Suska

 ... kui saad. Mõni elab just sellise lipukirja järgi. Sellise meeldetuletuse sain täna, mil taas kord rahva seas olen. Huvitav inimene, ei jäta kunagi kasutamata võimalust sappi pritsida. Aga kui see teeb ta enesetunde paremaks, las siis olla.

Eile õhtul H-ga tore jutustamine. Sõbralikus, isnipireerivas ja loovas vaimus. Vahest sapipritsid saadetaksegi su teele selleks, et maailmas tasakaal valitseks.

Ilm kisub külmaks. Mõneks ööks lubatakse koguni alla 20 miinuskraadi. Veidi lund on ka maha jäänud eelmistest sadudest. Homme veebruar. Aga õhtul koosolek. Koju saab kottpimedas.

Esmaspäevane

 .... kiirstart nädalale. Kuue rahataotluse hakatused olemas, mõned ka vist peaaegu valmis. Ühega ei jõudnud veel üldse tegeleda. Homme terve päev ja õhtu inimesed. Neljapäeval umbes sama. Kolmapäeval järgmised kirjutamistalgud, kuigi hommikul on ikka üks koosolek ka. Reedel taotluste lõpuspurt. Vahest jõuab valmis õigeks ajaks.

Eile kirjutada küll enam ei jaksanud. Või õieti ei viitsinud. Sest lõviosa päevast kulus valmisdebatile. Mille ümber toimub mullistusi. Teadagi, millise partei tõttu. Aga muidu oli ka päris huvitav.

Lund puistab vahelduva hooga. Vaadet minu aknast see ei paranda: betoon ja klaas on ja jääb halliks. Sest ka taevas on hall.

Õhtul H-ga date. Kui eelmine kord nägime, oli soe ja mõnus - sügise viimane (või eelviimane?) vabaõhusöömaaeg. Täna muidugi tubane üritus.

Ennelõunal

 ... töö, pärastlõunal puhkus. Vaatasin kinos "Tári". Sünge lugu, hea film. Blanchettil võimas soortitus.

Täna ei jõudnud jälle

... selle aasta taotlusteni. Lootsin, et saan algust teha ja siis julgen ehk homse päeva vabaks võtta, aga igasugu ootamatuid asju sadas kaela, mis ajas plaanid sassi.

Aga V. juurde ma homme pärastlõunal lähen - see on otsustatud. Muidu jääbki käimata, sest nädalavahetusel tuleb tööd teha ja siis sinna ei saa. AS tuleb ka kaasa. Autot ta veel ei juhi, aga taksosse kannatab juba pugeda. Tore.

Eile õhtul oli samuti tore balti sõpru näha üle pika aja, aga ma olen ikka nii ära hellitatud selle oma vaikse mullieluga siin (kui Zoomi-rohket elu saab vaikseks nimetada), et ei kannata suurtes kogustes pika ja suure jutuga inimesi.

Eelolev sai kirjutatud neljapäeval, aga mitte postitatud millegipärast. Täna oli tõesti tõsine plaan vaba päev võtta, aga nüüdseks olen juba kolm tundi tööd teinud... Pärastlõunal V. juurde.

Lumi

Väljas sajab laia lund. Liiklejaid on hoiatatud. Mina istun kodus ega liikle. Küll aga ootan külalisi. Saab näha, kas jõuavad kohale. Sel talvel oleme linnas väga vähe lund näinud.

Matchy-matchy

Ma ei käi küll enam iga päev töö juures, aga matchy-matchy südnroom ilmutab end ikka. Täna siis nii.

Hooga edasi

Eile oli tööpäev. Vaatasime liikumisaasta puhul "Vallatuid kurve". Siis pikem jutuajamine restos. Öö varjus koju hiildes leidsin maja tagant sellise talvemeeleolu. Kerge lumekirme ongi maha jäänud.

Täna hooga edasi. Kohutavalt palju erinevaid teemasid korraga käsil. Liiga palju ümberlülitusi. Pea väsinud.

Nüüd keedan kartuleid, et kolmapäevaseks töiste külaliste vastuvõtuks valmistuda. Homme pikk päev kontoris, siis ei saa paralleeselt kodutöid teha. No rest for the wicked.
 

Lauba

Jah, laupäev. Eilse kohta polnudki midagi öelda ja ega ole tänagi tegelikult. Ütlen lihtsalt, et käisin kinos Whitney Houstoni filmi vaatamas. Saalis neli inimest. Õnneks sai WH laule originaalesituses kuulda. Mitte, et ma oleks teab mis suur fänn olnud, aga teda ikka kopeerida ei anna. The Voice. Seda ta oli.

