Mälu

Imestan juba mõnda aega, et kuidas mul on õnnestunud 19 arvust koosnev pangakonto number meelde jätta. Nii paari aastaga umbes. Polegi paha ühe üle kuuekümnese peakolu kohta, mis? Seda numbrit läheb igakord tarvis, kui meie külapanka sisse login. Nii see trennitegemine on käinud.

Muus osas pole alati põhjust hõisata. Inimeste nimed ei mahu enam pähe ära. Näod küll, aga nimed mitte. Vist on liiga palju saanud neid sinna. Koosolekute ajad pean kindlasti kalendrisse märkima ja veel parem kui on Google´i kalendrisse kantud - muidu magan mõne maha. Kes mida arhiivi annetas, peast ei mäleta. Mõnda asja jah, aga mõnda üldse mitte. Ka on mõni jutuajamine või kirjavahetus ajust nõnda ära kustutatud, nagu neid poleks toimunudki. Siis tuleb küll kerge õudus peale, et kuidas nii... Noh, pahatihti toimub korraga ka liiga palju erinevaid asju. Eks aju püüa siis reguleerida, mida salvestab ja mida mitte, et ajuomanik päris lolliks ei läheks.

Nüüd, mil kirjutajate klubiga on sulg nö soojaks kribatud, viskab vanadest kihistustest mingeid ammuunustatud lugusid ja episoode üles. See on küll tore. Mõnikord muidugi pole ka. Oleneb sellest, mis konksu otsa jääb.

Tulvingu mälu-raamatut hakkasin juba ammu lugema, aga kaugele ei jõudnud, sest muud asjad tulid vahele. Peaks ikka läbi lugema, enne kui laenuraamatukokku tagasi viin. Põnev asi see mälu. Kuni teda on. Ja kui ta peaks päriselt ära kaduma, eks siis lähe teiste elu huvitavaks, jumal paraku.

Eesti kirjanduse päev

Tähistasime täna Biblio Klubiga kah eesti kirjanduse päeva ja lugesime Kadri Hinrikuse raamatust "Taks ja Dogi" toreda loo "Koosolek" Vaimukas ja nunnu. Raamatu pdf-i leiate siit.

Meie teemakohast mängu saab mängida 4. veebruarini siin.

Eileõhtune muusika- ja jutuõhtu koos Soundstreamsiga ületas kõik ootused. Saalis oli ligi 200 inimest. Viimati oli siin nii palju rahvast vist Edward Lucase loengu ajal. Aga ka programm oli põnev. Oleme nüüd fila kammerkoori ja Kaljuste saabumiseks valmis. Nende kontsert toimub laupäeval.

Päikeseratas

Päike paistab! Väga haruldane külaline sel talvel.

Rubriigist "Uskumatud metamorfoosid": Ratas veeres Isamaasse.

Siin elu lihtsalt töine. Laupäevane festival läks kenasti.

Paljaskülm ja kuutuuripealinn

Paari päeva eest jäi Delfis silma sõna "paljaskülm". "Paljaskülm tekitas hiidlase aias paksu pahandust," kirjutas Maaleht. Mul juba vererõhk tõusis, et mingi järjekordne lapsus, aga polnudki. Tuleb välja, et see on ilma lumeta pakane, kui maa paljas. Esimese hooga tekib küll pigem kujutlus saunalisest, kes paljana lumehange tormanud, aga vale puha. Inimene õpib. Uut eesti keelt.

Meil siin tänavu ainult paljaskülma ongi olnud. Kui sedagi. Praeguseks on igasugune külm kadunud, ainult paljas on alles - vihmaga kadusid viimasedki lumekribalad.

Tartust sai EU kultuuripealinn. Tööajal ei saanud avamist vaadata, teen seda õhtul, kui raatsin aega võtta meditasioonifoorumi arvelt. Seal on iga päev 7-8 loengut, mille vaatamiseks aega 48 tundi. Eile jõudsin kolm tükki ära vaadata, üks parem kui teine, kõik Tiibeti traditisooni esindajad.

