Väljas kevad

 ... sees kiired tööpäevad. Kõik asjad jõuavad kätte. Ja lähevad mööda ka muidugi. :)

Kevad

No eile oli ikka juba väga kevadine tunne. Kõik rohetab ja asjad õitsevad. Piserdab toredat kevadvihma. Värskus.

Eile hommikusöök ehk brunch H-ga, õhtusöök A-ga. Hommikul oleks võinud isegi õues istuda, aga õnneks läksime ikka sisse - oleks vihma kätte jäänud muidu.

Esimene rõdupott ka ostetud - lavendel. Toakasvud õue kolimata esialgu. Rõdu on tuvisitta täis. Vaja koristada, enne kui seal ennast mõnusalt saab tunda. Tea, kas peaks mingi linnuehmatise tekitama rõdule, et tuvid võimust ei võtaks?

Hetk

Asine töönädal oli ja nüüd samasugune laupäev takkapihta. Aga hommikul oli selline õnnis hetk. Biblio Klubist andis keegi lugeda Kanada eestlase poolt kirjutatud raamatu Jaapanist. Poiss oli seal vahetusõpilasena. Päris huvitavalt kirjutab. Oleks võinud ju minna seda temaatilisse paika lugema, aga kohvineelud käisid - maandusin Aroma Cafes.

Kõledus

... puges akna kaudu tuppa. Külm põhjatuul lõõtsus nõnda, et kardinad õõtsusid ja varbad hakkasid külmetama. K. värsked villasokid (jõulukink, mis üleeile kohale jõudis), kulusid marjaks ära.

Õhtuks vaja töö juurde minna, sest toimub järjekordne keelekohvik. Täna saavad meie read hõredad olema, sest nii mõnigi on teatanud, et ei saa tulla. Aga minemata jätta ei tohi, sest kui keegi ikkagi tuleb, siis...

Unes nägin, et väljas on suur lumetuisk, tänavad kinni ja segadust palju. Pidin mingi ürituse ära jätma. Päriselus paistab küll päike, aga lubati öökülma - üliusinaid aiapidajaid jm taimekasvatajaid hoiatati, et pakane võib kasvudele liiga teha.

Lumi aprillis. Mai lahkumine

Eestis sajab lund, meil on lihtsalt pime ja kõle.

Täna, jüripäeval suri Rootsis Mai Raud-Pähn, 103-aastasena. Imeline naine. Daam. Intellektuaal. Vaimukas ja nooruslik. Lõpuni. Eeskuju.

Siin Mai BaltHerNeti suvekoolis kaheksa aastat tagasi. Tulime Laikmaa muuseumi tagaaiast, murune tee oli veidi konarlik ja Milvi käsivars pakkus Maile tuge. Kurtis siis, et hakkab vist vanaks jääma. Lõbustas meid kõiki oma jutuga. Oli rõõm ja au sind tunda, Mai. Hüvasti!

Needus!

Näituse sissejuhatav tekst oli peaaegu valmis, kui arvuti hakkas jukerdama ja sõi pool sellest ära. Merkuur keerab ennast täna otseks -  nii palju siis omaenda lolluse vabanduseks. Homme uuesti. Täna on kops üle maksa. 

Pühapäeval sai taas kirsiõite ilu imetletud, sedakorda High Parkis. Tippaeg ei olnud veel, aga rahvast juba murdu.

Jaapani fänklubi

Eile veetsime L. ja V-ga mitu mõnusat tundi Bloom Cafe´s Jaapanit meenutades. Nemad käisid seal paari aasta eest, pulmareisil, vahetult pärast Jaapani väljumist koroonakarantiinist. On tore, kui saad kellegagi oma vaimustust jagada. Oleks nagu jälle seal, imedemaal.

Šokolaadikook oli võrratu. Hojicha latte samuti. Ja kuigi selles pidi väidetavalt vähem kofeiini olema kui tavalises rohelises tees, võttis une ikkagi ära. Küll tahaks kõiki neid teesid juua, aga no ei saa õhtul.

