Introvert või ekstrovert?

Alguses oli tunne nagu sel parempoolsel. Tasapisi hakkab tekkima kahtlus, et äkki olen siiski see vasakpoolne... Eksperiment jätkub. Tulemustest annan teada.

Tänased numbrid: Kanadas 8519 (101), Ontarios 1966 (33), Torontos 793 (11).

Tühjad tänavad

See igaõhtune kirjatöö on muutunud veidraks vabatahtlikuks kohustuseks, millest on nüüd juba raske taganeda. Ei tea, kaua ma nii vastu pean siin. Kaua sa jaksad sellest koroonast kirjutada... Aga noh, laseme esialgu edasi ja vaatame, mis saab.

Mitte miskit erilist, nii võib öelda ka tänase päeva kohta. Enne töö ja siis jalutuskäik ning lõpetuseks pilates. Selline oleks kiire kokkuvõte. Aga et üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna, siis siia mõned võtted tänastest Toronto tänavatest. Kuna oli tööpäev ja uduvihm, siis isegi südalinn oli täitsa tühi. Muidu sebivad siin kella viie ajal inimhordid - kes läheb shoppama, kes sõbraga kohvikusse, kes lihtsalt koju. Nüüd vaid mõned koerajalautajad ja maskis poeskäijad.

Kahe nädalaga on see kõik juba justkui uueks normaalsuseks saanud.

Eile valisin raamatuvirnast järgmiseks lugemisvaraks Astrid Lindgerni "Sõjapäevikud 1939-1945". Juba esimene lehekülg tekitas judinaid. Tekkis õõvastav paralleelsus meie praeguste meeleolude ja õhustikuga. See viis, kuidas äkitselt murrab miskit suurt ja ähvardavat tavaellu sisse ja asub kõike hirmsaks unenäoks muutma: "Oh! Täna algas sõda. Keegi ei tahtnud seda uskuda. Istusin eile pärastlõunal koos Elsa Gullanderiga Vasaparkenis, lapsed jooksid meie ümber ning selles õndsas olemises kirusime Hitlerit ning leppisime kokku, et mingit sõda ei tule - ja siis tänased uudised... Olen venitanud igasuguse kraami kokkuostmisega nii kaua kui võimalik, kuid täna soetasin siiski kakaod, natuke teed, natuke seepi ja veel veidi muudki. Kõige ja kõigi üle on laskunud tohutu äng. Raadio on kogu päeva regulaarselt vahendanud uusi teaadaandeid... Aidaku Jumal meie hullusest tabatud planeeti!"

Äkki peaks ikka midagi rõõmsamat lugemiseks valima praegu, näiteks selle, mille endale sünnipäevaks kinkisin - "Successful Aging. A Neuroscientist Explores the Power and Potential of Our Lives".

Tänased lotonumbrid :( - Kanada 7448 (92), Ontario 1706 (36), Toronto 591 (6).

Lihtsalt üks pühapäev

Täna oli tõesti üks tavaline lockdown pühapäev. Ebatavaliseks muutis selle ilm - oli selle aasta kõige soojem päev. Temperatuurid küündisid pea 18ni. Mis tähendas seda, et väljas oli kõndijaid ja jooksjaid rohkem veel kui muidu. Distantsi sai siiski hoida. Kannatas isegi pargipingil raamatut lugeda. Seda kõike siis pärastlõunal. Hommikul oli vihm ja udu ja õhtuks tõusis tuul.

Kui muu maailm laulab rõdudel, siis kanadalased lähevad õhtul poole kaheksa ajal välja ja lihtsalt lärmavad - kes kisab, kes peksab potte-panne kokku. Ei teagi, kust see üleskutse tuli, aga mõned õhtud on seda lärmi kuulda olnud. Väga aktiivset kaasalöömist siiski pole. No mis sa ikka kisad käsu ja kella peale.

Üle mitme päeva käisin suures toidupoes, Manulife Centre´is. See asub maja keldrikorrusel, st et ka poejärjekord joondub siseruumides. Nüüdseks oli põrandale maha märgitud, kus sa seisma pead, et oleks ees- ja tagaolijaga 2-meetrine vahe. Poodi sisenedes palub saalitöötaja viisakalt desinfitseerimisvahendiga käsi puhastada. Ka kassade juurde on seisukohad maha märgitud, aga kuna müügisaal pole kuigi avar, on seal raske niimoodi toimetada, et üksteisele jalgu ei jää. Seeepärast on targem käia väikestes nurgapoodides, kus formaalsusi on küll vähem, aga vähem on ka rahvast. Väikestest poodides pole aga kõike saada. Minul läks vaja tõhusat liimi, et kapiukse küljest allakukkunud prügikasti konksud tagasi liimida.

