematud ehk kaetud mõnekümnesentimeetrise sulbaga. Ei ole meeldiv. Aga Ehatares oli mõnus nagu ikka. R. lõi laulu, mina tikkisin prouadega raamatuaasta vaipa ja ajasin vanade sõpradega juttu.

Kaks jõulupidu ka peetud. Üks Montrealis, teine eile siin Biblio Klubiga.

Õhtul viimane keelekohvik WVRSTis. Saab veel lopas sumada.
 

Kas jõuluvana-vastasus on seadusevastane?

Umbes sellise pealkirjaga uudis ilmus CBC veebilehel.

Üks linnakodanik oli Brantfordis, ON postitanud vastalisi plagusid oma koduaknale, mis juhtus jääma jõuluvana paraadi teekonnale. Ta teatas, et jõuluvana on fake news, et teda pole olemas ja et tegelikult teevad kingitusi lapsevanemad. Seepeale helistasid teised linnakodanikud politseisse ja kaebasid, et naaber rikub jõulumeeleolu. Politsei vestles vastalisega ja manitses, et nii pole ilus. Aga karistada ei saanud, sest tegevus polnud seadusevastane ja oli kooskõlas sõnavabadusega.

Vat nii vat.

Jõulud tulevad

Eilse esimese advendi puhul läksin R-ga kaasa katoliku missale. Ma pole vist elus ühelgi käinud. Aga ega ma muidu ka kirikusse eriti satu, eksole.

Laupäeval tegime tänu P-le ja tema pojale sõidu Niagara joale. Power Plantis on uus aktraktsioon avatud. Kunagi käisin vanas tunnelis, mis viis joa taha. See oli üsna klaustrofoobne kogemus, nii ei kiskunud ka uude tunnelisse eriti. Aga lõpuks pidin tunnistama, et see oli päeva vingeim elamus. Viisteist minutit meditatiivset jalutuskäiku maapõe sügavuses valgus- ja heliefektide saatel ja siis platvormile jõudmine, kus me kõik märjaks saime ja tuledes juga võisime imetleda. Päris nutikalt teostatud turistilõks.

PP hoones käis ka AV show, mis rääkis elektrijaama lugu. Võidukate progressiivsete kolonisaatorite vaatepunktist muidugi. Ekspositsiooni lõpus mainiti viimaks küll ka põlisrahvaid ja nende loodushoidlikku maailmavaadet ja veefilosoofiat, aga kõik kokku tekitas vastakaid tundeid. Seda kultuurilist mitmehäälsust on siin maal ikka kole palju. Ja see pole mitte alati heakõlaline.

Talv hiilib vaikselt lähemale ehk et temperatuurid langevad tasapisi. Eesseisev nädalalõpp Montrealis tõotab tõelist pakast - öösiti kuni -14C. Aga enne veel vaja mitmeid töiseid vägitükke teha. Täna saatsin ERMile oma artikli läbivaadatud versiooni ära. Nimekiri selle võrra lühem siis.