Homme ka tööpäev. Filmifestival. Selle ettevalmistamisele ongi suurem osa päevast kulunud. On reede.

Oh seda ilmakest

On vast ikka udune see meie eluke siin. Ja rõhk on ka nii madal, et elevantsid ei lahkugi enam silmalaugudelt. Pärast seda, kui oled päev otsa arvutis ajaga võidu jooksnud, on kogu kere nõnda haige nagu oleksid puid lõhkunud või heina teinud. Aga pole. Ainult peaga ja sõrmedega raban. Soojaks läks, sellest ka madalrõhkkond. Või siis vastupidi.

Eestis streigivad õpetajad. Kogu see Eesti riigi värk tundub kuidagi logisev ja hädine viimasel ajal. Aga Trumpi tõus USAs on vel jubedam.

Meie udu on selle kõrval ikka väga väike mure. Õieti polegi see miski mure. Hoopis põnev on, kui seda nii palju saab. Eile jõudis keelekohvikusse ainult neli inimest. Teised läksid vist udus kaotsi.

Udu

 

Kiire ja aeglane

Kiired ja pikad tööpäevad, mille kohta polegi muud öelda.

Aga õhtul tuli aeglustus. Täna algas Art of Meditation Global Summit veebis, kus karjade kaupa õpetajaid ja praktiseerijaid oma kogemusi jagamas. Kuulasin ära kaks loengut tänasest seitsmest. Rohkemaks lihtsalt ei olnud aega. Hea.

Kus sina loed?

FB lugejate rühmas käis täna just selle-teemaline arutelu. Nagu arvata võis, eelistab enamus raamatukoisid sohval või voodis patjade najal lebotamist, mõned ka lugemis- ehk tugitoolis. Peaaegu mitte keegi ei loe laua taga toolil istudes, v. a need, kes loevad köögis süüa tehes. Esimesed valikud on minugi puhul kõige tavalisemad, aga süüa tehes ma küll raamatuid ei loe, siis kuulan pigem raadiost jutusaateid.

Keegi mainis poesabas lugemist. Seda pole ma teinud, küll aga loen metroos rongi oodates ja pikki otsi sõites. Yonge´ist Finchi minek võtab oma pool tundi, selle ajaga jõuab nii mõndagi. No ja muidugi lennukis. Üle ookeani lennul saab mõne raamatu suisa läbi lugeda. Bussis ega autos ma paraku lugeda ei saa, merehaigus tuleb kallale, küll aga bussijaamades ja -peatustes on loetud. Nagu ka igasugu muudes jaamades. Aga ka arsti ooteruumis, näiteks.

Laua taga ja toolil loen ma kohvikutes - see on eriline treat. Nendest maailma kohvikutest, kus loetud, võiks omaette pika loo kirjutada. Eriline mõnu on pargis pingil või murul lugemine. Kui pargis ja pikali, siis nii kõhuli kui külili kui selili. Ja sekka rätsepistes. Sama rannas. Loetud on ka rõdul, suvel. Siis ikka toolil. Õieti küll kahel toolil - ühel mina ja raamat, teisel jalad. Ja teetass laual käeulatuses.

Lapsena sai taga aias loetud, tammepuu all tekil. Aga teki all pole ma kunagi lugenud, taskulambiga, salaja. Mingites aedades on ka võrkkiiges loetud ja Kuru urus kiitoolis, ahju taga. See oli supermõnus.

Kui tööl tööasju loen, siis ikka toolil ja laua taga muidugi. Vanasti, ülikooli ajal, sai ka raamatukogus loetud ja igasugu posänge võetud, jalgu küll lauale, küll naabertoolile sokutades, kui õnnestus veidi suurem personaalne ruum tekitada.

Nii mõnegi raamatu puhul mäletan täpselt, kus ma seda lugesin. Mingi huvitav kombo kehalisest ja kohamälust.

Kus sina loed?

Laupäev

Vaatan "Eesti laulu". Ikka palju jama on seal, aga uudishimu sunnib jälgima. No õnneks on Puuluup ja veel paar asjalikumat seltskonda. 