Aga rahvas võtab kõike rahulikult ja järgib üldiselt reegleid päris korralikult. Toiduriiulid on jälle kaupa täis ja isegi kempsupaber on tagasi, ilma et see ostjates suuremat furoori tekitaks.

Meedias arutletakse selle üle, kui suurteks ohverdusteks inimesed valmis on ja kui pikalt nad eriolukorda kavatsevad taluda. Eks kõigile ongi kõige raskem teadmatus: kas, kuidas ja millal tavaelu taastub. Prognoosid valmistavad ette pigem pikemaks kui lühemaks hädaajaks. Riik jagab toetusi. Juba tulevad ka lisatoetused sotsiaalsete probleemide lahendamiseks: psüühilised probleemid, perevägivald, lastekaitse jmt.

Mina sain läbi Mari Tarandi Juhan Viidingu raamatu, mis läks lausa jooksuga, sest oli üks väga hea raamat. Nüüd on mitu valikut. Eks ma vaatan, mis järgmiseks ette võtan.

Numbrid: Kanadas 6320 juhtu (66 surma), Ontarios 1355 (23), Torontos 540 (4). Provintsidest on kõige suurem arv juhtumeid Quebeckis - 2840

Homme jälle kodune tööpäev. Algab kolmas nädal retreat´is. Mul veel nii hullusti pole, kui sellel tüübil siin.

Pidu katku ajal

Nii iseäralikku sünnipäeva pole tõesti olnud. On ju oldud haige, omadest eemal jne. Aga nii, et me kõik igaüks oma mulli oleme määratud, pole kunagi varem juhtunud. See muudab iga väiksemagi kontakti eriti väärtuslikuks. FB õnnitlusi vastu võttes on olnud aega päriselt ka kõigi nende imeliste inimeste peale mõelda, kellega eluteel kohtunud oleme, ja neid südamest tänada. Vananemise üks boonuseid ongi see inimvarandus, mille aastakümnetega oled kokku kogunud. Iga inimene toob meelde midagi põnevat, ilusat, kurba, õpetlikku. On, mida ühiselt või üksi meenutada.

Suurteks üllatajateks olid J. ja R., kes lausa ise kohale tulid. Noh, eks lähemad kolleegid olegi ju need, kellega niikuinii paratamatult oma mikrofloorat jagad. Seega on oht vast väike. Kingikorvis olid lisaks moosipurgile ja mullijoogile ka seep ja rull vetsupaberit. Kõva valuuta karmil ajal!

Helistajaid oli telefonis ja messengeris. Mulkide loominguline kollektiiv esines omaloomingulise muusikavideoga. A. oli leidnud Youtube´ist midagi, mis lausa silma märjaks võttis. Õekese pöördumine tegi ka silma niiskeks.... Eeh, kas vanadus teeb härdaks? Või kooroonakriis? Küllap mõlemad kokku. :)

Nii et on olnud toimekas ja liigutav päev ning koroonauudiseid polegi saanud jälgida rohkem kui see, mis Vikerraadiost kõrva jäi. Kõige kurvastavam oli kuulda, et haigestunute hulk Saaremaa vanadekodus on masendavalt suur.

Nii et tänane virtuaalpidu toimus tõesti veidi nagu katku ajal, aga rõõmustamine ei ole veel ju keelatud.

Järjepidevuse mõttes siin siiski ka meie tänased numbrid. Kanadas 5655 juhtu (61 surma), Ontarios 1144 (19), Torontos 512 (4).

Veel lõunanaabritest, aga mitte ainult

USA saigi jälle maailma liidriks - sedakorda koroonajuhtude arvu poolest, põrutades ette nii Hiinast kui Itaaliast. Seal kasvavad numbrid tõesti kosmilise kiirusega, miks peaks kanadalased sinna tahtma. Olgu see siis jätkuks eilsele militariseeritud lõunapiiri teemale. Pärast Trumpi idee päevavalgele tulekut on kanukid alustanud kampaaniat "No Canadian", mis tähendab seda, et kõik annavad häälekalt teada oma kavatsusest kindlasti mitte USAsse ümber asuda.

Eile õhtul uurisin, kuidas on lood Ühendkuningriigis ja oli huvitav artikkel sellest, kuidas Johnsoni reibas, rahvalik ja lõõpiv stiil ei sobi riigis maad võtvate koroonatõsiste meeleoludega. Ja täna hommikul oligi mees ise portsu otsas - diagnoos käes! See praegune kriis näitab ikka väga selgelt kätte, millised kuningad on alasti. Nii mõnegi mehe jutt on ikka täiesti ebaadekvaatne olnud. Briti teema lõpetuseks ja niisama naljaviluks siia üks kuninglik meem. Aga haige lapse oleks ikka pidanud koju jätma...

