Head uut aastat!

Mis toimub?

Statistikast  näen, et tavalise paarikümne inimese asemel on mu blogi viimase ööpäeva jooksul külastanud üle 1300 inimese - kõikjalt maailmast. Kas tõesti inimesed? Või pahavaralased? Seda kõike enam-vähem samal kellaajal. Ootame huviga, mis edasi. Oleks kahju küll, kui kurikaelad siin mingi hävitusaktsiooni korraldaksid.

Aga venelased tegid Ukrainale eile selle sõja suurima raketirünnaku. Kurjusel ei paista lõppu.

Päeval tegin pika pargitiiru. Polnud ammu niisama lonkimas käinud. Tänaseks jäi vihm üle, sai minna. Kõik näeb hilissügisene välja. Muru rohetab kõdu all, puudel ripub kuivanud lehti. Tänavune detsember olevat rekordiliselt päikesevaene. Jah, on hall tõesti. Hall ja hall. Jõulutuledega.

Sain "Vareda" läbi. Väga osavalt ja tundlikult kirjutatud. Sümpaatne.

Kartulisalatiorgia

Ootan noori kolleege külla. Tohutus koguses kartulisalatit on tehtud, küüslaugu-juustu salatit, suitsulõhe võileibu(saiu), kausikooki jne. Päeval töö juures olid ka ebatervislikud snäkid, sest toimus järjekordne H. ja I. pensionile saatmise tseremoonia. Tegelikult tahaks kangesti tatrapudrudieedile minna. Aasta lõpuni vaja veel siiski vastu pidada.

Külmkapp ajab üle ääre. Eks see seda tähenda, et ümbruskonna kodutud saavad varsti järelpeost osa. Eile loopisin juba õunakoooki minema - hallitama oli läinud. Häbilugu. Milleks keeta ja küpsetada nii palju, kui süüa jaksad ikka nagu tavaliselt? Pühadehullus, mis muud.

Väljas kallab kolmandat päeva.

Uusaastaennustus

BlogTO kirjutab, et 2024 septembris avatakse Eglintoni LRT ehk piki Eglinton Avenue´d kulgev elektrirongiliin. Ikka päriselt või? Ei usu, enne kui see on juhtunud. Ja ma pole ainus umbusklik. Seda on ehitatud kui Tallinna linna. Või kommunismi. Et muudkui liigud ta poole, aga pärale ei jõua.

Vahelduseks oli täna tööpäev, kergemat sorti küll. Paar tundi sellest kulus kohtumiseks Bloor Westis Marusya Köögis ehk Ida-Euroopa toite pakkuvas restoranis. Olen palju käinud seal lähedal Janchenko pagaris, aga Marusyast polnud kuulnudki. Aitäh, AR, esitlemast! Sinna tuleb ilmtingimata tagasi minna, sest pakutakse kõikvõimalikke nostalgiatoite. Ma sõin täna sõrnikud ja AR kasukasalatit, aga saab ka borshi ja seljankat ja mida kõike veel. Mõnus koht ka. Täna jälle veidi targem kui eile.

 

Udu

Pühad kestavad. Eile käisime A-ga Niagara-on-the-Lake´is. Võttis aega, et leida restoran, mis jõulupäeval lahti oleks. Aga hotellid töötavad õnneks kogu aeg ja brunch Prince of Walesis osutus tõesti väga meeldivaks.

Hommikul ja õhtul oli paks udu. Maailm paistis kole salapärane. Teeäärsed puud ilmusid udust kui kummitused. Südapäeval siras päike selgest taevast ja varblased sirtsusid - kevad, mis kevad.

Õhtul sõitsime Niagara Fallsist ka läbi, aga seal oli nii kohutavalt palju rahvast, et ei tekkinud mingit tahtmist massidega liituda. Kulgesime siis läbi paksu udu kodu poole.

Kui linna saime, oli Yonge Street Bloori ja Gloucesteri vahel kinni pandud, politseimasinad ees. Ei pääsenudki otse Isabellasse. Hommikul uurisin, mis värk oli. Keegi oli kedagi pussitanud Charlesi parkimismajas. Pärastlõunal. Aga õhtul olid tänavad ikka veel kinni... Ei tea, kas kurikael on nüüd viimaks üles leitud? Ohver olevat apteeki abi järele läinud, omal jalal. See peab seesama Shopper´s Drug Mart olema, kus minagi alailma käin. Täiskuu?

See Rubergi töö, mis mul magamistoa seinal on, kujutab samasugust udust olukorda.

Häid pühi!

Need neetud lambad

Hommikul meenutas FB 10 aasta tagust postitust. Sellist.

Tol ajal olid mul päris jubedad unehäired. Viimasel ajal pole väga viga olnud, aga täna öösel vahtisin kella neljani üleval, siis võtsin unerohtu... ja sain mõne tunni magada. Ei olnud mõnus sugugi.

Kui siis hommikul arvuti lahti lõin ja FBs seda kümne aasta tagust lambaookeani nägin, hakkas korraks veidi õudne... No ei saa olla, et FB su unetunde loeb või aju skännib! Selline veider lugu.

Nüüd tegin õunakooki, keefiriga, lihtsat ja head. Salme Masso. Kes teab, see teab. Polnud ammu küpsetanud. Päeval käisin toidupoes puuduolevat kraami toomas. Saadan kaarte ja meile. Sekka mõned telefonikõned ja veebi chatid. Jõulureede. Väljas vihm.

Aga sisemine kell on nüüd täitsa sassis. Lambad, palun ärge täna öösel tulge, eks.

Varumisretk

Käisin Yummy Marketis osturetkel. See on venelaste pood, kus ma ei tahtnud vahepeal ideoloogilistel põhjustel sugugi käia, aga normaalse musta leiva varud olid läbi ja pidin alla andma. Sinna mul lihtsam minna ühistranspordiga kui poolakate juurde. Eks sai siis ka kohukesi, pirukaid, tatrahelbeid, suitsulõhet ja -vorsti, sefiiri ja roima tomatis ostetud. Lätlaste poest sain juba varem Kalevi komme. Neid on olnud hea ka jõulupakkidesse sokutada.

Puhhil nüüd prisked varud ja võib koopasse pugeda.

Kisub

 ... vägisi lõpupoole see aasta. Juuksed lõigatud, kaardid saadetud, A-ga uue aasta plaanid peetud (aitäh, et ühendust võtsid!).

Prahas veresaun. Ilvesed lahutasid abielu. "Savusanna" ei pääsenud Oscarite eelvalikusse.

Lund pole, külma lõikavat tuult aga küll. Täna algas astronoomiline talv.

Hirmus vehkimine

 ... täna kodukontoris. Töökäskude nimekiri oli nii pikk, et vaevalt mahtus kalendrilehele ära. Ja mul pole mitte kõige pisem kalender... Aga eks see tähenda, et päev läks asja ette. Kuigi päris kõike ei jõdnud, mis plaanis oli.

Homme lõuna ajal Tartus jõulupidu. Hommikul peab siis pungeldama. Aga pärast seda ju ka veel üsna mitu tööpäeva aasta lõpuni. Et siis enam-vähem graafikus.

Öösel oli lund sadanud. Või lörtsi. Maa oli korraks peaaegu valge. Enam ei ole muidugi, sest temperatuurid on ikka plussis. Kuigi jahedamaks on läinud küll.

Aasta kõige lühemad päevad on kätte jõudnud, kuid pole siin ikka nii lühikesed kui Eestis. Kell hakkab viis saama, aga väljas on alles kerge hämarus. Päike tõusis 7:47 täna.

Pühendame sellele napile valgusele ühe ilusa koorilaulu.

Kuidagi

 ... depressiivseks kisub see aasta lõpp. Kurbus poeb hinge. No ikka tegus olen, aga... Ja siis - nagu välk selgest taevast - selline üllatus! Nii armas. Aitäh, MK!

Päkapikutasin

 ... täna terve päeva. Võib rahule jääda.

Koduteel tegin kohvikus raamatupeatuse. Polnud seda paar kuud endale lubanud. Siis oli veel soe ilm ja sai väljas istuda, kui see viimati juhtus.

Aga jõululauludest on pea paks. Kuhu iganes nina pistad, kostab üks lõputu jingle bells.

Hommikul käisin postkontoris ja tõin ära Apollo raamatupaki. Häid jõule, Muhv!

EU uks Ukrainale lahti

Täna tuli rõõmus sõnum: Ukraina ja Moldova alustavad EUga liitumisläbirääkimisi. Orban ei vetostanudki otsust. Mis ta vastu sai? Eks kuuleme. Pole olnud aega uudistesse süveneda.

Eilne kastitõstmine võttis ikka päris läbi. Kui muidu on pikk istumine vaevarikas, siis täna on see olnud puhas mõnu. 
  

Ei jaksa

 ... kirjatööd teha siin. Pikad väsitavad päevad.

Eesti saadetis sai täna pakitud. Seitse kaubaalust. Põlved nüüd haiged. Ei talu raskusi. Aga saime tehtud.

Koduteel käisin Macist läbi ja ostsin rämpstoitu. Poleks jaksanud kodus õhtusööki teha. Läbi nagu läti raha. Ja nüüd rämpsu kõrvuni täis. Lõuna jäi täna üldse vahele.

Homme kodukontor. Taastumine.

Detsember

 Täna kuulamiseks lihtsalt üks ilus laul.

