Kuldne Kanada

Saidki kätte oma unelmate kulla. Hokis. Kanada võib rahus edasi elada. Maailma telg jäi paika. Kuigi vahepeal oli tunne, et... Kanadale niigi edukad mängud said kroonitud. Kuldmedalite arvuga edestavad nad kõiki teisi. Medalite koguarvus aga esimeseks ei tuldud. Kas püstitatud ülesanne - own the podium - sai täidetud või mitte?

Uskumatu, et must kah viimaks hokifänn sai. Alustasin pigem antropoloogilise huviga, aga lõpuks läksin nii hoogu, et... :) Täna on olnud tõsine sohvaspordi päev. Vennake oli õnneks toeks skype`i teises otsas. Muidu oleks närvid vist päris sassis. Veerpalu sõit ajas vererõhu üles. Sealgi oli medal käega katsuda, aga läks teisiti. Tubli sõit ikkagi. Eriti sohvainimese vaatepunktist.

Huvitav on seda olümpiat olnud jälgida algusest peale. Et mida see ühe rahvaga teeb. Rahvus ei saa kandalaste kohta ju öelda - nende identiteet on teisiti tehtud kui meie oma. Ja nende mängudega on nad enda oma kõvasti kasvatada üritanud. Ja eksponeerinud. See võõra rahva patriotism on natuke pentsik vaadata ka. Enda oma on mõistagi uhke ja hea, aga teiste oma kipub ülepaisutatuna mõjuma. Vaatepunkti küsimus jälle. Eks ole kanadalasi mängude ajal arrogantsuseski süüdistatud. Ikka selle own the podium lipukirja pärast. Polevat kuigi külalislahkelt mõjunud. Aga mis teha, kui suur spordimaa võõrustab teisi, suuri ja väikseid. Kas peaks siis silmakirjalikult maha vaatama ja ütlema, et ega me ise tahagi võita, tulge teie ja tehke ilma? Selge on ka see, et kui eestlane või lätlane oma väikest rõõmu rõõmustab, siis see mõjub vähem jõuliselt kui suure rahva suur rõõm ja uhkus oma edu üle - kaalukategooriad on lihtsalt erinevad, resonants väiksem. Õnnelik inimene on oma õnne sees teinekord ka väga enesekeskne. Ja mida neid rohkem neid õnnelikke on, seda... Võib hakata teistele närvidele käima küll või mis?

Aga mingi uus värk neil selle identieediga siin on. Ma ei mäleta eelmisest pikast korrast, et et see CanadaCanada nii jõuliselt oleks kõlanud. No olümpiat siis ka muidugi ei olnud, aga ikkagi. Midagi oleks nagu muutunud. Targemad oskavad vahest öelda, kui õige mu kõhutunne on. Ühes telesaates arutasid nad ise ka, et varem meil polnudki identiteeti, aga nüüd, kus hakkame seda leidma, ei meeldi see teistele. USAga ollakse ju vanad üleaedsed-vimmamehed. Sellesama Michael Coreni saates ütles keegi, et USA on oma võidutahtes colonizing, aga Kanada tahab lihtsalt... Ei mäletagi, mis selle Kanada kohta vabanduseks öeldi. No selge see, et USAl on nähtavat maailmavallutamise ambitsiooni (ja selle koha peal kipub poliitika muuga segunema), aga see CanadaCanada näitab, et eks siingi tahetakse olla arvestatav jõud. Olgu siis spordis. Või külalislahkuses. Või inimlikkuses. Või edukas multikultis. Need näikse olevat asjad, mida nad iseenda juures väärtustena näevad. Aga selle telearutluse peamine mõte oli, et Kanada ambitsioonikus on ikka kuidagiviisi parem kui USA oma. Noh, kes seda USAt ikka nii väga jumaldab, aga... Iisraeli reisi kogemus tuli meelde. Kuidas oma rahva kannatused ja rahvuslikud eesmärgid on ikka need head ja õiged, aga teiste oma on puhas natsionalism. On kerge liiale minna ja ennastunustavalt hoogu sattuda selle patriotismiga ja siis teiste varvastel tallata. Kui mitte suuremate, siis väiksemate omadel vahest ikka. Või ma ei tea...

