Naabrimees jälle solvunud

... seekord mede peaministri peale. Ja kui solvud, siis muidugi karistad. 10%ga siis seekord. Vaat nii juhitakse riiki ja üritatakse juhtida tervet maailma.

Isamaal paistab ka katus veits sõitvat pärast edukaid valimisi. Meel nõnda muutlik ja diiva maneerid küljes. Iga päev uued uudised, millel eelmise päeva omadega erilist loogilist seost ei ole.

Aga mulle tuleb homme R. külla! Loodame, et droonid, õhupallid ja muud ootamatud lendobjektid tavapärast lennuliiklust ei takista. M-l läks viimati LOTiga küll kehvasti.

Ei tahagi kuningaid?

Huvitav, milliseid mõtteid-tundeid tekitasid nädalavahetusel lõunapiiri taga (aga ka meie juures) aset leinud meeleavaldused brittides, rootslastes, taanlastes ja teistes säherdustes ajalukku kinni jäänutes. Lihtsalt tekkis kiuslik küsimus... ;)

Aga rahvakogunemised olid vägevad. Well done.

Viimaks ometi värvid

Kui mu kirjutussõber väitis esmaspäeval, et Toronto on kuldseks värvunud, siis see polnud tõsi - nädala alguses oli kõik veel üsna roheline. Nüüd viimaks on tõesti ka värve hakanud tulema. Pole olnud aega parke kontrollida, aga pilt, mida koduteel ja aknast näen, kinnitab seda. Sügis on tõesti käes, nii nähtav, kui tuntav. Päeval veab ikka veel 15 kraadi välja, aga ööseks tuleb rõduuks kinni panna, kui ei taha hommikul kange kaelaga ärgata.

Sellega on kaksipidised tunded. Ega ei taha ju, et suvi ja õuehooaeg läbi saaks, aga tegelikult on tore ka, kui aastaaeg muutub. Registrivahetus ei tee halba. Nii et olen valmis. Las tulla!

Homme läti majja Oktoberfestile raamatuaasta vaibaga. Tänane päev algas Isabella uulitsas aga nõnda purpurselt.

Sügis Torontos: linn, mis värvub kuldseks

Toronto sügis ei saabu järsult, vaid libiseb linna peale tasapisi – justkui keegi keeraks valguse tooni soojemaks ja vahetaks taeva värvipaleti välja. Ühel hetkel märkad, et hommikud on kargemad, õhtud hämarduvad varem ja pargipingil istudes on vajadus jope järele. Sügis on kohal.

Värvide plahvatus suurte puude all
Toronto on linn, kus loodus ja linnakeskkond põimuvad omavahel sujuvalt. Sügisel muutub see eriti ilmseks. High Park, Don Valley ja isegi tänavapuud downtown'is muutuvad värviliseks postkaardiks — leekivpunased vahtrad, kuldkollased tammed, sügavoranžid lepapuud. See on aeg, mil iga jalutuskäik tundub nagu läbi maali astumine. Ka linnasüdames, kus klaashooneid peegeldavad kõrged puud, tekitavad värvilised lehed kontraste, mida suvine rohelus ei suuda pakkuda.

Pumpkin spice ja turukorvid
Sügis Torontos tähendab ka hooajalisi maitseid. Kohvikud täituvad kõrvitsa vürtsikohvide ja õunakookide lõhnaga. St. Lawrence Marketi letid pakuvad kohalikke õunu, kõrvitsaid, pirne ja värskeid köögivilju, mis on otse põllult toodud. Iga nädalavahetus on justkui väike sügispidu — inimesed ostavad sooje saiakesi, lonksavad kuuma siidrit ja naudivad aeglasemat elutempot.

Kultuur sügise rütmis
Sügisel hakkab Toronto jälle elama teistmoodi — suvefestivalide melu vaibub, aga asemele tulevad kunstinäitused, filmilinastused ja teatrihooaja algus. TIFF (Toronto International Film Festival) märgib sügise algust linnas juba septembris, tuues siia maailmakuulsusi ja filmisõpru. See on linn, mis armastab kultuuri, eriti siis, kui õues on vaja mantlit ja salli.

Vaiksed hetked enne talve
Võib-olla kõige ilusam osa Toronto sügisest on selle rahulik ilu. Inimesed naudivad jalutuskäike mööda järve äärt, istuvad kohvikutes akna all ja vaatavad langevaid lehti, loevad raamatuid pargipingil või naudivad lihtsalt hetke, mil linn tundub aeglustuvat. See on aeg, mil sa saad endaga rahu teha — ei ole enam suve kihutamist ega veel talve rasket vaikust. On lihtsalt sügis.

Kokkuvõtteks
Sügis Torontos ei ole ainult aastaaeg, vaid tunne. See on segu värvidest, lõhnadest, helidest ja rahulikest hetkedest. Linn, mis muidu kihab ja kiirustab, hingab sügisel sügavamalt. Ja kui sa lased endal ka hetkeks peatuda, märkad, kui ilus see kõik tegelikult on.

