Head uut aastat, kodu!

No nii, mul on tunne, et see 2011 on juba alanud. Sest kodus ju ongi. Mis ma küll seitsme tunni pärast tundma pean? Kas sedasama? Või midagi muud? Kas veel üks uus???

Head uut õnnelikku aastat kõigile!!!

Jõulujätk, kodune

Külades käidud, jõuluvorstid söödud, kodused skaibitud. Jõulukaartide ja -kirjade saatmine ja saamine kestab, aga kodune olemine innustab ka pesapunumist jätkama. Tegelikult lausa hädavajadus.

Mõne aja eest oli siin ridamisi tuuliseid ilmu. Ja kui siin on tuuline, siis ikka kohe väga tuuline. Aknad on liiga suured ja raamid hõredad. Nii ei puhunudki tuul mitte lihtsalt tuppa, vaid lausa pähe - öösel, magamise ajal. Olles paar ööd maganud Siberi moori moodi, villane rätt peas, ja siiski nohu saanud, oli selge, et peab tegutsema hakkama.

Ühel ööl, kui magamasättimine jälle Kuru uru karme aegu meenutas, andis külmaviha nõrgukesele jõudu ja ma lohistasin voodi akna alt minema. Aga siis nägi kõik kuidagi vale ja hale välja, aken tundus eriti lage ja tuul sai mu ka teisest seinast kätte. Järgmiseks tuli teha katse kardinatega, et vahest aitavad need tuult pidada või vähemalt olemist silmale õdusamaks muuta.

Kardinad said hangitud ja eilses boxing day möllus kardinapuud ka. Puurijamehe ärarääkimine läks libedalt ja nüüdseks on puu üleval ja kardinad ees. Töö kiire ja korralik. Ja tehtud väga õigel ajal, sest tuul on jälle tõusnud.

Vastuseks Pirka küsimusele, kas mul on kaks tuba, ja tutvustuseks muudele uudishimulikele (vahest koguni potentsiaalsetele külalistele ;) jätkub nüüd fotoreportaazh Isabella-kodust. Niisiis, kardinate ja ümberlohistaud voodiga magamistuba näeb välja nõnda:


Lisaks kummutil seisvatele nostalgiapiltidele...


ehib magamistuba nüüd ka Eda S-lt kingiks saadud Tõnis Vindi "Kevad":

Pesemisvõimalus on olemas:

Ja süüa saab teha, ehkki kööki korraga üle ühe koka ei mahu:

Täna pakkus chef muu hulgas möödunud suvel Toronto tagant korjatud maasikaid piparkoogipudi ja vahukoorega, millele antud kerge icewine & brandy touch:

Aga magamistuba oleks lage edasi, st ilma kardinate ja kunstita, kui poleks käinud puurija Taavit koos oma võluva kaaskonnaga:

Niisiis, külmavihast ja karujõust talve üleelamiseks ei piisa. Sõpru on ikka ka vaja. Tänud abi ja armsa seltskonna eest!

Ja muide, üks maasika-piparkoogi maius on veel saadaval...

Häid pühi kõigile!

Lumi tuli maha... Vol 2

Ei, meil ei tulnud midagi, aga kuna Londonis ja Pariisis ja vahest veel kusagil on liigse lume tõttu kaos, siis jätkakem Kanada talve teemadel. Sest kusagil siin üüratu suurel maal võib olukord parasjagu just selline ollagi. (Alljärgnev kettkiri tuli täna hommikul Kailt).

This is what makes Canada great...especially in winter. Be sure to read the poem at the end!

True Canadians...

695-t'ree t'ree t'ree t'ree (695-3333)

lobster traps

It's time to reflect on what a truly Canadian winter is all about

WINTER POEM

It's winter in Canada

And the gentle breezes blow

Seventy miles an hour

At thirty-five below.

Oh, how I love Canada

When the snow's up to your butt

You take a breath of winter

And your nose gets frozen shut.

Yes, the weather here is wonderful

So I guess I'll hang around

I could never leave Canada

I'm frozen to the friggin' ground!

Jõuluks koduseks

Ei, pole plaanis koduperenaiseks hakata. Pinsi peale ka veel ei lasta ja lahti vahest ka mitte. Aga kuna jõuluks koju ei saa, siis tuleb ennast siin kodusemalt sisse seada. Aasta eest nägi Isabella välja nõnda:

Nüüd on pilt selline:

Olgu tänatud kõik annetajad ja kinkijad, tassijad ja transajad, puurijad ja haamerdajad. Muidugi ka tööandja, kes palka maksab ja internet (Kijiji), kust kõiksugu kasulikku kraami võib leida (ka soodsalt). Kui nüüd värskelt raamitud pildid seina ka saaks ning kogunenud plaadid ja raamatud riiulisse, oleks koht juba kodu moodi. Kuru urg see küll pole, Kuu-pealne ka mitte, aga kodu on - uus kodu.