Veel Kanadast ja spordist rääkides tuleb tunnistada, et kurlingu fänni must ikka ei saanud. No ei kannata seda sügamist vaadata. Aga siin on see tähtis asi, millele kulutati mu meelest kõige rohkem eetriaega. Kui tahtsid mõnda murdmaasõitu vmt telekast üles leida, siis toimus kõigil kanalitel see jääsügamine (kui mitte kelgutamine). Ma polnud muidugi väga järjekindel vaataja, aga selline mulje jäi, sry. Nad teavad ise ka, et seda kurlinguhullust imeks pannakse. Ja panevad siingi mõned. Ja murdmaasuusatamine olla igav. No kussa! Nii et ilu on vist ikka vaataja silmades ja patriotismiga on sama asi :) Mida rohkem britid või usakad ründasid seda olümpiat, seda enam proud kanadalased olid. Normaalne reaktsioon vist.

Kas kohtucase`id tulevad või mitte? Kas mängude tehniline ettevalmistus oli OK või mitte? Kas olümpia oli majanduslikult tulus või kaubeldi kahjudega? Eks seda jutustamist kuuleb nüüd veel mõnda aega. Ajaloo kõige halvemad talimängud need küll vaevalt olid. Pigem võivad järgmised selleks saada. Aga eks neid küsimusemärke ikka õhku jäi. Huvitav oli vaadata sedagi, kuidas väljastpoolt tulevasse kriitikasse suhtuti. Enamasti tõid teleajakirjanikud vastuväiteks: aga vaadake, kui õnnelikud on inimesed Vancouveri tänavatel. Siis tekkis mul küll kiuslik küsimus, et kas olümpia on selleks, et kohalikud võiksid tänavatel möllata või millekski muuks? Vaat` seda suure üleilmse kõiki maid ja rahvaid ühendava spordipeo juttu, millega meie harjunud oleme, siin palju ei kuulnud. Aga vahest on see eestlaste häda, et kui iga päev peotäit medaleid ei korja, siis hakkadki seda võidab-sport-juttu ajama :)

Igatahes, oli põnev antropoloogiline eksperiment. Lõpetamine seisab veel ees. Seda te, kodused, enam küll vaadata ei viitsi. Öö teil ammugi käes. Mul tuleb seegi ära vaadata, et teada saada, kas prantsuse keelele antakse nüüd rohkem au kui avamisel ja kas see saab olema Kanada pidu või ikka kogu maailma oma.

Aga teie ärge tehke, palun, Kikule, Veerpalule ja teistele liiga, kui nad viimaks koju jõuavad! Üks medal miljoni inimese kohta on täitsa normaalne tulemus. Kanadalasi on 35 miljonit, aga medaleid said nad ainult 26. Usakate tulemus on veelgi kehvem :) Nii et maameeste võit või mis?

Palju õnne sünnipäevaks, kodu!

Ja nii me tähistasime täna Eesti Vabariigi 92. sünnipäeva Toronto raekoja juures kell 11.00 - traditsioonilise lipuheiskamise ning Eesti ja Kanada hümni laulmisega (tänu olümpiale on selle viis vägagi selge, sõnu tarvis veel õppida). Ilm oli rõske ja rahvast polnud palju, aga tore oli ikka. Pärast sõime Tartu College`i kolleegidega Männamaade küpsetatud värsket musta leiba ja magusat kringlit. Isegi meie meeste ebaõnn suusaradadel ei suutnud tuju rikkuda.

Sõda Leipzigi linna all

Hirmus lugu, Kanada poisid saavad USA omade käest peksa. Seis on 2:4 ja kolmandast kolmandikust järel napilt pool. Ei taha mitte mõeldagi, mis juhtuma hakkab, kui peakski nii minema, et... Siin riigis elavad ju hokihullud. Publiku seas võis näha vihaselt vehklevat plagu "Hockey is Canada´s game!". Mäng ei käi mitte ainult mõisa peale. Go Canada, go!

Imede ime

Neljapäeval sai siis Kristjan Järvi ja Absolute Ensemble ära nähtud - "Absolute Bach Reinvented". Ülimalt positiivne elamus. Ülimalt. Järvi oli võluv ja muusikud suurepärased. Laval toimus selline keemia, et... See, mis vana hea Bachiga tehti, oli äärmiselt ergastav. Ja loomulikult ei olnud ma ainus, kes võimsa energialaksu sai. Siin on ju naeratavaid inimesi muidugi näha, aga kontserdilt koju minev rahvas säras kui pühademunad - selline rõõmus elevus ja rahulolu oli õhus. Eestlasi oli ka rohkesti kohal ja me olime vast veel eriti õnnelikud - ikkagi oma poiss kõike seda vedamas. Aga ka ilma igasuguse patriotsimiboonuseta: tegemist oli tipptasemel muusikaga.

