Iseteenindus lennul ja trendikas kassipuding

Kohalikke uudiseid. 

20. novembril Torontost Punta Canasse suunduval lennul oli meeskonnaliige kaotanud töövõime (siinses keeles siis "incapacitated"). Ei täpsustud, mis häda inimest tabas. Õnneks oli reisijate seas paberitega piloot, kes appi kargas. Kõik jõudsid elusa ja tervena pärale. Aga kui piloot poleks puhkusele suundudnud? Õõh, jõle mõeldagi!

Markhamis kogub populaarsust jaapanlaste kassipuding. Vaadake kindlasti videot. Jaburalt nunnu!

Lihtsalt jabur ilma igasuguse nunnu-koefitsiendita on järgmine uudis. McDonald´s toob detsembrikuus Kanada turule täiskasvanutele suunatud Happy Meal´i. Mida see tähendab? Loe ja imesta!

Lumi

Eile hilisõhtul tuli esimest lund. Eglintoni tornide tuled oli äkki silmapiirilt kadunud. Pistsin nina rõduukse vahelt välja ja sealt ta tuli - selle asta esimene lumi.

Hommikuks polnud sellest eriti midagi järel, ju siis pikalt ei sadanud. Kui päeval kodukontorist tööle tulin, langes ka üksikuid helbeid, aga suurem sadu läks seegi kord Torontost mööda. Küll jõuab veel. Homme algab detsember ja siis mitu tõsist talvekuud ees. Tegelikult tahaks küll juba seda esimese suure lumesaju elevust tunda. Facebookist nähtud Eesti talv on imeilus!

Intervjuu

Aina piinan siin inimesi ja tahan nendega muudkui intervjuusid teha. Enamasti kulub omajagu veenmisoskust, kuni auk saab pähe räägitud. Püüan rahustada, et see ju lihtsalt jutuajamine, mitte eksam, milleks peab põhjalikult ette valmistama. Alati pole sellest abi. Just sain ühe resoluutse ei. Tuli aktsepteerida.

Täna olin ise intervjueeritava rollis ja... no ei ole mugav. Kuni asi pihta hakkab. Siis läheb lihtsamaks. Ja lõpuks on päris huvitav ja toregi. Mõtle ometi, keegi küsib ja viitsib su vastused ära kuulata!

Aga nüüd tuleb koju minna. Eile läks pikalt, homme jälle. Täna on lootust valges minema saada siit.

Aki Kaurismäki

Laupäeval käisin kinos. Kaurismäki tuntud headuses - "Langenud lehed". Palju morne ja napisõnalisi soomlasi ekraanil. Ei tea, kas stsenaarium oli 5 lk pikk? Sõnu igatahes polnud raisatud, aga kõik käis naelapea pihta. No hea. Kanada publik oli tükati segaduses, ei teadnud vist, kas ja kus passib naerda. Eestlaste ja soomlastega oleks ilmselt palju lõbusam vaatamine olnud. Aga turtsatusi ikka kostus siin ka.

Väidetavalt on film ka Eesti kinodesse jõudnud. Soovitan!

Tuba 3. Marino Marini

Viimasel kirjutajate kohtumisel alustatu kujunes pärast mõningast nikerdamist selliseks heietuseks. Ennäe grafomaani!

---

Nagu öeldud, seal toas sai aastate jooksul kõvasti draamat, kuid seekord tahan kirjutada hoopiski millestki ilusast.

Ühel õhtul tormas õhevil isa koju ja tõi kaasa raadio – uue radioola, millega sai ka muusikat lindistada ja hiljem makilintidelt maha mängida. Tol korral oli tal tõesti tuli takus, sest raadiost tuli midagi, mida pidi ilmtingimata lindile võtma.

