Täna sain jälle veidi targemaks. Üks mu Goodreadsi sõpradest postitas teate sellise raamatu kohta: Emma WhispersRed "Unwind Your Mind: The Life-Changing Power of ASMR". Mis on ASMR? Googeldasin ja sain teada, et autonomous sensory meridian response ehk ehk autonoomne sensoorne meridiaanreageering. See on kõditunne, mis liigub pealaest jalataldadesse, põhjustades keha lõõgastumist ja tekib reaktsioonina erinevatele füüsiliste, heliliste vm aistingutele. Pidi olema sama hea kui mindfulness. Või parem.
Tuleb välja, et YouTube´is on karjade kaupa neid, kes pakuvad erinevaid ASMR seansse, mis peaksid vaatajal stressi alandama: sosistajad, kammi krabistajad, paberikortsutajad, kosmeetikakoti silitajad. jne. Vaatasin mõnda, et aru saada, mis värk on, ja mõistsin, et enamus neist helidest, mis peaks justkui head enesetunnet tekitama, on lihtsalt kohutavad taluda. Ka ei paku mulle mingit mõnu vaadata, kuidas kellelgi teisel pead silitatske, eriti kui sinna juurde käib sosin - siis on seda kõike lihtsalt võimatu vaadata. Sama lugu sõrmedega lauale trummeldamise puhul. Aga kui keegi näitab pikalt ja põhjalikult oma kõrva puhastamists, siis.... No ei!
Guugeldasin edasi ja leidsin Müürilehest mõne aasta taguse eestikeelse postituse, kus keegi sarnase tee läbi käis. Alguses uuris, mis see ASMR on. Siis katsetas enda peal (st vaatas videoid) ja sai aru, et pole üldse tore - vastupidi, tekitab hoopis frustratsiooni ja tahtmist plehku panna. Ka tema jätkas guugeldamist ja sai teada, et need, keda teatud helid (nt sosistamne, matsuamine, luristamine, kriidi kraaps vastu tahvlit, sõrmedega trummeldamine lauaplaadil) ärritavad, on misofoonid.
Misofoonia ehk helide vihkamina (vrd misogüünia) on neuroloogiline seisund, mille all kannatavatel inimestel vallandavad teatud helid negatiivseid emotsioone, mõtteid või füüsilisi reaktsioone. Sellel on mingi seos sünesteesiaga. Aga misofoonia ei ole fonofoobia (tundlikkus valjudele helidele). Veel on olemas hüperakuusia, aga ma ei saanud päriselt sotti, kuidas see erineb misofooniast või fonofooniast.
Õrnad kõrvad on mul alati olnud, tean seda ammu. Hiljem olen sama märganud oma vennatütre puhul. Nii pidi paps kunagi motokrossilt ära tulema, sest ma nutsin kontrollimatult. Mäletan siiani, kuidas ma seal raja kõrval seisin ja kui jubedad olid hääled, mida mööda Kulbiorgu kimavad veomasinad (sest see oli veokate võidusõit) tekitasid. Mul ei olnud hirmu autode ees (kuigi meeldivad nad nüüd ka polnud), lihtsalt nende poolt tekitatav heli oli talumatu. Siiani, kui tuletõrje või kiirabi tänaval mööda kimab, tekib refleks: tahaks käed kõrvadele panna. Ja mõnikord panengi. Pärast peapõrutust on see tundlikkus veelgi suurenenud. Kooris laulmise pidin ära lõpetama, sest naabersopranid laulsid liiga kõvasti. Aga kas asi on hääle valjuses või iseärasuses? Tuleb välja, et minu puhul mõlemas: mu kõrvad pole mitte ainult õrnad, vaid ka valivad.
Sosistamisega on nõnda, et kui keegi oma ja armas kõrva sosistab, siis see on kas OK või lausa väga tore. Aga kuulata YouTube´ist neid võõraid mikrofoni sosistajaid... Õudne! Kui Anu Lamp, suurepärane näitleja ja koguni lavakõne õpetaja, kord raadios mingit ilukirjanduslikku teksti ette luges, intiimsuse mõttes (ilmselt?) justkui kergelt sosistades ja mikrofoni hästi lähedal hoides, siis pidin raadio kinni keerama. Talumatu tundus! Samuti on piinarikas kuulata igasugust matsutamist, luristamist, krõbistamist. Uuemal ajal on seetõttu keeruline kinos käia, sest seal kogu aeg keegi krõbistab või matsutab. Aga sosistamine on neist ikka kõige häirivam.
Lapsepõlves oli mul üks veider komme. Kui 1960ndatel sõbrantsidega maja ees keksu või muud mängisime ja ma kuulsin piki Riia tänavat diiselkütusega veoautot lähenemas (olid sellised hästi jõulised, "kurja näoga" autod, jooksin majaesise trepi ülemisele parempoolsele platvormile ka karjusin "Tita, tita, tita...", kuni auto mööda sõitis. Miks tita, ei tea, aga see oli omamoodi tõrjemaagia, kuidas see kole heli üle elada. Ma ei kartnud neid autosid, ka ei olnud nende hääl ülemäära vali, aga see heli oli lihtsalt väljakannatamatu.
Veelgi varasemast ajast mäletan ühte isa sõpra. kes oli suur ja sõbralik mees (või vähemalt püüdis kangesti sõbralik olla), aga tema hääl oli selline, et mul käisid judinad üle kere ja ma põgenesin ükskord lasua alumisele korrusele vanaisa juurde, sest ma ei tahtnud selle onuga - või õieti tema häälega - mingti tegemist teha. Paps käis mind anumas ja palumas ja ma ei mäleta, kas tal õnnestus mind ära rääkida, aga selle hääle tämber ja sellest tulenev ebameeldivustunne on siiani meeles. Hiljem olen kohanud ühte sarnase häälega meest, aga nüüd ei tekita see minus enam väga tugevat reaktsiooni. Või on asi lihtsalt selles, et täiskasvanuna kontrollime oma reaktsioone ja käitumist. Aga mikrofoni sosistamine on endiselt no-no! Selliseid diiselautosid enam ei eksisteeri, seda ei saa selle refleksi olemasolu või kadumist kontrollida paraku.
Asi pole muidugi kõrvades vaid ajus. Misofooniaga pole aju-uuriajd veel väga palju tegeleda jõudnud nagu ka mitte ASMRiga, aga jaksu neile. Seda ASMR raamatut ma kohe praegu vist siiski lugeda ei taha. Kuigi kassi nurr, mere- ja metsakohin nagu ka pea harjamime ja massaazh on mõnusad kõik ja kuuluvad samuti tunnustataud mõnutekitajate hulka ASMR usku inimeste meelest, siis liigne keskendumine sosistamisele mõjub mulle kui misofoonile antireklaamina. Ja praegu on ka palju muid põnevaid raamatuid järge ootamas. Ehk kunagi tulevikus julgen kätte võtta ka selle sosistamise kiituseks kirjutatu.
Tänased numbrid: Kanadas 746 439 juhtu (19 065 surma), Ontarios 255 002 (5803), Torontos 81 255 (2290). Ontarios 2417 uut juhtu.