Et mis siis tehti vana hea Bachiga? Jazziti ja hiphopiti. Tehti technot ja maailmamusa. Selline kirgas postmodernistlik tuletis. Aga mitte tühi mängitsemine mängu enda pärast vaid ikka uus ja hea muusika. Sisuga. Uue sisuga. Siinne Eesti Elu viitab New York Times`i kirjutisele, kus küsitakse esiteks, et vahest pöörab Bach seda kuuldes ennast hauas ringi, ja vastatakse siis, et: "Ei usu, pigem tõstaks maestro vaimustunult ja heakskiitvalt pöidlad üles, jääks seda muusikat huviga kuulama ja koguks ehk oma teoste interpretatsioonidest värsket inspiratsioonigi." Kui on huvi EE artiklit lugeda, siis siis see asub: http:/www.eesti.ca/?op=article&articleid=27133

The Globe and Mail jõudis ka juba Toronto-kontserdist kirjutada: http://www.theglobeandmail.com/news/arts/music/a-play-date-with-bach-and-friends/article1474787/

Ja kui on veel rohkem huvi, siis: http://www.tokafi.com/news/absolute-ensemble-simone-dinnerstein-absolute-bach-re-invented-irreverently-inspired/

Töötlused pärinesid AE liikmetelt. Kontserdile lisas Bachi-põhja Simone Dinnerstein, USA pianist. Ostsin tema plaadi, Bachi Goldbergi variatsioonid. See olevat jõudnud pärast väljatulekut 2007 Billboardi klassika edetabelis kuu ajaga esikohale. Põhjusega. Kuulan just kirjutamise taustaks.

Ühekorraga nii palju suurepäraseid muusikuid ja head muusikat ja värsket mõtlemist ja emotsiooni, et... Ei oskagi muud, kui lihtsalt tänulik olla. Ja Facebookis hakkasin AE fänniks ;) Et tagasihoidlikult, kuid siiski nähtavalt oma vaimustust üles näidata.

Kontserdil leidis aset väike isamaaline vahejuhtum. Kohaliku konservatoooriumi esindaja tutvustas Kristjan Järvit kui Soome drigireerimiskoolkonna esindajat. Järvi oli siis veel lava taga ega kuulnud ilmselt. Kontsert hakkas pihta ja küllap kõik saalis istuvad eestlased mõtlesid omaette, et kas nii siis jääbki - ühest Järvist tehakse käigupealt soomlane... Aga ei jäänud. Teise osa alguses saatis poiss publikusse ühe oma säravatest naeratustest ja kuulutas, et ei ole ta soomlane midagi, ikka eestlane on. Ja publik plaksutas. Ning vist mitte ainult eestlased - aplaus oli selleks pisut liiga vali ja nii palju meid, eestlasi, seal nüüd ka ei olnud ;) Mõtlesin pärast, et vahest oli isegi kasulik eksimus. Pärast seda rõhutatud parandust jäi KJ päritolu vahest neilegi meelde, kes selle muidu kõrvust mööda oleks lasknud.

Igatahes, vaatad selliseid Järvisid ja teisi AE energiapomme ning mõtled, et kust ikka tuleb see power ja positiivsus ja ideed. Mõni inimene kohe ON imede ime. Ja küll on kena, kui lihtinime vahetevahel vampiirina omaendagi jõuetut vaimu nende energiaga toita saab. Tõesti, peab olema tänulik iga sellise võimaluse eest. Ja mis tähtsust on siis sellel, kui selgub, et Rogers ongi tõesti valearve esitanud jälle ja nõuab raha, millele tal õigust pole. Või et siinne väliseesti kogukond on vist siiski liiga väike, et Kiviräha taolist purakat läbi seedida... Sellel viimasel vahest ikka on? Pean sel teemalt kord pikemalt kirjutama. Elu lihtsalt sunnib, sest eksperiment kestab ja on jõudnud uude faasi. Täna lõpetan siiski kummardusega inimesele&muusikale, mis on kokku ikka üks imede ime.

Saaga jätkub - uus arve Rogersilt

Reedel tuli uus arve Rogersilt, mis eemalt vaadates tundub vigane jälle. Aga lihtsalt pole tahtnud vabu päevi rikkuda vihastamisega. Süvenen arvemajandusse homme, mil ka Family Day läbi ja päristöö lahti läheb.