Kanadas tuleb ridamisi teateid, keda ja kui palju valitsus toetada kavatseb. Väike- ja keskmised ettevõtted saavad nt palgasubsiidiume 75% ulatuses. Kuulus loodusemees David Suzuki mõtiskles CBCs teemal, mida inimkond kriisist õppida võiks. Et tarbigem vähem ja elagem rohkem. Eks sellised mõtted ole meil ju kõigil peadest läbi käinud, et mida tarka sellest kõigest õppida olukorras, kus meid on nö nurka pandud elu üle järele mõtlema. Praegu pole ju veel pidanud väga pikalt mõtlemagi, aga juba sunnib häda enneolematu suurus vägisi filosoofilseks. Eks te ole isegi kõik oma mõtetega sinnamaani jõudnud, nii et mis ma siin tühja targutan. Parandagem meelt, mis muud.

Mul oli rahulik ja töine päev. Pärastlõuna vajus küll veidi ära. Õuetiir lõi energaid õnneks käima jälle. Kui koju tagasi jõudsin ja juba liftis olin, et üles sõita, ilmus ukse taha noormees, kes küsis viisakalt, kas ma tunneksin ennast mugavalt, kui ta ka lifti tuleks. Ütlesin, et lasku käia. Vahetasime siis mõtteid, kumbki oma liftinurgast, kuidas inimesed endid mingis olukorras nüüd tunnevad. Temalt kuulsin ka, et enam ei räägita mitte sotsiaalsest distantseerumisest vaid füüsilisest. Ju peaks see siis inimestele selgem olema. Tänaval võis märgata küll, kuidas vastutulijad viisakalt kõnnitee kaugemasse serva hoiavad, v.a need tüübid, kes mobiilis lobisevad või tervisejooksu teevad - need mõtlevad ilmselgelt muust või ei mõtle üldse.

Aga muidu oli väljas kõik vanaviisi. Lukukoda oli  ennast lahti teinud. Õige ka, mis sa teed, kui probleem tekib.

Õhtul tegin õunastruudlit. Olgu see siis mu homne sünnipäevatort, mida kõigi teiega virtuaalselt jagada võin. Pidu toimub internetis.

Tänased numbrid: Kanadas 4757 juhtu (55 surma), Ontarios 993 (18), Torontos 457.

Naaber üllatab

Jah, naaber üllatab, aga seekord mitte kõrvalt korterist vaid lõunapiiri tagant. Trump peab plaani tuua sõjavägi (1000 inimest) piirile, et kontrollida viiruse levikut Kanadast USAsse. Kanada arvates pole see hea plaan ja tekitab diplomaatilisi pingeid kauaagsete sõprade ja partnerite vahel. Mede PM kommenteeris, et Kanada ja USA vahel on pikim sõjalise kontrollita piir maailmas ja on mõlema poole huvides, et see nii ka jääks. No õieti peaks Kanada mures olema, sest lõunanaabreid on kandalastest pea 10 korda rohkem, aga koroonanäitajad on seal 20 korda suuremad: Kanadas tänaseks 3910 juhtu, USAs 80 138.

Bruce Heyman, Obama aegne USA suursaadik Kanadas, kommenteeris, et Valgest Majast võib ju igasugu radikaalset hullust oodata, aga millegi sellise peale ikka annab tulla. Tema arvates on tegemist sisepoliitilise zhestiga, et oma kodanikele muljet jätta otsustavast tegutsemisest. Heymani arvates ei paista küll nõnda, et Kanada poolt inimmasse salaja USAsse imbuma hakkaks. Arvestades USA tervishoiu süsteemi nõrkust (kui mainida vaid esimesena meelde tulevat), siis igati asjakohane märkus.

Aga muidu on päev läinud tööd rabades, üle ilma e-maile saates ja kokates. Ahjus lõhnab seapraad porganditega ja muud juurikad lähevad kohe potti. Õue polegi veel jõudnud. Vahest siis pärast seapraadi.

Tänane statistika. Nagu juba öeldud, siis Kanadas on diagnoositud kokku 3910 juhtu (39 surma), neist 858 (15) Ontarios ja 339 Torontos.