Ei teagi, mida

 ... seal väljas sajab, aga peaaegu terve päeva on tulnud. Lubati jäävihma ja vahepeal tundus, et tulebki midagi tõsisemat kui lihtsalt vett. Õnneks ei pidanud täna kusagile minema.

Eelmine nädal olin nii tubli, et tegin lausa kolm korda pilatest, YouTube´i järgi. Täna sama plaan. Võrreldes koroonaajaga olen küll vähem liikuma hakanud. Siis sai iga päev ja iga ilmaga õuetiir tehtud. Enam mitte. Kui just ei juhtu kontoripäev olema. Kodused tööpäevad on pikemaks veninud ja siis on tunne, et ei jaksa enam õueriideidki selga panna. Kevadet vaja. Siis on õhtud valged, õhk mahe ja parkides palju vaadata.

Aga praegu on nii.

Üks väga pikk

 ... tööpäev täna jälle. Algas enne kukke ja koitu. Sabaots kontoris.

Õues kevadsoojus, kuid pime - kogu päeva.

Liiga palju

 ... juttu ja sõnu viimastel päevadel. Nüüd ootan, et saaks kolleegiga asjast rääkida (lühidalt), aga kõrvaltoas käib lõputu koosolek. Oeh.

Eile tuli see suure jutustamise tava K-ga jutuks. Ta oli tahtnud kontrollida, kas eesti film, mida ta arhiveeris, ikka on ingliskeelsete subtiitritega nagu kirjeldus väitis. Pani filmi käima ja hakkas vaatama, aga ei mingeid subtiitreid, sest filmis puudus tekst ehk eestikeelne jutt. Rullis filmi edasi - sama lugu. Siis veel... ja ikka ei midagi.

Nii me ju ühte tüüpilist eesti (kõrgete kunstiliste taotlustega) filmi ette kujutame (või kujutasime - kunagi, aegu tagasi): vaikivad mornid inimesed, pikad letargilised (paremal juhul maalilised) kaadrid. Nõuka ajal toimus suur osa tegevusest ka kui mitte päris pimedas, siis hämaruses.

Eks rääkimine ole muidugi tähtis, inimene ilma ei saa, aga ettekujutus sellest, kui palju sõnu me edukaks kommunikatsioonks vajame, on kultuuriti ikka jube erinev. Ma vahin õhtuti mingit Korea sarja. Need seal ka ei pelga pikki pause ja aeglast kaamerat. Nii kodune!

Koosolekud

Täna päev otsa koosolekud, kella üheksast kella poole viieni. Can you imagine?

Kodujutud

See ongi tänase päeva märksõna. Rahulik pühapäev.

Pooltöine

... kohtumine sellise tegelasega. Eileõhtune Paadami saade inspireeris seda J-ga jagama, sest nad sugulased. Ja nii see läks... Tore sind näha, sweetie´kene, kui J. ennast tsiteerida. :)

Propagandist tegutseb jälle

Ukraina näituse kohta ründavaid küsimusi saatev kremli propagandist on nüüd oma pärimistega meie maja presidendini jõudnud, kes saatis teema edasi muuseumi juhatusele. On huvitav jälgida reaktsioone ja diskussioone ja seda, kuidas need muutuvad vastavalt sellele, kuidas inimesed asjasse süvenevad. Jah, põnev juhtum. Me kõik õpime, kuidas infosõjas ellu jääda ja mitte kaotajana. Müts maha MK ees, kes seda võitlust iga jumala päev peab. Tema kolmapäevane loeng oli väga huvitav.

Õhtuti loen Kivirähki "Lendu kuule", kus kosmonaut hundiga koos ringi rändab. Öösel hakkasid mul akna taga hundid uluma - tuul tõusis ja lõõtsub ikka veel. Lund puistas ka, aga mitte liiga palju. Üldse kuidagi sünge tundub kõik viimastel päevadel.

Aga eile sain patsidest lahti ja kõrge kukla tagasi. K-lt kauba peale veel tema Eesti tädi tehtud musta leiba ja Starsky vorste. Selline vägev teenus tal. Aitäh.

Udu

Õues hommikust peale paks udu. Ise pole veel toast välja saanud. Varsti vaja minna, patse pügama. Ja muud polegi nagu öelda. Sest tehtud pole muud kui tööd. Kodune küll, kuid siiski väga rahutu päev oli. Eilne tööpäev kujunes 13-tunniseks. Ei ole enam harjunud selliseid tegema.

