Ei, ei hakka Frank Sinatrat kiitma, kuigi ta oleks seda väärt muidugi. Mõtlesin hoopis, et kirjutan oma tööteest, st sellest, mida näen hommikuti kodunt Tartu College`isse jalutades. Enamasti ma tõesti jalutan, kuigi viimasel ajal olen ka allmaaraudteed pruukinud - kas külma, märja või kiiruse tõttu, st kui ilm on halb või olen minemisega hilja peale jäänud. Natuke kiiremini ikka saab rongiga, kuigi ka jala ei võta rohkem kui 25 minutit, kui käbedal sammul minna.
Eks ma selle järgi ju korteri valisin, et saaks jala käia. Harjumus aastatega veres. Ei kujuta ette, et peaks linnatranspordist sõltuma. Ja liikuda on mõnus. Hommikul paneb vere käima ja ajab une ära, õhtul lükkab töömõtted peast.
Niisiis. Kuna elan 19. korrusel, siis muidugi sõidan liftiga alla. Liftiuksed on imelikud ja mitte ainult meie majas. Ka Karin märkas seda, kui Tartu College`is elas. Lifte on meie majas kolm, kõrvuti. Vajutad nuppu ja püüad ära arvata, milline lift tuleb. Mõnikord arvad ära, mõnikord mitte - selline salalik sahin... Aga eriti salalikud on lifti uksed. Kui lift kohale jõuab, teeb ta jõnksu ja hakkab uksi avama - tasakesi, ettevaatlikult, nagu keegi piiluks ukse vahelt, et kas ikka maksab lahti teha või kes seal on... Ja mina piilun, et ega keegi liftiukse vahelt piilu... Väga veider. Muud uksed on konkreetsed: plaks lahti ja põmm kinni. Liftiuksed ei ole sellised.
Noojah, kui ma nüüd jutuga liftist kaugemale ei saa, siis ma vist tööle ei jõuagi. Kuigi tegelikult võiks ikka ka sellest rääkida, mis liftis juhtub ehk siis liftikultuurist. Kui sõidad üksi, siis teed mis tahad. St et vajutad nuppe ja kui väga kole ja väsinud pole, vahid ennast peeglist või kohendad midagi või... Aga kui liftis on keegi ees või keegi astub poole tee pealt sisse, siis viisakad inimesed enamasti ütlevad midagi. Enamasti ikka Hi, harvem Hello. Hommikuti ka Morning. Mõned ei ütle midagi. Mõned naeratavad, mõned ei tee sedagi. Mõnel on klapid peas ja õnnis nägu ees. Mõnega räägime ilmast, mõnega koertest (kui naabril koer ligi). Paar tükki on pikemat juttu alustanud, üks koguni ennast nimepidi tutvustanud. Naabrinaistega oleme ka muidugi tutvunud. Aga noored vahepealsest korterist käivad nina maas ega ütle midagi, kuigi teavad, et oleme samal korrusel. Liftist ära minnes on ka viisakas miskit poetada, kas By või Have a nice day või midagi.
Majahoidjatega on rohkem juttu. Vanasti öeldi kojamehed, mis on tore sõna, aga üks majainimestest on kojanaine. Või peaks hoopis ütlema kojamehe naine? Igatahes on nad kõik toredad: vast nii 60ndates paar ja üks veidi noorem mees, kel on proua ka, aga see mu meelest meie majas ametis pole, elab siin niisama. Esimesel paaril on lapselapsed, kellest nad ikka räägivad (järelikult ka lapsed), teisel paaril on koer.
Koeri on meie majas üldse palju. Kui sisse kolisin, siis öeldi, et meil on palju koeri ja kasse, aga lapsi VÄGA vähe. Seda viimast öeldi kuidagi uhkusega. Tundus, et lapsi peetakse kõige tüütumateks elanikeks. No eks nad võivad ju teinekord möllu ja kisa teha, aga ma pole küll eriti midagi kuulnud, kuigi otse minu kohal elab beebiga paar. Õhtuti on lapsenuttu kuulda, aga ainult niipalju, et kuuled - nutab. Ja eriti palju ta ei nuta ka. Arvan, et olen seda paari oma beebiga näinud, st ma arvan, et see on siin majas ainus paar, kel nii väike laps on. Valged lapsevanemad on, sümpaatsed, tavalised, kolmekümnendates. Mees on jutukam, naine on vait, tegeleb beebiga ja laseb mehel rääkimisetööd teha.
Teine laps, keda olen näinud, on vast 8-9ne. Tüdruk. Ema on tõmmu, aga ei saagi aru, mis segu ta on. Euroopalikud näojooned, aga jumekas. Ilus ema on. Aga noor on ta ka. Ja üksi ta seda last vist kasvatab. Vahel on mingi sõbranna nendega. Või elukaaslane? Kes teab. Hommikuti lähevad ema ja tütar kahekesi kusagile. Ju ikka kooli ja tööle. Rohkem lapsi ma meie majas näinud pole. Eks see vist enamasti nii on, et kui peret hakkab tekkima, siis minnakse südalinnast ära ja võimalusel ikka oma majja. Miks need beebiga inimesed siin elavad, olen mõelnud. Mees näeb välja nagu valgekrae. Sissesõitnu ta keele järgi otsustades ka pole. No ei teagi.