Tallinnas Estonia kontserdisaalis esines Marino Marini kvartett Itaaliast. Kontserti kandsid üle nii Eesti Raadio kui Eesti Televisioon. Õhtuleht nimetas sündmust oma 2016. aastal ilmunud artiklis välismaiseks välgatuseks Eesti NSVs: “Paljud ehk ei teagi, et näiteks meie estraadiklassikasse kuuluv "Quando" ja armastatud rahvalikuks lauluks kujunenud "Marina" jõudsid meie kuulajate kõrvu esimest korda Itaalia poptähe Marino Marini ja tema kvartetikaaslaste huultelt. Samuti näitas kapitalistlikust Euroopast pärit punt siinsele rahvale esimest korda elektrikitarri ja rock’n’roll’ilikke tvistisamme.” Õhtuleht mainib ka, et kes ei mahtunud Estoniasse, kogunesid telerite ette. Meil siis veel telekat polnud, aga raadioomanikeks saime just sel ajaloolisel õhtul. Mul on väga selgelt meeles see uudse energiaga välismaine muusika, kaunikõlaline itaalia keel ja rõõmus elevus, mille see meie tuppa tõi. “Marina, Marina, Marina…” Ka mäletan, kui soojalt ja sõbralikult säras lampidest valgustatud raadioarmatuur.

See oli esimene lint meie koduses heliarhiivis, kuhu hakkas tasapisi lisa tekkima - ka meie kodukontsertide jäädvustusi. Olin küll väga arglik laps, aga päris söakas laululind ja hiljem pillimängija (ksülofon, bajaan, akordion tulid mu ellu just sellises järejekorras). Suureks iidoliks sai Marika Tomberg, kelle laule hakkasin kuulma raadio lastesaadetest. Siin laulab ta koos mu hilisema lemmiku Georg Otsaga.

Raadiost sai aken imelisse muusikamaailma - ahmisin endasse kõike, mis sealt tuli. Üks mu varase lapsepõlve lemmikuid oli pärastlõunane meeolumuusika kontsert (just nii seda nimetati), mis algas kell üks päeval pärast uudiseid ja kestis kella kaheni. Sealt sai kuulda populaarset estraadi, aga ka jazzi poole kaldu muusikat. Üheks mu lemmikuks kujunes Marju Kuut, kelle kotha loen nüüd, et mainekas džässiajakiri Down Beat nimetas teda juba 1965. aastal Nõukogude Liidu parimaks džässlauljatariks. Muusikažanridest ei teadnud ma eelkooliealisena muidugi midagi, eelistused kujunesid välja iseenesest, intuitiivselt - keegi mind ei harinud. Pigem mäletan nö vastupropagandat ehk seda, kuidas paljud tuttavad täiskasvanud ei sallinud Marju Kuuti silmaotsaski. Tal olevat kole hääl ja veider laulumaneer (ei laula viisi!). Maitse üle ei vaielda. Või vähemalt ei teinud siiis mina seda - kuulasin ja nautisin omaette. Armastan Marju Kuudi muusikat siiani, eriti tema varaste laulja-aastate interpretatsioone.

Ka oli meeleolumuusika järgi tore kiikuda. Paps riputas tuppa ukseauku väikese kiige ja seal ma siis kuulasin ja muusika taktis õõtsusin. Takkajärele tundub isegi kummaline, et väike laps viitsib niimoodi muusikasse süveneda, aga ju siis on muusikal mulle alati midagi tähtsat öelda olnud. Või olidki inimesed siis veidi teistsugused? Raadio asendas ju nii televisiooni kui sotsmeediat.

Ajast, mil vanavanemate juurde tekkis telekas ja sealt hakkas “Horoskoobi” laule tulema (saade startis 1968, olin siis juba koolilaps), mäletan tõsist frustratsiooni. Majarahvas kogunes alati teleka ette saadet vaatama – just nagu ülejäänud Eesti rahvaski. Aga juba varsti hakkasid vanainimesed omavahel lobisema, lauljaid kommenteerima, maast ja ilmast pajatama. Olin tulivihane! Mina tahtsin muusikat kuulata, aga nemad… Küll need suured inimesed on rumalad, mõtlesin ja püüdsin muusikale keskenduda. Ajab ju närvi, kui sul on nii suur hingeliigutus, et hing kinni ja pisar silmas, aga keegi ajab samal ajal mingit mõttetut loba!

Kuid tagasi Marino Marini juurde. Olen eluaeg arvanud, et olin siis 4-5-aastane, kui raadio meile tuli. Suur oli mu üllatus, kui paari aasta eest selgus, et see juhtus 1962. aasta detsembris. Olin siis 2 aastat ja 9 kuud vana. Nii võib Marino Marini mälestus olla mu elu esimesi mälupilte üldse. Ütle siis veel, et inimestele pole emapiimaga midagi kaasa antud – minu muusikaarmastus on küll vist sama vana kui ma ise.

