Toronto tänavatel võib näha karjade kaupa igat värvi inimesi, huvitavaid tüüpe, suisa veidrikke, kerjuseid ja tänavakunstnikke. Nädalavahetusel oli Bay ees näiteks leviteerija: hõljus meetri kõrgusel õhus, ühe käega toekast kepist kinni hoides. Kepp ulatus maani, aga midagi mehe istumise all ei olnud, kindlasti mitte. Jäin minagi korraks seisma ja mõtlema, et kuidas küll.
Taavi, kes Madliga sama päeva õhtul külla tuli, otsis YouTube´ist kohe vastava klipi üles ja nüüd tean minagi, kuidas leviteerimine käib ;) Tore trikk. Nägi väga ehe välja. Leviteerijal oli hinnakiri ka muidugi: niipalju fotografeerimise ja naapalju filmimise eest. Vaatamise eest ei küsitud midagi.
Aga täna nägin midagi hoopis eriskummalist. Blooril Remenyi pilli- ja noodipoe ees istus nooremat sorti naisterahvas ja laulis noodist Händelit. Ju oli noodiraamatu just poest ostnud. Istus maha ja võttis viisijupi üles. Tänaval. Lihtsalt niisama. Nagu sina või mina loeks uut raamatut, mis just poest saadud. Uudishimulikult, himukalt... No teate küll seda uue raamatu neelamise tunnet.
Ilusti laulis, aga vaikselt ja omaette. Ei olnud mingit trikki seal. Lihtsalt nooditundja inimene oli. Ei teinud seda raha eest või teiste tarbeks vaid puhtalt iseenda rõõmuks. Kummastavalt normaalne keset seda lõpmatut paabelit, veidrusi ja show offi.
Pole midagi öelda, Bloor Street on ikka tõesti Culture Corridor. Et mis see veel on? Vt siit: http://www.bloorstculturecorridor.com/
Island 3
9 aastat tagasi