Teeneline põrunu

Jah, veidi enam kui aastaga olen saanud ühe suurema ja neli väiksemat pealopsu, kolm viimast kolme viimase kuu jooksul. Palju polegi vaja, et kuplialune loksuma lüüa: laks vastu auto ukseseina autosse pugedes, metallkarkassiga otsaette, kui oled appi läinud metallkobakat pakkivale iluinimesele, pealae ja arhiivilae kokkupuude seal, kus lagi põrandale tavapärasest lähemal. Niisama lihtsalt, käigu pealt. Siis võtad aja maha, istud ja mõtled, et miks küll. Et mis signaal see on, mida mulle ikka ja jälle saatma peab. Ei ole veel päriselt aru saanud.

Eks ma ole katsunud elu veidi aeglasemalt elada, aga päris paigale jääda ei saa. Lihtsalt pole võimalik. Aga kui olemasolevatele peahädadele konnatiigi mullistustest siginev priske stress lisada, on olukord hetketi päris sant. Nii sant, et mõtled: äkki ikka peaks selle eesti asja ajamise kohalikele jätma ja oma päriselu juurde päris Eestisse tagasi minema. Anne näol positiivne eeskuju ju olemas. Aga liiga palju siduvaid kohustusi on, äraminek tundub ilmvõimatu. Eks peab endas selgusele jõudma. Teeneline põrunu olen küll, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Miks peab inimene ennast tööga niimoodi tapma? Tegelikult, töö vastu pole mul midagi, töö on tore. Mu töö tõesti meeldib mulle. Aga siis need muud asjaolud... tjah. Selle koha peal on targem vait jääda.

Talv pressib peale, sügis tõrgub vastu. Pühapäeval, kui Santa linna tuli, puistas esimesi lumehelbekesi -  hõredalt, aga siiski. Siis läks jälle soojemaks. Mõnel päeval veab kuni 8 kraadi välja, aga tööinimene sellest osa ei saa, sest hommikud on külmemad nagu ka õhtud. Täna olen kodus ja puhkan pead ja närve. Tuba on jahe. Suvel said üürnikud kirja, et oktoobris vahetatakse aknad ära. Ei vahetatud. Mul jäid aknad seepärast pesemata. Jäävadki, kuni kevadeni. Aga peaks need ära toppima, et tuul ei lõõtsuks. Pirka hotellitubades omandatud tarkus aknad kempsupaberiga toppida on kulda väärt. Lihtne ja käepärane. Tuleb see töö ära teha, ehk on abiks.

Küll tahaks praegu päris Tartus olla ja mõne mõistliku sõbrantsiga Werneris juttu ajada, soe teetass pihkude vahel. Peaks kirjutama kohvikutest siin- ja sealpool. Ükskord teen seda. Nüüd peab peale ekraanipuhkust andma. Nende peajamade tõttu ei saa ma ei kinno ega kontserdile. Laupäeval istusin pool kontserti sõrmed kõrvades, siis tulin tulema. Vara veel. Raamatuid ikka saan lugeda õnnneks. Kuigi ka mitte väga pikalt. Tüütu on see invaelu. Aga mediteerimisega olen jälle regulaarselt tegelema hakanud. Niigi palju kasu siis.