Saame näha, mis majaomanikud ja linn otsustavad - kas läheb ümberehitamiseks või mitte. Minu korterit see möll otseselt ei puudutaks, aga elamise muudaks mõneks ajaks lärmakamaks ja tolmusemaks kindlasti. Elame, näeme. Niipea see siiski ei juhtu. Bürokraatiaveskid jahvatavad aeglaselt õnneks. Seni jõuan elamist ehk veelgi kodusemaks muuta.

Aga jõuluks 2010 on kodu olukord selline nagu pildilt näha. Patt oleks kurta. Astuge läbi, mul on väga suurepärast teed!

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

Täna hommikul tuli ja pole siiani ära läinud. Kuusikeriga skype´is lobisedes kuulsin sellise vana loo...

Kallis päevik

Aug 12. Kolisime oma uude kodusse Kanadas. Siin on nii ilus. Mäed on nii võimsad. Ei suuda ära oodata aega, mil saan neid lumistena näha.

Okt 14. Kanada – kõige ilusam koht kogu maailmas. Lehtedel võib näha kõikvõimalikke värvide kombinatsioone. Läksin väikesele väljasõidule imeilusasse loodusesse linnast väljas ja nägin seal hirvi. Nad on nii elegantsed. Kindlasti on nad kõige imelisemad loomad kogu maailmas. See siin peab olema paradiis. Oeh, kuidas ma seda paika armastan.

Nov 11. Algab hirvede jahihooaeg. Ma ei suuda ette kujutada, et keegi tahaks tappa selliseid meeldivaid loomi. Loodan, et varsti tuleb lund. Mulle hirmsalt meeldib siin!

Dets 2. Öösel sadas lund. Ärgates avastasin, et kõik on valge vaibaga kaetud. Kõik näeb välja nagu postkaart! Läksime välja ja puhastasime trepi ning garaažitee. Mängisime lumesõda (mina võitsin). Kui lumesahk mööda sõitis, pidime garaažitee uuesti puhastama. Milline ilus koht. Ma armastan Kanadat.

Dets 12. Öösel sadas veel lund. Lumesahk ummistas jälle väljapääsu garaažist. Mulle meeldib siin.

Dets 19. Veel lund. Ei saanud garaažist välja, ei saanud tööle. Siin on ilus, aga see kühveldamine hakkab ära tüütama. Kuradi lumesahk.

Dets 22. Veel seda valget jama. Mul on villid kätel ja selg on ka haige. Mulle tundub, et lumesahk peidab end senikaua nurga taga, kuni ma oma kühveldamise lõpetan. Lollpea.

Dets 25. Merry Fucking Christmas! Veel külma lund. Kui ma peaksin selle värdja kunagi kätte saama, kes lumesahka juhib, siis ma vannun, et tapan ta. Ma ei saa aru, miks nad ei võiks rohkem soola teedele panna, et seda kuradi jääd ära sulatada.

Dets 27. Veel valget sitta läinud öösel. Olen kolm päeva toas kükitanud, välja arvatud lume kühveldamine garaažiteel peale lumesaha möödasõitu. Ei saa kusagile minna, kuna auto jääb mägedes lumme kinni ja pealekauba on kuradi külm. Ilmajaam ennustas, et veel kuni 30 cm lund võib täna öösel sadada. Kas teate mitu labidatäit on 30cm lund?

Dets 28. See kuradi ilmajaam eksis. Sadas hoopis terve meeter paska. Selline kogus ei sula kindlasti enne suve. Lumesahk jäi lumme kinni ja see kuradi värdjas tuli minu juurde ja palus, et ega ma ei saaks talle labidat laenata? Seletasin siis talle, et olen juba kuus labidat murdnud, loopides minema kogu seda lund, mida ta mu majateele on lükanud. Ma peaaegu murdsin oma seitsmenda labida vastu tema lolli pead.

Jan 4. Lõpuks õnnestus majast välja saada. Läksin poodi toitu ostma ja üks kuradi hirv jooksis teele ette. Kahju autol umbes 10 000. Need kuradi värdjad tuleks maha lasta. Neid kuradeid on igal pool. Soovin, et kütid oleks nad novembris kõik maha lasknud.

Mai 3. Viisin auto linnas asuvasse töökotta. Lausa uskumatu kui ära roostetanud ta oli kogu sellest soolast, mis talvel teedele laotati.

Mai 10. Kolisin Floridasse. Ma ei saa aru, miks kegi täie mõistusega inimene peaks iialgi tahtma elada sellises jumala poolt hüljatud kohas nagu Kanada.