Täna sai ikka ka tööl käidud ja jupike töödki tehtud, aga siis koju joostud, et Kiku edule kaasa elada - kohalikust telekast pilti vaadates ja Vikerraadiost häält kuulates. Kui ta trassile asus, kiitis siinnegi kommentaator, et selline tubli, sai lapse ja uhab jälle (no sõnastus oli vast pisut teine... ;) Et on vägagi arvestatav dark horse. Jah, oligi, selline valge sabaga :) Rõõm ta pärast.

Head sõbrapäeva, kallid sõbrad ja sugulased!

Selline kirju ja vist üsna nostalgiline valik sai. Kui keegi ennast siit ei leia, siis süüdi on mu puudulik digiarhiiv, ei muu. Olete mul kõik meeles! Head uut sõbra-aastat!

Millest räägib Kanada

Vahest huvitab teid, millest räägib Kanada kolm päeva enne olümpiat. Muidugi, olümpiast ka. Hommikustes uudistes oli kohe mitu nuppu sellest. Aga nüüd, õhtusöögi taustaks, nägin kirglikku diskussiooni Michael Coren Show´s mõnel muul teemal, mis ka päevakorras.

See MC on midagi (kedagi) Aarne Rannamäe laadset, saate formaat oka Vabariigi kodanike moodi. St et juht juhib ja arvamusliidrid arvavad. Huvitav saade on. Ausalt ka. Kahjuks liiga vara. Seda ei juhtu just sageli, et kella kuueks koju jõuan, aga kui jõuan, siis üritan ikka vaadata. Kui kuu aja eest Kiviräha "Jumala lugude" ja kohaliku kogukonna suhtumiste üle pead murdsin, räägiti MC saateski usust, selle pilamisest, kunstis jm käsitlemisest, suhtumisest erinevatesse uskudess jne. Huvitav oli. Aga millest siis täna juttu oli?

Mõne nädala eest läks meedias lärm lahti, kui avaldamisele tuli foto allmaaraudtee piletimüüjast, kes oma klaasputkas töö ajal und võtab - sirakil toolil, hambad laiali. TTC ehk Toronto Transit Commission oli aastavahetusel just sõiduhindu tõstnud. Nüüd on ühe korra pilet 3 dollarit (enne 2.75). Halb ajastus tukastuseks TTC vanal muidugi... Rahvas tige. Lärmi palju. Meedia lüpsab teemat. Aga siis tuleb välja, et bussijuhtidel olevat kombeks liinil olles väikseid kõrvalehüppeid teha: Tim Hortons`isse kohvi järele, kempsu. Tänases saates räägiti koguni trammijuhist, kes oli trammi keset teed jätnud ja läinud pangaautomaadist raha võtma.

Maksumaksja on mõistagi kuri. Sest nagu igas riigis, tundub ka siinsele inimesele teinekord, et nende teiste töö on ikka liiga hästi makstud ja nad ei tee seda tööd mitte liiga suure pühendumusega. Aga saates oli ka teise poole esindaja, üks eriti ekstaatiline activist, punetava näoga pükniline onkel, kes vehkis oma lühikeste prunnakate kätega ja kisas kõrge häälega TTC töötajate kaitseks. Et mis nad siis peavad tegema,kui on vaja minna ja teha üks pee... Et tööinimene on ka inimene ja tal on õigused. Ja et paari jobu pärast ei saa kõiki TCC töötajaid hukka mõista. Ega teised mõistnudki, püüdsid selgeks teha, et kui on kitsaskohad, siis tuleb lahendada. Aga onkel muudkuid kilas.

Üks soliidne naisterahvas (kelle amet jäi mulle teadmata, sest saade käis juba, kui seda nägema hakkasin) püüdis väita, et see peaks ju olema kuidagi reguleeritud, millal bussijuhid pissile või kohvile minna võivad või kus nad seda teha võivad (saavad) ja et kui on ootamatu terviserike, siis on hoopis teine asi ja keegi ei kompleini. Aga pükniline onkel vehkis muudkui edasi, et mis nad siis tegema peavad, kui tahavad pee´le minna... Käisin vahepeal köögi vahet ja jutujärg läks kaduma. Hakkasin kõrva teritama, kui pükniline onkel laulma hakkas. Teised itsitasid, mina imestasin, onkel laulis. Lõpuks sain aru, mida - Internatsionaali... Sots oli, sinder. Kui mitte midagi kangemat.