Loomalood

Vahelduseks midagi lõbusat ja pentsikut. Tuleb välja, et Toronto metroos võib igasugu elukaid kohata. Viimati nähti seal nt kana. Loe lugu siit.

Tuba 2

Täna sai meie kirjutajate klubi jälle kokku. Kodutööks oli kirjutada lugu sellest, mis juhtus toas, millest esimesel kogunemisel kirjutasime. Minu oma sai selline.

---

Tõtt-öelda on selles toas väga palju juhtunud, sest elasin seal ühtekokku ligi 25 aastat oma elust. Kuna ma oma esimeses meenutuses meie elutoa laua alla sattusin, siis jätkangi sealtsamast.

Ma pole kindel, kui vana ma siis võisin olla. Vahest 3? Ehk noorem? Olin oma noorte vanemate esimene laps (ema oli mu sündides 24, isa 22). Venna ja õe saabumiseni jäi 9 ja 16 aastat. Eks minu peal seda vanemaks olemist siis harjutati.

Maja alumisel korral elasid mu isapoolsed vanavanemad koos oma kahe noorema lapsega ehk onu Avo ja tädi Riinaga, kes olid minust 9 ja 11 aastat vanemad. Nii et lapsed õigupooolest nemadki siis veel. Veetsime ikka koos aega, sest suurte lastega oli jõnglasel huvitav - kuni suured teda endi seltsis sallisid. Ja nemad sallisid, päris hästi. Eriti tädi Riina. Kuigi mu suurim fänn oli onu Roland. Kas ka tema oli tol korral seal? Või siis juba vene väes? Ei tea, ei mäleta.

Emal ja isal oli plaanis tol õhtul kinno minna ja mind viidi allkorrusele vanaema ja vanaisa juurde hoidu. Pidin seal tädi ja onuga aega veetma. Aga nemad tegid koolitöid või polnud mul tuju nende seltsis olla, ei mäleta täpselt. Kuid mäletan selgelt, kuidas me seisime vanematega nende toa lävel ning käis kõva veenmine, et siia tuleb mul nüüd mõneks tunniks jääda. Aga mina ei tahtnud just tol õhtul sugugi tädi ja onu seltsis olla, ei tahtnud, et emme ja papa (nagu ma neid siis kutsusin) ära lähevad ja mind maha jätavad.

Ei ma mäleta, kuidas ma oma mittenõustumist demonstreerisin, küllap vaikse jonnimisega, sest suur kisakõri ma polnud, küll aga võisin olla üksjagu kange, kui selleks põhjust tundus olevat… Nii see pinge kasvas, kuni isal sai mõõt täis. Jällegi ei mäleta, kas ta vedas mind üles meie tuppa kättpidi või süles, aga üks hetk leidsin ennast meie pimedast elutoast. Kuulsin, kuidas uks keeratakse väljastpoolt lukku ja siis saabus vaikus.

Seda vaikust ei jätkunud kauaks. Tuli nutt, suur ja südame põhjast. Pugesin söögilaua alla ja nutsin oma noore elu vist esimest päris suurt nuttu. Selles oli kangekaelsust ja solvumist, aga üha enam ka hirmu. Teadsin, et ukse kõrval seinal on lüliti. Kaalusin, kas ma ulatuksin lülitini, kui diivanile ronin, aga katsetamiseni ei jõudnud. Lihtsalt istusin laua all ja nutsin. Üksi, mahajäetud ja üdini õnnetu.

Väga pikalt ma seal olla ei saanud, sest vanaisalgi sai hing täis, oma poja ehk minu isa peale. Võtit tal ei olnud, peitli või kirvega lõhkus ukseluku lahti ja päästis mind pimedast toast ning lauaalusest varjupaigast. Pole mingit mälestust sellest, kuidas õhtu lõppes. Küllap ma magasin juba, kui ema-isa koju jõudsid. Küll aga tean, et minu paps oli oma isa peale väga vihane, et see lukku lahti muukides meie toa ukse ära rikkus. Vanaisa omakorda oli vihane poja peale, et see tütrega nõnda ringi käis. Kaks vihast eesti meest… Viha jätkus mitmeks ajaks, seda mäletan. Meie kodu äranäritud uks meenutas seda õhtut meile kõigile veel pikalt.