Vägisi

 ... tahavad jõulud tulla: eile rahvajõulupuu Läti Kultuurikeskuses, reedel Diana Kralli pühadekontsert Koerner Hallis.

Vahepeal tundus, et ka tõbi tahab tulla, aga vist saame jagu seekord. Tõbiseid olevat küll palju. Karta on, et rahvakogunemised nõuavad uusi ohvreid.

VEMU punt nägi lätlaste juures välja nõnda. L. tegi meile elegantsed kaunistused rinda. Rohkem fotosid melust siin.

Hea kodune

 ... tööpäev oli täna. Päris palju sai tehtud.

Öösel sadas lund või midagi lumelaadset. Temperatuurid on plussis, maha ei jäänud midagi. Kuna ma õues ei käinud, jäi see ime mul isiklikult kogemata.

Homme Andres Raudsepa matus. Oli vägev mees: laulis, tegi plaate, korraldas kultuuri. Toetav, hea sõnaga ei koonerdanud kunagi. Ikka valjuhäälselt rõõmus ja energiline. Teist sellist polnud maamuna peal. Suured kingad jäävad temast maha. Kuulake!

Täna

 ... pole parem. Ainult töömõtted mahuvad pähe ja neilgi seal kitsas.

Varsti raamatuesitlus. Kolmapäevad on siin pikad.

Valge paber

Vahtisin tükk aega seda virtuaalset valget paberit siin, aga mitte ühtegi mõtet ei tulnud pähe. Teen siis tööd edasi.

Side lõpp.

Päike

 ... tuli välja pärast mõnda vihmast ja pimedat päeva. Aga lund ikka ei kusagil. Lähen kõnnin nüüd Tartusse, et tööpäev seal lõpetada.

Laupäev

Eile kinos "Maestro" Leonard Bernsteinist. Üsna kõbus film, aga enne, kui see pihta hakkas, olin mõnevõrra murelik. Paar istet paremal istus küpses eas härrasmees, kes löristas mahlakalt ninaga... Õudseim hääl, mida inimene võib avalikus ruumis tekitada! Kui on nohu või allergia, kanna salvrätte kaasas (sest taskurätid on ajaloo prügikastis) ning kasuta neid, palun! Kas ema ei õpetanud? Õnneks oli filmi heli nii vali (seekord oli see siis pigem positiivne), et summutas tatisoolo ära.

Lugemislaual rosolje: Boris Akunini "Riiginõunik", Jonathan Gili "Haruki Murakami and the Search for Self-Therapy. Stories from the Second Basement" ja John Soosaare "The Journey. Our Family´s Post-War Odyssey". Olen lisa tellinud nii Rahva Raamatust kui Indigost. Pühad võivad tulla.

Head esimest adventi! Kuna tikke pole ja välugumihkel on tühi, ei saa küünalt süüdata veel. Tarvis poodi minna.

Sadas

 ... päev otsa vihma. Ladinal. Nii algab detsember Torontos.

Täna viimane jutuajamine M-ga, enne kui nad P-ga tagasi Eestisse lendavad. Oli tore siin nendega. Ja tublid olid nad ka. Sorteerisid filmihunnikud ära. Täname!

Iseteenindus lennul ja trendikas kassipuding

Kohalikke uudiseid. 

20. novembril Torontost Punta Canasse suunduval lennul oli meeskonnaliige kaotanud töövõime (siinses keeles siis "incapacitated"). Ei täpsustud, mis häda inimest tabas. Õnneks oli reisijate seas paberitega piloot, kes appi kargas. Kõik jõudsid elusa ja tervena pärale. Aga kui piloot poleks puhkusele suundudnud? Õõh, jõle mõeldagi!

Markhamis kogub populaarsust jaapanlaste kassipuding. Vaadake kindlasti videot. Jaburalt nunnu!

Lihtsalt jabur ilma igasuguse nunnu-koefitsiendita on järgmine uudis. McDonald´s toob detsembrikuus Kanada turule täiskasvanutele suunatud Happy Meal´i. Mida see tähendab? Loe ja imesta!

Lumi

Eile hilisõhtul tuli esimest lund. Eglintoni tornide tuled oli äkki silmapiirilt kadunud. Pistsin nina rõduukse vahelt välja ja sealt ta tuli - selle asta esimene lumi.

Hommikuks polnud sellest eriti midagi järel, ju siis pikalt ei sadanud. Kui päeval kodukontorist tööle tulin, langes ka üksikuid helbeid, aga suurem sadu läks seegi kord Torontost mööda. Küll jõuab veel. Homme algab detsember ja siis mitu tõsist talvekuud ees. Tegelikult tahaks küll juba seda esimese suure lumesaju elevust tunda. Facebookist nähtud Eesti talv on imeilus!

Intervjuu

Aina piinan siin inimesi ja tahan nendega muudkui intervjuusid teha. Enamasti kulub omajagu veenmisoskust, kuni auk saab pähe räägitud. Püüan rahustada, et see ju lihtsalt jutuajamine, mitte eksam, milleks peab põhjalikult ette valmistama. Alati pole sellest abi. Just sain ühe resoluutse ei. Tuli aktsepteerida.

Täna olin ise intervjueeritava rollis ja... no ei ole mugav. Kuni asi pihta hakkab. Siis läheb lihtsamaks. Ja lõpuks on päris huvitav ja toregi. Mõtle ometi, keegi küsib ja viitsib su vastused ära kuulata!

Aga nüüd tuleb koju minna. Eile läks pikalt, homme jälle. Täna on lootust valges minema saada siit.

Aki Kaurismäki

Laupäeval käisin kinos. Kaurismäki tuntud headuses - "Langenud lehed". Palju morne ja napisõnalisi soomlasi ekraanil. Ei tea, kas stsenaarium oli 5 lk pikk? Sõnu igatahes polnud raisatud, aga kõik käis naelapea pihta. No hea. Kanada publik oli tükati segaduses, ei teadnud vist, kas ja kus passib naerda. Eestlaste ja soomlastega oleks ilmselt palju lõbusam vaatamine olnud. Aga turtsatusi ikka kostus siin ka.

Väidetavalt on film ka Eesti kinodesse jõudnud. Soovitan!

Tuba 3. Marino Marini

Viimasel kirjutajate kohtumisel alustatu kujunes pärast mõningast nikerdamist selliseks heietuseks. Ennäe grafomaani!

---

Nagu öeldud, seal toas sai aastate jooksul kõvasti draamat, kuid seekord tahan kirjutada hoopiski millestki ilusast.

Ühel õhtul tormas õhevil isa koju ja tõi kaasa raadio – uue radioola, millega sai ka muusikat lindistada ja hiljem makilintidelt maha mängida. Tol korral oli tal tõesti tuli takus, sest raadiost tuli midagi, mida pidi ilmtingimata lindile võtma.

Tallinnas Estonia kontserdisaalis esines Marino Marini kvartett Itaaliast. Kontserti kandsid üle nii Eesti Raadio kui Eesti Televisioon. Õhtuleht nimetas sündmust oma 2016. aastal ilmunud artiklis välismaiseks välgatuseks Eesti NSVs: “Paljud ehk ei teagi, et näiteks meie estraadiklassikasse kuuluv "Quando" ja armastatud rahvalikuks lauluks kujunenud "Marina" jõudsid meie kuulajate kõrvu esimest korda Itaalia poptähe Marino Marini ja tema kvartetikaaslaste huultelt. Samuti näitas kapitalistlikust Euroopast pärit punt siinsele rahvale esimest korda elektrikitarri ja rock’n’roll’ilikke tvistisamme.” Õhtuleht mainib ka, et kes ei mahtunud Estoniasse, kogunesid telerite ette. Meil siis veel telekat polnud, aga raadioomanikeks saime just sel ajaloolisel õhtul. Mul on väga selgelt meeles see uudse energiaga välismaine muusika, kaunikõlaline itaalia keel ja rõõmus elevus, mille see meie tuppa tõi. “Marina, Marina, Marina…” Ka mäletan, kui soojalt ja sõbralikult säras lampidest valgustatud raadioarmatuur.

See oli esimene lint meie koduses heliarhiivis, kuhu hakkas tasapisi lisa tekkima - ka meie kodukontsertide jäädvustusi. Olin küll väga arglik laps, aga päris söakas laululind ja hiljem pillimängija (ksülofon, bajaan, akordion tulid mu ellu just sellises järejekorras). Suureks iidoliks sai Marika Tomberg, kelle laule hakkasin kuulma raadio lastesaadetest. Siin laulab ta koos mu hilisema lemmiku Georg Otsaga.

Raadiost sai aken imelisse muusikamaailma - ahmisin endasse kõike, mis sealt tuli. Üks mu varase lapsepõlve lemmikuid oli pärastlõunane meeolumuusika kontsert (just nii seda nimetati), mis algas kell üks päeval pärast uudiseid ja kestis kella kaheni. Sealt sai kuulda populaarset estraadi, aga ka jazzi poole kaldu muusikat. Üheks mu lemmikuks kujunes Marju Kuut, kelle kotha loen nüüd, et mainekas džässiajakiri Down Beat nimetas teda juba 1965. aastal Nõukogude Liidu parimaks džässlauljatariks. Muusikažanridest ei teadnud ma eelkooliealisena muidugi midagi, eelistused kujunesid välja iseenesest, intuitiivselt - keegi mind ei harinud. Pigem mäletan nö vastupropagandat ehk seda, kuidas paljud tuttavad täiskasvanud ei sallinud Marju Kuuti silmaotsaski. Tal olevat kole hääl ja veider laulumaneer (ei laula viisi!). Maitse üle ei vaielda. Või vähemalt ei teinud siiis mina seda - kuulasin ja nautisin omaette. Armastan Marju Kuudi muusikat siiani, eriti tema varaste laulja-aastate interpretatsioone.