Igatahes läksid nad reklaamipausile selle koha pealt, kui ülejäänud diskuteerijad püüdsid onklilt vastust saada küsimusele, et kas kohvile tohib minna igas ametis ja igal ajal. Soliidne proua narris, et kui mul tuleks praegu - pauhti - kohvituju, et kas ma tohin siis joonelt kaadrist välja jalutada. Seepeale hakkasid saatejuht ja kolmas diskussiooniosaline, vabakutseline meessoost kirjatsura, lustakalt lärmama, et paluks mulle ka kohvi ja kaameramehele ja keegi nõudis suhkruga...

Igatahes, pärast reklaamipausi läksid teemad karmimaks. Nädala alguses hakati uudistes rääkima kõrgemast sõjaväelasest, kes on naisi tapnud ja kuritarvitanud. Esmalt võeti ta kinni süüdistatuna kahe ohvri surmas. Nüüd on tekkinud kahtlus, et mõned vanemadki mõrvalood võivad olla temaga seotud - need juhtunud kahtlaselt sõjardi varasemate teenistuskohtade läheduses.

Jube lugu. Igatahes. Aga see telepüknik oli ikka sündinud võitleja. Ehkki uus kõnevoor algas sõbralikus meeleolu (sest vanad demokraadid ei kanna ju pärast vaidlust rusikat taskus), suutis onkel ennast mõne sekundiga jälle vahtu ajada. Seekord said sõjaväelased nii et tolmas, et on sellised machod ja võimuhullud ja seksulaaselt väärastunud ja mis neist lootagi. Et nüüd madistavad Afganistanis, tapavad ja vahivad pealt, kuidas moslemid naistega trikke teevad... Et pole ime, kui... jne.

Niisiis, ühe tukkuva TTC töötaja põhjal ei saa me üldistusi teha kõigi TTC töötajate kohta, kuid sõjaväelaste puhul on üldistused igati teretulnud? Hmm. Kui saatekaaslased onklile tema vigast loogikat nina alla hakkasid hõõruma, läksid selle käekesed hoopis ägedaks...

Ega siin midagi uudislikku olegi, sest selliseid vaidlusi on ju mujalgi nähtud. Aga see ongi naljakas, kuidas maailmas möllavad ringi mingid universaalsed tüübid ja pole oluline, mis keelt nad räägivad või mille nimel võitlevad - nii pagana sarnased on nad. Üks on siis see nn activist, kelle passioon on võitlus. Põhjuse leiab ju alati... Mulle tuli küll vähemalt üks Eestimaale jäänud tegelane meelde, kes ka töörahva õiguste (või siis millegi muu) nimel valmis sõnasõtta sööstma, kasvõi loogikat ohvriks tuues. Naljakas. Kodune. Pean ennast kordama: "Oh ilma, oh inimesi!" Ja tuhka pähe raputama, sest käesoleva jutujupi pealkiri ON liiga julgelt üldistav. Või pole mitte?

Mobla ja monopolid

Viskasin mõne aja eest mobla kempsupotti. St ei visanud muidugi, kukkus. Pükste tagataskust. TC kontoridaamid Helle ja Taivi õiendasid pärast, et ma olevat nagu mõni mees, kannan moblat püksitaskus. Jah, rumal tegu muidugi, aga kui ringi jooksed ja käed on asju täis siis... Naised demonstreerisid, mis abivahendeid nemad kasutavad, et moblat enda küljes hoida. Mul pole neist küll ühtegi.

Igatahes, jooksin kohe poodi, kust mobla saanud olin - õnneks tasuta, sest sõlmisin Rogersiga kaheaastase lepingu. Poepoiss vangutas pead, et veekahjustused garantii alla ei käi. Loogiline. Soovitas telefoni koostvõetuna kuivatada mõned päevad ja vaadata, mis juhtub, Näitas oma mälupulka, mille ta olevat pesumasinast läbi lasknud, aga mis sellest hoolimata töötavat. Nii ma ka tegin, st kuivatasin ja ootasin. Teise (või kolmanda?) päeva õhtul võttis telefon pildi ette, aga kui kõneposti kuulamiseks klaviatuuril numbreid valima hakkasin, selgus et 2 asemel valib 20 ja 3 asemel 36 jne. Ju oli miski kinni kiilunud. Pärisin IT-targalt Taunolt, et mis nüüd. Ta räääkis ka kuivatamisest, soovitas seejärel nuppe mudida ja muljuda ja kui see ei aita, siis olevat prügi. Tegin, mis kästud, aga selgus, et on prügi - valis ikka 20 ja 36. Kurtsin moepärast teiselegi IT-targale Arvole, aga sama jutt. Internetist leidsin küll paar kohta, kus moblasid parandatakse, aga kui juba mitu meest on öelnud, et lootust pole, ju siis pole.