Täna küpsetasin ise - ei tea, kui üle mitme aja. Sel talvel vahest ainult korra olengi seda teinud. Kui küpsetad, pead ju ka ära sööma. Aga kõik, mis sööd, salvestub puusadele. Minevikku on jäänud ajad, mil see mure mulle võõras oli. Vanainimene põletab kaloreid ikka tunduvalt aeglasemalt. Ohjah... jajah. Aga kohupiima-õunakook sai üpris söödav.

Kodukontor

Selline see on jah. Üle mitme-setme aja sai ka näitusega tegeletud. Tähtaeg muudkui läheneb.

Ikka otsin

 ...Jaapanit. Torontost. Väikseid ampse õnneks leiab.

Pühapäeval leidsin ühe silma- ja kõrvatäie näiteks HotDocsi kinost. 2022. a kevadel surnud Ryuichi Sakomoto viimasest esinemisest on tehtud film. Kontsertfilmiks ei saa seda nimetada, kuna tegemist polnud avaliku esinemisega. Meditatiivne, filigraanne stuudiolindistus. The best of. Palju vaikust, mida paraku häirisid rahutud kinokülastajad, kes voorisid seansi ajal kempsu vahet, nii et veetõmbamise kohin kostus saaligi. Üks tibi oli lõpuks nõnda närvis ja näljane, et käis popcorni ostmas ja tuli tagasi saali seda ragistama - RS viimaste palade taustaks. Püüdsin asja filosoofiliselt võtta. Ju need igavikuteemad, mis filmi kandsid, pole noort inimest veel puudutanud, mõtlesin. Selle üle peaks vist rõõmu tundma? Aga üks palju olulisem mõte settis filmi jooksul: vaikusest oled sa võetud ja vaikuseks pead sa saama. Kehtib ka helilooja puhul. Ilus ja kurb.

Järgmine Jaapani-hetk oli pärast kino sealsamas Blooril paksude pannkookide kohas Fuwa Fuwa. No nii paksud ja kohevad need küll polnud kui Osakas, aga miski siiski.

Noh ja eile õhtul käisin Robarts Library taga kirsse vaatamas. Seal väike laulupidu käimas -  rahvast paksult nagu ka kirsiõisi. Suur laulupidu toimub High Parkis. Ehk jõuan nädalavahetusel sinnagi. Eile oli kaunis päike, täna sajab. Kas peksab juba ka õisi maha? Aga eks sakura aeg ongi nii. Nagu ka kogu muu aeg. Wabi-sabi. Hea, et eile ära käisin.

Kuhu kaob

... aeg? Väljas ju kevad ka, ei taha liiga palju toas konutada, nii ei jäägi kirjutamiseks mahti. Kuuldavasti õitsevad siin nurga taga juba kirsid. Tuleb minna kontrollima.

Noor sõber

Täna saime viimaks kokku K-ga, meie noore Filipiinidelt pärit sõbraga, kes enne koroonat muuseumis praktikal oli. Rõõm näha, kuidas kontakt eestlastega on teda innustanud meie ilmanuka vastu põhjalikumat huvi tundma. Magister poisil tehtud, sügisest läheb doktoriõppesse. Rääkisime Venemaast kui vaenulikust kolonisaatorist, aga ka kunstist ja kirjandusest. K. on andunud Eurovisiooni fänn, kes ei saanud kahjuks Alika kontserdile tulla, kuna oli tööl. Nüüd hoiab pöialt Puuluubile.

Poiss on veel ümaramaks läinud, sest on endiselt suur gurmaan ja maiasmokk. :) Tahab ka kangesti Jaapanisse minna. Ütlesin, et tema kui foodie jaoks on see paras paik tõesti.

Hakkasin tuludeklaratsiooni jaoks pabereid kokku korjama. Siin läheb see kupatus JS kätte, kes mu makse ikka teinud on. No pole nii lihtne kui Eestis.

Padusadu sai lõunaks läbi, aga pime on ikka. Homme näeme ehk päikest jälle.

