Kael ja kõrvad

Hommikul viisin oma kange kaela J. juurde. Mudimine läks asja ette.

Õhtul kudusime Tartus kõrvu. Toimus musterloomade kudumise õpituba Anu Raua raamatu järgi. E. õpetas meile topeltkudet ja seda, kuidas loomale eriti sirgete servadega kõrvad saada. Rebane sai õpitoa lõpuks endale kaks suhteliselt kobedat kõrva ja sinimustvalge kerehakatuse. Kas ta ka kunagi valmis saab, on juba oamette küsimus. Aga oli tore üle pika aja vardaid klõbistada.

Õues ilus kevadilm. Isegi 13 kraadi sooja vist. Lõpuks ometi hakkavad puud roheliseks minema. Kahju, et seda kõike pargis nautida ei saanud. Homme lõuna paiku koosolek ja vihmasadu terve päev. Kahel eelmisel aastal ehk siis koroonaajastul sai kevade tulekule tõsisemalt kaasa elatud. Sel aastal on see must kõik mööda läinud või pidanuid mõnda põgusasse hetke mahtuma. 

On volbriõhtu. Keedan tartraputru. Need ju ka kaks asja, millel omavahel justkui mingit seost ei peaks olema. (Vt ka postitust "Kevadvihm"). Aga näe on, sest nad mõlemad on - just täna, just praegu.

Hirsa-harsa ja pilla-palla

Juba teine päev jutti selline segane. Palju kirjusid killukesi. Pea laiali otsas nüüd ja väsinud ka. Päevad pole vennad. Või noh, need kaks viimast olid küll - sellised rahutud vennikesed.

Eile õhtul rääkisime raamatuklubis Loone Otsa "Armastusest". Meeldis inimestele. Paljud leidsid sealt ka isiklikke tuttavaid. Salme Niilend elas ju Kanadas lõpuks. M. mängis tema matustel orelit. Igal oma perspektiiv ja see teebki meie arutelud põnevaks. Peaks Loonele kirjutama ja teada andma.

Eile enne raamatuklubi jõudsin kiire poetiiru teha, sest külmkapp oli tühjaks söödud ja täna tulevad tudengiposid külla. Nüüd rosolje valmis ja rabarberikook kookosega ka. Aga pea oli nii sassis, et läks meelest munad vahtu lüüa. Eks me näe, kuidas lõpptulemus on. Lõhnab küll oivaliselt.

Täna siis jälle õue ei saa. See nädal on kolm täiesti tubast päeva olnud. Halb.

Hommikul rääkisime keelesõbraga Tallinnas. Peamiselt tema tütrepojast ja mida toredat nad koolivaheajal koos on teinud. Sõjast ei silpigi.

Aga sõda käib endise hooga. USA teatas eile megatoetusest - üle 30 miljardi dollari! RMS helistas päeval, oli Stockholmiga ühenduses olnud ja teadis rääkida, et Rootsit tabanud suurem küberrünnak. Uudistesse pole see jõudnud, kontrollisin CNNst, Delfist, ERRst jm. AKd pole veel näinud.

Trad.Attack!ilt ja Leelolt selline üllitis.

Jääb vahele

Postitust ei tule. Ei jaksa.

Kisub pikale jälle

Ja külm on ka. Õue ei saa.

N. lahkus siit eile kolme suure kilekotiga. Nii et miski ikka sobis tema garderoobi täienduseks. A. oli andnud hüva nõu ratastega kohver kaasa võtta. Selline pagasiparda mõõtu kohver oli, millega ta Ukrainast pages, pakkimiseks 15 minutit...

Venelane tembutab Transnistrias ja sulgeb gaasikraanid Poolale ja Bulgaariale. 

Maailm on erutatud uudisest, et Elon Musk ostis Twitteri. Olevat karmikäeline tööandja ja rääkivat sellest, et Twitterisse suuremast sõnavabadust vaja. Selle vabadusega saab teatavasti nii ühte kui teist korda saata. Mina ei säutsu. Pole kunagi säutsunud. Ei ole minu formaat.

Hommikul käis selline seltskond rõduserval varbaid soojendamas.