Ka oli meeleolumuusika järgi tore kiikuda. Paps riputas tuppa ukseauku väikese kiige ja seal ma siis kuulasin ja muusika taktis õõtsusin. Takkajärele tundub isegi kummaline, et väike laps viitsib niimoodi muusikasse süveneda, aga ju siis on muusikal mulle alati midagi tähtsat öelda olnud. Või olidki inimesed siis veidi teistsugused? Raadio asendas ju nii televisiooni kui sotsmeediat.

Ajast, mil vanavanemate juurde tekkis telekas ja sealt hakkas “Horoskoobi” laule tulema (saade startis 1968, olin siis juba koolilaps), mäletan tõsist frustratsiooni. Majarahvas kogunes alati teleka ette saadet vaatama – just nagu ülejäänud Eesti rahvaski. Aga juba varsti hakkasid vanainimesed omavahel lobisema, lauljaid kommenteerima, maast ja ilmast pajatama. Olin tulivihane! Mina tahtsin muusikat kuulata, aga nemad… Küll need suured inimesed on rumalad, mõtlesin ja püüdsin muusikale keskenduda. Ajab ju närvi, kui sul on nii suur hingeliigutus, et hing kinni ja pisar silmas, aga keegi ajab samal ajal mingit mõttetut loba!

Kuid tagasi Marino Marini juurde. Olen eluaeg arvanud, et olin siis 4-5-aastane, kui raadio meile tuli. Suur oli mu üllatus, kui paari aasta eest selgus, et see juhtus 1962. aasta detsembris. Olin siis 2 aastat ja 9 kuud vana. Nii võib Marino Marini mälestus olla mu elu esimesi mälupilte üldse. Ütle siis veel, et inimestele pole emapiimaga midagi kaasa antud – minu muusikaarmastus on küll vist sama vana kui ma ise.

Loomalood

Vahelduseks midagi lõbusat ja pentsikut. Tuleb välja, et Toronto metroos võib igasugu elukaid kohata. Viimati nähti seal nt kana. Loe lugu siit.

Tuba 2

Täna sai meie kirjutajate klubi jälle kokku. Kodutööks oli kirjutada lugu sellest, mis juhtus toas, millest esimesel kogunemisel kirjutasime. Minu oma sai selline.

---

Tõtt-öelda on selles toas väga palju juhtunud, sest elasin seal ühtekokku ligi 25 aastat oma elust. Kuna ma oma esimeses meenutuses meie elutoa laua alla sattusin, siis jätkangi sealtsamast.

Ma pole kindel, kui vana ma siis võisin olla. Vahest 3? Ehk noorem? Olin oma noorte vanemate esimene laps (ema oli mu sündides 24, isa 22). Venna ja õe saabumiseni jäi 9 ja 16 aastat. Eks minu peal seda vanemaks olemist siis harjutati.

Maja alumisel korral elasid mu isapoolsed vanavanemad koos oma kahe noorema lapsega ehk onu Avo ja tädi Riinaga, kes olid minust 9 ja 11 aastat vanemad. Nii et lapsed õigupooolest nemadki siis veel. Veetsime ikka koos aega, sest suurte lastega oli jõnglasel huvitav - kuni suured teda endi seltsis sallisid. Ja nemad sallisid, päris hästi. Eriti tädi Riina. Kuigi mu suurim fänn oli onu Roland. Kas ka tema oli tol korral seal? Või siis juba vene väes? Ei tea, ei mäleta.

Emal ja isal oli plaanis tol õhtul kinno minna ja mind viidi allkorrusele vanaema ja vanaisa juurde hoidu. Pidin seal tädi ja onuga aega veetma. Aga nemad tegid koolitöid või polnud mul tuju nende seltsis olla, ei mäleta täpselt. Kuid mäletan selgelt, kuidas me seisime vanematega nende toa lävel ning käis kõva veenmine, et siia tuleb mul nüüd mõneks tunniks jääda. Aga mina ei tahtnud just tol õhtul sugugi tädi ja onu seltsis olla, ei tahtnud, et emme ja papa (nagu ma neid siis kutsusin) ära lähevad ja mind maha jätavad.

Ei ma mäleta, kuidas ma oma mittenõustumist demonstreerisin, küllap vaikse jonnimisega, sest suur kisakõri ma polnud, küll aga võisin olla üksjagu kange, kui selleks põhjust tundus olevat… Nii see pinge kasvas, kuni isal sai mõõt täis. Jällegi ei mäleta, kas ta vedas mind üles meie tuppa kättpidi või süles, aga üks hetk leidsin ennast meie pimedast elutoast. Kuulsin, kuidas uks keeratakse väljastpoolt lukku ja siis saabus vaikus.

Seda vaikust ei jätkunud kauaks. Tuli nutt, suur ja südame põhjast. Pugesin söögilaua alla ja nutsin oma noore elu vist esimest päris suurt nuttu. Selles oli kangekaelsust ja solvumist, aga üha enam ka hirmu. Teadsin, et ukse kõrval seinal on lüliti. Kaalusin, kas ma ulatuksin lülitini, kui diivanile ronin, aga katsetamiseni ei jõudnud. Lihtsalt istusin laua all ja nutsin. Üksi, mahajäetud ja üdini õnnetu.

Väga pikalt ma seal olla ei saanud, sest vanaisalgi sai hing täis, oma poja ehk minu isa peale. Võtit tal ei olnud, peitli või kirvega lõhkus ukseluku lahti ja päästis mind pimedast toast ning lauaalusest varjupaigast. Pole mingit mälestust sellest, kuidas õhtu lõppes. Küllap ma magasin juba, kui ema-isa koju jõudsid. Küll aga tean, et minu paps oli oma isa peale väga vihane, et see lukku lahti muukides meie toa ukse ära rikkus. Vanaisa omakorda oli vihane poja peale, et see tütrega nõnda ringi käis. Kaks vihast eesti meest… Viha jätkus mitmeks ajaks, seda mäletan. Meie kodu äranäritud uks meenutas seda õhtut meile kõigile veel pikalt.

Paraku ei jäänud mu lauaalune nutt seal toas ei viimaseks ega ka kõige suuremaks - neid tuli veel ja mitte vähe.

Sajab

Sajab rasket sügisvihma. Maailm on hall. Aga sest pole lugu, kuna aega nagunii ei ole, et seda vahtida. Las kallab, üles juba Vello Orumets.

Uus nädal

 ... ja vanad kohustused. Tööinimese aeg lihtsalt lendab. 

Külmaks on läinud. Öökülmad on päral ja täna oli päevalgi vaid paar kraadi sooja. Lund ega lörtsi pole veel tulnud.

Päeval hakkas kuri masin Tartu College´i naaberhoonet järama. Varsti oleme kolmest küljest ehitustega piiratud. Õieti neljast, sest ka Bloori tänav on endiselt remondis.

Aga pühapäev oli seltskondlik ja mõnus.

Läti ja meie Mari

Eile läti keskuses LV 105 vastuvõtt. Täna Mari Kalkun BLOK festivalil. Festival vabas õhus. 18. novembril? Jah, just. Varsti vajagi minema hakata.

Nii palju siis igapäevasest kirjutamisest

See oli üks koduülesandeid: kirjuta iga päev. Ja oi, kuidas ma kirjutan! Kümneid kirju ja mõne aritkligi sain eile valmis, aga vabaaja või mõnukirjutamiseks küll aega ei jäänud.

Eile jooksin tööpäeva lõpuks loengutele. USAs elav leedulanna Neringa Klumbytė rääkis Munk Centre´is huumorist Nõukogude Leedus. Endisele groteskiuurijale kohustuslik kuulamine. Oli huvitav küll. Ka meie Pikker tuli võrdlusmaterjalina jutuks. Baltlaste huumori- ja satiiriajakirjad olid tema sõnul siis (nagu mitmed muudki balti asjad) esirinnas. Loengupidajal on ka raamat ilmunud - "Authoritarian Laughter. Political Humor and Soviet Dystopia in Lithuania".

Kõige huvitavam osa kohtumisest oli arutelu. Taas kord said kokku need, kel isiklik nõuka-kogemus olemas ja need, kel see puudub. Mida aeg edasi, seda keerulisem on neile, kes nõukamaal pole elanud, mingeid finesse selgitada. Aga eks elus ole paljude asjadega nõnda. Sageli arvame, et mõistame kellegagi midagi sarnaselt, kuid paljudel juhtudel on see ekslik eeldus või soovkujutelm. Samas on just selline seletamatu selgitamine põnev väljakutse ning hea võimalus teineteise avastamiseks.

Siis jooksime sama kompleksi teise otsa, kus mõnevõrra suuremas saalis kõneles Toomas Hendrik Ilves, iseendast, Eesti digiarengust, Venemaast ja üldse poliitikast ja välispoliitikast. Kokkutulnud eestlastele seal ehk palju uut ei olnud. Kes vähegi uudiseid jälgib, teab neid asju niigi. Aga kuna tegemist oli podcasti salvestamisega, siis on muidugi hea, et meie vaatenurk ilmaasjadele sedakaudu laiemat kõlapinda saab. Täna on ta Halifaxis julgeolekukonverentsil. Veidral kombel oli Toomas Hendrikust saanud lihtsalt Toomas. Kas uus kaubamärk? Või korraldajate bääd?