Paraku ei jäänud mu lauaalune nutt seal toas ei viimaseks ega ka kõige suuremaks - neid tuli veel ja mitte vähe.

Sajab

Sajab rasket sügisvihma. Maailm on hall. Aga sest pole lugu, kuna aega nagunii ei ole, et seda vahtida. Las kallab, üles juba Vello Orumets.

Uus nädal

 ... ja vanad kohustused. Tööinimese aeg lihtsalt lendab. 

Külmaks on läinud. Öökülmad on päral ja täna oli päevalgi vaid paar kraadi sooja. Lund ega lörtsi pole veel tulnud.

Päeval hakkas kuri masin Tartu College´i naaberhoonet järama. Varsti oleme kolmest küljest ehitustega piiratud. Õieti neljast, sest ka Bloori tänav on endiselt remondis.

Aga pühapäev oli seltskondlik ja mõnus.

Läti ja meie Mari

Eile läti keskuses LV 105 vastuvõtt. Täna Mari Kalkun BLOK festivalil. Festival vabas õhus. 18. novembril? Jah, just. Varsti vajagi minema hakata.

Nii palju siis igapäevasest kirjutamisest

See oli üks koduülesandeid: kirjuta iga päev. Ja oi, kuidas ma kirjutan! Kümneid kirju ja mõne aritkligi sain eile valmis, aga vabaaja või mõnukirjutamiseks küll aega ei jäänud.

Eile jooksin tööpäeva lõpuks loengutele. USAs elav leedulanna Neringa Klumbytė rääkis Munk Centre´is huumorist Nõukogude Leedus. Endisele groteskiuurijale kohustuslik kuulamine. Oli huvitav küll. Ka meie Pikker tuli võrdlusmaterjalina jutuks. Baltlaste huumori- ja satiiriajakirjad olid tema sõnul siis (nagu mitmed muudki balti asjad) esirinnas. Loengupidajal on ka raamat ilmunud - "Authoritarian Laughter. Political Humor and Soviet Dystopia in Lithuania".

Kõige huvitavam osa kohtumisest oli arutelu. Taas kord said kokku need, kel isiklik nõuka-kogemus olemas ja need, kel see puudub. Mida aeg edasi, seda keerulisem on neile, kes nõukamaal pole elanud, mingeid finesse selgitada. Aga eks elus ole paljude asjadega nõnda. Sageli arvame, et mõistame kellegagi midagi sarnaselt, kuid paljudel juhtudel on see ekslik eeldus või soovkujutelm. Samas on just selline seletamatu selgitamine põnev väljakutse ning hea võimalus teineteise avastamiseks.

Siis jooksime sama kompleksi teise otsa, kus mõnevõrra suuremas saalis kõneles Toomas Hendrik Ilves, iseendast, Eesti digiarengust, Venemaast ja üldse poliitikast ja välispoliitikast. Kokkutulnud eestlastele seal ehk palju uut ei olnud. Kes vähegi uudiseid jälgib, teab neid asju niigi. Aga kuna tegemist oli podcasti salvestamisega, siis on muidugi hea, et meie vaatenurk ilmaasjadele sedakaudu laiemat kõlapinda saab. Täna on ta Halifaxis julgeolekukonverentsil. Veidral kombel oli Toomas Hendrikust saanud lihtsalt Toomas. Kas uus kaubamärk? Või korraldajate bääd?

Kirjutajad. Tuba 1

Täna tõmbasime kirjutajate klubi käima. A-lt põnev sissejuhatus ja harjutused. Sai ka veidi kirjutada. Süües kasvab teadagi isu ja nüüd tahaks edasi kirjutada, aga loomingulist puhkust ei paista kusagilt. Täna tööl taas ka õhtune programm. Aga jagan teiega seda juppi, mis mul õnnestus üles tähendada. Ülesandeks oli kujutleda ennast 5-aastasena oma tollase kodu ühte tuppa. Minu meenutuspilt sai selline.