Humanitaarabi

Kui nädalavahetusel oma riideid pakkisin, sorteerisin välja, mida võiks pagulane N-le pakkuda, kes lahkus Ukrainast ühe kohvriga. Täna õhtul tuleb ta mu värki vaatama siia. Kuidagi piinlik on oma kraami küla mööda laotada ja temal, nagu aru olen saanud, on piinlik abi vastu võtta... Eks püüame oma piinlikkustest üle saada kuidagi.

Muidu tavaline tööpäev. Õue ei pääse.

Ehitusplatsil käib kõva puurimine. Mida nad seal küll teevad ometi? Majal juba 4-5 korrust peal, aga puuritakse justkui asfalti. ... Käisin rõdul vaatamas ja nii ongi: naabermaja garaazhi sissesõiduteed puurivad. Hirmus lõrin.

Selline mürakas on maa seest kerkimas. Seal saavad väga pimedad korterid olema, sest need ulatuvad kaugele maja sisemusse. Uuemates kortermajades kasutatakse sellist kummalist planeeringut, kus magamistuba on ilma akendeta, elutoast lükanduksega eraldatud nurk ja ainus valgus, mis sisse pääseb, tulebki elutoa aknast. Iga jumala ruutjalg tuleb ju panna raha teenima, exole.

Kevadvihm

Tööpäeva lõpuks jõudis kohale - tõeline kevadine padusadu. Aga sellega on soojalaine läbi ka. Ees ootavad öökülmad.

Tööpäev tavaline võidujooks ajaga. Jälle tükige seda, tükike teist. Podcasti intervjuu lükkus edasi.

Kuna endal ideid pole, laenan "Padjamärkmetest". Võrreldamatud asjad. Sõda ja rahu. Nälg ja õgardlus. Siga ja kägu. See, kui ärkad Tartus Kuu tänaval üles ega saa aru, kas oled elus või surnud juba - ümberringi hauavaikus. Ja kui siis suve teises pooles sealt siiapoole tagasi jõuad, rõduukse öösse lahti lükkad, tuleb sealt jaheda õunalõhna asemel niisket linnaleitsakut ja suurlinna müha, mis ei vaiki hetkekski. Praegu kostub mühale lisaks autokummide sahinat märjal asfaldil ja vihmapiiskade trummeldamist rõduääretisel.
 

Pikk pühapäev

Kuna uni läks pool viis ära, kujunes pühapäev meeldivalt pikaks. Tegin pikad tretid. Jõudsin kohvikusse, töö juurde, hiinalinna ja Harbourfronti. Kahes viimases polnud eelmisest suvest saadik käinud. Järve ääres tegin linnuvaatlusi ja järgisin seega Vaikuseminutite soovitust minna metsa ja lihtsalt vaadata. Minu mets on inimdzhungel, aga loodust, mida vaadelda, jagub õnneks siiagi.

Pardid ja Kanada haned, kes on tegelikult lagled, ajasid järvel oma linnuasju. Esimesed tegid agaralt sukeldumisharjutusi, aga ei näinud, et keegi kala kätte olekas saanud. Kuiv trenn? Uskumatult kaua suudavad nad vee all olla. Ainus silmapiirile sattunud lagle oli ennast paadisillale peesitama sättinud. Või oli see ikka mingi muu haneline? Lagled niimoodi soolot ei tee tavaliselt, käivad karjakuti. No igatahes, soputas tiibu mugavamks see linnuke ja lebotas kohe pikalt. Otsustasin, et ma ka ei tõuse enne, kui ta vette otsustab minna. Tükk aega sai niimoodi mediteeritud. Isegi kui ta viimaks püsti sai, ei jõunud ikka nii kaugele, et oleks ennast vette vedanud. Vahetas muudkui jalga ja...  tükk aega tuterdast seal.  Lõpuks läks, pooleldi lennates-hüpates. Pärast sooja päikest pidi see küll üks külm moment olema. Palavus oli janutama ka ajanud - jõi kohe mitu nokatäit. Aga pardid sukeldusid väga graatsiliselt ja järv oli sinisinine.

Uue ratastega seljakoti sain ka ostetud. Eesti reis pole enam mägede taga.

Nüüd ETVst noorte kontsert Ukraina laste toetuseks. Toronto eesti kooli tervitus ka sees. Ukrainas ülestõusmispühad ja sõda.