Kirjutajad. Tuba 1

Täna tõmbasime kirjutajate klubi käima. A-lt põnev sissejuhatus ja harjutused. Sai ka veidi kirjutada. Süües kasvab teadagi isu ja nüüd tahaks edasi kirjutada, aga loomingulist puhkust ei paista kusagilt. Täna tööl taas ka õhtune programm. Aga jagan teiega seda juppi, mis mul õnnestus üles tähendada. Ülesandeks oli kujutleda ennast 5-aastasena oma tollase kodu ühte tuppa. Minu meenutuspilt sai selline.

See on eramaja teise korruse tuba, sopiline poolt korrust läbiv ruum, kus me kõik pead-jalad-koos elasime. Selle üks aken vaatas lõunasse ja teine läände, mis tähendas, et kui päike vähegi paistis, siis ta ikka ja alati ka kusagile tuppa paistis.

Lõunapoolsest aknast paistsid kaks suurt õunapuud, mis kevadeti imeliselt õitsesid ja sügiseti - või õieti küll juba hilissuvel - parimaid õunu kandsid. Need olid valge, hamba all raksuva mahlaka viljalihaga õunad, mille päikesepoolne põsk alati roosa.

Toaseintel oli mustriline tapeet. Alati. Seinu ei värvitud ja laed olid valgeks lubjatud. Tapeedivärv varieerus kollasest heleroheliseni. Muid värve seal ei näinud.

Keset tuba oli kõrgetel laudadel söögilaud, mille all oli hea kodu mängida. Käepäraste asjadega sai seda disainitud - väike tuba suurema sees. Minu maailm. Et oma maailma veelgi paremini eraldada, tuli suur tekk või voodilina üle laua visata...

Sinnapika see jutt täna jäi. Koduülesandena on vaja kirjutada ühest sündmusest, mis selles toas aset leidis. Seda välja valida polnud keeruline, kusjuures seesama lauaalune on tolle ammuse sündmuse kese. 

Kiire ja pikk

 ... tööpäev oli. Ei olegi muud öelda. Nüüd juba öö ka.

Arvuti zen ja rahvusvaheline lahkus

Nii on jah, et kui ise ei märka meditatsioonipause võtta, siis arvuti teeb seda minu eest. Kiiresti tippides löön teinekord klaviatuuril mingeid klahve nõnda, et ei saa enam edasi kirjutada. Siis tuleb kõik aknad kinni panna ja restart teha. Kuna see on sunnitud sulgemine arvuti jaoks, tal võtab kohutavalt kaua aega, et ennast kinni panna ja uuesti lahti teha. Vihale ajab jubedalt, kui tahad kirjatööga kiirelt edasi liikuda, aga midagi teha ka pole. Hingan siis sisse-välja ja võtan aja maha. Või teen midagi muud kasulikku vahepeal. Üks päev sain niimoodi terve peatüki "Cross-Cultural Psychology´t" loetud.

Täna on muide rahvusvaheline lahkuse päev. Loodan, et olite lahked iseenda ja teiste vastu. Ma pole kedagi kohanud, et oma lahkust jagada. Ainult meilitsi ja telefonis olen suhelnud ja siis ka ei tulnud see lahkusekohustus meelde. Kuid järele mõeldes: ega ma nüüd ebalahke ka olnud. Ikka päris lahke tädi olen tavaliselt. :)

Ballett

Käisin täna kohalikku balletti vaatamas. Ooperimajas. Lühiballet pealkirjaga"Passion" oli totaalne pettumus. Ei mingit kirge, mage koreograafia. Beethoveni muusika oli ainus tore asi. Aga kuna peaeesmärk oli näha "Emma Bovary´d", siis läks käik siiski asja ette. Sest see oli väga põnev. Igas mõttes. Nii Peter Salemi muusika kui Helen Picketti lavastus kui ka kunstnikutöö Michael Gianfransescolt. Kavaleht salgas kahjuks kõik tantsijad maha - mitte ühte nime. Huvitav lähenemine.

Nüüd nuusutan kodus sibula- ja kanahaisu. Kraam läks ahju.

Rutt

Täna jäeti päris Tartus Rutiga hüvasti. Oleks tahtnud seal olla.

Sügis langeb kaela

Jah, aina enam ja enam. Eile oli esimene märgade lehelarakate õhtu, kui keelekohvikust koju tulin. Päeval oli jälle sadama hakanud ja vist ka tuult keerutanud - asfalt oli lehti täis kleebitud puha. Ilusad kollased hõlmikpuu lehed.

Pime, rõske ja jahe, kuid õdus üksiti. Meeldib.

Kastid ja koosolekud

Täna sai suurem osa päevast kaste pakitud, vahele üks koosolek peetud ja nüüd on järjekordne keelekohvik algamas.

Väga tubli naiskond on meil: suurem osa 800 kastist on kaubaalustele laotud. Aga selg arvab nüüd, et on kartuleid võetud päev otsa. Kange teine.

Väljas kallab tihket novembrivihma.

Täna14 aastat tagasi

... saabusin Kanadasse. Kahe kohvriga. Uude ellu. Võrdlemisi revolutsiooniline samm mitte enam esimeses nooruses inimesele. Ja veel kurikuulsa revolutsiooni kurikuulsal ja nõuka ajal tüütuseni pähe määritud aastapäeval. Küll see elu võib ikka imelikke pöördeid võtta.

Äike

Väljas kummaline müdin ja sähvimine - äike! Novembris? Ilm on hukas.

No vihmasadu on ka muidugi. Nii et õhtune jalutuskäik jääb vist ära. Sabakont nõuab seda küll kangesti, sest täna sai istuvas asendis kirjatöid tehtud. Kolmel järgmisel päeval selleks võimalust ei ole, sest peame hakkama arhiive pakkima ja kolima. Siis saab sabakonti keerutada ja muskleid mängitada.

Aga küll nüüd läheb ruttu pimedaks. Vihmase ilmaga on juba veerand viis päris hämar. No Eestis vist veel hullem.

Nüüd hakkas suisa kallama.
 

Barbie´d ja tüdrukud

Suvel käisime P-ga "Barbie" filmi vaatamas. Ei ole sellest vajadust eriti midagi rohkemat kirjutada. Kõik sai siis öeldud. Lihtsameelne holliwoodikas oli.

Eile nägin Taylor Swifti "The Eras Tour´ist" tehtud muusikadokki. Peaaegu kolm tundi pikk. Ma pole tema muusika fänn, aga kuna filmist on kiitvalt kirjutatud, pidi ära vaatama. Ongi hea film selles mõttes, et vägevast showst on tehtud vägev ülekanne. TS on sümpaatne staar, aga kuna ma tõesti tema muusika sõber pole, hakkas kahe tunni möödudes mõõt täis saama. Kuid lavashow oli uhke ja mõned muusikalised momendid puudutasid küll.

Aga miks Barbie ja tüdrukud? "Barbie" filmi publiku moodustasid Tartus peamiselt roosasse riietatud plikad vanuses 5-12. Sama võib öelda eilsete kinokülastajate kohta. Roosat ehk nii palju polnud, küll aga helklevaid aksessuaare, mille vilkudes plikad ekraani ette tormasid ja seal peaaegu terve filmi aja tantsu lõid. See oli nii armas. Lapselik rõõm ja vaimustus. Ka ekraanil, kus võis näha suures plaanis Los Angelese noori õnnelikke fänne.  Ja laval peategelasena üleelusuurne Barbie ehk kaunis Taylor Swift. See võrdlus on muidugi ülekohtune, sest elus pole TS mingi Barbie, vaid äge iseseisev noor naine, kes meelelahutustööstuses normaalseks jäänud, aga kes lihtsalt satub olema pikakoivaline kaunis blondiin.

Taekwondo

Eile oli meil liikumisaaasta puhul taekwondo õpituba. Ühe siinse eestlanna poeg pidas. Oli põnev. Saime põhitõed teada ja teoreetiliselt peaksime nüüd oskama kurikaelte rünnakuid tõrjuda. Ma pole just maailma  kõige suurem koperdis, aga vahepeal tundsin ennast küll kaheksajalana: käsi ja jalgu oli kuidagi liiga palju ja need ei tahtnud hästi ajust tulevatele käskudele alluda. Võõras ballett. Tahab pikemat harjutamist. Aga huvitav oli. Isegi mõned TCs elavad tudengid tulid kohale. Kirju seltskond sai kokku: eestlased, slovakk, hindu, hiinlane... Nii me siin mulikultimaal elame. Enamasti sõbralikult.

Kuid mitte alati. Töö juures kuulsin, et oleme langenud vihakuritegude ohvriks. Mõne aja eest olevat Ukraina lipp mastist alla kistud ja puruks tõmmatud, nüüd oli Eesti lipu vastu kätt tõstetud. Politsei võttis töötajatelt ütlusi ja sai turvakaamera salvestused. Õnneks on pahateod üles võetud. Nii et rahvast meil siin igasugust.

Up and down

Nii selle energiaga on jah. Pole ikka tippvormi jõudnud veel. Rühime edasi.