Uudiseid Kanadast

Kanada hoiatab inimesi sillade ehk siniliiliate eest, mis on siin võõrliik (Venemaalt, Siberist tulnud), lämmatab kohalikku floorat ja on mürgine. Ülikooli kampuses on üks ilus ooken neist igal kevadel. Ka Tartus koduaias olid nad olemas - armsad kirkalt sinised kevadekuulutajad. Nüüd tuleb välja, et koledad pahalased hoopis.

Rahvas on vihane WestJeti lennufirma peale, mis on leidnud uue mooduse, kuidas reisijatelt rohkem raha välja väänata. Nende "Laiendatud mugavuse" pakett pakub tavaklassile lisatasu eest eelisjärjekorras pardale minekut, istekohta kabiini eesotsas, 3-6 tolli ekstra jalaruumi, ühte napsu (aga seda juba olenevalt marsruudist jmt) koos sellise võimalusega - Early access to overhead bin space... Naljaninad ilguvad nüüd, et varsti saab osta ka kempsukülastust eelisjärjekorras ja lennukis hingatavat õhku. O tempora, o mores!

Väljas vihm ja paks udu, vaheldumisi ja korraga. Päev täis veebikoosolekuid, telefenijutte ja laias valikus kirjatöid. 
 

Soe. Õues

Nii on. Aga osa pole sest saanud, sest siseruumides palju tegemist. Täna läheb pikalt ja õhtul enam nii soe pole. Aga mõned põõsad juba rohetevad kergelt. Tuleb, tuleb.

Päikesevarjutus

 ... jäi mul nautimata, sest olin sel ajal hambaarsti juures. Kiikasime paar korda koos hambatehnikuga aknast välja, kui kella nelja paiku pärastlõunal öö kätte jõudis. Nii paljukest siis nägin. 

Administraatori ja ühe ooteruumis olnud eesti abielupaari käest kuulsin, et mõned kliiniku töötajad ja paljud kliendidki on varjutust vaatamas. Seepärast meile tänaseks neid aegu nii lahkelt jagatigi! Eestlasest administraator L. olevat abikaasaga juba aasta eest Niagaras Fallsis hotelli kinni pannud, et ajaloolisest sündmusest korralikult osa saada.

Mind tabas kogu see ilmaime üsna ootamatult. Olin kuulnud, et on tulemas, aga et juba täna... Mingeid spets prille mul seepärast ei olnud ka, nii et ma poleks niikuinii õieti vaadata saanudki.

Siin polnud 100% varjutus, aga üsna selle lähedane. Kunagi vaatasime osalist varjutust TC katuselt. T-l oli keevitaja mask, mida kasutasime.

Toronto parkides oli aga tõeline laulupidu - massid koos. Vt BlogTO galeriid siit.

Veel kultuuri

Eile Vaike raamatu esitlus. Hea meel, et nii paljud teda tervitama ja õnnitlema tulid. Täna tantsulavastus Robert Lepage´ilt - "The Tragedy of Hamlet, Prince of Denmark". Super lavastus. Isegi haisev naaber, ei suutnud elamust ära rikkuda. Ilm ka kevadine. Viimaks ka üks puhkepäev.

Ärkasin täna

 ... kell 4:30. Iseeneesest. Äratuskellata. Punkti pealt. Just selleks ajaks olin Alika seltskonnale lennujaama takso TC juurde tellinud. Kui eile õhtul kontserdilt koju jõudsin, mõtlesin, et jätan telefoni igaks juhuks sisse, sest taksojuhil oli minu number. Mine tea, ms olukordi võib tekkida, eksole. Et küllap ma helistamise peale silmad lahti löön. Aga mingit helistamist ma ei kuulnud - täitsa omal algatusel lõin silmad lahti ja veel nii täpselt!

