Meilegi tuli talv viimaks. Lausa lumega. Miinuskraade ka tagasihoidlikult. Väga hea. Põhjamaalase sisemine kell hakkas juba päris sassi minema. Ma tõesti loodan, et kevad niipea ei saabu. Kõlab vahest pentsikult, aga nii on - olen talvest puudust tundnud kõik need "talved" siin. Neljas jõul kodust kaugel. Küll ikka kihutab see aeg. Esimese jõulupüha hommikul sündis otsus, et järgmised jõulud veedan kodus. Tahaks ikka seda päris jõulutunnet. Jah.
Tänud kõigile kaartide ja pakkide ja heade soovide eest! Väga suured tänud! Aga veel tahaksin tänada Kuusikeri, tänu kellele jõudsin väärt raamatuni - Susan Cain, Quiet. The Power of Introverts in a World That Can´t Stop Talking. Nii kui FBs tutvustuse läbi lugesin, nii kohe poodi läksin ja raamatu ära tõin. Soovitan seda enesekinnituseks ja hingekosutuseks kõigile introvertidele, ka neile, kes elu jooksul ennast veenda püüdnud, et nad vahest (enam nii) introverdid polegi.
Eriti siin, Põhja-Ameerikas, on seda huvitav lugeda olnud. Sest just siin tunneb keskmine ugrilane sageli, et on ikka teisest puust kui lobisev enamus ümberringi. Jah, nii on, et small talk on introverdi õudusunenägu ja paljusõnaline (enese)kiitus tundub mage. Olin just jõudnud faasi, kus ei suutnud telekast enam teleshowsid vaadata. Ja mitte seepärast, et siinsed x-faktori ja hääle omanikud andekad poleks. On küll, väga andekad on koguni. Aga see, kuidas publik kiljub ja kisab kogu saate aja, mõjus lõpuks nii, et hakkasin kahe etteaste vahel telekat vaikse peale lülitama. Ja nüüd pole peaaegu terve nädala seda kasti lahti teinud.
Väga huvitav kultuurianalüüs seal raamatus. On tõsi, et lääne kultuur on allutatud (peamiselt) USAst liikvele läinud ekstrovertsuse ideaalile. Ja ehkki meie, st Ida- ja Põhja-Euroopa ilmanukas pole see veel nii valdav, pressib peale ikkagi. Kasvõi haridussüsteemi kaudu. Äris, poliitikas ja teaduseski. Kui vanasti öeldi, et ära kiida iseennast, lase teistel kiita, siis tänapäeval nii enam ei saa. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld on ka moest minemas. Ja koos sellega (enese)reflektsioon ja maailma asjadesse süvenemine. Tasakaal on paigast nihkumas. Oli huvitav lugeda, kuidas oriendi inimesed lääne ekstrovertsuse normiga kohanevad (või ei kohane). Meie oleme nendega mitmes mõttes sarnased (olnud). Kas oleme ikka veel, ei julge öelda.
Tänu sellele, et raamat mulle mu tõelist loomust meelde tuletas, olen endale lubanud mitu "asotsiaalset" päeva, st olen oma urust nii vähe välja pugenud kui võimalik. Ja küll see on hea olnud. Intorverdi parim laadimine toimub ju rahus ja vaikuses. Olin koguni valmis uue aasta "asotsiaalina" vastu võtma, aga päris nii vist ei lähe. Seltskond saab siiski väike olema ja see on uruinimesele igati sobiv. Sest uuel aastal tuleb niikuinii jälle laadaplatsile astuda, et seal oma ühiskondlikke rolle etendada. Mis on tore, ega ma kurda. Sest mul ju päris vahva missioon tegelikult. Aga kui endale uueks aastaks midagi tõotada, siis seda, et püüan oma töist ja seltskondlikku elu seada nõnda, et saaksin endale sagedamini lubada seda, mida ka väga vajan - rahu ja süvenemist.
Head uut tasakaalu teilegi!
P.S. Kellel huvi, vaadaku siia: http://www.thepowerofintroverts.com