Tali välja, suvi tuppa

Hooajavahetuse üks tüütumaid tegevusi on kappide koristamine, talveasjade kokkupakkimine ja suveasjade väljaotsimine. Kuna tegemist on kroonilise hilbuhulluga, kellel saatuse irooniana alati eriti väikesed kapid, siis... Tüütu ettevõtmine, aga kui see tehtud, on tunne nagu oleks saunas käinud - puhtam ja muretum.

Hilisel pärastlõunal jõudsin isegi välja, aga see, mis toast paistis kui kaunis kevadilm, osutus lõikavalt külmaks varakevadeks tigeda ja salakavala tuulega. Tegin siiski sangarliku vabaõhupeatuse Aroma Cafes ja lugesin pargipingil veidi adleriaanat, aga siis sattusin pulma, st et parki saabus pulmaseltskond pilte tegema. Alguses vaatasin neid eemalt ja tundsin kaasa: pruut ja daamid olid paljaste õlgadega õhulistest õhtukleitides. Aga eks ilu ja olukord nõua ohvreid. Aga siis pugesid nad uue vaate huvides kõik mulle külje alla ja pidin varvast viskama, et oma kapuutsi ja kinnastega mitte nende pidupilte ära rikkuda.

Queens Parki servas oli taas punt vabadusvõitlejaid. Näib, et neil on mingi sotsiaalne sõltuvus välja kujunenud - pole enam millegi vastu võidelda justkui, aga nemad ikka lärmavad. Ju on lihtsalt tore koos käia.

Aga nüüd tuleb minna ja pesu pesumasinast kuivatisse ümber tõsta. Seekord siis sedamoodi.
 

Kevad vist

Õues kevad vist. Eile õhtul oli päris mõnus ja täna aknast vaadates paistab ka kena, aga kui soe või külm päriselt on, ei saa enne aru, kui pole välja läinud. Vaja Tartus käia. Teen siis pikema tiiru ka.

Muust ei tea. Proovisin enne nädalavahetust veel mõne sooritusega maha saada. Tööajal käiksid kellad justkui kiiremini - veider lugu. 

Nii kange, kui üldse olla saab

Räägin oma kaelast. Jälle mingi väike vale liigutus ja... säilinud on ainult otse ja alla vaatamise võimalus. Mida ei tohi unustada. Sest kui unustad, siis... aah!

Ja jällegi, see on kõik tühi-tähi suure maailma suurte murede kõrval. Ukrainast tuleb aina jubedaid uudiseid: Manhushi külas on kuni 9000 Mariupoli elankku massihauda maetud.

Vene oligarhid sooritavad kiremõrvu. Või kas keegi on asunud õuealust puhastama?

Putin pani tütre koduaresti, et see suurelt rodinalt putku ei paneks.

Kanada on otsustanud Ukrainale raskerelavastust saatma hakata (selle kohta loe: https://www.cbc.ca/news/politics/canada-ukraine-artillery-1.6426132). Scholz Saksamaal on aga nagu hunnik õnnetust...

Eesti kuulutas Ukrainas toimuva genotsiidiks, esimese riigina maailmas. Ja ka selle statistika üle on põhjust uhkust tunda (vt all). Kalevite kanged oleme ikka küll jah.

Päev nagu teised

Ega olegi midagi erilist päeva kohta öelda. Tavaline tööpäev. Õhtul käisin K. juures juukseid lõikamas. Ta oli pühade ajal NYCis käinud, kus oli paaril päeval pluss 28 olnud. Raske ette kujutada sellist asja. Meil ikka pluss 10 umbes ja vahest paar kraadi rohkem, kui päike välja tuleb. Aga lillekesi on juurde tulnud, nartsisse, hüatsinte ja tulpe. Hekid on rohelise uduga kaetud. Ta tuleb siiski.

Ukrainlased panevad visalt vastu. Eesti meediast paistab olukord märksa lootusrikkam kui siitpoolt vaadates. Vaatasin täna uusi Ukrainast K-lt tulnud sõjapilte läbi ja no pole lihtne sellise materjaliga töötada...

Eile oli väga huvitav "UV faktor" Saksamaast, Venemaast ja sõjast Ukrainas. 

Uus nädal uue hooga

Puhkus on vist tõesti jõu taastanud: tänane päev kulges päris hoogsalt ja tulemuslikult.

Rääkisime ka ukrainlannaga, kes eile raketirünnaku eest põgenes. Ikka mingi ebalus tuleb peale, kui selline inimene sulle ekraanilt vastu vaatab ja räägib justkui mingist tavalisest asjast. Kuigi see oli ka tema jaoks esimene kord. Aga näituse asjad edenevad.

