On alanud siinsete sõprade ülevaatus. Täna õhtul T-de pool. Ajast aega on see olnud Eestist tagasitulemise pidu, M. ja E. sünnipäeva tähistamine, kus saab ka suveuudiseid vahetada ja niisama lõugu lõksutada ning nende tagaaias mõnuleda. Vana koosseis kohal, miinus K., kes on lahkunud parematele jahimaadele. Siin küll näha vaid kaks külalist, arutamas eesti keele õpetamise tuleviku üle Torontos.
NB! Juhin tähepelepanu, et kedagi põnevat võib näha meie taga pisipuu otsas. 😏
Täna nägin väga palju õnnelikke inimesi - käisin pulmas. Kõige õnnelikumad olid muidugi L. ja V., aga ka kõik kokkutulnud tundusid vähemalt sama õnnelikud - kui mitte iseenda, siis noorte pärast. Palju naeratusi ja vähemalt sama palju õnnepisaraid. Imeilus. Ja mõelda ometi, et kokku said nad arhiivis, pimedas keldris (no OK, pime ei olnud, tuled ikka põlesid seal), kaheksa aasta eest. Tulgu teil ilus elu, L. ja V.!
.jpg)
Jah, olen oma teise tavalisusesse tagasi jõudnud. Imelik lausa, kui kiirelt see ümberlülitus käib. Eile õhtul limoga lennujaamast koju sõites vahtisin miljoneid virvatulukesi enda ümber ja imestasin, kui teistmoodi siinne maailm on. Isegi õhk on teist värvi. Kui Eestis on see ikka klaar ja taevas kirkalt sinine ka suvekuumaga, siis siin oli õhtuõhk uduselt meekarva, kuidagi paks. Õnneks on suur palav möödas, öösel tuli rõdult jahedust.
Reis kulges taas uskumatult ladusalt. Miski ei jäänud hiljaks ega ära. Ka kohvrid jõudsid tõrgeteta kohale - mõlemad. 9,5 tundi üle ookeani tundus esialgu hirmutav, aga lugesin läbi pool raamatut, vaatasin ära kolm filmi ja aeg ei tundunudki liiga pikk. Isegi und ei tulnud peale. Koju sain kella kümne paiku, aga magama läksin alles pärast kahtteist. Kust see energia? Eks vist ikka Eestist. J. nentis ka täna, et E. on mulle hästi mõjunud. Mida ta mu kerest küll välja luges, loeb? Aga tuleb nõustuda - mõjus hästi jah. Lausa väga.
Kui mudimiselt koju sain, oli ukse taga tohutu lillekimp. Kuller on uksega eksinud, oli esimene mõte. Aga siis panin prillid pähe ja lugesin kaardilt, et HK tervitab tagasijõudmise puhul. Olin tumm... Tähendab, et neid, keda sõbraks pidada, on siin vist ikka rohkem, kui arvanud olen. Nii liigutav. Imelikul kombel oli Eestis sel suvel taolisi sõbrahetki ka keskmisest enam, keskmisest liigutavamaid. Inimesed on ilusad ja head. Olen tänulik. Põhjani ja üleni. Ka selle eest, et Eestis on rahu. Selle eest eriti.
Väga kirjud päevad. Saaremaa, Viljandi, Kvissentali... nüüd viimaks jälle kodus. Remondikriis ja (vist) lahendus. Päeval eratreeneriga jõusaalis. Sinna otsa paar kohtumist. Väsinud. Homme uue hooga edasi.
Jah, just, siin ma olen ja arvutisse pole saanud - puhkuserezhiim. Nüüd olen üksinda R. pool, sest tänase ooperigala jätsin vahele, ja kasutan võimalust veidi kirjatöid teha.
Aga eile olime ooperis. "Traviata". Poolakad. Täismaja. Viimane vaatus ja suur suremine toimusid võimsa äikese taustal. Draamat kui palju. Peategelase rolli täitja hea, muud mitte nii väga. Polnud ju ka midagi häda, aga naha vahele väga ei tulnud. Ka lavastus tekitas küsimusi. Moderniseerimisponnistus ei saavutanud oma eesmärki. Kuid "Traviata" on teadagi hittide paraad, nii et ikka ilus kuulata.