Iccc.... Vaat selline lugu Kuusikerilt. Loodame, et tänavu nii hulluks ei lähe ei Eestis ega Kanadas (või vähemalt mitte Torontos). Aga see kõik tõi meelde ühe teise loo. Kui Tõnu Kaljuste novembrikuus siin Koerner Hall´is kohalikke noortekoore juhatas (kavas Pärt ja Schaefer), räägiti kontserdi sissejuhjatuses sellest, mis seob neid kahte kauget maad, Kanadat ja Eestit. Noh, eks ikka see, et armastame muusikat ja laulu. Ühine olevat seegi, et oleme põhjamaad. Ja mis see põhjamaa on? Kõneleja defineeris lihtsalt: see on maa, kus sa võid surnuks külmuda. Nii lihtne see ongi, Laura :)

Karin läks koju

Nagu oleks lihase lapse ära saatud jälle... eeh. Aga Karini neli kuud said täis ja töö tehtud. Istub nüüd lennujaamas, aga mitte kaua enam. Loodetavasti saab lennuk enne maast lahti, kui lubatud lumepilved kohale jõuavad. Päev algas küll paksu lumesajuga. Pildilt vist eriti ei näe, aga mu koduaknast paistis see nii:


Karin on mõnus kuju. Ime siis, et kari sõpru maha jäi. Eesti tugigrupp on siin:


Kõik paistavad nii rõõmsad, aga tegelikult oli mõni silm ikka märg... Emakesel aga hea meel, et see võimalus üdse tekkis ja kõik nii kenasti läks. Tore aeg oli.

Ja siis juhtus midagi väga imelikku. Anne sõidutas meid lennujaama. Vinnasime just pampe autost välja, kui taga seisvast autost teatas üks härrasmees, et näe, siin on nende saabaste disainer. Ja siis oligi seal veel üks isand, kes on disaininud need ägedad ja igati ecod Groundhogi saapad, mis Karin siit Yonge`i pealt ostis:

No kas pole kummaline maailm! Karin sai disaineri visiitkaardi. On tal nüüd lootust tulevasi Groundhogi tooteid ennaktempos ja soodushinnaga saada??? Igahates, nii imelik see elu just ongi. Igasugu asju juhtub. Õnneks ka vahvaid.

Head kojujõudmist, Karin! Ikka rõõmsaid juhtumisi Sulle!

Sajab õhupalle?

Vaatasin aknast välja ja seal lendles punane õhupall. Niimoodi rahulikult. Maa poole. Nagu lumehelbeke. Aga rohkem neid ei tulnud. Nii et ikka ei saja vist õhupalle. Muud ka mitte. Ja maa on endiselt must.

On lihtsalt üks laupäev. Kell kolm algab Tartu College`is Tartu Ülikooli aastapäeva aktus. Kuhu ma lähen kui volitatud korrespondent ja ema Alma korralik lapsuke. Tegelikult ka, lähen päris hea meelega. Sest see Alma on tähtis. Ilma naljata.

Eile käisin Tiina K loengul Munk Centre`is. Tõlkes-kaduma-läinud-teema. Huvitav oli jälgida tema mõttekäike, kes ta nüüd mitu aastat Eesti eluga toime püüdnud saada. Mõtlesin L ellujäämiskatsetele Tartu taga. Ja omaenda olemisele siin. Nagu Tiina K nii ka L jõudis oma mõtisklustes Sofi O-ni. Oh seda oma ja võõra rüselust küll. Tänane maailm on seda ikka koledal kombel täis. Ja igaüks peab ise oma tasakaalu üles leidma. Ning tegema, mis tema südametunnistus nõuab, põhimõttel "kus viga näed laita... " Arvatagu sest Sofi raamatust mida iganes, ühe asjaga on see siiski suurepäraselt hakkama saanud: pani inimesed mõtlema ja oma mõtteid välja ütlema. Kõrvaltpilk võib tunduda häiriv ja isegi tendentslik, aga on vajalik.

Tegelikult tahtsin hoopis rääkida sellest, kuidas tubli (välis)eestlasena osalesin eelmisel laupäeval suurel eesti kooride jõulukontserdil. Hoolimata sellest, et Avessoni "Üks roosike" tuli ka veel viimases proovis u-duuris, lõppes kõik siiski õnnelikult. Kontsertolukorras ei läinud "Roosike" ei põõsasse ega puu taha, vaid püsis päris kenasti helistikus ja kõik muu kukkus vist hoopis hästi välja. Igatahes, laulda oli mõnus ja jõulutunne hakkas vägisi peale tulema. Ühte proovi saabus üllatuslikult ETV meeskond, kes oli siin mingit dokfilmi tegemas ja noppis meilt ka jõulutervituse Eesti rahvale. Vaadake siis usinalt telepurki jõulu ajal, kusagil seal me tuleme, klipina saadete vahel. Siin üks koduvideo kontserdist (mille Karin võttis Uku masinaga Uku tellimusel - seepärast siis tähelepanu peamiselt Uku nurga seltskonnal): http://www.youtube.com/watch?v=lyYV-3yJqrg