Unesti

Üks varase lapsepõlve keeleprobleeme, mida tükk aega läbi ei hammustanud, oli selline: "Unesteid, unesteid kindlasti näen..." Mis imeasi see unesti on, mõtlesin siis. Nüüd kuulsin Vikerradiost jälle sedasama vana magama minemise laulu ja jälle need unestid... Nüüd tean ammugi, et oleks pidanud kuulma "Unes teid, unes teid...". Üle mõtlesin.

Teine pähkel oli papa tööjuur. Papa läks ikka aina töö juurde. Aga kuidas on algvorm (seda sõna ma siis muidugi ei teadnud, aga kontsept oli peas järelikult olemas). Oli selge, et papa töö juur see ei ole. Aga kuidas on siis? Küll tegi viha, et oled nii rumal. Seda tunnet mäletan. Takkajärele ei tundugi eriti ebaloogiline, et must filoloog sai. Või olen ma sellest juba kirjutanud? 😎

Aga muidu on nii, et palavikku pole ja muidu ka krapsum olek igati. Õhtul lähen J. juurde mudimisele. Siiski. Seda aega ei raatsi käest anda, sest niipea uut ei saaks. Et siis kuulutame ennast käesolevaga terveks. Homme õhtul pean nagunii tööle minema.

Tervis tuleb

... tasapisi. Kodukontori päev. Rahataotlus ja palju muid asju käsil. 

Tõin lilled rõdult tuppa, sest ööseks lubab miinuskraade. November hakkab hambaid näitama.

Aga eile lahkus Rutt. Vanad ajad tulid meelde. Igasugused. Ühised. Head teed, ilus hing!
 

Võeh!

Pole ammu nii haige olnud. Tõesti. Luud ja kondid valutavad, pea umbes. Ei tea, kas on kroona või miski muu, sest kodus teste pole. Aga ega vahet ole - kui on sant tunne, siis nii lihtsalt on.

Lennusõit polnudki kõige hullem, sest siis polnud nina veel täiesti kinni. Enne lendu sain koguni ühe jupi kirjatööd valmis. Aga õhtuks oli olemine nii vilets, et mitte miskit mõistlikku ei suutnud teha. Kohvergi lahti pakkimata. Hommikuse selgema peaga keetsin kanasuppi ja loodan nüüd selle tervistavale väele.

Haige

Pärast meeldivat päeva aukonsuli ja tema proua seltsis jäin haigeks. Õhtul jõudsin veel ka kunstimuuseumis ära käia, aga pärast seda oli ikka üsna sant olla. On siiani. Kui nüüd veaks koduni välja kuidagi. Lennureis ei saa meeldiv olema sellises seisus.
 

Arhiivis

... terve päeva. Tassisin läptopi kaasa - raske oli. Aga miks ma kaamera ja diktofoni kaasa võtsin, kui neid alles homme vaja läheb? Sassis omadega. Ja turi nüüd kange. Ülesmäge kojutulek annab korraliku koormuse.

Õhtuks lubati mereanni- ehk vähjapidu. Päris piinlik niimoodi inimestel kaelapeal olla. Aga neile vist meeldib ikka ka, et keegi uus siin ringi liigub. Tänulik olen. Jah.

Nii soojaks, kui loodetud, ei läinudki. Või siis oli soe südapäeval, kui ma toas istusin. Homseks lubab suisa 21-22 kraadi. Õnneks on päevasele ajale ringsõit planeeritud - Dartmouhi minek. Ehk saan siis ka sest soojast osa.

Huvitav linn

 ... see Halifax. Sai teist täna mitut pidi nähtud. Läbi muuseumide, jalgsi ja autoaknast. Pier 21-s ehk immigratsioonimuuseumis kulus üle poole päeva, aga ekspositsioon sai ka põhjalikult läbi töötatud.

Siis kohtusin aukonsul JSga, aga intervjuu teeme siiski alles neljapäeval. Tundus, et ta tahtis enne aru saada, kelle ja millega tegu... Neljapäeval lähme siis tema juurde. Nii mõnigi mõte tekkis. Saame teda kui endist ajakirjanikku, kes koguni mõne dokfilmi teinud, oma tulevases programmis kasutada. Jm.

Õhtul läksin tegin linnatiiru ja sattusin üleplaaniliselt ka meremuuseumi, kuna see oli just täna kella kaheksani lahti. Ei olnud eriti innovatiivne ega põnev. Kõige huvitavam oli põlisrahva - mi'kmaq - teemaline osa. Küll nende keeled on ikka ägedad! Oleks huvitav mõnda õppida, kasvõi veidigi nuusutada.

Õhtuks oli linnapark lukku keeratud. Ilus park, päeval läksin sealt läbi. Aga tabalukk läheb ette pool tundi enne päikeseloojangut. K. käest kuulsin, et nemad P-ga olevat sinna korra luku taha jäänud. Roninud siis üle aia. K. jäänud mantlit pidi rippuma. Hea teada kohalikke kombeid. Ehk siis parkide tööaegu. Kui just ei taha üle aedade ronida. Ja ma ei taha. Tõesti mitte.

Tegin 13 447 sammu.

Halifaxi

Sinna ma lähen, täna, juba varsti. Õnneks saarelennujaama kaudu. 

---

Ja kohal ma olengi. 2,5 tundi lendu möödus kiiresti, raamatu seltsis. Lennujaamast oli umbes tunnine bussisõit linna. Mõtlesin sealt edasi jala tulla, aga sellega, et siin on mäed, polnud ma arvestanud... Võtsin ikka takso. Kohvriga mäest üles pressida olnuks mõnevõrra ekstreemne.

K. ja P. juures hakkasin kirjatöid tegema. Vehin siiani. Seltsiks kaks kassi. Homme linna peale ja muuseumi ja intervjuu ka teha. Siis näeb ilma. Aga bussisõit linnagi oli ilus. Oh seda vett, mida siin on palju. Ja käänulisi teid. Ja päikesevalgust kõige kohal. Ilus.

Facebook - boo!

Notifications ikka ei tööta. Olen proovinud kõiki nippe, aga ei miskit. Neid sinna juba üle saja kogunenud. Imelikul kombel juhtub see ainult mu isikliku kontoga. Kõigi teiste puhul asi toimib. Vahemälu puhastamine jmt ei peaks seega mõjuma. Mingi kamm mu isikliku kontoga järelikult. Sõida seenele, Facebook!

Uni

... kadus täna pool viis hommikul ja jäigi kadunuks. Juba stress? Eelmine aasta see lajatas veel varem, vist juba septembri lõpus. Aga pole ka ime, sest lisaks kõigele muule on vaja novembri alguseks üks rahataotlus toota. Kuna olen terve järgmise nädala lennus, siis saab see mõnevõrra keeruline olema, aga äkki veame kambakesi välja. Klooni läheks ikka vaja: üks mina teeks kirjatöid, teine sehkendaks ringi. Kolmanda paneks molutama ja elust rõõmu tundma. I have a dream...

Täna tiirutab välisminister linnas. Õhtuks tuleb meile külla.

Midagi muud

... hetkel pähe ei mahugi kui töö. Päevad jäävad lühikeseks vägisi, st et kõike vajalikku ei jõua sinna ära mahutada. Aga mis sellest ikka rääkida-kirjutada. Laseme edasi. Õhtul loeng.

Tööd ja veel rohkem tööd

Jah, seda tuleb aina juurde - ustest, akendest ja internetist Ja omaenda peast muidugi. Novembris pidi olema 12 üritust. Üks jääb ära, järele jääb 11. Sellist hullumaja pole ammu olnud.

Halifaxi reis hakkab ilmet võtma. Peab veel mõned liigutused-kokkkulepped tegema. Õnneks on Pier21 inimesed kärmed vastama.

Täna saan pügalasse ehk K. juurde juukseid lõikama. Väljas päike. Saab olema tore sinna matkata.

Hommikul kodus joogat väänates võis aknast näha, et Don Valley on värvi muutnud - suured laigud kollast on ööga juurde tulnud.

Uus nädal

 ... vanad tööd ja tegemised. Sügis.

Ja pean ütlema, et selle maailma koledused väsitavad.

Nagu eile, nii ka täna

Ja just niisama kui üleeile. Vt kolmapäevast postitust ja saad teada, mis toimub.

Mõned erinevused on: eile tegin õhtupoolikul ühe arhiiviteemalise koduvisiidi, täna lähen vanadekodusse.

Nagu Eestis, nii ka siin asutakse turvama juutide keskusi ja neid pole siin mitte vähe. Online´is olevat juba ähvardatud. Eile saime oma Bloor St. Culture Corridori partneritelt Miles Nadali keskusest uudiskirja, kus manitsetakse nende majas tegutsevate spordiklubide kliente tundidesse varem kohale minema, et läbida turvakontroll. Paistab, et see sõda seal kaugel võib ikka mujalgi pommid lendama ja kuulid vihisema panna.

Argipäev

Turi kange, ilm hall, tööd palju - argipäev. Tuleb siiski tänulik olla, sest meil pommid ei lenda ja kuulid ei vihise.

Aga kes käis merepõhjas kaablite ja torude kallal, seda tahaks küll teada. Või kas on üldse rohkem variante kui üks?

Pea ja kael ja välisminister

Sügis on sisse murdnud kõigi oma hädadega. Pea valutab üle päeva. Kas kael saab külma? Ma küll pakin ennast külmavaresena korralikult sisse, aga... Väga tüütu.

Välisminister jõuabki ka viimaks kohale. Järgmisel nädalal. Algavad ettevalmistused.