Vikerkaarenoormehi ja -vanamehi on meil palju. Ja koeri on neil omajagu. Aga nagu öeldud, enamasti on nad sõbralikud ja armsakesed (nii koerad kui nende omanikud). Vanamehed küll nii armsad pole. Mõned näevad lausa pahelised välja - sellised äraelanud, äraaetud. Üks mees, kes praegu silme ette tuleb, pole küll meie majast, aga on mõnes mõttes tüüpiline. Teda ma näen hommikuti tööteel. Tuleb mu kodu lähedal Charlesi peal vastu: pikka kasvu, kühmus, karvakasvanud. Karvad hallid ja pikad, st juuksed. Nagu mõnel vanal rokipeerul. Ongi nagu elatanud rokkar-narkar. Papist kohvitass (Starbucks?) käes ja jalutab väikest koeranässi. Koer on reibas, vanamees on udune. Nagu oleks pohmas või pilves. Vahest ongi. Sest mõnikord justkui räägib iseendaga. Just iseendaga, mitte koeraga. See sibab oma sibamist. Mees on juuksurisalongi House of Lords omanik. Kunagi oli sellenimeline band. Kel huvi, siis palunb väga, kuulake: http://www.youtube.com/watch?v=B3Uv7P7etr8&feature=related. Eks seepärast ka rokipeeru juuksed.
Salong asub mu kodutänava Isabella ja Toronto nö tuiksoone Yonge`i nurgal ehk siis Yonge ja Isabella, kui väljenduda Kanada eesti keeles. Minu esimene Kanada juukselõikus toimuski seal. Ühel eelmise talve pimedal õhtul töölt koju tulles mõtlesin, et küsin lihtsalt, kas või kuna neil aega on jne jmt. Olin Vaikelt välja uurinud, et hinnad on seal soodsad ja koht legendaarne. No on omapärane koht küll. Maja küljes plingivad tulukesed nagu oleks tegemist mõne ööklubiga (tulukesed on abiks, kui vaja autojuhte juhatada, kust Isabellasse keerata) ja musatümps kostub tänavale. Musa on omaniku soengu vääriline ja kui sisse minna, siis nii vali, et raske on kuulda ja rääkida (siinkohal oleks võinudki tüüpilise typo röökida parandamata jätta, sest röökimiseks see rääkimine seal kujunes tõesti).
Administraator kutsus mu küsimise peale kõrvalttooli juuksuri kohale ja see lükkas mu joonelt tooli. Püüdsin oma puuduliku sõnavaraga selgitada, mida ma tahan, st et tahan üsna sedasama, mis enne, ja pärast peapesu üsna räpases pesunurgas läkski kiireks lõikumiseks. Juuksur oli filipiinlanna. Kuigi ma tagantjärele pole enam päris kindel, kas ikka oli -lanna. Võis ka -lane olla. Endine näiteks. Filipiinlanna kohta oli ta suur ja tugev ning kahtlaselt madala häälega. Rääkis, kuidas kõik sealsed juuksurid on "kusagilt", st sissesõitnud. Venelasigi olla neil, ütles, kui kuulis, kust kandist mina pärit olen. Juuksurid olid kõik hästi noored ja neid oli palju ning tõesti igat värvi. Toolid kahes pikas reas, üksteise otsa surutud, mingit ruumiga laiutamist ei olnud. Kõik need noored juuksurid tükkis oma vanamehest omanikuga meenutasid natuke Karrabas-Barrabasi nukuteatrit... On üks vana ja sisseelatud koht küll, et mitte öelda kulunud ja räpane. Juuksur on siiski koht, kus eeldaks pisut puhtamat keskkonda. Aga vahest olen mina lihtsalt peps.
Aga jah, kõik käis nii kiiresti, et ma ei jõudnud mõtlemagi hakata, kui f-lane/lanna mu niigi kõrge kukla veelgi kõrgemaks oli võtnud. Kui Ilutare Anne nikitseb ja nokitseb ja mõõdab ja takseerib, siis see muudkui vehkis kääridega. Mul oli juba hirm, et ega mu kasinatest karvadest palju alles jää. Ilmutasin oma umbusku ja püüdsin seletada, kuidas ikka MINU juuksur lõikab. Aga see f-lane/lanna teatas, et neil tehakse nii ja kogu lugu. Aga säilitas kliendi närvilisusest hoolimata sõbraliku suhtumise. Eks ta ole igasugu imelikke näinud. Lõikamine käis kähku, aga föönitati pikalt ja südamest. Nii et lõpuks olid mu hõredad karvad üsna kobeda kuju võtnud ja kogu lõbu eest maksin ainult 35 dollarit. F-lane/lanna andis oma nimekaardi, kus oli tõesti naisterahva nimi (mida ma enam ei mäleta), ja palus helistada, kui jälle tulla tahan.
Lõikus oli alguses OK, aga väga kaua vastu ei pidanud. Nii et Anne ei nokitsegi mitte ugrilikust uimasusest ja ilmaasjata - tema lõikused püsivad kaua värsked. Peamine põhjus, miks ma sinna tagasi ei läinud, oli siiski lärmakas musa. F-lane/lannagi tunnistas, et kliendid kurdavad ja eriti hädas on juuksurid ise, kes sellest mürast lihtsalt väsivad, aga rokipeer ütleb, et nii olgu. St et see on maja stiil. No olgu siis peale. Maja on siiani iga õhtu kliente täis, kui sealt mööda lähen. Enamasti ikka noored, aga mitte ainult. Vahest ripuvad tulukestele lisaks majanurgal õhupallid. Selline odav ja lõbus hullumaja seega.
Täna ma siis tööle ei jõudnudki... Hoopis juuksurisse sattusin, sest rokipeer tuli hommikul tänaval vastu. Aga eks teeme uue katse järgmisel korral.
Island 3
9 aastat tagasi