Läksin uut soetama. Üüratu suures Eatonis pöörasin esimesse telefonipoodi, mis (nagu selgus) kuulub Bellile. See on Rogersi kõrval teine kohaliku turu suurtegja. Ütlesin, et tahan uut telefoni osta. Küsiti, kas olen Belli klient. Ei ole. Kas kavatsen hakata? Ei kavatse. Siis osta ei saavat. OK. Läksin Rogersi poodi otsima. Eatonist ei leidnud. Mõtlesin, et lähen joonelt Future Shop`i, mis siinsamas Yonge`i peal kõikvõimalikku elektroonikat müüb. Et need müüvad vahest telefone kõigile, hoolimata sellest, kelle klient oled. Aga just enne Future Shop`i oli Rogersi pood. Mõtlesin, et proovin siit, äkki on mul kliendina ikkagi mõni soodustus saada.

Viisakas noormees tuli uurima, mida soovin. Ütlesin, et näe, vana kukkus vette, tahaks uut. Ja et seekord võiks olla jälle Nokia, millega olen harjunud. See kempsu-mobla oli Ericsson nimelt. Ei meeldinud mulle algusest peale, selline fancy. Ju masin sai aru, et ma temasse väga soojalt ei suhtu ja... Nojah, andsin teada, et tahaks Nokiat, lihtsat, helistamiseks, ja sellist, mida Euroopas ka kasutada saab. Pakkus kahte varianti, teine oli 10 dollarit kallim, aga muidu mõnusam. Ütlesin, et seda palukski. Poiss seletama, et nende, st Rogersi poe telefonide mujal võrgus kasutamiseks tuleb need unlock´ida. Et nii on kõigi nende poest ostetud telefonidega. Ütlesin, et OK, lähen siis kõrvale Future Shopi. Poiss vastu, et nemad ka Rogersi partnerid, st et olukord sama. Uurisin, kust siis saaks neid telefone, mis pole locked. Vahest kusagilt Hiinalinnast, arvas poiss, aga ta ka ei tea täpselt. Tore-tore, mul kulus niigi üle nädala, kuni leidsin aega siia Yonge`ile hängima tulla. Millal ma veel sinna Hiinalinna jõuan. Ja ega kipu ka sinna väga.

Selgus, et unlock`imine maksab 25 dollarit. Ütlesin, et olgu, jääme siis sellesama Nokia juurde ja ma maksan 25 dollarit, kui aeg kätte jõuab. Poiss läks tagant Nokiat tooma. Aega kulus ja kuni ma seal lahtiriietunult (st ilma mantlita) tooli peal vedelesin ja ootasin, pöördus üks poodi tulnud paarike juba minu kui müüja poole... Ju ma olin piisavalt koduneda jõudnud pikale veninud kauplemise jooksul. Viimaks tuli poepoiss karbiga ja teatas kurvalt, et kahjuks SEE mudel Euroopa sagedustel ikkagi ei tööta. Oeh, ütlesin mina ja pakkusin, et läheme siis tagasi Ericssoni juurde, et see kuuldavasti pidi Euroopas toimima. Poiss vaatas arvutist, mis see maksab. Neli korda nii palju, kui Nokia, selgus. Ah et siis nii palju olin ma kempsupotti kupatanud... Valus teadmine.

Ugrilase emotsioonid hakkasid pinnale ujuma. Hüüatasin retooriliselt, et mis maa see selline on, kus telefone võib osta ainult teatud poodidest ja sealgi on need kõik locked ja enamust ei saa Euroopas kasutada ja samal ajal võtate te oma teenuste eest häbematult palju raha. Jah, nii see siin Põhja-Ameerikas paraku on, vabandas noormees häbelikult. Ja see polnud mitte esimene kord, kui ma sellist häbelikku vabandust pidin kuulma.