Positiivseid uudiseid ka. Toronto Arts Council ja Toronto Arts Foundation on lubanud 1000 CAD toetust kuus vabakutselistele kunstiinimestele, kelle sissetulekud on kriisist mõjutatud. Föderaalvalitsus on lubanud 2000 CAD kuus neile kultuuritöötajatele, nii palgalistele, lepingulistele kui vabakutselistele, kel puudub töötuskindlustus.

Hommikul leidsin FBst aga sellise pärli.

Nädal täis

Nädal kodus istumist täis. Tekivad uued harjmused, päevarütm. Täna oli siis vastupidiselt eilsele tavaline seiklustevaene päev, st et sai kodus oldud ja tööd tehtud. Ja nii läheb päev väga ruttu. Kuulsin ka uudiseid muudest paikadest ilmas. Saatsin laiali e-maili, et maikuine konverents saab septembrisse lükatud. Tänu sellele tuli vastuseks uudiseid ja tervitusi kolleegidelt USAs. Paistab, et kõikjal sama seis ja sarnased meeleolud.

Kell viis läksin õuetiirule. See tunnine ring on nüüd sama hästi kui maha märgitud - kui kodunt välja astun, siis tean, millal umbes tagasi jõuan. Ilm oli soojapoolne, meelitas Philosopher´s Walk´il korraks pargipingile istuma. Päike paitas nägu, linnud siristasid ja vidistasid. Kevad 100%. Taevas sini-sinine. Sel kellaajal on palju tervisejooksjaid ja muid sportlikke näha. Pargis tegi üks koguni joogat.

Mitmed marshruudile jäävad väikesed söögikohad, mis veel eile take out´i pakkusid, olid tänaseks ennast kinni pannud. Ju ei tasu ära.

Tänasest kehtib seadus, et tegutsevad ainult essential ettevõtted. Nende nimekiri oli väga pikk, mispeale keegi FBs juba kurtis, et what´s the point, kui ikka nii paljud tööl käivad ja seal ninapidi koos on. Suurem osa ehitustest on nt endiselt lubatud klausliga, et kui töötaja tunneb ennast ohustatuna, siis ta võib keelduda tööle minemast. Aga ma tahaks näha ehitusmeest, kes millegi sellisega lagedale tuleb ja ülemustega vastuollu läheb. Vaevalt.

Postkastis oli täna kaks ümbrikku, üks Soomest, teine Rootsist. Ime küll, et post liigub ja veel nii kiiresti - 18. märtsil posti pandu oli täna juba kohal!

Aga nüüd numbrid. Kanadas 3409 juhtu (34 surma), Ontarios 688 (12), Torontos 319. Nüüd näen linnavalitsuse dokumendist, et ka siin on spordi- ja mänguväljakud suletud, parkide piknikualad ja abihooned, aga kõik pargid vist siiski mitte. Mind ei ajanud küll keegi ei taga ega välja, kui ma läbi Queen´s Parki läksin. Noh, elame, näeme.

Oli seiklusrikas päev

Kui kuulsin, et R. on täna TCs, otsustasin ka minna, sest on vaja inimestele tööd varuda, st faile pilve peale kolida, et oleks raskel ajal võtta. Sest mine tea, kui karmiks piirangud eriolukorras minna võivad ja kuna järgmine võimalus tekib. Võtsin oma ratastega koti sappa, et ka raamatuid juurde tuua, ja asusin jalutuskäigule tavapärase õhtupooliku asemel juba hilishommikul.

Linn oli rahvast endiselt lage, aga kodutuid oli rohkem, kui muidu. Minu lähedal ühes endises kirikus on neil varjupaik ja sinna oli kogunenud lausa mõnikümmend inimest. Ju neile hakati midagi jagama, olid ootel. Veetsid rõõmsalt aega ilma igasuguse distantsita.

Bloori ja Avenue nurgal asuvas Church of Redeemer´is toidujagamine juba käis. Üks mees, kes sealt noosi oli saanud, marssis must mööda ja ma püüdsin läbi kilekoti uurida, mida neile antakse. Sisu oli üsna kasin. Üks liitrine piimapakk paistis olevat, vist üks õun ja veel paar pisemat pakikest midagi. Aga saaja samm oli reibas – miski siiski. Kui olime juba St. George´ini jõudmas, tuli vastu teine kodutu, suured Dollarama kotid käes. Ei saanudki aru, kas nad olid tuttavad või oli tegemist lihtsalt omade vahelise solidaarsusega, igahates, piimapakiga mees hakkas kätega vehkides Dollarama mehele seletama, et Avenue ja Bloori nurgal jagatakse. Võrgustikest ON abi.