Mariupolis on olukorad väga tõsine. Venelane loobib kolmetonniseid pomme... Taevas, hoia!

Siin ka taevaalune rahutu. Tuli tohutu vihmahoog, millest ei saanudki aru, kas on ikka vihm või midagi tummisemat. Rapsis ja ropsis hoogsalt ja häälekalt. Aga sellest pole vähimatki ohtu kellelegi. Isegi madalrõhkonna peavalu on privileeg. Kui valutab, järelikult on kaela otsas endiselt olemas.

Lõpetuseks uus pealinnade kaart.

Koosolek jäi ära, sest

Täna õhtupoolikul pidime ukrainlanna K-ga rääkima sõjafotode näituse logistikast Torontos. Paar tundi enne seda sain sõnumi, et ta on just põgenenud õhurünnaku eest, on väga kurnatud ja tahaks magama minna. Niimoodi tasaselt ja viisakalt nagu see oleks kõige tavalisem asi, millest teatada... Jah, muidugi, ütlesin, mine puhka, räägime homme.

Esimest korda elus jäi koosolek ära sel põhjusel, et keegi põgenes pommitamise eest. Käisin päeval taas TCs oma väikseid tööasju ajamas ja kui sealt tagasi marssisin, püüdsin kõike seda oma väiksesse karuarusse ära mahutada... Ikka väga privilegeeritud oleme me siin oma ekstra vaba lihavõttepuhuse puhkepäevaga, millest poole võisin täitsa omal vabal tahtel ja mõnuga siiski tööle pühendada, et ennast seejärel premeerida tunnikesega kohvikus, raamatu seltsis. Isegi see, et ühtäkki hakkas taevast tihket lörtsi alla viskama, tundus puhas õnn, sest ei kukkunud pommid vaid suured pehmed räitsakad.

Loen õekeselt sünnipäevaks tulnud adleriaanlikule psühholoogiakäsitlusele tuginevat raamatut "Julgus mitte meeldida". Autoriks kaks jaapnalast. Jah tõesti, jaapanlased. Pealkirjast ei oletakski, eks? On ju meeldida püüdmine jaapani suhtluskultuuri üks alustalasid ja sotsiaalne liim, nii palju või vähe kui ma Jaapanist tean. Raamatus manitsetakse oma nina teiste elude korraldamisse mitte toppima ehk mitte sekkuma teiste ülesannetesse. Läksin läbi lobjaku ja mõtlesin, et vahest ongi nii, et ellujäämine on praegu K. peamine ülesanne ja selles ei saa ma teda paraku kuidagi aidata. Minu oma võiks siis olla katsuda nende näitusest siin sündmus teha, et sõnum võimalikult paljudeni jõuaks, et ebaõiglus ei püsiks kotis. Ja rohkem ma selles asjas praegu  teha ei saagi. Või siis, et tema eest palvetada... Mida ma ka tegin.

On vast aeg.

Vat nii vat

 Soe ei olnud, aga ära tegin. Esimest korda sel aastal.

Pildirida

Vaikne laupäev ongi selline olnud. Koritasin kappe. Ka teine koroonatest oli negatiivne. Tegin pika tiiru õues. Jaksasin.

Mariupoli all läheb murelikuks. Kas ukrainlased peavad vastu? Siin viimaste päevade sotsmeedia saak.

Suur reede

... on kulgenud rahulikult. Eile õhtul tõid sõbrad mulle töö juurest peotäie kiirteste. Üks läks kohe loosi ja tulemus oli negatiivne. Et siis gripp? Kondivalu jmt viitaks justkui sellele küll. Köha pole siiani. Õiget õitsvat nohu ka ei tulnud, lihtsalt totaalsed aevastushood ja vaev ninakoopas.

Positiivsest uudisest julgustatuna käisin täna toidupoes - kodused varud olid otsakorral. Ratastega seljakoti võtsin sappa, et ei peaks käe otsas tirima. Täitsa jaksasin käia. Pesugi sai pestud. Aga nüüd tuli ikka jälle väss kallale. Pole veel wow-wow-wow, nagu K. ütles.