Muidu oli ka kiire päev.

Hakkab meeldima

Et mis? Eks ikka vabadus. Neljas päev molutamist juba. Ilm küll kõle, aga muidu hää olla. Tänulik. Tänasel tänupühal.

Laupäeval käisime K-ga Stratfordis "Kuningas Lear´i" vaatamas. Ei olnud 100% Shakespeare´i keeles, aga minusugusel ikka veidi keeruline kiiret teksti jälgida. Aga lugu ju tead ja lavastus oli hea, nii et elamus siiski. Selle tuules uurisin nüüd, mida Torontos vaadata võiks ja ostsin "Madame Bovary" balletile pileti novembriks.

Sügis on päriselt päral. Värve, vihma, pimedust - kõike jätkub. Ja tuleb juurde. Nii on. Eile tõin talvesaapad keldrist tuppa.

Steve Hackett ja vabadus

Eile järjekordne muusikavapustus: Steve Hackett viis ajas kaugele tagasi, EPA klubi kuulamisdiskode jms aega. Originaal Genesist muidugi ei olnud, aga asendus oli hea ja Hackett neist kõige parem. Kuulsime ka Genesise eelset muusikat. Ja kevadised Tartu muusikapäevad tulid meelde, kui kohalikud proge rocki jõud Vanemuise saali raputasid. Tõeline ajarännak. Aga ikkagi, milline virtuoos! Pisarad tulid suisa silma. Võimas.

Argielulise kultuurivapustuse sain ka. Massey Hall oli täis peamiselt 60+ meesterahvaid. Tegelikult see ju üllatama ei pannud. Muusikal pole küll lipikut küljes, et see on naiste ja see meeste oma, aga tegelikkuses mingi nähtamatu lipik justkui oleks. Naisi oli saalis tõesti napilt ja needki küpses eas - just nagu ma ise ja KKgi. Esimest korda elus sattusin olukorda, kus naiste vetsus polnud saba! Küll aga lookles testosterooniküllane järjekord meeste kempsu ukse taga. Naised olid sellest kõik väga elevil. Ju ma polnud ainus, kes sellist asja esmakordselt näeb.

Täna oli vaba päev ja kolm tükki on veel tulemas, sest kätte jõuavad tänupühad. Tänane vabadus oli küll ekstra, ainult Tartu College´i rahvale. Muud inimesed töötasid. Sain veel ühe pika vabaõhutiiru teha suhteliselt sooja ilmaga. Iga päeva naudid nüüd kui viimset. Õhtul kontserdilt tulles jäime küll paksu vihma kätte, aga hommikuks klaaris ära ja päevaks saime 20 kraadi kätte jälle. Homme enam nii soe pole.

Lõpetuseks üks kaunis vaikne hetk Steve Hackettilt, mida ka eile kuulsime: https://www.youtube.com/watch?v=iEjiO4A-sHY

Keelekohv

Eile keelekohvitasime esimest korda. Väga äge seltskond tuli kokku. Servapidi eestlasi ja üldse mitte eestlasi. INSAl on suurepärased metoodilised materjalid, millega asi lõbusaks teha. Kui ennemuiste noore õpetajana kooli tööle minnes sama hästi relvastatud olnuks, poleks see amet ehk nii hull tundunudki. No eks elukoolist ole ka abi muidugi, aga ilma INSA varustuseta oleksin püsti hädas olnud.

Selline punt siis meil. EK jõudis enne enekat kahjuks ära joosta.

Selline ilmake meil siin

Aga prognoos on nutune. Plätudest saabastesse. Juba paari päeva pärast.

Palav ja närviline

... päev. Pluss õhtu. Õue ei saa enne, kui öösel.

Kirjutamispuhkus

... oli nädalavahetusel, st et ei kirjutanud mitte kui midagi. Laupäeval toimus järjekordse kunstinäituse avamine ja viimane õhtusöök K-ga, kes lendas tagasi Eestisse. Eile aga põhjalik molutamine. Oli hää. Ja on vast soe ilmake! Tuleb minna homseks tööpäevaks niiti-nõela ja kolmapäevaseks keelekohvikuks kirja- jm tarbeid ostma. Üksiti saab siis ka suvist oktoobri algust nautida. Tuleb iga hetke täiega kasutada nüüd.

Kisub kuumaks

Temperatuurid hakkavad tõusma. Järgmise nädala keskel, kui on kõige kibedamad tööpäevad, lubab kuni 25 kraadi sooja. Seejärel, pikal nädalalõpul, tuleb kukkumine. Not good.

Kes teab, kuhu kadus september?

Tubakas

 ... olen. Mitu päeva ühte asja nikerdanud siin, puhtaks kirjutanud, fotosid otsinud ja nüüd viimaks märkan, et mahupiirid on ette antud... Vaja hakata lühendama. Peast välismaalane valmis!? Ei tunne enam neid Eesti asju.

Hommikul käisime holokausti muuseumis. Üsna ootuspärane ekspo ja jutustamisviis, aga kuidagi helgema lõpuga. Huvitaval kombel polnud interaktiivsetel kaartidel midagi kolme Balti riigi kohta. Leedu figureeris kusagil korraks, aga meie ja lõunanaabrite kohta ei midagi. Valge laik maailma serva peal. Mitte, et tahaks nii väga Klooga laagri jmt kohta lugeda, aga... Nii lihtsalt oli. Miks, ei tea. Polnud kelleltki küsida ka.

Nüüd õhtusele üritusele ülikooli juurde. Tegusad ajad.

Pai

Täna oli ühes FB väliseestlaste rühmas liigutav arutelu, mida tähendab "pai". Ingliskeelne proua meenutab, et ema oli talle lapsena niimoodi öelnud, kui pead silitas, aga ta polnud kindel, mida see tähendab. No teised siis seletasid... Nunnu.

Kodune tööpäev hakkab läbi saama. Varsti vaja Tartusse minna õhtuseks loenguks asju sättima. Läheb pikale jälle.

Facebook sakib

Jälle ei saa avada notifications. Juba teist nädalat. Olen kõiki oma varasemaid trikke proovinud, aga asi pole vist üldse minus. Lihtsalt FB toimib nii nagu pähe tuleb. Või siis ei toimi. 

Ikka veel ei saa kanadalased FBs jagada ajakirjanduses ilmunud materjale. Kogu meie müügistrateegia tuleb seetõttu üle vaadata. Oleme ju Eesti Eluga tihedat koostööd teinud saabuvate üritutse tutvustamiseks nagu ka järelkajade osas. Ja nüüd siis selline olukord. Nördinud.

Eilne Ehatares käik oli südantkosutav. Pärast jutustasime K-ga veel pikalt Landweris.

Täna koosolekuid pikk rodu, aga õhtu on vaba - üle pika aja.

Nädalavahetus

... kulus tööga seotud askeldamistele. Laupäeval avasime Vabamu näituse ja tähistasime TC 53. sünnipäeva. Eile tegime K-le väljasõidu Niagara Fallsi. Ei oskagi öelda, kas külaliste meele lahutamine on töö või lõbu. Mõlemat vist.

Ilm oli veidi rahutu. Keerutas tuult ja joa juures saime märjaks ilma laeva peale minemata. Tuul puhus joa poolt ja kastis meid kaldapealsel korralikult märjaks. K. sai kaks dušši, sest tema saatsime esmaskülastajana ka laeva peale.

Tagasiteel külastasime ühte veinimõisa, kus ma proovisin ka neid hõrke jooke. Olid head küll. Karsklase keel on vist eriti tundlikuks muutunud. Või siis olidki tavatult head veinid.

Seegi nädal tuleb askelduste- ja käikuderohke. Täna pärastlõunal lähme K-ga Ehatarre, vanadekodusse.

Väljasõit

Eilne kibekiire tööpäev lõppes väljasõiduga Waterloo´sse, kus esilinastus Anna Kaljasest tehtud dokfilm. Dwight Storringit sai selle tegemisel veidi aidatud ja ta pidas meile ka veebiloengu, kui alles töötas filmi kallal.

Anna Kaljas oll üks kangetest eesti naistest, kes tegi läbi keerulise põgenemisteekonna ja sai Waterloo Ema Teresaks, rajades sealsetele eluheidikutele varjupaiga, mida pidas pikka aega. Väikese eelarvega filmi kohta oli see päris hästi tehtud, müts maha DS ees. Loodame seda järgmisel aastal meie juures näidata.

Tänud KSDle sõidu eest ja KJle seltskonna eest!

Külalised

Üks külaline kohal, teine vist maandunud, aga mitte veel ennast ilmutanud. Loodame, et pääseb näitusega tollist läbi. HK läks autoga vastu, nii et Tartusse jõudmine peaks valutult kulgema, kui tipptund välja arvata. Esimene saabuja kiitis Toronto lennujaama ja ühistransporti. Kõik oli ladusalt läinud. Jah, kui TTC töötab, siis on tõesti mugav, aga kui mitte, siis...

Pea on pulki täis, aga ilm ilus. Hommikul küll külm (täna ainult 7 kraadi!), aga päeval läheb soojaks, kui päike kütma hakkab. Järgmisteks päevadeks lubab 21-23C. Vananaiste suvi see siiski veel pole, kuna külma pole õieti olnudki. Ainult ööd, hommikud ja õhtud on jahedamad - päevad endiselt suvised. 

Sahmime

Kõike ja korraga. Kiiresti. Sellised ajad. Jälle. Sügishooaeg on käima läinud.