Aga pilt tänavatel on nukker. Kuna muid inimesi on väheks jäänud, on kodutute ja muude õnnetute suhtarv selle võrra hüppeliselt tõusnud. Paljud mittekodutud liiguvad ju autodega. Mina kui mittekodutu tundsin ennast tõelise vähemusena. Aga hirmu nad, need kodutud, minus ei tekita. Hullemad on need, kes nähtamatute kuradikestega võitlevad, ja need pole ilmtingimata kodutud. Aga abi kodutud täna vajavad, sest kuna maksujõulisi inimesi liigub vähe, on ka kerjajate teenistus kasin. Uudistest võis lugeda, et ühes varjupaigas on tuvastatud kaks koroonahaiget. Ja need seal ju pead-jalad koos. Veel üks riskirühm.

Tööl oli tore. Mis armas TC ja veel armsamad kolleegid! I-ni-me-sed! Selgus, et TC on essential asutus (tudengite kodu ju), nii et osale stuffist jätkub business as usual. Aga ustest saab sisse ainult võtmetega. Master´s töötab, aga kohapeal süüa ei saa, tuleb kaasa osta. Oli suur rõõm M. rahvast näha. Viisin hea meelega neile natuke oma raha, st ostsin lõuna. Küsisin, kui mitu inimest päevas käib. 5-10, oli vastus. Ka Uberiga saaks nende juurest, aga inimesed pidid kartma isegi toitu tellida. No ma ei kujuta ette, kuidas see tubli kreeka pere kriisi üle elab.

Sai uudiseid vahetatud, töiseid asju aetud. Isegi postkontorisse julgesin minna, et üks raamat Ottawasse saata. Post ikka töötab. Teenindaja oli varjunud pleksiklaasist sirmi taha.

TC lähedases Metros võis näha sellist pilti. Nii me seisame siis praegu toidupoodide järjekorras. Ikka selleks, et korraga liiga palju rahvast poodi ei pääseks.

Shoppersist tagasi TCsse tulles võtsin seina seest raha ja siis nägin omaenda sponsoreeritavat: tuttav indiaaninaine istus jälle Freshi akna all. Täna sai ta tavalisest priskema stipendiumi minult...

Oli rutiinivaba päev. Mõtle, millist elevust võib tekitada üks kontoriskäik!

Tänased numbrid. Kanadas 2792 juhtu (27 surma), Ontarios 588 (8), Torontos 280.

Eriolukord

Torontos kuulutati välja eriolukord. Seni olid lihtsalt piirangud, aga teisipäeva südaööst peavad kõik non-essential ettevõtted, ärid jm lõpetama tegevuse ja inimesed jääma koju. TC juhatus peab just telefonkonverentsi, et otsustada, mida see meie maja jaoks tähendab. Kuna tegemist on ühiselamuga, siis ei saa kõiki uksi päriselt kinni keerata ja kõiki töötajaid koju kupatada. Üldkasutatavaid ruume on ju vaja koristada, valvelaud peab funktsioneerima jne. No küll on hea, et mina saan ikka kodunt oma tööd teha. Oleks päris õudne, kui peaks kodus istuma ja üleüldse tööd teha ei saaks... Töö on ikka õnnistus, aitab fookust hoida ja ennast kasulikuna tunda, isegi kui produktiivsus pole laes. Elagu töö!

Ka provintsid on eriolukorra välja kuulutanud, nüüd mõeldakse, kas teha sama föderaaltasandil, st üleriigiliselt. Kanadas on provintsidel küllalt suur otsustusõigus. Selle koondamine PM ja föderaalvalituse kätte oleks päris radikaalne samm. Eks otsus süninb lähipäevil.

Aga jah. 14. aprillini kestab siis eriolukord vähemasti Torontos ja Ontarios ja kui see kuupäev käes, siis näeme, mis edasi. Eile lõppes march break ehk koolivaheaeg, kuhu mõned pered olid ikkagi jõudnud siirduda - siin on kombeks märtsi keskel lõunamaal käia. Nüüd need rändlinnud jõuavad tagasi ja toovad omalt poolt viirust kaasa, sest lennujaamades jm taolistes kohtades on ju hea seda isekeskis vahetada.

Lõppenud nädalavahetus näitas ka, et mitte kõik kodanikud pole kuulanud manitsust sotsiaalset pikivahet hoida. Paljud kogunesid loodusesse (nagu Eestiski!), aga seal sai neid mõnes kohas palju (nagu Eestiski). Ja inimesed suhtlesid reipalt mängu- ja spordiväljakutel (nagu Eestiski). No täna on õnneks halb ilm, sajab vahelduva eduga lörtsi ja vihma - see hoiab inimesi toas kinni.