Täna käisin Laurentsiuse kirikus kohaliku viiuliõpetaja nüüdseks päris muusikuteks sirgunute konsterdil. See oli põnev. Kaunist klassikat ja moodsamat soundi. Lõpetuseks Sander Mölderi ja Timo Steineri oopuse esmaesitlus. Hea.
Eile käisime Mändjalas ja näitasime oma kahvatuid ihusid päikesele. Paar korda sai ennast ka vette kastetud, aga see oli üsna jahe, ujuma ei kutsunud. Kõik kokku siiski väga mõnus - päeval oli ideaalne rannailm.
Kui juba nimetatule lisada mõned planeeritud ja planeerimatud kohtumised, laisad söömaajad ja jalutuskäigud, siis tuleb tunnistada, et on olnud hea olla siin saarel. Homme hommikul bussi peale ja tagasi Tartusse - vahemaandumisega Viljandis.
Oli jälle üks hea päev. Kirja läheb kaks algust: kodu remont ja jõusaal. Hommikul käisime K-ga remondiks vajalikku ostmas. Siis pakkisin kraami eest ära. Homme ta tuleb ja hakkab möllama siin.
Pärastlõunal käisin õekese ja L-ga jõusaalis. Olen elus vaid korra sellises paigas viibinud. Ei meeldinud siis eriti. Tol ajal võisin veel tantsu lüüa ja see tundus lõbusam. Nüüd enam hüpata-karata ei saa, tuleb alternatiive otsida. Ja mulle meeldis!
Seinalt nägin, et IN on klubis personaaltreeneriks. Saatsin talle meili ja küsisin, kas järgmiseks nädalal aega saaks. Saingi! Kui ta mulle treeningprogrammid kokku paneb, saaksin Isabellas treenimas käia. Meil ju nüüd jõusaal olemas.
Inerts on ületatud - suur võit iseenda üle! Küll oli hea pärast masinatega möllamist M-ga saunalaval istuda. Vanad ajad tulid meelde, kui sai naistega trenni tehtud ja pärast läbi linna kodu poole longitud, selg sirgem jalg kerge... Traditsioon vajab taastamist, uuel moel.
M. juures digisin 1995.-1996. aastal Torontos tehtud fotosid. Ka see töö tehtud nüüd. Näituse ja raamatu jaoks vaja.
Nüüd pakkisin kotti - homme Saaremaale. Natuke imelik on, et K. hakkab siin remonti tegema ja mina lähen lillutama, aga... Seekord sedamoodi. Olen talle südamest tänulik.
Nii on. Kohtun. Inimestega. Aga nägin ka ERMis Kunila näituse ära ja mõned muud veel. Uus telekas jõudis ka kohale. Seda pole küll eriti aega vaadata. Aga kui peaks õnnestuma jõuluks tulla, siis on veidi apdeiditium kodu ees ootamas. Sellest küll veel aru ei saa, kas ja kuidas saan neid asju teleka kaudu vaadata, mida seni veebist järele olen vaadanud. Arenemiskoht.
Eile õhtul sattusin Pauluse kirikusse kontserdile. Orel ja alpi sarv. Ilmselt ei kuule enam mitte kunagi sellist kombot. Põnev kõlapilt. Pealkiri "Mägede vaikuses" sobis kontserdile hästi.
Jah, sain oma elu tagasi. Ostsin homseks Tallinna pileti ja planeerisin kohtumisi. L-ga kinos "Melchiori" vaatamas (ei mõista neid, kes vinguvas kõneviisis sõna võtsid). L. ja E-ga filmijärgne lobisemine kohvikus. Märkus: Lõunakeskus näeb rohkem välismaa välja kui mõni välismaa, k.a Apollo kino. Õhtul raekoja platsis Rita Ray. Niimoodi, päris live´is oli ta parem kui EMW ajal striimituna. Ilm on jahe ja sekka sajab, aga see ei loe. Kodus on ikka hea.