Hommikul tunnike keelesõbraga pärast kuu pikkust pausi. Sõjast ei rääkinud peaaegu üldse. N. ütles, et kui ta uudiseid ei vaata, saab eluga hakkama. Kirikus rahu eest palvetamine pidi aitama. Ei hakanud ma ka siis torkima. Jutuajamise lõpuks rääkis, et tütrpoeg oli küsinud, et vanaema, kas sa Eesti hümni oskad. N. pidi tunnistama, et ei oska. Olid siis koos kuulanud viis korda, nii et viis sai selgeks. Sõnade õppimine seisab ees. Selline lugu.

Õues väga tuuline. Vahepeal pidin kanna maha suruma, et tuulehoog kursist kõrvale ei kallutaks. Sooja pluss 11. Vihm on tulekul. Mujale Ontariosse lubatakse lund või lörtsi. Need päevad, mis ma toas istusin, oli vist üsna kevadine - rahvas on vahepeal kergesse riidesse pugenud.

Ellen Niit sai läbi. Tõesti sümpaatselt kirjutatud. Meeldis.

Nüüd peaks pashat tegema. Vaatame, kas jaksan.

Moskva läks põhja

Ei lähe neil Vene laevadel Ukrainas hästi: üks saadeti kohe sõja alguses pimedasse paika, teine läks nüüd merepõhja. Tänase nimi oli Moskva. Oomen? Saagu, saagu, ma sajatan...

Tõbi on ikka kallal, kere raske ja olek udune, aga tööd sai tehtud ja asju aetud, ka koosolekuid peetud - Zoomis ikka. Õhtuks võtab läbi. Eile ei jõudnudki kullereid ära oodata, kes kiirtesti lubasid tuua - kustusin. Täna?

Eile vaatasin Korea sarja lõpuni. Taevake, viimast osa vaatasingi peaaegu kinnisilmi, sest verevalamine läks päris hulluks, aga lõpplahendus tuli ju ära näha. Õhtul voodis mõtlesin, et näe, mõni siin ei kannata filmi vaadata, aga ukrainlased peavad päriselu jubedustega silmitsi seisma. Oh, kui vaid see asi seal Ukrainas sama malbelt ja armsasti lõpeks kui korealaste verine mõõga-mantli draama.

Täna selgus, et meil on esmaspäev ka vabaks kuulutatud, aga kui tervis tagasi ei tule ja õue minna ei saa, on mõistlik tööd teha. Jõuab asjadega edasi ja hing rahulikum. Ukrainlannaga koosolek ka planeeritud juba.

Lõpetuseks midagi kohalikust kultuuriruumist. Erik Laarilt, ühelt EMW lemmikstaarilt, tuli täna selline asi.

Niru

Olek ikka niruvõitu, aga tööd sai päris palju tehtud. Ka ühe eriti hapuks läinud vana asja võtsin ette. Hea.

Selline huvitav tunne on nagu nina valutaks. Tõesti omapärane tundmus.

Õhtune Ukraina-teemaline loeng läheb ilma minuta muidugi. Noored aitavad õnneks. Eilne kontsert oli väga hea olnud. Seda ma kartsin.

No nii

Kas nüüd on see tõbi ka minu viimaks kätte saanud? Pool päeva aevastasin, siis tuli palavik ja nüüd kondivalu. Kannatas täiesti tööd teha, aga õhtused kohustused tuli delegeerida, sest rahva sekka sellisena ei lähe ja Kristjan Randalu jääb seega kuulmata. Kurb. Ja just täna oli õues päris soe kevadilm. Homseks lubab suisa 21 kraadi. Eks siis naudime seda ilu ja õnne rõdul, kui jaksu on. Kiirteste mul kodus pole, ei saa kontrollida ka, et mis värk. Kuuldavasti on muidki tõbesid liikvel, nii et kes teab.

Kanasupi keetsin eile õhtul valmis. Kas pole ettenägelik? See pidi ju parim ravum olema.

Muust ei tea jälle. Päev otsa erinevaid töid teinud. Hommik Biblio Klubiga. Turvaline rutiin.

Eile õhtul kohtasin Victoria College´i pargis seda vaprakest.

Uus nädal uue hooga

Jah, läks täie hooga käima. Hommikul salvestasime K-ga esimese podcasti episoodi (või õieti teise, sest V. jõudis enda omaga ette). Kui saaks nüüd selle sousti ka valmis, milles kõike serveerima hakatakse, siis...