Meeleolukas

... Montrealis käik oli. Põnev vestlus 101-aastasega, kellel on 85-aastase väljanägemine ja energia. Ka kohtumised noortega, st 80+  inimestega olid vägagi inspireerivad. Värvikad karakterid, uskumatud lood. Ja muidugi Montreal - alati mõnus. Baltlaste kunstinäitusele jõudsin ka ja ostsin sealt koguni ühe töö, HV poja oma. Pilk jäi töö peale enne, kui teada sain, kes on autor. Aga kui sain, kadus igasugune kahtlus - teadsin, et  seda ma tahan. Saan kätte kuu lõpus, kui HV jälle Torontosse tuleb.

Torontos läheb elu kiireks. Kõik jõuab kätte.

Montreal

Jõudsin eile. Pole päris ammu käinud. Koduviisidid. Kogume ajalugu.

Õhtul käisin vanalinnas söömas. Kodune tunne. Justkui Euroopa. Siis vaatasin maailma parimaid pressifotosid möödunud aastast. Neist jääb mulje, et planeedil Maa toimuvad ainult õudsed asjad. Ülakorrusel oli näitus Quebeci parimatest fotodest. Sealt paistis hoopis teistsugune elu.

Oleme kultuursed

Jah, nii on. Laupäeval EKKT kunstinäituse avamine. Eile õhtul lausa vapustav Eric Clapton. Täna Pater Gabriel.

Tööpäev oli ka kultuurne, sest peamiselt sai tegeletud meie enda kultuuriprogrammi teemadega.

Õues suvi.

Elu nagu

... seiklusfilmis. Nädal läinud, aga Sootsi loengu pidajat pole ikka leidnud. Vahepeal oli juba tõsine lootus, siis kukkus see ära. Nüüd vist on jälle väiksemat sorti lootusekene. Öömaja oleks vist olemas, aga seegi pole päris kindel. Eks me näe, ütles pime.

Muidu on ka kiire logistikapäev olnud ja homme pean kõnet pidama kunstinäituse avamisel. Saab pooltöine ning poolpidune laupäev olema. Meie filmi vaatame ka. See venitab programmi veel pikemaks.

Ilm on külmaks läinud. 30+ pealt kukkusime hädise 16 peale. Õhtuks vist antakse paar kraadi lisaks. Konditsioneerihooaeg sai läbi ja jäi tavatult lühikeseks.

Palavus

... on pisut järele andnud pärast eilset sadu. Siin küll palju ei tulnud, aga lahedamaks tegi õhu küll. Äikest on veelgi tulemas. Siis saab kuumus otsa ka, millest on isegi veidi kahju. Tahaks ju suve venitada.

Facebook tembutab jälle. Ikka need notifications. Kord avanevad, siis mitte. Ei viitsi enam vihastada ka. Pole aegagi. On muid muresid. Kuna minister ei saa Kanadasse tulla, on meil vaja uus Sootsi loengu pidaja leida. Neljas ohver on sihikul. Aega ju vaid paar nädalat jäänud, keeruline asjakohast asendajat leida, kõigil omad tegemised. Jama. Ei saa ikka poliitikute peale loota.

Eile rääkis Toivo Klaar UofTs Taga-Kaukaasia probleemidest. Huvitav.

Sting ei laulnud venelaste laulu. Claptoni piletid ka olemas. Maraton.

Sebin edasi. Täna kodus ja kirjalikult.

Võeh

... milline kuumus! Nüüd siis viimaks, septembris, pidin õhujahutaja aknasse installeerima. Kui ikka õues on pluss 32C ja niiskusega 40C, siis paari päevaga on see õudus toas ja tuleb hakata teda vägisi välja ajama. Sai parem küll.

Hommikul käisin Tartus. Kohapeal selgus, et ekskursandid ei tulegi täna vaid nädala pärast. Pidasin Zoomi koosoleku ära (hoolimata vahepealsest internetikatkestusest) ja tulin tagasi koju kirjatöödele. Päris mitu olen jõudnud valmis, aga paar tükki on vaja veel teha, enne kui saab minna Stingi vaatama. Mul oli peas kõik sassis. Olin kindel, et täna on Peter Gabriel ja järgmisel nädalal Eric Clapton. Aga täna on hoopis Sing ja järgmisel nädalal Gabriel... ja Claptonile ma polegi piletit ostnud. Saaks ju veel, aga pole kindel, kas jaksan nii palju ringi paarutada. Nende segaduste peale läksin kontrollima, mida merkuur teeb. No ongi retrograadne jälle, sinder!

Soojal suveõhtul vabas õhus Stingi kuulata pole sugugi paha plaan. Eelmine kord nägin teda aastal 2010 sealsamas Budweiseri laval. Huvitav, kas ta laulab ka oma "Russians" ja kui siis millises soustis seda seekord serveeritakse?

Vat nii!

 

Kõik, kõik on uus

... septembrikuus. Vähemalt mõnele. Või siis ka paljudele. Mulle? Ei teagi. Uus hooaeg küll, jah.

1. september pole siin maal mingi eriline päev. Kool algab pärast labor day pikka nädalavahetust, milleks on alati septembri esimene nädalalõpp. See seisab meil ees, koos palava suveilmaga.

Tartu College´is on küll palju uut - remonditud toad ja uued elanikud. Neid viimaseid tuleb nüüd iga päev karjade kaupa, kohvrite, kastide ja erutatud lapsevanemate seltsis. Samal ajal lahkuvad üksteise järel toredad kolleegid-sõbrad Eestist. KK jääb veel siia paariks nädalaks ja lohutuseks. Tore.

Montreali piletid ja hotell olemas. Lähen kuu keskel. Seal üks 101- ja teine 99-aastane daam, kes vaja üle vaadata ja -kuulata. Ei maksa edasi lükata käiku, eks. Halifax peab oktoobrisse jääma. Vahest õnnestub see reis ka ikka ära teha tänavu.

Seega on tulemas midagi vana ja midagi uut. Pigem nii võiksingi ehk omaenda septembri algust kirjeldada.

Fotol kooliaasta algus Toronto Eesti Seltsi lasteaias aastal 1987. VEMU avas sellega oma postituste sarja Instagrammis. Seda siis uuema poole pealt.

Annoying

Mõnda sõna ei saa väga hästi teise keelde tõlkida. Üks sellistest on ingliskeelne annoying. Eestikeelne tüütu ei sisalda lisatähendust pahandav, mis ingliskeelses sõnas tugevalt kaasas. Kas nörritav võiks paremini sobida?

Kust see mõte äkki? Aga on väga annoying indeed, kui teed FBs sõbra sünnipäeva puhul postituse ja keegi, kelle elueesmärk näib olevat sappi pritsida igal juhul ja ilmtingimata, lisab omalt poolt kommentaari, mis on esiteks puruvale, aga peale selle ka kohatu ja nähtavalt pahatahtlik. Jääb mulje, justkui sind kutsutaks kaklusesse. Umbes nii, et vaat´ tõukan sind korra, kas tõstad rusika püsti... No ei tõsta, ära mitte loodagi. Ära ka ei hakka kustutama seda sapilärakat. Olgu pealegi kõigile vaadata ja imestada.

Aga õhtul toimub sünnipäevalapsele üllatuspidu. 😉
     

Kihutab

Aeg lihtsalt kihutab edasi. Kusagile on kadunud august. Proovin Halifaxi reisi sügisplaanidesse sättida, aga keeruline on.

Sooja antakse ka aina vähem. Aga nagu T. ütles, Eestiga võrreldes on meil ikka väga hästi. Lihtsalt palavust pole peaaegu üldse olnud.

Täna olen ainult kirjatöid teinud sohval konutades. Tuleb minna ennast sirutama.

Loen "Meie Peetrit". Läheb hoogsalt edasi.

Väiksed rõõmud

Nädalavahetuse väiksed rõõmud. Pildis. Kleinburgi saab tõesti kunstibussiga. Vähemalt nädalavahetustel. Vähemalt suvel. Aga kook on Torontost Yonge´i tänavalt. Maksis 15 dollarit. No nii hea ta küll ei olnud, et...

Idamaised meeleolud

 ... eile õhtul. Käisime Aga Khani Muuseseumis, kuhu olen ammu minna tahtnud, aga pole jõudnud. Tänu külaslistele sai nüüd siis käidud.

Hoone ja selle ümbrus on tõesti lummavad. Näitus Rumist kutsus ennast ka põhjalikult läbi uurima. Ja kõige ümber ja kohal hõljus muusika, mida muusikud fuajees esitasid. Kuidagi väga täiuslik elamus sai.

Iga päev

... midagi ju juhtub, aga mitte eriti uudisväärtuslikku, millest peaks kuulutama. Tööaasta on rütmi sisse saanud: päeval olen kodus arvutis või kontoris, õhtul koosolekul või raamatuga pargis. Jah, ka koosolekud on pihta hakanud, samuti hommikused zoomimised Euroopaga. Aga paljudelt tuleb ikka veel automaatvastuseid, et ollakse puhkusel.

Täna on külm ja pime. Sooja vaid 17 kraadi. Hommikul sadas. Õhtupoole tuleb jälle. Suisa äikest vist. Aga läheb natuke soojemaks. Sügise tunnet siiski ei ole veel.