Vaatasin telefoni ja nägin, et oli siiski helistatud. Taksojuht. Mul oli telefon kontserdist saadik hääletu peal olnud... Kuid huvitaval kombel äratas mingi sisemine hääl või instinkt mu üles just hetkel, kui kõne sisse tuli. Saatsin siis A-le sõnumi, et takso ootab. Vastust ei saanud. Helistasin igaks juhuks, sest mine tea, mis. Olidki TC valvelauas nõutult, kuna polnud kellegi kätte võtit jätta. S. juhtnöörides oli kirjas, et jäetagu võti vastavasse kasti. Mõtlesin küll, et huvitav, kas mingi kast on tekitatud selleks või.. aga oletasin, et ju siis on ega hakanud sekkuma. No mingit kasti muidugi polnud ja korralikud inimesed olid segaduses. Ütlesin, et jätku võti lihtsalt leti peale, küllap valvur varsti tuleb ja leiab. Vaevalt, et keegi muu seal nii varasel kellaajal ringi liigub. Saatsin valvurile ka igaks juhuks sõnumi, et võti ootab.

Selle aja peale, kui jälle voodisse sain, oli 20 minutit kulunud ja uni jäägitult kadunud. Visklesin paar tundi ja ajasin ennast püsti. Magada sain ehk 3,5 tundi, sest õhtul jõudsin küllalt hilja koju ja uni et tulnud mitte jooksuga. Poolsoodana olen nüüd asjatanud siin päev otsa.

Külalised jõudsid vist lennukile õigeks ajaks - mingeid paanikasõnumeid ei tulnud. Küll aga jõudis lõuna paiku pärale uudis maavärinast New Yorgi piirkonnas. 4,8 palli. Kella poole üheteistkümne paiku. Kuuldavasti ei saanud saabuvad lennukid maanduda. Selleks ajaks oleks pidanud Toronto lend kohal olema, loodetavasti ei lennutatud neid tont teab kuhu. Aga kas pole vägev: meie superstaari saabumine NYCi  põhjustas seal lausa maavärina!

Palsam hingele

Alika kontsert mõjus just nii. Imeliselt andekas ja võluv olevus!

Tal on ka kitarrist kaasas ja isa, kes A-d ju lapsest peale erinevatele lavadele sokutanud on. Aga meie juures istus see isa vaikselt saalinurgas. Äkitselt taipasin, et ta vist ei räägi õieti ei eesti ega inglise keelt. Nii oligi. Purssisin siis temaga vene keelt ja kahju hakkas inimesest. Tütardel nüüd mõlemal uhked eesti elud ja karjäärid, aga Narvas vene mulli kinni jäänud isa on isolatsioonis. Võib ju öelda, et miks sa siis eesti keelt pole ära õppinud. "Aga kui mul pole seda kellegagi rääkida Narvas," kostis ta. Tõesti, see integratsiooni värk on ikka väga keeruline. Kõik, keda ei ole seni päriselt kodustada õnnestunud, pole kindlasti mitte vaenlased. Aga kuidas eraldada sikud lammastest?

Seda liigutavam on näha, kuidas edukas tütar isa seeläbi tänab, et teda oma turneedele kaasa võtab. Mu vene keelest ei piisanud, et öelda: midagi oled sa oma elus hästi teinud, kui sellise tütre oled kasvatanud. Aga küllap ta saab sellest isegi aru.

Noorukesel superstaaril on fänne ka siinpool ookeani. Saalis oli lisaks erinevas vanuses eestlastele paras hulk tundmatuid noori inimesi, mitte-eestlasi. Üks tütarlaps sõitis koguni Kingstonist kohale. Pärast kontserti tegi veel oma blogi vmt jaoks Alikaga intervjuu. 

Täna õhtul on neil veel üks esinemine Torontos - Sofar kodukontsertide sarjas. Homme rändavad edasi NYCi eesti kultuuripäevadele.
 

Ootame Alikat

Täna õhtul siin Louis Kahni Eesti Sihtasutuse mehed loengut pidamas, aga homme laulab meile Alika. Pean vist uue paki salvrätte kaasa võtma. See tüdruk laulab nõnda, et mul pisarad aina voolavad. Ootan!