Tuluõhtu plaane sai edasi liigutatud ja ühte teist veel ning viimaks sain ammu unustatud VEMU sõnumite eestkeelset teksti toimetada. Toortõlge oli ikka nii toores, et... Ei teagi, kes seda seal Eestis V. jaoks tegi, aga paistis nagu google translate. Ainult vähem naljakas.

Muust ei tea. Õues hall ja üsna kõle, vist. Peab minema kontrollima.

Palmipuudepüha

... oli ühest otsast töine, teisest pühapäevane, õejutud sinna vahele.

Hakkasin sellist põnevat raamatut lugema (hea pisike kotti pista linnamatkadeks). Jaan Valsiner on sel aastal Tartu Ülikoolis väliseesti külalisprofessoriks. Oma esimeses loengus ta raamatule vihjaski, mispeale ma selle kohe ka VEMUle tellisin (sest koostaja on eestlane ja neid on ka autorite seas). Käivitas mitu mõtet seoses meie tulevase püsinäitusega. On ikka imeline, kuidas vajalik info õigel ajal ja justkui vägisi ennast sinuni hakkab pressima, kui ennast millelegi häälestanud oled. Ja nagu juuresolevalt pildilt näha, sai raamatukest kohvipoes loetud.

Esimene artikkel räägib piiridest linnaruumis ehk sellest, kuidas meid ümbritsev maailm on nähtavate ja nähtamatute piiride poolt korrastatud. Olin just all-linnast tulnud ja need ukraina sallidega koerukesed tulid lugedes meelde: jah, ukrainlased on linnapildis varasemaga võrreldes oluliselt nähtavamad nüüd. Ja nende, meie saatusekaaslaste, jõuline pildile tulek siin päriskodust kaugel muudab suure ja segase, kuid sõbraliku Toronto justkui veel kodusemaks.

Kevadet paluks

Nii väga tahaks juba päris kevadet. Hommikupoolikul sadas, pärastlõunal tuli päike välja, aga soe ei ole. Päris külm ka enam mitte - selline ei-liha-ega-kala ilm, päris tüütu.

Muidu tavaline laupäev kodujuttude ja poetiiruga. Teisipäeval on kontsert, milleks oli vaja kohvilauakraami hankida. Kirjatööd sai ka tehtud ja tulupaberid JSle saadetud. MT-ga kaks tundi kohvikus, kus rääkisime järgmisest raamatuklubist ja muidugi Ukraina sõjast ja venelastest. 

Enne kohvipoodi minekut jõudsin ka järjekordse jupi Korea sarja vaadata Neflixist. Leidsin sealt ühe totaalse escape asja, ajaloolise, mõõga ja mantli Aasia variant. Tuleb ennast vahetevahel millegagi tuimestada: AK ja Esimene stuudio kõigepealt ja siis ajaloolis-eksootilised õukonnaintriigid otsa. Õhtul Ellen Niiduga voodissse. Kõigesööja elab vist siin.

Sõber MV jagas hommikul FBs sellist asja. Naer on terviseks.

Tehti ajalugu

Toronto eestlased tegid täna ajalugu: toimus Tartu College´i kõrvale rajatava uue eesti maja ehk KESKUSe ground breaking. Ma ei teagi, mis selle eestikeelne vaste oleks. Labidas mulda? Nurgakivi panekuni on veel aega. Maja peaks valmis saama 2023 sügiseks.

Ja siis VEMU? Lootma peab. Täna saigi enne ja pärast Tartus käimis tulevase püsinäitusege tegeletud. Plaan oli, et käin lõuna ajal kähku ära ja siis jõuan õhtuks veel mitu asja valmis, aga no ei läinud nii. Pidi kokkutulnud inimestega viisakalt suhtlema, ka asju ajama, ja lõpuks jäime saadikupaariga jutustama EE toimetuses. Ime küll, aga tänavu saab nende saabumisest juba neli aastat. Suve lõpuks on nad läinud. Kes on uus? Ei tea veel.

Tseremoonia ajal tuli mitu raksu vihma. Saime kõik külmetada. K. kuum tee sulatas üles. Koduteel võis juba päikest nautida. 