Täna tegime otsuse, et BaltHerNeti suvekool peab siiski ära jääma. Kurb küll, see oleks meil kümnes olnud, aga mis teha. Juhatuse liikmed olid kõik kodurezhiimil, st kaugtööd tegemas.

CBC andmetel on Kanadas tänaseks diagnoositud ca 2500 juhtu, aga epidemioloogide veebilehe järgi  1432 juhtu. Ontarios on 489 haiget (6 surnut), Torontos 239. Aga veider ikka, et erinevad leheküljed annava erinevaid numbreid. Ei tea, keda usaldada ja miks matemaaika ei klapi. Segane värk.

Pühapäevane vahelugemine

Linn oli täna sama inimtühi nagu eelmistel päevadel. Yorkville´is olid lahti vaid Pusateris ja üks itaalia espressobaar, mille ukse taga istus keegi meesterahvas näoga, et on turvamees, kes kontrollib olukorda. Kas olukorda oli või mitte, ei saanud aru - paistis väga vaikne olevat.

Tänased numbrid. 1470 diagnoositud juhtumit Kanadas, 20 surnut. Ontarios 425 juhtumit. Toronto kohta ei õnnestunudki numbrit leida. Ametnikud tõmbavad vist hinge.

Skaibitsi kuulsin koroonauudiseid Tallinnast ja Reykjavikist. Viimases polegi veel kõiki koole kinni pandud, aga varsti see juhtub.

Kuna pühapäev on ikkagi hingamisepäev, siis siinkohal vahelugemiseks veidi karantiininalju FBst.

Reminder: 9 pm is the time to remove your day pajamas and put your night pajamas on.

Instead of going to Starbucks today, I made my own coffee at home, yelled out my name wrong, and lit a $5 bill on fire.

Esimese nalja kommentaariks. Tegin täna esimest korda 5 päeva jooksul make up´i. Lihtsalt tuli tunne, et ei tohi ikka liiga lõdvaks ka lasta ennast. Tea, kas peaks homme ennast kontorivormi panema, enne kui arvutisse istun - ikkagi tööpäev.

Teise naljaga tunnevad erilist sidet kõik, kel tulnud võõrsil oma eksootilist nime kasutada. Pirate on minu puhul üks võimalikest versioonidest.

Aga lõpetuseks selline tõdemus tänavalt:

Vaikne laupäev

Laupäev on olnud vaikne - mitte küll veel ülestõusmispühade mõttes, ikka koroonavaikne.

Või tegelikult, kui eelmiste päevadega võrrelda, siis mulle on see hoopiski tegude- ja suhtlusrohke päev olnud. Hommikul kõneseanss Viljandiga. Seal kõik õnneks terved. Siis pesupesu ja triikimine. Siis kolleeg R. kiirvisiidil krediitkaarti võtmas, et saaks tehikapoest läheneva veebiloengu jaoks vajaliku vidina osta. Ühe tema korterinaabri vaimne tervis ilmutavat kriisimärke. Ju ei jaksa pingete, uudistevoo, teadmatuse ja isolatsiooniga toime tulla. Teistel sellevõrra keerulisem.

Hiljem kuulsin, et tehnikapoes olla olnud karm turvakontroll - poodi lastud ükshaaval. Fotolt võis näha umbes 15-inimeselist järjekorda, mis viisakate pikivahedega oma järge ootas.

Siis läksin jalutuskäigule, mis viis töö juurde, et võtta sealt ümbrikke ja mõned raamatud. TC ustele oli tekkinud teade, et külalised pole lubatud. Mõistlik, aga ega neil kodust kaugel elavatel tudengitel seal lihtne ole. Eesti poiss K. loodab pühapäeval siit minema saada ja koju jõuda. Eile campuse vahel kõndides võis näha, et nii mõnedki Kanada lapsevanemad olid tulnud oma lapsukesi koju evakueerima. Tänagi võis kraamilaadungiga autosid campuse vahel näha. Kahtlane tõesti, kas tudengitel on põhjust sel kevadel oma ühikatesse tagasi pöörduda.

Meie maja liftide juurde oli tekkinud selline silt. See siis vastuseks P. kommentaarile, et kas ei peaks liftide asemel treppidest käima, et oleks ikka õige sots. distantseerumine. Niisiis on leitud teine lahendus. Iga päev 19. korruselt üles-alla käia oleks päris karm isegi minu jaoks, saati siis mu naabinaisele.