Ja siis käisin veel Jüri Talveti raamatu "Of Snow, Of Soul" esitlusel. JT luule H.L. Hixi tõlkes, kirjastuse Guernica Editions väljaanne. Esitlus toimus Ben MacNally mõnusas raamatupoes, mis on selline vana kooli raamatupood. Uued on suured ja mõnusad, aga nende õhkkond on teine. Meenus vana seminarka ja see, kuidas me sealt uude ramsi kolida ei tahtnud. See viimane muutus ju lõpuks lausa koduks, aga seminarka see ei olnud... Noh ja seda Kanada kirjanduselu oli ka huvitav (kõrvalt) vaadata. Muidugi tulid meelde kirmus ja Tartu kirjanduse maja ja tüübid, kes seal koos käivad. Taolisi kõnnib vist ringi kõigis maailma kirjandussalongides: ennastkehtestava kehakeelega vaimsed vanamehed, asjalikud ja krapsud kirjastajad, terased (ja siinmail ka moekates kleitides) sinisukad, boheemlikud kirjandustudengid jne. Pisut klisheelik loend, sai aga... Selles eripalgelises maailmas on siiski üllatavalt palju universaalset, mingid tüpoloogiad vahivad vastu siit ja sealt. Mõningad mõistmise alused on siis ju ikkagi olemas?

Igatahes, see oli kodune maailm (kuigi enamasti räägiti mulle tundmatutest autoritest, lisaks JT raamatule esitleti veel mitut), kus oli kosutav viibida. Tartus kippus sellest ajuti küllastus tekkima, aga nüüd on vist teatav vajadus siginenud. JT-t ennast muidugi kohal ei olnud (ega ka tõlkijat), nii et kõneisikuks oli kirjastuse president. Kena jutt oli. Igati positiivne. Rääkisin prouaga vaheajal. Ja siis ütles ta midagi naljakat: "See JT on vist juba päris vana mees... Üle kahekskümne?" "Oiii, eiiii," ütlesin, "kuuskümmend midagi vist ikka." Nojah, kes neid kauge ilmanuka kirjatsurasid tunda jõuab... Ja eks see JT teenete nimekiri, mis proua paberilt ette luges, oli ka aukartustäratavalt pikk. Selle oli keegi teine sinna kirja pannud, nii et kust siis proua pidi teadma... Kuigi, eks seal alguses vist ikka JT sünniaasta (1945) ka kusagil seisis. Normaalne inimlik eksitus. Aga naljaks ka. Selline lugu siis kultuuride tõlkimise ja tõlkijatega... Lehte ma seda muidugi ei pannud. Ega hakka ka JT-le ütlema. Ärge teiegi rääkige!!!

Vaat selline nädal. Detsember käes. Jõul läheneb. Päkapikutamine päevakorras. Ja täna meie Alma sünnipäevapidu. Vivat!

Pime nagu Eestis

Ei lund kusagil, küll aga lubatud soojakraadid. Paraku tiheda vihmasajuga. Mis tähendab, et täna õieti valgeks ei läinudki. Millal siin viimati selline ilm oli? Ei mäleta. Aga juba jõudsid hea ilmaga rikutud kurtma hakata: pime. Ma siis manitsesin, et kas ei mäleta enam, kuidas armsal isamaal sel aastaajal oli. Nii mõnigi peaks tegelikult mäletama. Aga kes see seda pimedust ikka mäletada tahab... Või ikkagi tahab? Mulle küll meeldis septembris koju jõudes pime ja vihmaudune pajuvõsa, mida kahelpool Tallinna-Tartu maanteed siin-seal endiselt näha võis.

Niisiis kodune ilm meil siin täna.

Esimene lumi - lühiajaline

Jah, täna hommikul see siis sadas - esimene lumi. Aga väga lühikest aega ja maha ei jäänud midagi. Päeval olid ikka mitmed plusskraadid jälle. Homseks lubab lausa 14 kraadi sooja. Aga see sissejuhatav lumesadu tuli õigel ajal - Santa saabus linna. Blooril oli möllu kõvasti olnud, ütles Karin. Lastele tähtis sündmus ju ja nagu eelmisel aastal veenduda võisin, mitte ainult lastele.

Nädalavahetus oli seltskondlik. Eile peeti Eesti Majas "Ranna" kohvikut. Eeskava jagus ligi kolmeks tunniks. Läksin peaasjalikult näituse "Põgenemise teelt" pärast, kus võis näha asju, mis inimestel põgenemisteekonnal kaasas olnud. Kevadel oli EERKi naistega juttu, et VEMUle tarvis lugudega asju. Ja siin need olid, lausa toatäis. Tubli töö.