Jälle neljapäev

Kole lugu, ongi jälle neljapäev ja homme reede ja järjekordne nädal läinud. Panen nüüd peaaegu et kella helisema, et märkaks ühelt pikalt projektilt teisele ümber lülituda ja saaks niimoodi kõiki kasvõi vähehaaval edasi nihutada. Aga aeg läheb lihtsalt nii neetud kiiresti, et... No ega halamine ka aita siin. Mis muud, kui pusime edasi.

Täna tuleb pikem tiir teha väljas. Eile sai liiga vähe õhku ja liiga palju ekraani. Silmad ja pea tegid  noomituse õhtul. Prillipood tuletas ka ennast meelde: aeg minna nägemist kontrollima. Tõesti, eelmised prillid said nelja aasta eest tehtud.

Venemaa visati välja ÜRO Inimõiguste Nõukogust. Soome valmistub taotlema NATO liikmelisust. Eesti loobub veel sel aastal Vene gaasi sisseveost. Pink Floydilt selline Ukrainat toetav uusüllitis.

Suhtlemine ja sehkendamine

Nii see päev läks, virtuaalis ja reaalis suheldes ja sebides. Liiga kiiresti läks jälle.

Pikem business lunch A-ga toimus vastselt avatud Cafe Landweris. Kett sai alguse Berliinist, kus Moshe Landwer asutas 1919 väikese kohviku ja röstikoja. 1933, kui natsid võimule tulid, koliti Tel Aviv, kus avati kohe ka röstikoda, millest sai esimene omataoline Iisraelis. Moshe poeg müüs äri hiljem perekond Federmanile, kes arendas sellest välja keti, mis jõudis 2017 Torontosse ja 2018 Bostonisse. Siin Blooril hakati tegutsema paari nädala eest. Selline argine söögikoht on, lõuna ajal puupüsti rahvast täis. Pakuti kanašnitslit - kodune. Kaneelirulle silmasin ka... On põhjust tagasi minna.

Ukrainast tuleb aina uusi jubedaid pilte ja uudiseid. Venelane lakub haavu ja koondab vägesid itta, kus läheb aprilli keskel uueks madinaks nagu eksperdid prognoosivad. Ukrainast on lahkunud üle 4 miljoni inimese, Eestisse jõudnud üle 26 000 põgeniku. Seda kõike on väga keeruline läbi seedida...

Audiovisu

Tänase tööpäeva peateemaks oli audiovisu. Esiteks kaevasin arhiivis, et kas oleks midagi Arved Viirlaiu läheneva suurjuubeli puhul jagada. Siis vaatasin TC 50  filmi viimast versiooni. Hakkab looma. Aga audivisu on asi, mida ei anna kuidagi nö diagonaalis lugeda - see võtab just nii palju aega, kui võtab ja nii ongi. Päev jäi jälle lühikeseks.

Hommik Velveti ja Biblio Klubi seltsis. Kosutav. Anu Rauale kirjutasin. Podcasti asi astus ka kukesammukese võrra edasi.

Õhtul pargitiir. Kevadise päikeseloojangu valgus lisas maailmale pisut jumet, aga muidu on kõik üsna hall veel. 

Butša

Eilse päeva virr-varr ei lasknud Butša õudustel õieti pärale jõuda, aga vastu ööd see sündis ja magama jäin viimaks alles unetableti abil. Täna on tulnud päev otsa tööd rabada, kuid see õudus kummitab kuklas kogu aeg. Mis tõug see küll on, kes suudab taolisi jubedusi korda saata? Ja siis nende jubedike naised ja emad, kes röövitud kraami Venemaal tänuga vastu võtavad ja oma poegi-mehi uutele õudustele innustavad? Mis inimesed need ometi on?! On nad ikka inimesed üldse või on seal ehk mingi uus loomaliik aretatud? Stalini rammusa sõnniku peal kosunud Putini tõukari...

Kui sügisel "Kuritööd ja karistust" üle lugema hakkasin, siis kohe hakatuseks pani bloki peale vene elu viletsuse ja loomaliku metsikuse poolt tekitatud vastikus, peaaegu füüsiline tunne... Ei suutnudki edasi lugeda esimese hooga. Hiljem vedasin küll ennast raamatu juurde tagasi ja harjusin kuidagi, aga... Ja see on kõigest Dostojevski! Kirjanduslikult destilleeritud õudus. Butša ja muude paikade vägistajad-mõnitajad-killerid on ikka mitu kraadi kangem kraam ja päris elu. Kuidas on see võimalik!? Mis rahvas see selline on? Ikka veel, ka 21. sajandil? Kas nad ei muutu mitte kunagi? Mida rohkem tänase Venemaa kohta teada saad, seda lootusetum see kõik tundub. Kes küll suudaks nad mülkast välja tõsta? Kuidas? Millal? Kas üldse?