Ilm oli kaunilt päikesepaisteline, aga külmavõitu. Väljas võis veidi rohkem inimesi ringi liikumas näha kui eelmistel päevadel. Küllap laupäeva tõttu. On jooksjaid ja lastega peresid. Kõik tahavad ju ometigi värsket õhku hingata ja endid liigutada. Kui õuest tulen, on pea kohe selgem ja energiat rohkem. Toas kudedes kustud ikka üsna ära.

Kui olin koju jõudnud, siis läks ukse taga äkki kõvaks koputamiseks. Piilusin välja ja seal oli naabrimees kõrvalkorterist - uus, keda alles eelmisel nädalal esimest korda olin kohanud. Tol korral vahetasime napilt viisakusi ja ta küsis mu käest millegipärast, kas ma räägin vene keelt. Ju mu aktsent viitas Ida-Euroopa päritolule. Ütlesin, et "some". "Some?" imestas ta. "Jah, olen eestlane," ütlesin ja siis astusime juba mõlemad oma ustest sisse, nii et ma ei saanudki uurida, kust tema on. Kahtlustan, et Venemaalt. V. juut ehk. Ja täna lõhub ta mul siis ukse taga, et pakkuda mulle kaheksat muna, karbis. Ta pidavat ise kiiresti lahkuma ja kui ma mune vastu ei võta, siis ta viib need prügisse. Võtsin vastu. Ütlesin, et kui tagasi tuleb, saab uued asemele, aga see ei paistnud tema kõige suurem mure hetkel olevat. Ju evakueerub ka, enne kui kusagil mingid riivid-lukud kinni kukuvad.

Aga siin tänane statistika. Kanadas kokku 1281 diagnoositud juhtu, Ontarios 368 ja Torontos 193. Surmasid Kanadas 13, Ontarios 3. Aga nende numbritega on veider asi - erinevatel lehekülgedel on erinevad numbrid. Ju neid uuendatakse eri aegadel. Aga tendents on selge - liigume tõusvas joones.

Väikest videot meie kummituslinnast võite näha siit.

See kevad algab küll teisiti

Sorry, kustutasin selle postituse kogemata ära! Too bad. Aga taastasin mälu järgi.

Kuigi I. arvas, et see aasta tuleb kevad ikka samamoodi nagu alati, siis minu arvamine oli, et päriselt siiski mitte. Kevade jaoks ehk ei ole vahet, aga meile, kevade ootajatele, on olukord ikka üsna uudne. Aga täna ta siis tuli, ametlikult.

Täna oli kolmas päev kodus istuda. St et polnud kolm päeva omaenda häält kuulnud, kuna polnud kellegagi rääkida. Alles õhtul, siis, kui FBst Metsatölli live´i vaatasin ja kaasa jorisema hakkasin... Tegelikult, ka õhtupoolikul õuetuurile minnes tuli suud pruukida – naabrinaisega, liftis. Uurisin, kuidas läheb. Oli päris rõõmus teine. Raporteeris, et on päeva jooksul helistanud kuuele inimesele ja saanud kõnesid kahelt. Nii et padusuhtleja minuga võrreldes. Kuna ta on vanuse tõttu riskirühmas, uurisin, kas saan talle kuidagi kasulik olla. Tänas, aga teatas, et kavatseb ikka ise oma poetiirud teha. Poodi ta suunduski, suur ratastega ostukott sabas. Teadagi, liigutada ja värsket õhku on vaja.

Tegin järjekordse tiiru campuse vahel ja võtsin pilte lumikellukestest, mida eile näinud olin. Queen´s Park on ikka veel punaseid võrkaedu täis. Uurisin teadatetahvlilt viimaks, mis teoksil. Puudel on kaheaastane puhkus, selgus. Aga kusagil ei olnud öeldud, millal see algas ja millal lõpeb. Just nagu meie koroonakriiski – keegi ei tea, kui kauaks seda jama jagub.

Koduteel nägin kempsupaberipakkidega kodanikke. Tundus, et tulevad Yonge´i Shoppers Drug Martist. Läksin kontrollima ja nii oligi. Ostsin ka ühe paki. Päris elevus tuli kohe sisse, et mõtle, sain ka paanikaostu sooritada! Nüüd peab mõnda aega vastu jälle, kui just kõhugrippi ei tule.

Lisaks igapäevasele õuetiirule kuuluvad tubase inimese spordiprogrammi hommikujooga ja õhtupilates, viimane Youtube´i juhendamisel. Kui lisada töö ja kokkamine, siis päevad ei olegi nii tühjad, aga rutiinsed paraku küll. Tore on see, et sõbrakirjad on taas ausse tõusnud. Ja FB hoiab akna suurde maailma endiselt lahti.

Koroonanumbreid selle päeva kohta pole tagantjärele paraku kusagilt võtta.