Täna tegin üle pika aja kodus süüa, sest külalised käisid. Et koduseid kotlette ja struudlit saada, peangi vist hakkama avalikke lõunaid välja kuulutama. Ainult iseendale ei viitsi teha ju. Aga tegema peab, muidu kaob kvalifikatsioon päriselt ära. Üleeile maandus e-mailikasti kutse sushi tegemise kursusele. Oleksin lausa kaalunud seda asja, aga millal iganes see toimus, miski muu oli samal ajal. Sel nädalavahetusel oli üldse palju juhtumas. Kui poleks EMs käinud eile, oleksin läinud Euroopa filmifestivalile, kus oli Eesti filmide õhtu - "Disko ja tuumasõda" ja "Ülestunnistus". Aga jäid nägemata. Harbourfrontis peeti rootslaste jõulaata ja sinnagi ei saanud. Aga peab siis igale poole jõudma? Ei pea.

Liisil esimene tantsuvõistlus peetud ja auga esikümnesse tuldud. Tubli tantsutibu! Ka Retil oli eile olnud "liiga hea päev". Tsitaat temalt endalt, kui oli issi Priiduga Mulgi raamatukogus raamatupäeval ära käinud. Tibud lähevad kõik aina terasemaks :)

Jah, aga huvitav ikkagi, millal see päris lumi tuleb. Mitte et seda nii väga igatseks. Pigem nagu hirmunud ootus. Aga ega see tulemata jää... lumi ja jää.

Püsib paigal

Pärast sügisesi reietusi Tartusse, Tallinnase, Riiga ja New Yorki kavatsen nüüd paigal püsida. Kohe üsna pikka aega. Kulub ära, sest reisimine on tore ja kodus käia eriti tore, aga see pidev ringivehkimine väsitab. Nüüd siis katsun energiat ühe koha peal rakendada ja vaatame, kas saab miskit tehtud ka.

Sel nädalal sai kohe väga erinevaid asju tehtud, nii töö kui lõbu mõttes. Et asi saaks kujukam, siis mõned pildid juhtunust.

Nagu kombeks, teen siin töiseid koduvisiite, st vaatan, millist kultuuriloolist vanakraami inimestel kodus leida on. Aitan nõu ja jõuga. Nädal algas sellises rõõmsas seltskonnas:

Karinil algas aga viimane kuu Torontos. Meid teeb juba päris murelikuks süvenev matchy-matchy sündroom... Näib, et mitte ainult abielu ei muuda inimesi sarnaseks, vaid ka muud koostoimimise vormid. BaltHerNet on jõudnud op-faasi (kott on tegelikult Karini oma):


Sündroomi süvenemist võib põhjustada asjaolu, et Karin sai sel nädalal oma kastivirnaga Tartu College`isse kolitud, st et kohtume nüüd veel sagedamini:


Aga siis jõudis kätte nädalalõpp ja Eesti Majas toimus Baltic & Friends Christmas Fair, kus tegin algust jõulukinkide ostmisega. Tänud nende tegijale nagu ka suurtele ja väikestele müügimeestele ja -naistele:


Pärast ostlemist suundusid daamid lõunasöögile Whistlers`isse:



Aga täna hommikul tuli kodunt selline foto:

Allikirjaks võiks panna "Luikede järv". Laululuikedest on saanud kõvad tantsuluiged. Lausa nii kõvad, et peab professionaalseid tantsukleite soetama hakkama. Liisil esimene. Nagu ka võistlus, mis toimub nädala pärast. Hoian pöialt!

Kirja sai vaid see, mis pildile jäänud. Tegelikult oli nädal veel palju värvikam. Püsime paigal ja vaatame, mis järgmine toob.

Suvelõpp

Pirka märkus tegi jälle jalad alla (või tule saba alla?). Et miks ei blogi. Eks ikka sellepärast, et olen teinud muud. Suvi on olnud kiire, vaheldusrikas, tore. Eestis kodu, pere ja sõbrad. Kiire, kuum ja kosutav aeg. Tagasi Torontosse koos Markusega. Suurepärane aeg koos temaga! Minu jaoks küll. Talle vahest ka... Sai Jõekääru laagrist uusi sõpru, suurest ilmast värskeid muljeid ja elamusi. Näib, et sõprus sanfransiskode, sandiegode jt-ga kestab näoraamatus edasi. Nüüd on Markus-poisil oma silmaga nähtud, KUI SUUR see Toronto ikka on. Või Kanada. Sest jõudsime ka Niagara ja Midlandi kanti, mis on nii lähedal, aga tegelikult üsna kaugel. Ma polnud seni isegi ei CNN Tower`is ega Casa Lomas käinud. Ega Bata kingamuuseumis siinsamas Blooril, üle tänava. Nüüd siis käidud. Science Centre`is nägime lisaks muule huvitavale Harry Potteri filmimaailma, kostüüme jm butafooriat. Loomaaias oli lihtsalt nii mõnus, et... Tänu Stingi kontserdile olen tema uut plaati ikka ja uuesti läbi kedranud. Nii et oli suurepärane aeg tõesti. Nüüdseks hakkan selle tühja kohaga ka ära harjuma, mis Markusest järele jäi. Ja loodan väga, et tuleb jälle armsaid külalisi. Kunagi ju ikka?