Põgenen nüüd ära kevadesse, mida täna antakse mõõdukal määral - õues pluss 7C ja päike pilve taga. Imelik, miks peavad inimesed vajalikuks aina ilmaolusid fikseerida. Eile õhtul lugesin jälle seda padupaksu Ellen Niidu raamatut, kus tsiteeritakse JK päevikumärkmeid, kes alustab iga sissekannet ilmateatega: kui palju on külma ja kui palju lund... Meteroloogiline ilm on muidugi tähtis, määrab meie tegemisi, tuju ja mõtteid, aga sõjauudiste taustal on ilmateade küll täiesti kõrvalise tähtsusega müra.

Ukraina fotonäitusele olen leidnud sõprade ja partnerite kaudu veel kaks kohta siin, lisaks meie muuseumile. Üks tahab küll veel üle kinnitamist, aga esimene lootus on antud. On veidi parem tunne, kui saad midagigi teha.

Lippude all

Jah, nii möödus pool tänasest päevast - lippude all. Eesti omasid oli oluliselt vähem kui esimesel megamarsil, aga lõpuks mõned ikka tekkisid. Ka muidu oli rahvast vähem, aga ukrainlased on endiselt häälekad ja sellest, kuidas eeskõneleja ja mass omavahel suhtlesid, võis näha vilumust, mis selle enam kui kuu ajaga on tekkinud. 

A. ja tema abikaasa olid metroos tutvunud noore ukrainlannaga, kes tuli Kiievist sõja jalust Kanadasse vanemate juurde. Marssisime koos ja rääkisime igasugu jutte. Kui pärast kõnesid Nathan Phillips Square´il metroo poole suundusin, Ukraina ja Eesti lipud seljakotist lehvimas, astusid ligi ukrainlased Anatoli ja Olja, kellega koos sõitsimegi Yonge´i jaama. Nad tänasid pisarsilmi, et me nende pärast välja olime tulnud... Vennastumine rohujuuretasandil. Niigi palju siis meie poolt.

Mu kolmas Tartu korteri kandidaat, ukraina mees, kes Eestis tööl, sai välja praagitud, kuna firma, kus ta töötab ja kes oli valmis tema eest maksma, osutus maksuvõlglaseks. Mu nutikas pisiõde soovitas järele kontrollida ja hea, et seda tegin. See mees pole ka sõjapõgenik, on siin tööl. Või nii see ühistunaine ütles.

Nii me seal siis marssisime täna.

Valmis

Taotlus valmis ja saadetud. Pool kallist laupäeva kulus selleks. Siis kodujutud, korilusretk ja üks Netflixi film. Nüüd supikeet ja ongi õhtu käes. Täna näitas isegi päikest, aga soe ei ole. Homme Ukraina toetamise meeleavaldus. Algab siitsamast minu juurest, peab minema.

Jalutuskäiguga jõudsin Philosopher´s Walkini. Seda valge peaga oravat seal enam pole, keda eelmistest aastatest mäletan. Kui vanaks oravad elavad üldse? Tuttava orava asemel oli hoopis puhkpilliorkester. Tudengid vist. Tegid õueproovi.

Jah, aprill on käes. Juba. Putin on Kiievi all alla andnud, saadab vägesid ida ja lõuna poole. Seda raamatut tahaks küll juba väga lugeda.

Terve see nädal

... on läinud ootamatult kaela sadanud projektitaotluse kirjutamisele ja etteantud vormi sobitamisele. Oleks ma teadnud, et see nii palju aega ja õiendamist võtab, poleks ülemäära lahke olnud. Nüüd hilja kahetseda, vaja võiduka lõpuni vedada. Mis tähendab, et ka nädalavahetusel tuleb rabada. Ja omad tööd kõik seisavad, ainult pisikesi pakilisi asju olen saanud ajada.

Hommikul puistas jälle lund taevast alla. Maa küll valgeks ei jäänud õnneks, aga kevadetunnet ka pole -  kole kõle on.

Muust ei tea.