Ilma igasugust

Just nii ütles tänase päeva kohta Margus Saar Aktuaalses Kaameras. Ja tal on õigus. Päeval paistis ilus sügispäike, õhtupoolikul hakkas sadama ja sadas kohe südamest. Just selleks ajaks olin mina oma kirjatöödega sealmaal, et võisin ennast välja asutada. Ja imelik küll, tundsin mingit veidrat mõnu sest kodusest sügisilmast. Kui varbad kuivad ja peanupp varju all, siis pole ju häda midagi. Vastupidi, on päris mõnus mahedat kõdulõhna kopsudesse ja õhuniiskust näonahka tõmmata. Siin on juba ka sügise värve näha - vahtrad, kased. Tänavakohvikud pole ennast veel kokku pakkinud, aga väljas istuvad vähesed vaprad. Noh, tänase vihmaga vist mitte keegi.

Pärast asjatamist sain kogemata kombel Taskus Kariniga kokku. Tegime Rahva Raamatu Cookbooki`s kiired koogid.

Homme Tallinna, sealt pühapäeval Kaunasesse, kust teisipäeval tagasi Tallinna. Lõpuks, nädala pärast laupäeval, jälle Tartusse. Tartu-aeg jääb seekord napiks. Pole parata - sügisene konverentsipalavik. Mis on muidugi parem kui kollatõbi, mis Viljandis möllab. Priit&Co, peske käsi!

"Küll sinna ajalooprügikasti mahub ikka igasuguseid imelikke asju", ütles Monika Tamla just AK lõpetuseks, aga mis kontekstis, jäi segaseks, sest vahtisin seda helesinist ekraani siin oma nina ees. Aga õigus on temalgi, muidugi.

Sellised uudised siis Eesti eetris. Nüüd algas Foorum, kus jutuks uue aasta riigieelarve, mis täna valitsuse poolt Riigikogule üle anti. Päris tore üle pika aja live`is ka omade poliitarutelusid jälgida. Oma väike vahva riigikene ikkagi.

Ja veel, täna on ka Estonia huku aastpäev. Kas tõesti juba 17 aastat? Päeva mahtus tõesti igasugust, nii päikest kui vihma... Elu.

Vahepeal kirjanik?

Täna ütles üks väliseesti mees midagi, mis jäi kõrvu kinni ja pani juurdlema. Ta seletas in broken Estonian, kuidas ühes Eesti väikemuuseumis räägitud puudulikku inglise keelt ja kirjutatud veel hullemini (kodulehel), aga tema abi ka vastu ei võetud. Ikka juhtub ;) Ja see polegi praegu oluline. Hoopis huvitav oli, kuidas ta oma inglise keele oskuse kinnituseks ütles rõhukalt (eesti keeles!): „Ma olin vahepeal isegi kirjanik.“ No ju tal mingi hea ingliskeelne mõte selle ütlemise taga oli, ehkki ma ei tea täpselt, milline. Ma tõesti ei tea ühtegi tema-nimelist kirjanikku. Aga ka see pole praegu oluline.

Jäin hoopis mõtlema, kas tõesti saab olla vahepeal kirjanik ja siis jälle mitte? Eesti keeles (või mõtlemises) pole see mu meelest võimalik. Kui oled kord kirjanikuks arvatud, siis sellest seisusest enam lahti ei saa. Isegi, kui enam ei kirjuta. Kasvõi aastaid. Paul-Erik näiteks. No ta on ikka kirjanik edasi, kuigi pole vist tükil ajal midagi ilukirjanduslikku produtseerinud. Tema looming on ju olemas ja tema selle autor endiselt, seega kirjanik. Nii nagu represseeritu jääb represseerituks, isegi kui represseerimine juhtus aastakümnete eest. Või nagu president jääb presidendiks ja olümpiavõitja olümpiavõitjaks. Huvitav, et on olemas sellised igavesed seisused. Kui kord oled, siis oled. Isegi kui oled unustatud kirjanik, president või olümpiavõitja. Vähemalt eesti keeles tundub see nii olevat. No aga tegelikult vist ikka teistes keeltes ka. Või mitte?

Kes siis ikkagi saab enda kohta öelda kirjanik? Kes on kirjanik? Kust algab päriskirjanik? Vahest on siis nii, et kui päriskirjanik pole, siis saadki nö vahepeal kirjanik olla? Nagu meie, kes me siin internetiavarustes jahvatame. (Päris)kirjanikuks olemine on vist ikka samasugune absoluut nagu presidendiks, olümpiavõitjaks või represseerituks olemine. Absoluutne au ja absoluutne kohustus. Mh?