Rõõmusõnum: hommikune test oli negatiivne! Seepeale julgesin õekesele külla minna. On hea jälle legaalselt ringi liikuda. Õhtupoolikul tunnike vennakesega.
Eilse raamaturiiuli koristamise eest tänas saatus mind kingitusega. Mingi nõukaaegse kräpi vahelt (mis rändas prügikasti) leidsin sellise oopuse. Olin 1987. aasta kevadel Viljandi maha jätnud, otsaga tagasi Tartus ja 1988 alguseks pool aaastat aspirantuuris veetnud. Mu Viljandisse mahajäänud 7B kirjutas mulle nii.
Nii, raamaturiiulid puhtad, suurem osa köögi omasid samuti ja mõned salaunkad ka. Paar köögikappi on jäänud ja siis on tervele elamisele tiir peale tehtud. Oh, kui hea tunne! Covidi ja vihmata ma vist nii kähku nii kaugele poleks jõudnud. Jah, kui sulle antakse sidrun, tee sellest limonaadi. Tegingi.
L. saigi TalTechi arhitektuuri sisse, jee! Aga oi, kuidas ta pabistas, muretsemise maailmameister nagu ta on. Ja lõpuks ei saanud rõõmu täiel rinnal nautida, sest pingipoolik jäi napilt välja. Jah, elu on keeruline. Eriti nooruses.
Õhtul tegin retke südalinna, sest Rally Estonia algas ja raekoja platsis pidi kunstimeistreid näidatama. Rahvast oli kohutavalt palju, katkuhaigel oli raskusi pikivahe hoidmisega. Kuna midagi õieti kuulda ega näha ka polnud ja kõnesid peeti liiga palju, läksin Barclay platsi lätlast lugema.
Nüüd mõnulen oma puhtas pesakeses. M-ga pikad telefonijutud. Akna taga jälle imelised Eesti pilved.
Sõin just õhtust ja avastasin, et mu lõhna- ja maitsemeel on suikunud. Tunnen küll magusat ja veidi soolast, aga ei tilli ega kaneeli enam. Proovisin lõhnaõli ja... no ei midagi! Nagu oleks veega pritsinud ennast. Nüüd saab olema huvitav elu. Hommikul olid maitsed alles. Või noh, enam-vähem.
Täna olin seaduskuuletu. Vennaraas tuli R-ga Mulgist ja ma läksin neile bussijaama vastu, et kasvõi korrakski näha. Bussi oodates märkasin, et äikesevihm läheneb. Olin juba koju suundumas, kui kohtasin KO-d, kellega me polnud päris elus kokku saanudki. Panin maski ette ja ajasime distantsilt veidi tööjuttu.
Kui lõpetasime, oli äike kadunud. Läksin tagasi bussijaama. Siis tulid nii buss kui uus äikesehoog ja me pagesime Taskusse. Ootasin, kuni mulgid toidupoes käisid, ise ei julgenud sisse minna, hoidusin sinna, kus rahvast hõredamalt. Aga nii, tutvuse kaudu, sain ka kempsupaberi poest kätte, ise sisse minemata. :) Saatsin mulgid Kvissentali bussi peale ja marssisin koju.
Pere istub nüüd õekese juures koos, varsti lähevad teatrisse... Aga mina sain omasid korrakski näha - seadust rikkudes. Või siiski mitte? Olen nüüd veebist uurinud, et isoleeruma peaks 5 päevaks alates nähtude tekkimisest. Positiivne test võib kesta veel pikalt, nii et see polegi näitaja. Ei teagi siis, mida peab või ei tohi. Ju ma jooksin nakkusohtlikuna eelmisel nädalal ringi ikka ja võimalik, et olen nüüd juba ohutu.
Teel linna põikasin Karlova sadamast läbi. Unustasin eile kivi otsa Rahvusarhiivi musta ostukoti, mu lemmiku. Oligi alles! Öisest sajust veidi vettinud, aga olemas.