Kliendiks saamine oli ka vaevaline. Saaga algas detsembri esimestel päevadel ja ühes teises poes (kuhu ma halbade mälestutse vältimiseks enam tagasi ei kipu). Esiteks ei saanud nad mulle ühel õhtul kõiki nelja soovitud teenust vormistada. Olin välja uurinud, et kodu- ja mobiiltelefon, internet ja telekas kokku on bundel ja annab 15% allahindlust. Normaalne? Normaalne. Aga kuna mul ei olnud mitte ühtegi Kanada dokumenti ja ainult üks pildiga Eesti dokument, st ID-kaart, siis tehti mulle esimesel õhtul ainult mobla leping ja anti seesama kempsu kukkunud Ericsson. Järgmisel õhtul, kui ma oma Eesti passi ka kaasa tõin, lisati ülejäänud kolm teenust. Aga tol päeval puudus poel internetiühendus Rogersi peakontoriga ja poiss ei saanud mulle ei lepingut ega arveid välja printida. Poes, mis müüb internetti, puudub internetiühendus! Kas võiks olla veel paremat reklaami ühele firmale?!

Anyway, sain kaasa lipaka, kuhu oli käsitsi kirjutatud igasugu hindu, kontaktnumbreid, referentsnumbreid jmt. Sain ka kõik teenused tööle. Tehnik, kes paari päeva pärast kodus juhtmeid vedamas käis ja kodutelefoni tööle lülitas, oli täpne ja korrektne - igati tip-top. Aga kui arved tulema hakkasid, sain imestada. 15%st oli saanud kümme ja seegi kehtis vaid kodutelefoni, interneti ja teleka puhul. Igasugu ühendamiste eest taheti teist korda kasseerida jne. Arvetesse süvenedes sain aru, et mobla oli pandud ühele kontole, ülejaanud kolm teenust teisele. Sealt siis see 10%. Sain vahepeal mitmeid valearveid, kulus kolm või neli interneti- ja telefoniseanssi ja ühtekokku ligi kuu, et arvetega asjad joonde saada. Lõpuks olid kõik teenused ühel kontol, valevõlad kustutatud ja lubatud 15% jõustunud. Koos viimase ja seekord korrektse arvega tuli ka leping, kus kõik teenused ja tingimused kirjas, aga endiselt esineb paberites kaks isikut - Piret ja Paret Noorhani........ Aga see kõik on mõistagi pisiasi. Peaasi, et topelt maksma ei pea. Sest hinnad on niigi metsikud. Kogu see kupatus on vähemalt poole kallim kui Eestis - tegelikult kallimgi veel. Ja mis kõige totram: moblaomanik peab maksma ka sissetulevate kõnede eest.

Aga nüüd tagasi sinna Rogersi poodi, kus mobla ostmine pooleli jäi. Olin kõigest sellest nii tüdinud ja kurnatud, et andsin alla ja ostsin ära sellesama Nokia, mis on locked ja Euroopas ei tööta, aga seetõttu pole seda ju ka põhjust unlocki`da... Nii et vähemalt need 25 dollarit hoian kokku. Eks ma kasutan siis Euroopas oma vana head Eesti Nokiat edasi.

Olen valmis uuteks üllatusteks Rogersilt. Raske uskuda, et neid rohkem ei tule. Mõneks ajaks vahest on siiski rahu. Kohalikud lohutavad, et nii see käibki - alguses on suur segadus, aga kui asjad jooksma saavad, on kõik OK. Iseenesest kaval taktika muidugi: kurnata klient kohe alguses nii läbi, et isegi kui tal tekiks hämar himu firmat vahetada, poleks tal selleks enam hingejõudu ega usku, sest miks peaks Belliga teisiti minema. Aga sama kolgata veel kord läbi teha? Ei-ei, pigem mitte. Ja hinnad on neil naguni samasugused. Nii see Põhja-Ameerika turg siis ennast kaitseb. Ja Ontario oma - kuuldavasti - veel eriti. Paar väiksemat tegijat üritavad nüüd hindu alla lüüa, aga kas minu silmad seda imet näevad, pole teada.

Selle kõige taustal on eriti mõnus kasutada skype`i. Nüüd ostsin esimest korda elus ka skype`i krediiti, et lauatelefonile helistada. Lobisesime Eesti ja Soomega liigi tunni. Raha kulus pisut üle ühe euro. Vaat see on normaalsete inimeste maailm. Nautige seda, inimesed!