Täna jälle

... majas. Lõunast hilisõhtuni, sest loeng on tulemas. Vahepeal tuleb meeleheide: kuidas küll saab kõik need asjad aetud, mis ajamist nõuavad? Siis teed, mis saad ja elad edasi.

Barutoga saime kaubale. Tulebki meile tuluõhtule esinema. Kava täitub hoogsalt. Aga kohutavalt palju asju on ripakil ja aega nende tegemiseks lihtsalt ei jätku. Masendav.

Töö juures

Esimest korda tänavu töö juures. Küll kulub palju aega jutuajamiste peale!

Linnutiivul

... kadus seegi päevake, tööpäevake. Veel üks aruanne. Intervjuu litereerimine. Kuraatorite palkade arvestamine. Mõned telefonikõned ja muud nipet-näpet. Ja ongi jälle pime.

Kummaline

 ... kultuurisündmus toimus eile. Vist mainisin siin, et kord tekkis mulle ukse vahele ümbrik tundmatult naabrilt, sees kaks vabapääset mingile etendusele, mis foto järgi otsustades oli tantsuetendus. Kui K-ga kokku saime, küsisin, kas ta tahaks minuga tulla. Tahtis. Läksimegi. Eile õhtul pärast kerget õhtusööki prantsuse restoranis (sibulasupp & shampinjonisupp).

K. oli asja lähemalt uurinud ja saanud teada, et International Youth Foundation on kristliku tagapõhjaga organisatsioon, mis toetab noori ja pakub neile esenearengu ja -täiendamise võimalusi, õpetab sotsiaalseid oskusi jmt. Praeguse nimega Meridian Hall (see muudab iga mõne aasta tagant oma nime) sai rahvast täis. Inimesi oli igat värvi ja igas vanuses. Suuremat osa iseloomustas lugupidamatu suhtumine laval toimuvasse. Show oli ammu pihta hakanud, kui rahvast ikka vooris, nii sisse kui välja. Ja nõnda kõik need 1,5 tundi, mis me vastu pidasime.

Peeti kõnesid, noorte tantsuansambel Memphis Belle esines. Kõned olid inglise ja hiina keeles. Saalis oli üldse palju hiinlasi, aga K. kahtlustas, et ka korealasi. Lavalt käisid läbi ka Ladina-Ameerika ja India päritolu noored. Nägime kung fud, hiina ooperit ja sama kandi ajaloolisi rõivamoode. Kristlusest palju ei räägitud või õieti üldse ei räägitud. Aga hiinlaste käes oli ilmselgelt jäme ots ja see sundis mind täna uurima, et kas see orgaaisatsioon tõesti ka Hiinas tegutseb ja ta tegutseb, kuigi Hiina ametlik suhe kristlusesse on teadagi milline. Ei saanudki sotti, mis värk sellega on. Aga organisatsiooni toetavad kõikvõimalikud rahvusvahelised respektaablid suurettevõtted ja välja paistab kui üks heategev ettevõtmine. Mida ta muidugi ongi, aga millised ideoloogilised jm niidid sealt veel hargnevad, aru ei saanudki. Vahest saan kunagi targemaks.

No igatahes, üle pooleteise tunni me vastu ei pidanud - tuline tulema. Mitte et see kõik väga igav või piinarikas oleks olnud. Pigem ikka huvitav kõrvaleastumine tavalistest kultuuriradadest. Muidu elad siin suures ja maailma ühes heterogeensemas linnas, aga ei puutu muude kultuuridega eriti kokkugi. Aga mõõt sai ühel hetkel täis ehk uudishimu rahuldatud.

Täna käisin kinoas ja vaatasin "A Man Called Otto" Tom Hanksiga peaosas. Lugejate rühmake FBs rääkis sellest, kiideti ka raamatut (Fredrik Backman "A Man Called Ove"). Film polnud paha. Kuna läksin juba kella 12:30sele seansile, istus saalis kõigest 5 pensioniealist paari, koos ühe pensionieelikuga siis 11 inimest kokku. Aga eks see film ju vanadusest ja sellega kaasnevast olegi, nii et küllap on hilisematel seanssidel ealine koosseis üsna samasugune.

Kui eile õhtul koju tulin, vaatas taevast alla sähedrune monstrum. Paremat kätt on see torn, mida mu akende alla ehitatakse.

Täna

... puhkan.

Esimene töönädal - tehtud

Üks ports aruandeid valmis, uuel nädalal uus jagu. Huvitaval kombel läks hommikune peavalu selle vehkmisega üle.