See on eramaja teise korruse tuba, sopiline poolt korrust läbiv ruum, kus me kõik pead-jalad-koos elasime. Selle üks aken vaatas lõunasse ja teine läände, mis tähendas, et kui päike vähegi paistis, siis ta ikka ja alati ka kusagile tuppa paistis.

Lõunapoolsest aknast paistsid kaks suurt õunapuud, mis kevadeti imeliselt õitsesid ja sügiseti - või õieti küll juba hilissuvel - parimaid õunu kandsid. Need olid valge, hamba all raksuva mahlaka viljalihaga õunad, mille päikesepoolne põsk alati roosa.

Toaseintel oli mustriline tapeet. Alati. Seinu ei värvitud ja laed olid valgeks lubjatud. Tapeedivärv varieerus kollasest heleroheliseni. Muid värve seal ei näinud.

Keset tuba oli kõrgetel laudadel söögilaud, mille all oli hea kodu mängida. Käepäraste asjadega sai seda disainitud - väike tuba suurema sees. Minu maailm. Et oma maailma veelgi paremini eraldada, tuli suur tekk või voodilina üle laua visata...

Sinnapika see jutt täna jäi. Koduülesandena on vaja kirjutada ühest sündmusest, mis selles toas aset leidis. Seda välja valida polnud keeruline, kusjuures seesama lauaalune on tolle ammuse sündmuse kese. 

Kiire ja pikk

 ... tööpäev oli. Ei olegi muud öelda. Nüüd juba öö ka.

Arvuti zen ja rahvusvaheline lahkus

Nii on jah, et kui ise ei märka meditatsioonipause võtta, siis arvuti teeb seda minu eest. Kiiresti tippides löön teinekord klaviatuuril mingeid klahve nõnda, et ei saa enam edasi kirjutada. Siis tuleb kõik aknad kinni panna ja restart teha. Kuna see on sunnitud sulgemine arvuti jaoks, tal võtab kohutavalt kaua aega, et ennast kinni panna ja uuesti lahti teha. Vihale ajab jubedalt, kui tahad kirjatööga kiirelt edasi liikuda, aga midagi teha ka pole. Hingan siis sisse-välja ja võtan aja maha. Või teen midagi muud kasulikku vahepeal. Üks päev sain niimoodi terve peatüki "Cross-Cultural Psychology´t" loetud.

Täna on muide rahvusvaheline lahkuse päev. Loodan, et olite lahked iseenda ja teiste vastu. Ma pole kedagi kohanud, et oma lahkust jagada. Ainult meilitsi ja telefonis olen suhelnud ja siis ka ei tulnud see lahkusekohustus meelde. Kuid järele mõeldes: ega ma nüüd ebalahke ka olnud. Ikka päris lahke tädi olen tavaliselt. :)

Ballett

Käisin täna kohalikku balletti vaatamas. Ooperimajas. Lühiballet pealkirjaga"Passion" oli totaalne pettumus. Ei mingit kirge, mage koreograafia. Beethoveni muusika oli ainus tore asi. Aga kuna peaeesmärk oli näha "Emma Bovary´d", siis läks käik siiski asja ette. Sest see oli väga põnev. Igas mõttes. Nii Peter Salemi muusika kui Helen Picketti lavastus kui ka kunstnikutöö Michael Gianfransescolt. Kavaleht salgas kahjuks kõik tantsijad maha - mitte ühte nime. Huvitav lähenemine.

Nüüd nuusutan kodus sibula- ja kanahaisu. Kraam läks ahju.

Rutt

Täna jäeti päris Tartus Rutiga hüvasti. Oleks tahtnud seal olla.

Sügis langeb kaela

Jah, aina enam ja enam. Eile oli esimene märgade lehelarakate õhtu, kui keelekohvikust koju tulin. Päeval oli jälle sadama hakanud ja vist ka tuult keerutanud - asfalt oli lehti täis kleebitud puha. Ilusad kollased hõlmikpuu lehed.

Pime, rõske ja jahe, kuid õdus üksiti. Meeldib.

Kastid ja koosolekud

Täna sai suurem osa päevast kaste pakitud, vahele üks koosolek peetud ja nüüd on järjekordne keelekohvik algamas.

Väga tubli naiskond on meil: suurem osa 800 kastist on kaubaalustele laotud. Aga selg arvab nüüd, et on kartuleid võetud päev otsa. Kange teine.

