August

Eestis käidud ja nüüd on jälle aega raamatuid lugeda. Kodus tegelesin inimestega. Siis jäi raamatute jaoks vähe aega. Inimeste puudumisega tuleb esialgu harjuda, aga raamatuid on hea lugeda.

Sain läbi Kai Aareleiu "Vene vere". Läksin Victoria College´i parki, sinna põõsataguse pingi peale, mille ees suviti vesi suliseb. Õnneks oli pink vaba. Lugesin püsti ja pikali. Raamat läks hoogsalt edasi. Nappide ja täpsete pintslitõmmete raamat. Siis tegin linna peal tiiru ja istusin Bay ja Charlesi nurgale kohvikusse, kus lugesin raamatu peaaegu lõpuni, sidruni ja kummeli tee ning mandli ja shokolaadi croissanti kõrvale. Kui olin saia ära söönud, hakkasid varblased taldrikus käima. Mina muudkui lugesin. Viimased paar peatükki läksid kodus rõdul - vahepeal tekkis vajadus koibi sirutada.

Õnnepalu "Pariisi" sain Eestis läbi. Nii nagu need kaks, olen minagi seda füüsilist võõra linna (mis ühel hetkel küll paratamatult omaks saab) tunnet kontides kandnud. Et oled nagu kohal, aga vaatad samal ajal justkui kõrvalt. Saad küll omaks, aga jääd siiski ka võõraks. Suure linna anonüümsuse ja tühjuse tunne. Või ruumikuse? Päriskodused paigad on täis inimesi ja mälestusi ja emotsioone. Uues kohas alles kogud neid kõiki. See tühjus pakub võimaluse enesereflektsiooniks.

Aga Õnnepalu seekord mulle nii väga ei meeldinud. Ei teagi, miks. Eks ta ole ju samamoodi oma viimastes raamatuteski mõtisklenud, heietanud, aga seekord tuli mingi kärsitus. Et miks ma pean seda lugema. Või umbes nõnda. Noh, lugesin ikka läbi, ei olnud ju halb ka mitte, aga tavalist mõnu ei tulnud. Kordab ennast?  Vahest jah. Vaatame, kuidas "Aaker" tööle hakkab. Aga enne loen Aareleiu "Linnade põletamise" läbi. Tema vastu  tekkis küll uudishimu. Tahaks teada, kuidas järgmine raamat mõjub. Esmakohtumine oli väga meeldiv.

Pühapäeva õhtu. Kell on kaheksa, aga päike on juba majade taha vajunud. Suurt kuumust pole ka enam paaril viimasel päeval olnud. On siiski veel suvi.