Varsti kinno. "Poor Things".

Eile tuli järjekordne kurb uudis: Laas Leivat lahkunud.

Päevad on erinevad

Kummaline, kui erinevad võivad päevad olla, kuigi pealtnäha paistavad üsna ühesugused. Eile oli hea rahulik ja tõhus tegutsemine, täna mingi rapsimine: plaanid muutuvad, sest keegi tahab kiiret reaktsiooni millelegi, mis tema jaoks parasjagu oluline, asju vaja ümber teha, inimesi ei saa kätte... Aga eks seegi päev saab ükskord läbi.

Sõpsidega meil nüüd ka Savonlinna ooperireis bookitud. Nädalaga neli reisi paika pandud. Pole paha. Veebruaris Montreali. Nii jah.

Eesti pilet

 ... suveks ka ostetud. Seega on reisiplaanid augustikuuni tehtud. LOT on hulluks läinud - hinnad kosmilised võrreldes teiste lennufirmadega. Ja ehhki nende reisigraafik on tartlasele kõige mugavam, valisin seekord muu variandi.

Muidu oli ka produktiivne päev. Nagu need kodus töötamise omad ikka kipuvad olema.

Õhtusele lugemislauale on jõudnud Rein Raua "Katkurong".

Juba kolmas

 ... nädal uut aastat käsil. See tuli koos pakasega: külma on 10 kraadi ringis, tuulekülmaga rohkemgi, nagu ka öösel. Aga maa on ikka must. Kuid päike paistab!

Eile vaatasime "Kõrboja peremeest" ja puhusime Zoomis Lembit Petersoniga juttu. Ikka päis hea filmi tegi Leida Laius 1979. aastal. See pole vananenud ka kuigi palju. Universaalne lugu ju. Ja E. tegi meile taas jumalikult maitsva kringli.

Kohalikest uudistest nii palju, et nutria kanti musta nimekirja - võõrliigina. See elukas olevat USAs juba palju paha teinud ja jõudnud nüüd Ontario ukselävele. Kuidas tema tegelikku levikut piirata kavatsetakse, ei tule artiklist välja, aga ju siis mingi plaan on. Sellest üksi vist on vähe, et ta kusagil nimekirjas on. Vaevalt, et elukad ise seda lugemas käivad.

Laupäev

 ... kinos. "American Fiction". Vaimukas lugu mustanahalisest kirjanikust, kes püüab võidelda rassilise stereotüpiseerimisega. Irooniline vaade kirjandusellu ka. Hea film.

Eile õhtul J. juurest tulleks jäin purgaa kätte. Olin Eglintoni keskusest ostnud tõlvlehiku, vormist läinud tupsrohtliilia asemele. Jäime tuisu kätte. Lilleke oli nii kõrge, et pool jäi kotist välja ja ilma räsida. Eks me näe, kas pidas tuisule vastu. Praegu on veel kenakene. Aga lumi oli hommikuks kadunud jälle. Vähemalt siin, südalinnas.

Blog TOs oli naljakas uudis. Täidetud munad olevat moodi minemas Toronto restoranides. Nostalgiatoiduna. Siin kutsutakse neid muidugi deviled eggs.

Lähengi

... Jaapanisse! Lennupilet ostetud, reis bookitud. Maksab pool kuningriiki, aga ma olen seda väärt (püüan ma ennast veenda).

Muidu on elu jube kiireks läinud. Kõik maailma koosolekud tahtsid sel nädalal ära toimuda. Aruandeid on terve virn ja programmi kokkupanek nõuab aasta alguses ka lisakiirendust. Nii et neljapäev saabus suure üllatusena - et kuidas sina, lilleke, küll siia said juba jälle. Usun, et mujal ilmaotstes on üsna sama lugu. Kui eelmisel nädalal oli metroo veel inimtühi, siis nüüd on hordid tagasi ja trügivad kuis jaksavad. Vihma ja lörtsi on tulnud koledal kombel, nädalavahetuseks lubab lund ja mitte vähe. Kõike, kohe ja korraga -  selline aeg.