Õhtul sain isegi ühe kihutusjooksu teha väljas. Lõputuna tundunud sadu sai koos töönädalaga otsa.

Oh seda vutti ja muud värki

Vutiks nimetas arvutit kadunud Kaplinski. Minu vutt otsustas, et tööpöev peab lõppema ja pani ise ennast kinni. Olin just jõudnud mõelda, et lasen täna nii kaua, kui jaksan, sest igavene hunnik aruandeid on vaja homme õhtuks valmis saada, aga siis. see... Katkestuse tõttu kaotasin jupi aruannet ja mõttejärje. Tagasi sisselogimine võtab sellisel puhul üle mõistuse palju aega - tõeline kannatlikkuse kool. Kui lõpuks tagasi arvutisse sain, oli töötuju kadunud. Ju siis oligi aeg lõpetada. Homme ka päev.

Öösel nägin unes, et tohutu suur, pikakarvaline ja kurjakuulutav ilves pääses puurist välja. R. oli ka seal unenäos. Alguses kartsingi, et see elukas läheb R. kallale, sest tema oleks esimesena ette jäänud. Aga ei pakkunud R. talle huvi. Loom nuusutas teda vaid korraks ja tuli minu juurde. Mina olin voodis selili ja hangusin täiesti ära, mõtlesin, et nüüd on mu tunnike tulnud. Aga peletis vaatas mind ainult ähvardavalt, päris pikalt, ja kadus minema. Värisesin unes kui haavaleht... Kikilipsu sel ilvesel ei olnud. 

Hommikul oli postkasis e-mail ühelt nö vabakutseliselt ajakirjanikult ja harrastusajaloolaselt, kes nõudis aru, miks on TC seinal just selline Ukraina näitus nagu seal on. Saatsin kirja teistele näitusega seotud persoonidele edasi ja sain teada, et kirjutajaks on suur P. toetaja. Kas see oligi see ähvardav ilves? No ma päris ära ei kangestunud kirja peale, aga ega eriti mugav ka polnud. Minust kogenumad poliitikud tulid plaaniga lagedale, mida selle nurisejaga peale hakata. Usaldan endast targemaid.

Ja väga sobilikult tuli otsa Zoom koosolek Svjata Vatra omadega. Nad tulevd veebruaris Kanadasse tuuritama. Hoiame Ukraina lippu kõrgel.

Ülemine naaber on ennast segi kamminud: räpib juba pikemat aega meeleheitllikult. Kuna õues on soe, teeb ta seda rõdul, nii et kõik me peame tema jorutamist kuulama.

Aga nüüd sööma.

See neetud merkuur

... on retrograadne jälle. Üks muusikutest on koroonapositiivne ja me peame homse kontserdi ära jätma. Nüüd vaja rattad tagurpidi käima panna.

Ja vihma aina tuleb. Täna nagu pangest. Lõputu ladin(a keel) akna taga. Eile sain üsna pika vabaõhtutiiru teha õhtul, küll oli hea hingata. Täna ei lähe kusagile.

Ei torise

Kuigi tahaks. Canada Posti üle. See on ju tore, et üritatakse tiigrit hüpata, aga kui paki saatmine võtab endisest kolm korda rohkem aega ja protsessi lõpuks on halle karvu juurde saanud nii klient kui töötaja siis... Ja ikkagi, vaat ei torise! Või siis õige veidike. Pakid said ju lõpuks ikkagi saadetud. Sünnipäevapakid.

Esimene tööpäev ka tehtud. Mõnevõrra sinine teine, aga mitte liialt.

Õues kevadvihm.

Oli vast raamat

Jah, need Kaplinski ja Õnnepalu kirjad olid lõppkokkuvõttes ikka päris vapustav lugemine. Rohkem nagu ei passigi siin sõnu teha. Lihtsalt tänulik olen.

Esimene

Aasta käima tõmmatud meeldiva eesti kambaga. Tänu lahkele pererahvale, kes meid võõrustas!

Täna ei jõudnud ei konsulaati, õue ega isegi mitte prügikasti tühjendama. Selle asemel sai aetud juttu kaugemate ja lähemate sõpradega. Ja ETVd vahitud. Ja kodusesse põhjatusse külmkappi kiigatud. Pool päeva sai nagunii maha magatud ka, sest koju jõudsin ja voodisse sain vastu hommikut. Palju sa siis ikka selle ühe päevaga jõuad, eks. Ja aasta pikk ees.