Facebook kiusas vahepeal, ei lasknud notifications lugeda (kuidas see eesti keeles on?). Mitu päeva uurisin-puurisin ja tüütasin tuttavaid tarku. Täna hommikul leidsin ise lahenduse. Moameeste võit!

Elagu Eesti!

 Piknik Queen´s Parkis. Oli tore.

Tänamine

Kaks suurepärast päeva Collingwoodis. Muudab tänulikuks. Et mille eest tänada siis?

Muidugi EL-i külalislahkuse, tema sisemise sära ja lõputute lugude eest.

Imeliste juhuste eest. EL esemeid läbi vaadates avastasin muu kraami seast puust mustrilise vaka, mis ilmselgelt ei olnud EL ema tehtud. Oli hoopis Avinurmes valmistatud kellegi Kalause poolt ehk siis minu kauge või ka mitte nii kauge tundmatu sugulase poolt.

Üllatuskohtumise eest Heavenly Cafe´s. R. oma perega ka seal. Palju eestikeelset vada. 

Tipptasemel kohvikuelamuse eest sealsamas paigas. Kõik 10 punkti lähevad Ailile selle pidamise eest. Kui maitsev kardemonisai ja cappuchino!

Öise vaikuse eest C-s. Mitte ühtegi piuksu!

Liikluse eest, mis lasi meil käbedasti Collingwoodi jõuda ja tagasi tulla. Ummikud ainult vastassuuna sõiduradadel.

Üllatuskohtumise eest Toronto jahtklubi majas. Tutvusin sealse energilise ja sõbraliku arhivaariga. Lubasime kohvile minna. 

Tänulik ka K-le mõnusa seltskonna ja töise efektiivsuse eest. Ja ka võimaluse eest kiigata põgusalt vegani ellu.

Täna on aga põhjust tänulik olla vaba päeva ja suurepärase suveilma eest.
 

Krokodill

Täna tundsin ennast jälle krokodillinna, kelle lõugade vahel askeldab hambakoristaja. Käisin hambakivi eemaldamas. Kaks korda aastas see sünnib. Jälle puhtam ja muretum tunne.

Ootan kolmandat päeva juhtmejuppi, mille Best Buy´st tellisin. Pidi esmaspäeval jõudma, aga ei midagi. Läksin nüüd veebist uurima, et kus see sai. Väidavad, et mind polevat esmaspäeval kodus olnud, kui toomas käidi. Ei vasta tõele! Juhe ootavat lähimas pick-up punktis. Vahest oleks võinud selle kohta siis mingi paberi või meili jätta-saata? Hmm. No eks lähen siis sinna punkti. 

Homme Collingwoodi välitöödele. Reede õhtul tagasi. St et vahepeal postitusi ei tule. Suvine rezhiim.

Suvekülalised

Täna peaaegu 3-tunnine ekskursioon VEMUs ja Tartu College´is sellistele tegelastele. Mis viga jahvatada, kui kuulajatel on huvi. KK on muidugi kohalik.

Vangile ei meeldi trellid

... ja seljale ei meeldi töö. Päev otsa arvutis ja kõik on kange. Põgenen õue.

Lugemispausid

Eestis ei ole aega lugeda. Ehk et on väga vähe aega. Sest tuleb inimesed üle vaadata, sõprused uuendada. Mis on tore. Aga siin on hea, et seltskondlikku ringivehklemist (eriti suvel) on vähem ja saab võtta lugemispause.

Olen nädalaga juba kolm raamatut läbi lugenud või lõpetanud. Lennukis sai Katri Raigi uus Narva-üllitis alla neelatud. Siia jõudes võtsin ette Natsume Soseki "Kokoro" ja sain eile läbi. Täna lõpetasin Imbi Paju "Kirjanduskliiniku", millega olin Eestis pihta hakanud. Enne äratulekut läks see mu igasuvisesse nn Muhvi raamatupakki koos muuga, mille olin kas ostnud või kingiks saanud. Hoolimata raamatuhindade meeletust tõusust sai raamatupakk sama suur kui eelmistel aastatel. Pidin pikali kukkuma, kui see juba möödunud teisipäeval kohale jõudis - vähem kui nädalaga! Ei olnud arvestanud, et Imbi Pajuga nii ruttu ühele poole saan.

Sealt raamatust leidsin ridamisi teisi, mida tahaks lugeda. Üks oli selline, mis mul siin pooleli jäänud, Toko-pa Turneri "Belonging". Kiusatus on küll mõni uuem Eestist saabunud raamat ette võtta või siis viimane siinne ost, Gabor Mate "The Myth of Normal", aga tuleks pooleliolevate raamatute virna kahandada. 

Kuna ilm on meeldiv, saab kohviku ja raamatu tunde pidada või pargis istuda. Või rõdul. Täna hommikul käisin siinsamas Charles´i nurgal. Ka sellele paigale on proposal tehtud, st et ilmselt hakatakse järjekordset torni ehitama. See võibki viimane suvi olla, kui Croissant Tree´s pühapäevahommikuid veeta saab.

Juba nädal

... möödas tagasitulekust. On rahulik aeg võrreldes Eesti suvega või siinse talvega. Paljud puhkavad veel. Postkast on hommikuti hõre. Vähe on neid, kes mu meilidele vastavad või ise midagi tahavad. Võtsin Halifaxi reisi planeerimise ette. Kui seda kohe ei tee, siis sügisel on tunne, et pole aega.

Eile õhtul kohtusime H-ga. Jälle väga kosutav jutuajamine. Ja milline uhke lillekimp! Ta oskab tõesti mu Eestist tagasitulekuid meeldivaks muuta. Nii armas.

Küte sees

Ilm kisub palavaks, aga konditsioneeri pole veel vaja läinud. Vaatame, kaua saab ilma.

Tööhoog hakkab ka sisse tulema tasapisi. Kõiksugu asju meenub, millega vaja tegeleda. Püüan rahulikult võtta hakatuseks.

Argielu

 ... on alanud. Päeval töö, õhtul kodune supikeet ja raamatutund kohvikus. Rõdulilled jõudsid ka töölt koju ja mõne uue potigi olen ostnud. Asjad loksuvad paika jälle.

Nagu polekski

 ... Eesti otsa lõppenud. Nii ütles Kristiina Ehin, kui ta kunagi Kanadas käis. Pärast nädalat polnud ta Kanada elu õieti näinudki - ikka aina eestlased ümber. Nii ka minul. Täna tore pühapäev heade kolleegide-sõpradega Eestist. Käisime rannarajoonis ja gruusia restoranis. R. kastis ennast koguni järve. Minul kael kange, suplus jäi ära. Aga üüratule jäätisportsule ajasin küll päkad silma.

 

Seikluslik

Selline oli tagasitee Kanadasse. Tallinna lend hilines üle tunni ja kuna Varssavis oli nagunii ainult veidi alla kahe tunni ümberistumiseks aega, siis kiskus lugu põnevaks. Võtsin asja külma kõhuga: kui ei jõua, siis ei jõua. Aga jõudsin. V-s olid siltidega inimesed väravas vastas, et ümberistujatele õige suund kätte näidata. Ja siis algas kihutusjooks. Täpselt äralennu ajaks jõudsin Toronto lennu väravasse. Seal vahetati mu turistiklassi koht premium klassi oma vastu. Jee!

Maandusin tavapärasest laiemale istmele. Kohe uuriti, mida ma juua soovin. Ümberringi nautisid kõik veini ja kihisevat. Mina palusin klaasi vett, mullita... Raisatud võimalus taas - no ei joo inimene. Aga ka toidud olid peenemad ja teenindus aupaklikum.

Enne äralendu sain veel tükk aega niisama istuda. See lootus pikkade lendudega on, et need väljuvad harva päris täpselt. Aga kas premiumi sain seepärast, et turistiklass oli üle bookitud või oli see katse hüvitada reisija närvikulu? Ei tea. Mõlemad lennud olid LOTiga.

Kunagi oli sarnane lugu: Tallinna lend hilines ja Varssavis ülendati mind lausa äriklassi. Kas peakski hakkama hilinema?

Imelik on siinpool lompi tagasi olla. Peab harjuma. Esimene poolik tööpäev ka tehtud. Aga suvi Eestis oli mõnus.

Pakitud

Kohvrid pakitud. Raamatud saadetud. Kvissentalis käidud. Homme hommikul minek. Suvi läks kiiresti. Nii nende Eesti suvedega kord on. Aga oli mõnus aeg. Kunagi ehk pikemalt.

Metsast tagasi

 ... aga arvutit ei vahi rohkem, kui hädapärast tarvis. Veel on suvi.

Metsa, vaikusesse

Kaon kolmeks päevaks metsa ja vaikusesse. Vaatame, mis see teeb.

Arvutipuhkus

Puhkus tähendab ka arvutipuhkust. Päris ekraanitult ma küll ei ela, aga olen kõvasti minimeerinud nende vahtimist.

Naudin jahedat Eesti suve. Sellise ilmaga jaksab ringi rännata ja liikuda. Öösel on mõnus magada. Taevas pakub erinevaid vaatemänge. Tallinnas sain käidud enne suurt uputust. Emotsioone on olnud kõige rõõmasmatest kõige kurvemateni - muutlikud needki. Just nagu elu ise. 

Veel ühe nädala saan kodus olla.

Päev Viljandis

 

Suvi linnas

Üks laisk linnapäev

 ... vennakese ja raamatute seltsis.

Allikal

Täna käisime Anu Raua juures, allikal. Hing sai kosutust.