Äikesehood aina tulevad ja lähevad. Lõuna poolt kostub pidevat kolinat ja mürinat.
Tuleb tunnistada, et Torontos oli palju lihtsam isoleeruda - ei olnud erilist kiusatust kusagile minna. Siin on teisiti: igale poole tahaks... Aga tänulik tänaste põgusate momentidegi eest.
Uus vihmahoog jõudis kohale. Korralik.
.jpg)
.jpg)
Tuligi ära. Pidime K. ja M-ga täna ringsõidule minema. Tegin hommikul kiirtesti ja... positiivne! Nüüd mil kõri enam-vähem terve, isegi köhima ei aja enam. Väga imelik igatahes. Nädal aega sümptomeid ja negatiivseid teste ja nüüd, kui sümptomid peaaegu kadunud, olen äkki positiivne. Kui testivastust nägin, hakkas tunduma, justkui oleks ikka haigus kontides... Elav kujutlusvõime? Jätsin ära kõik, mida ära jätta annab: tänase sõidu, homse perekokkutuleku ja teatrietenduse, korteriremondi, millega pidime nädala teises pooles pihta hakkama.
Vahin nüüd kodus nagu Mäksa molu, kui TS-i tsiteerida. Tegi kurvaks muidugi, aga rohkem ikka murelikuks, sest olen üsna aktiivset seltsielu elanud ja kole, kui sõbrad peaks olema minult nakkuse saanud. Kas see oligi siis kohe koroona? Või oli alguses ikkagi bronhiit ja nüüd sain koroona otsa? Ega saagi teada. Täna kuulsin, et suvekooli järel oli langenuid veelgi. Võimalik, et sain ka sealt ikka. Aga sellest on poolteist nädalat möödas.
Mis muud, kui tegin veidi tööd, aga õuetiirust ei loobunud. Hiilisin mööda kõrvaltänavaid Karlova sadamasse. Sealne ainumas pargipink oli hõivatud (ei tea, kas peaks hakkama seda broneerima?). Läksin ja istusin kivi otsas, lugesin Anu Rauda ja lehvitasin mööduvatele paatidele-laevadele. Sotsiaalne distantseerumine Tartu moodi.
Eile õhtul und oodates muretsesin, et mis saab, kui käivitame Kuu peal remondi ja ma siis haigeks jään. Värvipottide otsas karantiini veeta oleks hoopis tüütu ja poleks kusagile põgeneda ka. Võibolla on hea, et see nüüd juhtus. Ja hea, et positiivsus ilmnes enne järjekordset road trip´i - vähemalt tänane ekipaaž jääb terveks.
Kui kaks koroona-aastat harjutasid nautima omaenese seltskonda, siis viimase paari kuuga olen taaskohanenud tiheda seltsieluga. Järjekordne režiimimuutus nüüd. Eesti-aega on jäänud 16 päeva.
Eile pikk sõit Haapsallu ja tagasi. Sõbrad, kassid, äike. Pikad ja tulised auto- ja söögilauajutud. Seljasirutus öises Puhu ristis. Teistmoodi rütmid. Kella kaheks öösel koju.
Täna linnas hansalaat. Mõnus melu ja juhukohtumised. Kukerpillid. Shakespeare ja Werner. Vahur Afanasjevi "Rail Baltic ehk kelmitants vanaisa sarvega". Oli mõte minna õhtul Klaaspärlimängu kontserdile, aga tohutu äikesepilv läheneb - jään koju.
No on vast ikka hea suvises Tartus logeleda! Täna sai seda päev otsa tehtud. S-ga kolmetunnine jutumaraton Werneris. Kõik need kaks ja pool aastat said tasa tehtud. Ja nii mõnus on lihtsalt linna kulgemist vaadata. Lõpetuseks lugesin Anu Raua imelist raamatukest Gustavis. Kuum ei olnud, külm ka mitte, kiiret ei kuhugi. Suvi. Puhkus. Täna oli tõesti puhkus. No kooke hakkab küll vist juba veidi palju saama, aga... no complaints. 😜
Siin mõned kuldsed hetked eilsest ja tänasest.