Ehkki tööelu on kibedasti käima läinud, on elu siiski veel suviselt vaheldusrikas. Nädalavahetusel olin Muskokas, Kotkajärvel - Metsaülikoolis. Pidin loengut pidama, nii et ei olnud puhas lõbu, aga mõnus ikka. Vihmasest ilmast hoolimata. Seal on vapustav loodus. Võimas mets, kivipaljandid, järv. Oleks ilm kuivem olnud, oleks läinud metsa karusid otsima, aga sadas, sadas... Karude eest hoiatati ametlikult. Neid näikse siin Kanadas ikka jaguvat. Lisaks loengutele sai mediteeritud ja rahvatantsu tehtud. Kui oleks saanud kogu nädalaks jääda, võinuks ka parmupilli, nahakunsti jm tunde võtta. Hea koht, kus puhata ja mängida. Kui aega on.

Aga ma tulin esmaspäevaks linna, kus Marcus Kolga võimsa black ribbon day konverentsi korraldas. Kanada tähistas seda esimest korda ametliku riikliku tähtpäevana (aga mitte vaba päevana!). Venemaa opositsiooniliider Nemtsov osales skaibi vahendusel jne. Päev hiljem lükkas Marcus mulle konverentsil esinenud dr Lee Edwardsi ette, kellega nad koos kommunismi-teemalist portaali tegid ja kel nüüd plaan samateemaline muuseum rajada Washingtoni. Otsib kolleege-eksperte. Eks ma siis püüdsin kehastuda selleks ja teiseks, jagasin oma BaltHerNeti kontakte ja... On oht, et käivitub midagi, mis mind jälle kuidagi märkamatult kaasa veab. Pean ennast kontrollima :)

Kuulen, et Eestis on ilm sügiseseks kiskumas. Siingi on jahedamaks läinud, aga lubab sooja jälle. Indiaanisuvi alles ees. Eks ma katsu siis ka ennast veel suviselt tunda. Nädala lõpus toimuv Jõekääru Jazz pakub järjekordselt võimaluse linnast põgeneda.

Nii on. Suvi kisub lõpu poole, aga päriselt otsas siiski ei ole. Õnneks.

Kiirus, vaid kiirus, ei muud

Pirka küsis, et miks vaikus. Pealkiri annab vastuse. Olen käinud vahepeal Minneapolises (seminar), Thunder Bays (välitööd) ja Jõekäärul (suvelaagri talgud - tädi panus Markuse visiidi hüvanguks). Tööd palju. Keldris hallitus. Maapeal paberitööd mägedena. Sekka muud siblimist, koosolekuid.

Muusikalisi vapustusi pole ette tulnud. Kahjuks. Aga mõned on plaanis ;)

Kodused arengud: elutoas kardinad ees, rõdul lillekorvid. Tänukummardus tugipere Kiilaspeale, kes mind tegudele kannustab, ringi sõidutab ja muidu mõnusat seltsi pakub!

Nüüd lähen vaatan, kuhu see tramm nr 512 viib...

Masin on inimese sõber

Neljapäeval käisin Pat Matheny kontserdil Massey Hall`is. Pilet sai juba talvel ostetud. Kuidas teisiti, kui selline tegelane linna tuleb! Tema sõber Brad Mehldau jäi paraku nägemata - lendasin just sel päeval Eestisse, kui tema siin oli.

Aga jah, see PM. No et ta hea on, oli ju teada, aga et ikka NII hea... Merit juba tundis kaasa, et mis must niimoodi saab, kui üks musalaks teise järel ;) Ja vennake avaldas avalikult kadedust. Minul on lihtsalt kahju, et nemad osa ei saanud. Nii häid asju tahaks kõigi heade inimestega jagada. Mõni asi on liiga hea selleks, et ainult endale hoida.

Olin PM viimase plaadi Orchestrion juba ostnud ja korra kiirustades ja taustaks läbigi kuulanud, aga asjasse üldse mitte süvenenud - häbi mul olgu. Aga vahest oligi hea. Nii oli üllatus ja imestus kontserdil suurem.