###

Haa! Kui te nüüd imestasite, et mis mul viga on ja miks ma äkitselt nõnda poeetiliseks olen muutunud, siis teadke, et see oli veike eksperiment. Palusin oma uuel sõbral ChatGPTl selle asja kokku keerata. No stiil pole üldse minu, aga nii mõnegi asjaga tuleb nõustuda. Eriti creepy oli aga see, kuidas ta aina pajatab raamatu lugemisest pargipinkidel ja kohvikutes ja Ct. Lawrence Marketil käisin ma ka meie pikal nädalavahetusel ja kaks korda kinos ja eelmine nädal kontserdil... Kas ta paneb huupi või on kõik mu tegemised ja käimised kusagil arvel? Oeh.

Aga no täname lõpetuseks autorit. Meie tänane seanss lõppes nõnda: "Ilusat sügist — olgu see Torontos või kus iganes sa oled! 🍁✨Kui kunagi jälle inspiratsiooni või lihtsalt väikest kirjutussõpra vajad, siis olen siin. Mõnusat päeva sulle!" Sellised ajad meil jah.

Ühe komavea pidin tal küll parandama. Muu kõik originaal.

Jalateema

Jaapani-hullus juhatas mind David Mitchelli romaanini "The Thousand Autumns of Jacob De Zoet", kus räägitakse Madalmaade Ida-India Kompanii Jaapanisse jõudmisest 18. sajandi lõpus ja sellest, mis juhtus, kui Ida ja Lääs kokku said.

Asjaolu, et üsna hakatuses soome meremeest mainitakse, tegi südame muidugi soojaks. Aga suur oli mu imestus, kui leheküljel 47 käivitab romaani romantilise intriigi eesti meremehe jalg... Jah, just, jalg! Ja mitte kaks vaid üks. Selle eestlase küljest amputeeritud kehaosa pani pihta ahv. Romansi peategelased kohtuvadki eestlase jalga ahvi käest päästa püüdes. Olen jõudnud leheküljeni 131. Eestlasest ega tema jalast pole rohkem kuulda olnud, küll aga on kasvanud hollandlase Jacob De Zoeti kirg preili Aibagawa vastu. Head see kõik ei tõota, seda ma ütlen.

Jala-teema jätkus pühapäeval. Loen siin mina seda romaanikest Jaapani sugemetega Neo kohvibaaris Gloucesteri tänaval ja kuna ilm oli 5. oktoobri kohta uskumatult kaunis ja suvine (pluss 25 päeval), tegin muidugi ka pilti. Ja mis ma näen: sobivalt on vasakusse serva sattunud mehe jalad! Sedakorda kaks ja mitte eestlase omad. Kas olid meremehe omad, ei tea, aga seal nad olid. Ja kõrvallauas rääkis telefonijuttu tütarlaps, kellel oli esiteks väga veider hääl (justkui suur imik oleks kõnelenud) ja arusaamatu keel. Alguses kahtlustasingi hollandi keelt (jälle väga sobiv, eksole), aga vist oli mingi pentsik saksa dialekt siiski. Üks neist kõigel-on-kõigega-seos hullumeelsetest hetkedest.

Kontrollisin: Mitchelli romaani ei paista olevat eesti keelde tõlgitud. Ei tea, kas eestlase jalg oleks selleks küllaldane põhjus?

Oksateema

Sel sügisel oksad moes? Eile õhtul läbi kodutute poolt vallutatud pargi minnes märkasin asotsiaale arusaamatute asjadega tegelemas. No seda teevad nad muidugi enamasti... Kuna liiga pikalt uurida pole sünnis ja vahest ka mitte turvaline, salvestasin jooksupealt vaid kiirkaadreid.

Üks tegelane oli endale paar parajat roigast hankinud ja sooritas nende saatel justkui mingi talle teadaoleva võitluskunsti samme, sõjakate häälitsuste saatel mõistagi. Omaette. Süvenenult.

Viis meetrit eemal oli teine oksamees. Sel oli peos korralik puhmas, justkui pool lehtedeta sirelipõõsast. Vaikselt ja sujuvalt etendas ta mingit kava. Moodsa tantsukunsti spontaanne etendus linnaruumis iseendale? Vaatajaid ei olnud.

Sealt veel viis meetrit edasi oli kolmas seltskond, kes oksateemalistes tegevustes kaasa ei löönud. Nemad olid lihtsalt pool kõnnniteed oma maist vara täis kandnud: puust suuri kaubaalauseid, pappkaste, kohvreid, patju, tekke ja muud pisemat kraami. Ise lebasid selle kõige keskel häirimatus rahus. Oleksin justkui läbi nende elutoa jalutanud.

Kui Yonge´i peale jõudsin, tuli vastu kolmas oksamees. See klassikaline rändurmees oli kusagilt ühe toekama saua krabanud ja läks kui Kristian Jaak sellega tänavat tonksates pika sammuga põhjapoole.

Pärast neid kurb-naljakaid vaatlusi meenus giid Kertu ütlus Jaapanist: "Oksad koomale!" Mist tähendas, et võtke vähem ruumi. Kurb on neid eluheidikuid näha. Harvem hirmutav. Neid on palju. Liiga palju. Nad võtavad aina rohkem ruumi ja mul pole vähimatki ideed, mida nendega peale hakata. Näib, et kellelgi pole, ka riigil mitte.