  

Numbrid kasvavad

Jah, nii haigestunute kui ohrvite numbrid kasvavad. Tänasega Kanadas 777, Ontarios 257, Torontos 102 (huvitav, eile oli see arv 104) diagnoositud juhtumit.

Tõusevad ka pakkumised selle kohta, kui kaua kriis kestab - PM ütles täna, et nädalaid või kuid.

Juhilubade, tervisekaartide jm dokumentide aegudes võib kasutada vanu, sest uusi ei väljastata. Siin see käib ju kõik live´is, kontorites, mis nüüd kinni.

Testitud peavad analüüside vastuseid ootama 5-7 päeva. Nagu mujal, nii ka siin loetakse hoolega kokku kõik hingamisaparaadid. Peetakse läbirääkimisi autotootjatega, et need hakkaks ventilaatoreid tegema, kui varud otsas.

Seega, kõigi tasandite - ja neid on siin kolm - valitsused ja ametkonnad tegutsevad hoolega. Mina istun kodus ja teen näitust. Õhtupoolikul õuetiir. Tänavale ikka veel lastakse, päris Itaaliaks pole elu kätte läinud.

Eile õhtul sain Shoppers Drug Martist pabertaskurätte ja -käterätte (mujal neid ei olnud). Kempsupaberist pole endiselt kusagil jälgegi. Aga juurikaletid näevad jälle veidi rõõmsamad välja. Kartul on poes tagasi!

Piirid kinni

Täna tuli otsus, et ka USA ja Kanada vaheline piir läheb kinni. Esmaspäeval teatati, et kusagilt mujalt kui USAst Kanadasse ei saa, mispeale tuli palju kriitikat kodanikelt, sest USA pole just eriti eesrindlik olnud võitluses COVID-19-ga. Eile võttis viirus Torontos esimese ohvri. Torontos on diagnoositud 104 COVID-19 juhtumit, Ontarios 189, Kanadas kokku 569.

Eile käisime R-ga läti majas arhiivinõu andmas. Maja oli üsna tühi, aga pank ja pood olid lahti. Aga ega see maja muulgi ajal eriti rahvarohkme pole olnud, kui seal just mingit üritust käimas pole. Aga metroo oli küll imeliselt tühi päeval k 11 -  vaguni peale vast 4-5 inimest. Bussis ka ehk 5 inimest kokku. Aga rongid ja bussid käivad. Restorane suleti eilse päeva jooksul. Take-outid võivad lahti jääda. Nordstream pani ennast eile kinni, joogaklubi tegi seda juba esmaspäeval. Tänavad pole päris inimtühjad, aga ikka ebatavaliselt tühjad sellise suure linna kohta.

Eile käisin koduteel ka Eglintoni Metrost läbi, et veel veidi toiduvarusid koguda ja lihtsalt turu-uuringuid teha. Sealne pilt oli rõõmsam kui Manulife´i Marketis. Sain peaaegu kõik, mida vaja oli. Kempsupaberit läks meelest kontrollida. Ju see märk asjaolust, et on veel koduseid varusid.

Eks ma raporteerin varsti jälle. Nüüd tarvis tööle hakata. Eilne päev läks nii ära, et e-mailide vastamisest kaugemale ei jõudnudki. Läti maja käik võttis ju oma aja, aga pean tunnistama, et see segadus on ka mu ajusisu mõjutanud ja raske on keskenduda. Tuleb ennast teadlikult uudistest eemaldada mõneks ajaks.

Terve ilm oli lukku pandud

Varsti tõesti peaaegu terve ilm lukku pandud. Kes oleks sellist segadust ette kujutada osanud. Ja me ju veel ei teagi, kui suureks see paisub või kui pikale venib.

Olen teinud ettevalmistusi, et saaks kodus tööd teha. Kõik lähiaja üritustustega seotu on kas ära jäetud või ootele pandud. Saab teha kirja- jm töid, milleks muidu aega napib.

Omamoodi huvitav eksperiment, kuidas maailm nö pausi peale panna. Juba terve nädala pole midagi kuulda Türgi piiril toimuvast põgenikekriisist - ollakse ametis omaenda piiride sulgemise ja kontrollimisega, välismaale lõksu jäänud kaasmaalaste tagasitoomisega. Kanada lubab isegi kulusid katta. Jõukad riigid, kes hoolivad, saavad seda endale lubada. Paljudel maailma põgenikel pole sellist tuge kusagilt loota. Õhk Euroopa kohal olla juba puhtam, sest ringilendamist ja -sõitmist on vähemaks jäänud.

Väga mõtlikuks muudab see kõik.