No igatahes, mees oli alguses laval üksi oma kitarriga, mida ta vahetas iga loo järel. Nagu ka värve ja meeleolusid. Nõnda vist kolm lugu jutti, omaette. Siis hakkas masinavärk tasapisi tööle. Kõigepealt üks imeväel töötav trumm ja trummipulk, siis imeväel töötav klaver. Viimaks langesid kulissid ja lava oli muusikamasinaid täis: löökriistu, kitarre ja lausa arusaamatuid helitekitajaid. Mees ikka üksi - nagu orkester, teostamas lapsepõlveunistust. Nimelt olla ta omal ajal muusikust ja muusikainstrumentide kogujast vanaisa mehhaanilist klaverit imetlenud, lamanud selle all ja püüdnud aru saada, kuidas see töötab. Ja nüüd on ta abiliste toel endale terve orkestri meisterdanud, mis allub tema muusikalisele tahtele, kätele ja jalgadele. PM tunnistab, et inimestel on raske mõista, mis see on. Pole süntesaatorimuusika ega sämplimine. "It´s a thing - a big, living, breathing thing - a combination actually of a whole bunch if things." Erinev kõigist tema varasematest kogemustest muusikuna, ütleb ta. "It`s not better, it´s not worse; it´s different. /---/ It´s no replacement for anything else; it´s no substitute for anything else. But it really opens up a whole different set of possibilities." Pioneer, on muusikakriitikud öelnud.

Alguses oli isegi natuke õudne: üksildane mees keset arusaamatut laboratooriumi. Dr Caligari kabinet ja E.T.A. Hoffmaanni dr Coppelius tulid meelde. Aga inimese vaimuvägi käis masinatest üle ja see mis sündis OLI muusika - nii elus muusika kui oskad ette kujutada. Suurepärane muusika. Veenduge ise: http://www.youtube.com/watch?v=ZWSfuRT590Q Ja kes tahab projekti kohta rohkem teada, vaadaku http://www.patmetheny.com/orchestrioninfo

Peaagu kolm tundi ilma vaheajata. Võimas. Ilus. Energia. Keskendumine. Maalib suuri pilte. Pakse värve ja kergemaid. Mees on muusikat ääretasa täis. Lõpuks vaikne vaibumine.... Ah, mis ma siin ikka seletan ja sõnu kulutan. Parem kuulame muusikat.

Maikuu. Aga kus on toomepuu?

No ei saa inimene blogitud. Jälle üle kuu aja kulunud, ilma et oleks siia jõudnud. Aga arusaadav ka - vahepeal sai ju Eestis käidud. Seal kaks kiiret, kuid kosutavat nädalat. Emotsionaalsed patareid said tublisti laetud, ehkki lihakeha oli veidi väsinud. Oli väga hea omasid näha. Ikka kohe väga hea. Ning professionaalses seltskonnas aju ergastada. Ja ehkki vahepeal tundus kahtlane, kas ma siia enam pääsengi, hajusid Islandi tuhapilved õigeks ajaks ja reis Kanadasse kulges viperusteta. Isegi tööloa koopia sain immigratsiooninoormehelt probleemideta kätte (kaotasin selle Eestisse minnes vist siinses lennujaamas). Rahagi ei võtnud, kuigi oleks pidanud. Kohe nii lahke poiss oli. Nüüd Kanada aega ja argipäeva sisse elatud jälle.

Kui pole kaua kirjutanud, et teagi õieti, millest kirjutada või kirjutamata jätta. Eesti kohtumistest ja sündmustest võiks üksi pikad lood teha. Aga vist pole vaja punnitada. Rääkisin just Islandiga. Et kuidas neil on seal. Ja miks jökuleid kontrolli all ei hoita. Varsti suvised reisid tulekul, selget taevast tarvis. Laasikas siis kurtis, et mul liiga pikad postitused siin, ta ei jõudvat läbi lugeda. Kena vabandus ammendavad ajaloolised ülevaated sündinud asjust kirjutamata jätta. Sirtsutan siis niisama natuke - märgiks, et blogi pole päriselt välja surnud.

Näiteks ilmast. Mis on mitmendat päeva rahutu. Pärast juba harjumuslikuks muutunud suveilma tulid tuuled ja äikesevihm ja keeras külmaks. Eile õhtul Ilutule Saare-etenduselt tulles peksis vihm nagu piitsaga. Nüüd on sooja alla10 kraadi. Kodune, Eesti moodi ilm. Lõõtsub siin 19ndal korrusel ikka vihaselt, rabab ja raputab majatorni. Aga eelmine nädalavahetus Ontario ääres oli mõnus. Polnud liiga soe, aga oli õdus. Ilm õitses kõik. Veel. Muusikaaias polnud hooaeg kahjuks alanud. Aga suvel on seal tore murul muusikat nautida. Koht ise on selline:

Nii et maikuu, aga toomingaid pole näinud. On neid siin üldse? Sireleid küll. Lõhnavad koduselt. Mis tähendab, et kevadest hakkab tasapisi suvi saama. Kõige mõnusam kevad, esimese tärkamise aeg, jäi tänavu peaaegu vahele. See hakkas just siia jõudma, kui ära läksin. Eestisse polnud see veel jõudnud. Ja kui tagasi Torontosse sain, olid puud paksus lehes. Globaalse inimese hädad. Looduslikud rütmid saavad häiritud. Aga muidu on see ringisebimine ikka värskendav. Ja üleloomulikut vesise Emajõe nägin ära. Oli võimas vaatepilt. Kui Meritilt Kvissentalis võetud pildid saan, siis pistan siia ka mõne.