Eeh, mu aju on vist üle kuumenenud nendes Siberi-tuultes, mis siin viimasel ajal on puhunud. Ja vahest natuke ka kohalikust eesti keelest. Aga homme on kojusõit ja see ju ka keelekoju minek. Hea. Vaja laadida. Vaja asjade üle järele mõelda.

Vaikne pühaba ommuk

Jah, ometigi. Saab varbad mõnuga välja sirutada. Korraks. Sest homme läheb mahtra edasi ja siis kodumaareis otsa ja...

Hääled. Eelmine kord sai kristliku lärmi üle pahandatud. Täna hommikul pärast joogaväänlust mediteerides hakkasid äkitselt kirikukellad kõlama. Kaunilt. Ei, mitte minu peas. Päriselt ikka. Siin ju kirikuid ümberringi omajagu ja pühapäevahommikuti nad siis helisevad. Täna kuidagi eriti õigel ajal... jõudsin mõelda, kui see sulnis heli äkitselt rämeda hullunud naeruga asendus. Klassikaline madwomen in the attic. Teate küll, nagu see "Jane Eyre`i" oma. Hõh, kole! Tuli naabermaja rõdult.

Selline vaheldusrikas helifoon siis ärkamise taustaks. Lisaks tavapärasele suurlinna mürale. Ei saagi päris täpselt aru, millest see pidev ümin õieti koosneb. Selles on priske ports automüra muidugi, aga siis veel mingi monotoonne undamine, mis kestab ööl ja päeval ja mis võib tulla majade ventilatsioonisüsteemidest. Need hääled ei pane mõtlema mitte ainult kasvavale helisaastele vaid ka tohutule energiakulule, mida kaasaegne linlik elu põhjustab. Suurlinnas ei saa sellele mõtlemata jätta. Liiga hästi elame. Tjah.

Aga eile... vaat eile oli üks tore päev. Anu siberlaste näitus sai avatud, Vello Sootsi mälestusloeng peetud ja VEMU kodukas nähtavaks muudetud. Viimane valmis ülejala ja tahab kõvasti kõbimist, aga pilte kannatab vaadata. Eilne üritus siis siin: http://vemu.ca/index.php/en/events-photogallery

Et kus see vaikus siis on, kui väljas heliseb, undab ja naerab? Eks ikka iseenda sees.

Kirju, kiire, lärmakas

Selline on elu praegu. Tööd liiga palju. Igasugust ja korraga. Sõite ja muid käimisi ka. Viimane viis möödunud pikal nädalavahetusel Montreali. Mis on mõnus linn. Vanalinn tekitab euroopaliku tunde. Ka pranstuse keel ja muu prantslaslik. Tahaks olla seal nende jazzifestivali ajal. Aga ilma selletagi oli muusikalisi momente. Tänavatel. Üllatavates kohtades.

Eile läks sülearvuti lõplikult lolliks. Mingi viirus. Täna ostsin uue. Ei tea, kas saan vanast fotod kätte?

Linn oli päeval lärmavaid kristlasi täis, kui Jussi ja arvutiga Future Shop`ist tulime. Marssisid (või tantsisid) mööda Yonge`i rongkäigus alla. Ikka nii, et suur veoauto suurte kõlarite või mõne musapundiga ees ja kari lõugavaid kristlasi järel. Musti, valgeid, korealasi. No ma saan aru küll, et on kena oma paremaid tundeid välja elada, aga peab seda siis nii kõrvulukustaval ja hüsteerilisel moel tegema? Kas jumal muidu ei kuule? No siinset urbanistlikku mürafooni arvestades vahest ei kuulegi...

Eile voolas teine sarnane rongkäik mööda Bloori ja Bayd ja sealt ilmselt campus`e vahele tagasi. Tudengid. Rebased. Aga see kisa jäi täna kuuldule kõvasti alla. Kuigi nemadki pingutasid üksjagu. Üldse, siin maal on ikka palju lärmakat rahvast, enamasti räägitakse valju kõrihäälega. Ugrilase vaikne ümin on selle kõrval nagu metsamüha või merekohin.

Aga praegu laulab vastses Samsungis Leonard Cohen. Temal on meeldivalt sume-tume hääl. Ja omas kodus volüüminupp ka minu käes. Õnneks.