Väljas kallab tihket novembrivihma.

Täna14 aastat tagasi

... saabusin Kanadasse. Kahe kohvriga. Uude ellu. Võrdlemisi revolutsiooniline samm mitte enam esimeses nooruses inimesele. Ja veel kurikuulsa revolutsiooni kurikuulsal ja nõuka ajal tüütuseni pähe määritud aastapäeval. Küll see elu võib ikka imelikke pöördeid võtta.

Äike

Väljas kummaline müdin ja sähvimine - äike! Novembris? Ilm on hukas.

No vihmasadu on ka muidugi. Nii et õhtune jalutuskäik jääb vist ära. Sabakont nõuab seda küll kangesti, sest täna sai istuvas asendis kirjatöid tehtud. Kolmel järgmisel päeval selleks võimalust ei ole, sest peame hakkama arhiive pakkima ja kolima. Siis saab sabakonti keerutada ja muskleid mängitada.

Aga küll nüüd läheb ruttu pimedaks. Vihmase ilmaga on juba veerand viis päris hämar. No Eestis vist veel hullem.

Nüüd hakkas suisa kallama.
 

Barbie´d ja tüdrukud

Suvel käisime P-ga "Barbie" filmi vaatamas. Ei ole sellest vajadust eriti midagi rohkemat kirjutada. Kõik sai siis öeldud. Lihtsameelne holliwoodikas oli.

Eile nägin Taylor Swifti "The Eras Tour´ist" tehtud muusikadokki. Peaaegu kolm tundi pikk. Ma pole tema muusika fänn, aga kuna filmist on kiitvalt kirjutatud, pidi ära vaatama. Ongi hea film selles mõttes, et vägevast showst on tehtud vägev ülekanne. TS on sümpaatne staar, aga kuna ma tõesti tema muusika sõber pole, hakkas kahe tunni möödudes mõõt täis saama. Kuid lavashow oli uhke ja mõned muusikalised momendid puudutasid küll.

Aga miks Barbie ja tüdrukud? "Barbie" filmi publiku moodustasid Tartus peamiselt roosasse riietatud plikad vanuses 5-12. Sama võib öelda eilsete kinokülastajate kohta. Roosat ehk nii palju polnud, küll aga helklevaid aksessuaare, mille vilkudes plikad ekraani ette tormasid ja seal peaaegu terve filmi aja tantsu lõid. See oli nii armas. Lapselik rõõm ja vaimustus. Ka ekraanil, kus võis näha suures plaanis Los Angelese noori õnnelikke fänne.  Ja laval peategelasena üleelusuurne Barbie ehk kaunis Taylor Swift. See võrdlus on muidugi ülekohtune, sest elus pole TS mingi Barbie, vaid äge iseseisev noor naine, kes meelelahutustööstuses normaalseks jäänud, aga kes lihtsalt satub olema pikakoivaline kaunis blondiin.

Taekwondo

Eile oli meil liikumisaaasta puhul taekwondo õpituba. Ühe siinse eestlanna poeg pidas. Oli põnev. Saime põhitõed teada ja teoreetiliselt peaksime nüüd oskama kurikaelte rünnakuid tõrjuda. Ma pole just maailma  kõige suurem koperdis, aga vahepeal tundsin ennast küll kaheksajalana: käsi ja jalgu oli kuidagi liiga palju ja need ei tahtnud hästi ajust tulevatele käskudele alluda. Võõras ballett. Tahab pikemat harjutamist. Aga huvitav oli. Isegi mõned TCs elavad tudengid tulid kohale. Kirju seltskond sai kokku: eestlased, slovakk, hindu, hiinlane... Nii me siin mulikultimaal elame. Enamasti sõbralikult.

Kuid mitte alati. Töö juures kuulsin, et oleme langenud vihakuritegude ohvriks. Mõne aja eest olevat Ukraina lipp mastist alla kistud ja puruks tõmmatud, nüüd oli Eesti lipu vastu kätt tõstetud. Politsei võttis töötajatelt ütlusi ja sai turvakaamera salvestused. Õnneks on pahateod üles võetud. Nii et rahvast meil siin igasugust.

Up and down

Nii selle energiaga on jah. Pole ikka tippvormi jõudnud veel. Rühime edasi.