Aga teate mis? Just praegu laulab Chalice selle kodu-hõngulise loo lõpetuseks nagu tellitult "Koduteed" (läpakast, kuhu Urho peaaegu terve mu CDkogu kopeeris). Sedasama, kus on Füüsika Instituut ja pudelikork ja muud tuttavad kohad ja asjaolud. No küll see maailm on ikka väikseks muutunud, see FI oleks justkui siinsamas... Tegelt ongi. Lennuteekonna kaugusel. Ja peas. Ikka olemas.

Aprill käes. Kas suvi ka?

Vahepeal on jälle hulk vett merre voolanud, Eestis jõedki üle kallaste tõusnud. Tuleb uudishimulikele teada anda, mis toimunud on. Ja kuna üks pilt pidi rohkem ütlema, kui sada sõna, siis sai selline kollaazh kokku nipitud.

Kui märtsi keskel võis rõõmustada, et kevade on tulnud ju, siis aprilli algul tuleb imestada: kas tõesti suvi käes? Sooja on üle 20 kraadi juba mitu päeva. Kisub roheliseks. Täna jalutasin südalinnas. Mõtisklesin filosoofide alleel, lugesin Murakamit. Ja maailm paistis selline:

Eile, vaiksel laupäeval sai aga tehtud säherdune pilt:

Allkirjaks panime käigupealt: "Tüüpilisi Kanada lihavõttekostüüme". No tegelikult see siin alati muidugi nii pole... Aga seekord on märtsi lõpp ja aprilli algus olnud küll imeväärselt soojad.

Kus me siis olime vaiksel laupäeval? Põhja-Torontos, Scarborough`s - Taivil ja Lembitul külas. Sellise seltskonnaga:

Tore päev oli. Aiapidude hooaeg on avatud. Lõpuks kiskus küll tuuliseks ja puistas paar pisaratki, aga päris ära ilma siiski ei keeranud. Veel mitte.

Ajas tagasi liikudes peab kindlasti ära märkima eelmisel nädalal Tartu College`is toimunud raamatuesitluse. Ene sai valmis raamatu "Minu Kanada. Eestlase eluratas vahtralehemaal". Soovitan kõigil lugeda! Saate targemaks. Mina, algaja kanukk, sain küll. Ja on muidu ka mõnus lugemine. Samas hoiatus kõigile blogijatele: vaadake ette, kuhu blogimine viia võib - lausa oma raamatuni. Siinkirjutajat see oht muidugi ei ähvarda ;), sest Enega võrreldes olen silmapaistavalt ebajärjekindel kirjutaja. Aga Ene raamat on tore ja hea oli temaga vestelda. Loodetavasti jäi ka autor rahule. Kui fotodokumenti uskuda, siis nii see vahest oligi, sest esitlus lõppes nõnda:

Aga veel enne seda, möödunud nädalavahetusel, astus käesolev blogija oma teise poolsajandisse. Või kui galantset Taavit tisteerida, siis... algas kolmas 25. Ehkki suurte pidustuste eest sai kaugele maale migreerutud, ei pääsenud neist siingi päriselt. Ja tore oli. St et see ei olnudki kõik nii kole, kui noored ehk arvata võivad :)

Või mille üle siin ikka kurta, kui postkast on õnnitlusi täis:

Ja sind lausa kätel kantakse:

Ja selliseid vaimustavaid kirju saadetakse:

Ja musta mehe vahendusel saabuvad koguni kaunid lillekimbud Eestist:

Ja kui piduseltskond lööb laulu nii, et maja väriseb:

Ja tuba on vahvaid tegelasi täis:

Lõpuks on juubilar sellest möllust mõistagi veidi väsinud:

... aga peris õnnelik. Ja üliväga tänulik kõigile, kes heade sõnade ja soovidega meeles pidasid. Tänud kõigile, kes on seltsiks ja toeks olnud mitte ainult pidulikel hetkedel, vaid ka hallis argipäevas. Kiidan ja tänan! Südamest. Ja luban, et suvel toimub üks sõbralik tänu-piknik ka Eestimaa pinna peal.

Aga veel enne seda kohtume nii siin kui seal - ja Eestis juba nädala pärast.