Aprill

Siin maal ei ole lihavõtte-esmaspäev püha, vähemalt Ontarios mitte. Seega tuli ennast pika nädalavahetuse molutamisrežiimilt jälle töisele ümber lülitada. Läks päris libedalt.

Kevad tuleb tasapisi, aga tuleb siiski. Kuigi sooja on napilt ja kevade märke samuti, siis Victoria kolledži pargist leidsin koguni ühe õitsva tulbi. Seal seina ääres ja köögiakende all on ka eriti soe koht neil muidugi. Aga mitte ühtegi orvat ei kohanud ma pargitiiru ajal, hakkasin nüüd tagantjärele mõtlema. Kus nad on saanud? Väga kummaline.

Neljapäevaks lubatakse 20 cm lund ja tundub, et tegemist pole aprillinaljaga. Sellise pikavõitu nalja korjasin aga FBst. 

Latvia's historic Cold Pine Cone Soup makes a comeback

Cold Pine Cone Soup during fermentation process
Photo: LSM Eng
April 1, 2021, 8:23
Food & Drink
Authors: Eng.LSM.lv (Latvian Public Broadcasting)

It has been attributed as the cause of many things, from Latvians' tall stature and fair hair to their somewhat introverted and reserved emotional nature, but whatever the truth of such claims, one thing is sure: for any self-respecting son (or daughter) of the forest, nothing says 'April is here at last!' better than a bowl of Cold Pine Cone Soup (Priežu čiekuru auksta zupa).

The origins of the dish remain obscure but it is generally considered that it originated in the far north-east of the country in the region surrounding the city of Balvi. According to Balvi historical society chairman Norberts Riekstiņš, local folklore and oblique references in Latvia's famous folksongs, the Dainas, suggest that during the dark days of Ivan the Terrible a great famine struck the land.

"Once all the rest of the food had been eaten, people got desperate and started trying anything they could get their hands on that might contain a few calories. Ugly mushrooms, moss, insect eggs, they tried everything. Probably a lot of people got poisoned if they didn't starve. But one old woman, who some say was a witch, hit upon the idea of fermenting pine cones in a pot and eating -- or drinking -- the results. Probably it wasn't exactly tasty but if you could avoid throwing up it saw you through to Spring time."

That, at least, is the legend, and not eating a symbolic bowl of Cold Pine Cone Soup has risked angering the Latvian gods ever since.

Staples of Eastern Livonia
"He who slurps not the soup will be hungry until Midsummer" is a piece of folk wisdom that is almost as well known as the pithy "Eat cold soup hot, have a burned tongue!" which might roughly translate as "Don't try to act clever or it will backfire on you."

Estonian anthropological researcher Mart Mänd of the University of Viljandi is a specialist in the cross-border traditions of Southern Estonia and Northern Latvia, which he jointly refers to as "Eastern Livonia".

"This is only one of many such legends that arose from the famine in Eastern Livonia," Mänd tells LSM.

"In Voru they have similar tales about eating birds' nests. Along the shores of Lake Peipsi it is said there were no fish and therefore the people ate the lichen that they scraped from rocks and formed a sort of rudimentary flour. It is safe to assume that during this period Eastern Livonia was almost totally vegetarian apart from high-status individuals who could afford to have meat imported on the trade route from Novgorod. It was harsh, but it does give us ideas about the possibility of a sustainable lifestyle away from high-intensity farming. I am not saying we should eat pine cones, birds' nests and lichen, but it is something to think about," according to Mänd, who is conducting research on the topic as part of a multi-million-euro EU-NUTS project.

If it started as a desperate necessity that tasted less than appetising, a new breed of cook is reclaiming Cold Pine Cone Soup as part of modern, eco-conscious fusion cuisine.

La Dolce Vita, Latvian style
Rīga-based chef Veronika Lazdiņa was originally from Balvi but trained at the prestigious 'La Fossa' restaurant in Lombardy, Italy and it was there she rediscovered the culinary riches at which she had previously turned her nose up. Today she runs the trendy 'Rīgatoni' restaurant in the Latvian capital which is renowned for its combination of wild Latvian produce and Italian regional dishes.