Mis maailmas toimub, pole aimugi. Isegi õhtuseid uudiseid ei näinud eile, sest tööpäev oli 14 tundi pikk. Kuid lõbus. Mitmes mõttes.

Ladistab

Hommik algas paksu lörtsiga, mis keeras õhtuks raskeks vihmaks. Ladistab siiani. Homme jätkub samas vaimus - antakse vihma ja lörtsi mõlemaid.

Biblio Klubi on jõulupuhkuselt tagasi, neli uut liiget lisaks. Lõuna ajal pidasime G. auks baby showerit. Tutvusin TCs elava Eestist pärit tudengiga. Seltskondlik päev. Ja märg - oh kui märg!

Aru ja anne

See aeg, kui vaja aruandeid teha. Graafikust maas. :(

Facebooki notifications on jälle puhkama läinud. :((

Lumi

Õhtul hakkas sadama selle talve esimest korralikku lund. Hea nüüd kodus kohupiimavormi teha ja Helgi Erilaiu šanssoonide saadet kuulata.

Aga päeval nautisime K-ga jaapani kööki. Magustoit oli kaunis kui pilt.

Müstika

Jah, pärast paarikuist streiki hakkas FB notifications jälle tööle. Iseenesest. Meta sakib. Kanadas ei saa me ju ka ajakirjanduslikke linke jagada FBs. Nii on Eesti Elu blokaadis. Ja kui palju vaeva nad nägid, et mitmekesisemat veebisisu pakkuda! Metal on Kanada valitsusega suusad risti.

Seesama suusaprobleem ka Keskerakonnas. Täna lahkuti sealt hoogsa kapakuga.

Esimene töönädal anno 2024 tehtud.

Tuhanded on kadunud

Tuhanded lugejad või muud äkitselt tont teab kust ilmunud tegelased on siit kadunud ja blogis on taastunud tavapärane rahu. 

Mõned kaovad Keskerakonnast - küll veel mitte tuhanded, aga kümned vist küll juba. Savisaare impeeriumi viimased päevad? Kas siis viimaks saabki Eesti endale päris oma vene partei? Huvitav igatahes.

Siin käib töövihtumine. Muud uudist pole. Täna näidati päikest, aga ma olin siis toas.

Hoog sees

Nii on. Pühadekangestus on kadunud ja kaks tegusat tööpäeva seljataga. Küll ta ikka läheb jälle, kus ta pääseb.

I have a dream. Tegelikult on see mul juba ammu. Nüüd olen selle nimel viimaks tegutsema asunud. Kavatsen Jaapanisse minna. Veel sel kevadel. Paar sammu on juba astutud. No ei, ma ei hakka sinna jala minema muidugi, aga Eesti reisibüroo ütles, et saab nii küll, et mina lendan siit ja saame Takyos kokku. Oeh... kas tõesti? Fingers crossed! On põhjust märtsikevadet oodata nüüd.

Hall jaanuar

Aastavahetusel pudenes veidi helbekesi, aga nüüd on ilm ühtlaselt hall jälle. Vaja uus tööaasta käima tõmmata kuidagi. Uni on paigast magatud, st et öösel ei jää ja hommikul ei ärka. Aju on hangunud. Järelikult head laisad pühad olid. Isegi pühade vahes ei pingutanud liialt.

Vaatasin Goodreadsist, et lugesin eelmisel aastal ainult 26 raamatut (pluss üks, mida süsteemis ei leidunud ja mida lihtlugejad enam ise lisada ei saa). No mõned olid ka kohutavalt paksud, aga tegelikult see tähendab, et koroonaaeglus asendus lõpuks lõplikult tempoka päriseluga. Pühade ajal sai siiski lugeda. Hetkel käsil Vadi "Kuu teine pool". Hea jälle. Eile vaatasin ka ühte suurepärast filmi - "Anatomy of a Fall". Soovitan!

Püüame siis tublid olla, eks. Aga mitte liiga tublid. Head minekut uuel aastal!