.jpg)
Hommikul törts tööd, koristamine, telefonikõned sõbrakohtumiste planeerimiseks ja läbirääkimised võimaliku remondi asjus. Siis käisin koduküla ehitustarvete kaupluses uurimas ja unistamas. Kas lähebki asjaks?
Seejärel istusin pool tunnikest ka siinspoolsel Emajõe kaldal. Paadisadam oli paate ja parkla autokaravane täis - turistid ja kohalikud näikse mõlemad olevat meie sadamakese üles leidnud.
Lugemisvaraks Anu Raualt kingiks saadu. Mõnus eluterve lektüür, just nagu selle autorgi. Soovitan.
Varsti K-ga kohtuma. Ülevaatamist vajavate sõprade nimekiri edeneb pisitasa, aga on ikka veel meeldivalt pikk.
Hilisõhtul Kanadaga Zoomis koosolek jälle. Ei õnnestu sugugi päris töövabu päevi tekitada.
.jpg)
Huvitav. Kirjutasin eile selle, aga jäi millegipärast avaldamata. Tuleb nüüd.
Eile jäi mainimata, et ärkasin kange kurgu ja paksuvõitu peaga. Testisin ja kuna olin negatiivne, tegin oma käigud ikka ära. Nüüd on selgunud, et suvekooliliste seas on nakatunuid. Testisin - ikka negatiivne. Pidasin pereõega telefonis nõu ja jätsin tänased kohtumised ära, igaks juhuks. Jalutuskäigu siiski tegin, jõe äärde ja botaanikaaeda. Aga õhtul jätsin A. juurde minemata ja homsele sõpruskonna kogunemisele ilmselt ka ei saa. Kurb. Kuid kodus konutamine võimaldas mõned tükid tööd teha.
Suur kuumus on taandunud. Puhub värskendav tuuleke, mis täna oli vahest isegi liiga vali. Või ka mitte. Hea linnailm.
Täna said Tartus kokku Toronto, Hamilton, Helsinki ja Kuressaare. Viimane kohtumine toimus ajaloolises Kuru urus, mis nüüd juba mitu aastat olnud Kuru villa.
Oh sa, kus oli alles pulm! Imeilus laulatus ja mõistliku jutuga pastor. Uhke pulmarong. Maitsev söök. Kaunis ilm ja loodus. Hea seltskond. Suurepärane bänd, mille saatel läks tantsuvihtumiseks. Lõpuks jõudsid ka paaegu kõik penisonieelikud tantsuplatsile ja panime kuni poole kaheni, mõned vist kaumegi. No mõnus. Ja mis peamine: imekaunis ja õnnelik pruutpaar. Meenutasime L-ga, kuidas ta omal ajal mõnekuise K-ga mul külas käis, Kitit vaatamas - see olevat olnud K. jaoks esimene külaskäik üldse. Ja nüüd siis selline võluv härrasmees koos vähemalt sama võluva naisukesega. Rõõm-rõõm!
Lõunaks sain Tallinna. Käisime A-ga söömas ja kukkusime siis eesti disaini kokku ostma, st et mina kukkusin. Lõpetuseks kohv Maiasmokas.
Nüüd tagasi Kuu peal. Lihtsalt suurepärased päevad on olnud. Tänane ilm oli ka ideaalne: ei külm, ei kuum, päikest ja tuult. Ja Tartus pärnalõhn!
Suure maailma muredele viskasin bussis telefoni kaudu pilgu peale, aga selles mõttes on küll totaalne puhkus olnud. Tänulik ka selle eest.
Tallinnas. Pärastlõunal K. ja E. laulatus Kaarli kirikus, õhtuks linna taha maale pidusse. Eile õhtul Kristiine keskuses ootamatu kohtumine viikingiperega: kõigepealt ilmus L. kui kummitus, siis ülejäänud, v.a peigmees. Selline on elu Eestis. Meeldib! Aga kuuma on nagu Torontos - tänane prognoos jälle üle 30 C.