"I remember my granny making Cold Pine Cone Soup for us. I'd like to say it was delicious, but it wasn't. We hated it, it tasted like turpentine!" she laughs.

While in Italy she told Michelin-starred head chef Giambattista Nizza about Cold Pine Cone Soup and he immediately demanded granny's recipe. Months of experimentation followed, at the conclusion of which the temperamental genius was convinced he had discovered the secret to successful soup: maceration and lengthy fermentation with the help of Modena balsamic vinegar.

"Now I think granny just put the fresh pine cones in a bowl and served it to us," laughs Lazdiņa.
Nevertheless granny's humble dish had found its way onto one of Europe's most prestigious menus as Zuppa fredda di cono di pino with a single bowl costing 25 euros.

"One diner asked for it to be heated up. Hot pine cone soup! Nizza told him to eat it cold or leave the restaurant," laughs Lazdina. What happened? "He ate it cold. We checked his Instagram feed and he even took a photo of it!"

Presidential 'Pardon?'
And now Cold Pine Cone Soup has received the ultimate gastronomic seal of approval. Lazdiņa prepared her signature dish for inclusion on the menu of the official state banquet during the recent visit of French President Emmanuel Macron as Soupe froide aux pommes de pin.

"Initially he thought it was a bouillabaisse, but President Levits explained that it was Cold Pine Cone Soup and demonstrated the traditional way of eating it, which is with a loud slurp from a wooden ladle. The slurp is necessary to get oxygen into the liquid to prevent it becoming overpowering. President Macron did as he was instructed and said it was "Very interesting". If the President of France says a dish is very interesting, it is certainly very interesting!" laughs Lazdiņa.

Any pine cones can be used to make the soup, but those of the mature Baltic pine (Pinus sylvestris) are most prized for their rich, nutty taste. However, it's best to avoid pines from the sea shore, which develop an acrid, salty tang. Similarly, cones located in industrial or polluted areas should not be collected for culinary use.

But for true cordon bleu quality Cold Pine Cone Soup, only pine cones sourced from Latvian State Forests' Vijciems pine cone drying facility will do. This venerable 125-year-old institution has been preserving and processing pine cones using traditional methods for decades, ostensibly for the purposes of replanting but with culinary use an increasingly profitable by-product.

Nor are the benefits of Cold Pine Cone Soup merely culinary. According to researchers, it contains several important and health-giving compounds including corporeal anticarbonalic histozomes, rydebial phostocostates and pan-nucleic enzomatoids. However, care should be taken not to over-ferment the mixture or unpleasant side-effects can occur, the most serious of which are hallucinations that can last up to a week.

According to Mart Mänd, just such an episode was thought to be the inspiration behind Rainis' famous epic poem "Koki mani vajā" (The trees are chasing me), which describes how a man becomes lost between three pine trees and ends up climbing them. Mänd likens the great writer's experience to the shamanic rituals of Amazonian tribal cultures.

"Rainis' diary suggests that Aspazija had made some Cold Pine Cone Soup for him at their Jūrmala summer house, but she had either made it too strong, or left it fermenting too long, or he forgot to slurp while eating. The result may have been psychologically terrifying, but it is this soup we can thank for one of the great works of Baltic literature."

How to make Cold Pine Cone Soup

You will need
1 kilo of ripe pine cones
10 litres of fresh spring water
Vinegar (preferably balsamic, though any vinegar will do)
1 bay leaf
Peppercorns

Method
- In mid-January, place the pine cones into the largest metal cauldron you can find
- Smash them violently with a heavy wooden ladle or mallet for an hour.
- Let the pine cones rest for 24 hours
- Smash them for another hour
- Repeat this process for a week
- Pour in the water
- Add the bay leaf, peppercorns, and 200 ml of vinegar
- Let the mixture stand in a cool, well-ventilated space for 2 months while it ferments. Do NOT cover it with a lid, but with a piece of muslin or an old pair or stockings.
- Strain and serve cold on the first day of April, with liberal amounts of dill.